Puhkus - juhhuuu, 13. august 2016

Pikalt pikalt oodatud puhkus on nüüd lõpuks käes. Laupäeva hommikul läksime praamile ja ees on ootamas suured plaanid. Natukene Lääne Soomet, võibolla kesk Soomet ja kindlasti nädalake Lapimaad. Seda lapi kõige mõnusamal püügiajal. Kala lootus muidugi lapi peale üles ehitatud, aga eks püüda saab ka mujal. Auto sai asju igaljuhul vägagi täis laetud. Noh natukene oleks ilmselt kuidagi veel mahtunud...

Mõni tund hiljem maabusime mökki parklasse. Naabrimees oli lahkelt nõus mind mökki juurde ära viskama. Mõeldud, tehtud. Minu paat muidugi kohutavalt vett täis. Lisaks avastasin paati astudes ja aere haarates järsku, et neid polegi kuhugi panna. Andres oli need maha keeranud ja teisele künale ümber tõstnud. Nii olidgi aerud ühes kaldas, tullid teises:-) Tegin siis nagu indiaanlased, kord ühelt poolt paadiserva aeruga lükates, siis teiselt poolt. Igal juhul sai kohale jõutud.

Mootor peale. Too võttis kenasti peale paari tõmmet elu sisse. Järgmisena tiir poistega (mis valemiga neid meil neli tükki kaasas on?) ning hunniku kottidega ja siis naistega. Kogu see hunnik kraami sai igaljuhul üle jõe veetud.

Tunnike hiljem tegime Koskineni juurde tiiru - pilt ei olnud just hea:-( Seejärel juba Urmasega jõele.

Vesi jões mega kõrge, kõva 70-80 üle tavalise taseme. Voolu samas väga mitte. Suundusime otsejoones saare taha, kus peale kümmekonda viset leppisime tõdemusega, et kala pole. Edasi kümne haru teise otsa, kus kolme esimese viske peale keegi alati nähvatas, kuid otsa ei jäänud. Tegin siis paar viset mujale ja siis uuesti samale joonele ja nähvaja ilmus välja. Haugitatt. Kõva kolmkümmend sentimeetrit. Pääsesin seekord ilma käsi kalaga määrimata.

Järgmine peatus vaatlustorni vastas. Ei midagi. Siis päikesepaneelide majast pisut alla poole, kus vastik laine ees ootas. Ka seal ei midagi, välja arvatud see vastik õõtsumine, mis päädis otsusega, et edasi ei lähe. Kui edasi ei saa, siis tuleb minna tagasi. Trollides.


Vedasime lante kuni ilusa maja tsoonini välja, sama hästi oleks ka vedamata võinud jätta. Lood ei näidanud kala, ridvad jäid puutumata. Jigitamine samas tsoonis algas paljulubavalt, kuid peale paari proovimist tekkis vaikus - lõpuks üks kolmesajane ahven üsna agressiivselt paadi alt otsa kargas. Paar ankrulohistamist hiljem Urmas lõpuks oma käe limaseks sai.

Kui pole siis pole. Edasi ülesvoolu, trollides. Kontrollpeatus kõrkja servas. Seejärel suund diivani auku. Päikeseloojang lähenes ja kui üldse midagi oli loota siis nüüd oli see aeg kätte jõudnud. Kõhutunne ei petnud. Paar viset vale mootoriõliga ja korraga langemise pealt puhas haugi võtt. Aga ei. Kala hoidis põhja ja pobises seal oma nõiasõnu. Lõpuks ilmus pinda kohale iseloomulik figuur.


1.65kg. Polegi siit augustis nii suurt saanud. Ammugi siis jigiga. See andis lootust ja pommitasime edasi. Loomulikult tulutult. Viskepikkus edasi, tulemus sama. Diivani augu teine serv, tulemus sama. Kell juba palju ja otsus liikuda kodu suunas oli varnast võtta. Kiiret ei olnud ja lasime voblerid taha. Sirge keskel üllatuslikult üks 42 cm pikkune veel otsa kargas. See oli ka kõik. Tulime tulema...