Nelja päevane rännak mööda Ida-Soomet on lõpuks selja taga. Ilusaid jõgesid ja järvesid oli mitmeid, kuid püüdma ennast nendele ei sättinud. Loomulikult kultuuriprogramm alates loomaaiast kuni romantiliste järveloojanguteni välja:-) Teiste sõnadega kasvatasin püüginälga:-) Tõsi Siikakoskil korraks kihvatas - seal mr. Kekkonen olla kalal käinud pidevalt - aga kiusatusele jäi reageerimata. Ühel õhtul Ristijärve kandis vaatasin tunnikese erinevaid niresid, kuid ühelgi ei tekkinud tahtmist ritvu välja võtta.Nii juhtuski, et laupäeval Väylänpääle jõudes polnudki midagi vahepeal püüdnud. Seda suurem oli püüginälg ja nii sättisin ennast peale sissekolimist koheselt jõele. Kell nii kahe paiku, kui paadi kaldast lahti lükkasin. Paat uus ja tulipunane. Mootor muidugi mingi ront, kuid aerutamiseks väga vinge küna seekord.
Ilm ka selline, millest paremat annab otsida - soe, kergelt pilves, päike vaikselt tajutav, tuul ka selline vaikne ja täpselt õigest kaarest. Selline mugavuskalastaja jaoks siinkandis parim ilm. Vesi kõrge, enam-vähem samal tasemel kui siit juuni lõpus sai lahkutud. Aga kiirelt langemas...
Esimesele tiirule läksid lantidena otsa vasakult lugedes saksa värvi jässe, punane edi, lillakas poppeli ja väike must-punane poppeli. Peremees oli vihjeks öelnud, et tumedad värvid pidid teemaks olema ja nii oligi neljast kolm suhteliselt tumedates toonides landid.Paat kaldast lahti ja esimene trass nimega "standard" - mökki juurest otse üle, rootsi saare tagune, peale suurt mändi uuesti soome poolele; pumba auk, teisest kosest vasakult, seejärel kolmanda kärestiku kõrval olev süvik ja uuesti soome kalda alla tagasi. Vahepeal muidugi landi puhastused, kuid üllataval kombel oli vesi puhas ja rämpsu otsa eriti ei jäänud.
Viimasest kärestikust allapoole nägin lõpuks esimese kala ka ära, kena kümne kilone must tont otsustas lendurite päeva korraldada nii umbes kuuskümmend meetrit eemal. Paadi samale trajektoorile sõudmine ei olnud teps mitte raske - tuul tegi kenasti oma töö ära - kuid võttu siiski ei järgnenud.
Lõpetasin esimese tiiru enne paatide sisselaskmise kohta.
...
Päeva alles nooruke ja aega küll. Panin hooga üles minema. Noh, hoog kui selline oli suhteline. Mootor va väeti tegi täisgaasil sellist häält, et keerasin heaga tuure maha. Nii tiksusingi 14 kilti tunnis üles tagasi... Aga kiiret pole. Nädal alles algas...
Jõudsin Tupo jõe suudmest vaevu ülespoole, kui mootoris olnud bensiin lõppes. Uut kallama ei viitsinud hakata ja otsustasin samast kohast püüdma hakata. Tõmbasin aerudega kiirelt natukene rootsi kaldale lähemale ja lasin landid vette. Landivalik sama, kuid otsustasin edi ja poppeli kohad vahetada - ei teagi miks, miski kõhutunne ütles, et see võiks hea mõte olla...
Tupo jõega kohakuti jõudes sain lõpuks neljanda landi vette ja keskendusin aerutamisele. Silmadega otsisin suurt kivi, mille veerelt eelmine aasta kõvasti tittilohisid tuli, kuid veetase selline, et mõmmigi aru ei saanud, kus see võiks olla. Lasin siis umbes, et kusagil seal äkki ta peaks olema ... kui korraga vasakul oleva jässe pihta keegi pöördesse läks ja ilge lataka pani... kuid otsa ei jäänud. Ai ai ai... krt.krt.krt ...Paar minutit kulus toibumiseks ja sajatamisteks. Pisut rahunenult jätkasin rootsi kalda alust trassi pea rootsi saareni. Siis tõmbasin paadi risti jõega. Mõttes oli saare esine auk läbi kammida...
... millegipärast on kogu see rootsi saare ümbrus minu jaoks selline "mõttetu" paik. Tead küll, et kala on, kuid võtma ei saa. Kui saadki, siis pääseb plehku. Nii mõtlengi iga kord, et miks ma küll siia tulin...Lainetuse järgi kuidagi sügavama koha fikseerinud, lasin landid sinna peale. Pisitasa sik-sakitades allavoolu liikudes, pani korraga punase edi ritv pauguga kreeni ja kohe kergesse kärri. Haakisin - kiirelt aerudele vajutades - instinktiivselt. Mõnus siduri hääl reetis selle, et olin midagigi õigesti teinud. Samas see kärr lõppes. Kerge segadus peas, kerisin kiirelt parempoolse ridva välja, samal ajal kala tamiili pinge all hoides.
Teises otsa kuidagi uimaselt keegi oli toimetas. Taimen? Titti lohi? Suurem harjus? Haugi siin kiires voolus ometigi olla ei saa. Võtsin ridva kätte ja üritasin teises otsas olijat lähemale kerida, kuid too väga vedu ei võtnud. Ikka lõhe või? Kersin siis kiiruga teised kaikad ka pardasse ja keskendusin kalale.
Vastane hoidis ennast kenasti põhja poole, samas erilisi sööste tegemata. Mingi hetk kena saba pinnas käis ja teadvusesse jõudis arusaam, et ikkagi lõhe. Mõni minut väsitamist, kui lõpuks suure männi juures kongitsaga haarasin. Käes. Jess. Kohe puhkuse tunne tuli peale:-) Kuigi oleks oodanud kõvemat sõitu...Kell viis kuulutasin püügipäeva lõppenuks. Homme ka päev. Pidupäevaks kala olemas. Elagu Eesti!
PS! Marjaga kala, 4.6 kilo.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar