Esiletõstetud postitus

esmaspäev, 1. august 2016

20 aastat hiljem, 29.-31. juuli 2016

Paarkümmend aastat tagasi sai seltskonnaga kõvasti Väikese Emajõe ääres telkimas käidud – volbri ajal ja mitte volbri ajal, sügisel ja suvel … Ja kala ka ikka püütud. Hiljem kasvasid mudilased suuremaks ja tekkisid omad maakodud, nii hääbusid ka vaikselt traditsioonid. Täna kasvab aga peale järgmine seltskond kümneaastaseid marakratte, kelle linnaelule tahvlite maailmas tuleb jõuga piir peale panna ning nad looduse poole suunata. Nii sai sõpradega juba rohkem kui kuu aega tagasi hakatud veeretama mõtet, et teeks ühe telkimise. Looduses.

Muretsesime uued telgid ning magamiskotid ja seadsime plaani juuli viimasele nädalavahetusele paika. Esimeseks ööpaigaks pidi saama Pikasilla lähedus.

Olime naisega reede vabaks võtnud ja nii veeresime juba enne õhtut kohale. Et ikka telkimispaika saada. Kella seitsme paiku saabusid veel kaks autot ja nii oli meil lõpuks neli telgitäit rahvast kohal. Kala püüda plaanis peale minu veel neli põngerjat ja Priidik. Ülejäänud hingasid värsket õhku...

Õhtu oli kärarikas. Lapsed karjusid, kui esimest korda loodusesse lastud vasikad. Loopisid kaks tundi järjest lanti, õigemini võistlesid landi kaugvisetes. Telgi platsi äärde veeres pidevalt uusi autosid, kes paika kinni nähes pettunult uusi ja paremaid maid avastama vurasid.

Ise leotasin kahte tonkat - ühte söödatopsi ja teist tavalise rakendusega. Kärbsevastne koos väikese kirbuga meeldis mingisugustele põngerjatele, meelitades aegajalt väikseid latikalipse kaldale. Tavarakendus koos poola ussidega vaikis aga järjekindlalt. Ööseks panin veel kolmanda tonka ka sisse ja vahetasin pooled söödad kalatükkide vastu.  

Pidu kestis pikalt ja nii oli kella viiene äratus väga vaevaline. Ajasin kuidagi kargud alla ja kooserdasin ritvade juurde. Öö jooksul polnud keegi ei ussi (kus on kiisk?) ega ka kalatükke puutunud. Justkui kaevus.
 
Hommiku edenes ärkasid varjusurmast kalamudilased üles, kuid ühegi suure kala võttu ei näinudki. Mingi aeg käis üks kohalik venekeelne meesterahvas tunniks ajaks sonnis korki leotamas ja lahkus ilma ühegi võtuta. Kommentaariks kõlas, et veetase ei pidavat õige olema…
 
Passisime kuni lõunani, korjasime oma sodi kokku ja lahkusime.
 
...
 
Päeva otsa kooserdasime piirilähedasi paiku läbi – Helme koopad, Valka alko pood, Sangaste loss ja Harimäe vaatetorn. Lõbu oli laialt ja õhtuks maandusime õnnelikult Nõuni järve kallastele, kus Margus meile lahkelt oma uhket rannaäärset puhkekompleksi pakkus (tagant järgi tarkusena läheb see meile tulevikus ilmselt jõhkralt maksma - vaevalt et lapsed enam tavalisse võssa telkima nõustuvad tulema). Ja mis kõige tähtsam, ka paati ning sisse söödetud linaskikohta.

Poole kaheksa paiku aerutasin siis juba linaskitele järele. Kaheksameetrine Stella  ja keedetud nisuterad ühes. Sööta pisut sisse, alustasin püüki vimmarakendusega – kollakas kirp ja kärbsevastsed.
 
Kohe läks andmiseks. Noored latikapoisid ja särjed jagelesid toidu pärast ning käisid ühest pardast sisse, et hetk hiljem teisest välja lennata.
 
Tund aega hiljem olin sellest pidevast vehkimisest tüdinenud ja vahetasin sööda maisi vastu. Konks ja  neli maisitera sinna otsa. Ikka ehtne linaski värk. Kaua aega ootama ei pidanudki, kui kork ühes suunas konkreetselt leekima pani. Ridvaga haage ja nagu põhjas kinni. Aga see põhi otsustas tuima järjekindlusega kohta vahetada, saagides ühest kohast teise. Tükk aega jändamist, et kala lõpuks pinda saada ja veel mõni aeg mässamist, et kahv alla lükata. Kena 1+ kilone kala oma punaste silmadega vahtis tigedalt vastu.

Kümme minutit hiljem sain järgmise konkreetse võtu ja uue "põhja" otsa. Sedapuhku jagus mulle rõõmu aga kümnekonnaks sekundiks, kuni järsku tühi konks lihtsalt veest välja lendas. Krt. Äää läks.
 
Ei tea kas sellest, et kala plehku pani, või hoopis sellest et peremees hommikusel püügil siin korralikult kalade arvukust oli vähendanud, igaljuhul ühtegi korraliku korgi minema sõitmist enam õhtu jooksul ei näinud. Asemele tulid mingi nökerdamised, pakkudes aeg-ajalt nii poole kilo kanti latikaid kui õhtuhämaruses roosärgi. Ootasin kuni pea üheteistkümneni välja enne kui seltskonnaga kaldal liitusin.
 
Öö möödus poolenisti lõkke ääres, vaid neljaks tunniks lasin onnis silma kinni. Juba enne kella viite olin uuesti platsis. Väljas veel üsna hämar ja hall ilm.  Kerge lõuna tuul tekitas vaikse laine peale. Üritasin võimalikult tasa ankrusse panna ja jätkasin sealt kus eile pooleli jäi.  Selle vahega, et nökerdajaid oluliselt vähem.

Pikalt vilu ja hall ilm kestis pea seitsmeni välja, siis päike rõõmsalt udust nähtavale tuli. See oli kui äratussignaaliks veealusele maailmale. Latikad olid hooga platsis. Nii mudilased, kui ka mõned normaalsemad veel sekka. Korra õnnestus kärbsevastsete otsa ka üks konkreetne võtt koos maakeraga saada, kuid nii nagu eilegi, lahkus tegija sündmuskohalt põgenedes…
 
Huvi pärast võtsin peale kella kaheksat kõik latikad ka sumpa, linaskile seltsi, ja järgmise pooleteist tunni jooksul sai võrk ikka üsna kalaseks tehtud. Kõva kuus-seitse kilo nilpse võis seal küll olla. Poole kümne paiku olin sunnitud lahkuma, sest poiss vajas Eesti teise otsa laagrisse transportimist. Jätsime teised seltskonnad veel askeldama ja lahkusime.
 
Väike kahjutunne jäi sisse, sest just vahetult enne olid suuremad latikad alla tulnud ja ilmselt oleks ka linask mingi aja pärast paika jõudnud. Kokkuvõtvalt oli ikka super lahe püük ja paik lasetga telkimiseks - aitähh Margus!
 
Võib-olla peaks enda kandis miski linaskipüügi tegema. Päris lahe tunne oli sellist ikka pika kaikaga venitada.  Tõsi naine teda koju poleks lubanud tuua, sest väidetavalt ei pidanud see kala süüa kõlbama:-)
 
 
 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar