Muretsesime uued telgid ning magamiskotid ja seadsime plaani juuli viimasele nädalavahetusele paika. Esimeseks ööpaigaks pidi saama Pikasilla lähedus.
Olime naisega reede vabaks võtnud ja nii veeresime juba enne õhtut kohale. Et ikka telkimispaika saada. Kella seitsme paiku saabusid veel kaks autot ja nii oli meil lõpuks neli telgitäit rahvast kohal. Kala püüda plaanis peale minu veel neli põngerjat ja Priidik. Ülejäänud hingasid värsket õhku...
Õhtu oli kärarikas. Lapsed karjusid, kui esimest korda loodusesse lastud vasikad. Loopisid kaks tundi järjest lanti, õigemini võistlesid landi kaugvisetes. Telgi platsi äärde veeres pidevalt uusi autosid, kes paika kinni nähes pettunult uusi ja paremaid maid avastama vurasid.
Ise leotasin kahte tonkat - ühte söödatopsi ja teist
tavalise rakendusega. Kärbsevastne koos väikese kirbuga meeldis mingisugustele
põngerjatele, meelitades aegajalt väikseid latikalipse kaldale. Tavarakendus
koos poola ussidega vaikis aga järjekindlalt. Ööseks panin veel kolmanda tonka ka
sisse ja vahetasin pooled söödad kalatükkide vastu.
Pidu kestis pikalt ja nii oli kella viiene äratus väga
vaevaline. Ajasin kuidagi kargud alla ja kooserdasin ritvade juurde. Öö jooksul
polnud keegi ei ussi (kus on kiisk?) ega ka kalatükke puutunud. Justkui kaevus.
Hommiku edenes ärkasid varjusurmast kalamudilased üles, kuid ühegi suure kala võttu
ei näinudki. Mingi aeg käis üks kohalik venekeelne meesterahvas tunniks ajaks sonnis
korki leotamas ja lahkus ilma ühegi võtuta. Kommentaariks kõlas, et veetase ei
pidavat õige olema…
Passisime kuni lõunani, korjasime oma sodi kokku ja lahkusime.
...
Poole kaheksa paiku aerutasin siis juba linaskitele järele. Kaheksameetrine
Stella ja keedetud nisuterad ühes. Sööta
pisut sisse, alustasin püüki vimmarakendusega – kollakas kirp ja kärbsevastsed.
Kohe läks andmiseks. Noored latikapoisid ja särjed jagelesid toidu pärast ning käisid
ühest pardast sisse, et hetk hiljem teisest välja lennata.
Tund aega hiljem olin
sellest pidevast vehkimisest tüdinenud ja vahetasin sööda maisi vastu. Konks
ja neli maisitera sinna otsa. Ikka ehtne linaski värk. Kaua aega ootama ei
pidanudki, kui kork ühes suunas konkreetselt leekima pani. Ridvaga haage ja
nagu põhjas kinni. Aga see põhi otsustas tuima järjekindlusega kohta vahetada,
saagides ühest kohast teise. Tükk aega jändamist, et kala lõpuks pinda saada ja
veel mõni aeg mässamist, et kahv alla lükata. Kena 1+ kilone kala oma punaste silmadega vahtis tigedalt
vastu.
Kümme minutit hiljem sain järgmise konkreetse võtu ja uue
"põhja" otsa. Sedapuhku jagus mulle rõõmu aga kümnekonnaks sekundiks, kuni
järsku tühi konks lihtsalt veest välja lendas. Krt. Äää läks.
Ei tea kas sellest, et
kala plehku pani, või hoopis sellest et peremees hommikusel püügil siin korralikult
kalade arvukust oli vähendanud, igaljuhul ühtegi korraliku korgi minema sõitmist enam õhtu jooksul ei näinud. Asemele tulid mingi nökerdamised, pakkudes
aeg-ajalt nii poole kilo kanti latikaid kui õhtuhämaruses roosärgi. Ootasin kuni
pea üheteistkümneni välja enne kui seltskonnaga kaldal liitusin.
Öö möödus poolenisti lõkke ääres, vaid neljaks tunniks lasin
onnis silma kinni. Juba enne kella viite olin uuesti platsis. Väljas veel üsna
hämar ja hall ilm. Kerge lõuna tuul tekitas vaikse laine peale. Üritasin võimalikult tasa ankrusse panna ja jätkasin sealt kus eile pooleli jäi. Selle vahega, et nökerdajaid oluliselt vähem.
Pikalt vilu ja hall ilm kestis pea seitsmeni välja, siis päike rõõmsalt udust nähtavale tuli. See oli kui äratussignaaliks
veealusele maailmale. Latikad olid hooga platsis. Nii mudilased, kui ka mõned
normaalsemad veel sekka. Korra õnnestus kärbsevastsete otsa ka üks konkreetne
võtt koos maakeraga saada, kuid nii nagu eilegi, lahkus tegija sündmuskohalt
põgenedes…
Huvi pärast võtsin peale kella kaheksat kõik latikad ka
sumpa, linaskile seltsi, ja järgmise pooleteist tunni jooksul sai võrk ikka
üsna kalaseks tehtud. Kõva kuus-seitse kilo nilpse võis seal küll olla. Poole
kümne paiku olin sunnitud lahkuma, sest poiss vajas Eesti teise otsa laagrisse
transportimist. Jätsime teised seltskonnad veel askeldama ja lahkusime.
Väike kahjutunne jäi sisse, sest just vahetult enne olid
suuremad latikad alla tulnud ja ilmselt oleks ka linask mingi aja pärast paika
jõudnud. Kokkuvõtvalt oli ikka super lahe püük ja paik lasetga telkimiseks - aitähh Margus!
Võib-olla peaks enda kandis miski
linaskipüügi tegema. Päris lahe tunne oli sellist ikka pika kaikaga venitada. Tõsi naine teda koju poleks lubanud tuua, sest
väidetavalt ei pidanud see kala süüa kõlbama:-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar