Kolm erinevat ilma, 15. august 2016

Hommikul viisime pered rongijaama. Panime nad rongile ja saatsime lõbustusparki. Seejärel bensiini võtma ja tagasi. Kella üheteistkümne paiku seadsime ennast juba vee peale.

Ilm meeldivalt vaikne. Tuult nagu eriti polnud. Pilves, kuid vihma ei sadanud. Temperatuur ka selline ... paras. Vesi ööpäeva jooksul pisut jahtunud, 16 kraadi soe. Võtsime suuna merele. Seal loomulikult kerge loode tuul, kuid ei midagi hullu. Isegi laine oli selline talutav. Rohelise poi juures ankrusse ja läks püügiks.

Kolm ankrupaika ja kümneid viskeid hiljem konstanteerisime fakti, et päevad pole vennad. Null võttu! Proovisime siis punase poi juures ka, kuid seis sama. Mis siis edasi? Kuna merel polnud veel käinud, siis sai suund sinna võetud. Väikesed voblerid otsa ja piki rohu äärt mere poole trollima. Urmas avas esimesena skoori. Haugipoiss. Mina mõnda aega hiljem 1+ kilose välja meelitasin.

Tuul hakkas vaikselt tõusma ja tagasiteel trollides oli juba pisut korralikumat lainet näha. Pilved hakkasid hõrenema ja peagi oli näha esimest päikest.

Trollisime kuni punase poini tagasi ja tegime seal kontrollvisked. Tulemus endine. Mõttest käis läbi. et loodetuul lükkab prahi kõik teise kaldasse, et äkki kalad ka seal. Mõeldud-tehtud, parkisime ennast teisele poole jõge. Urmas kellegi togima sai ja paar viset hiljem ahvenapunni välja meelitas Mul aga...

Mingi aeg tekkis mõte, et milleks mul rohuvaba lant kastis, kui seda kunagi ei kasuta. Panin otsa ja lajatasin teise kapsamaa suunas teele. Rohupiiril korraga suur keeris, kuid lööki ei järgnenud. Uus vise samasse suunda ja samas kohas uuesti keeris ... de ja vue... Kolmas katse, jälle keeris, kuid jätsin kerimise pooleli ning hetk hiljem laks käis. Kala taga. Üsna korralik sõit ja kolme kilone maandus Urmase meeleheaks külmakasti.

Tegelesime siis järgmised paarkümmend minutit veel kupuvahtide jahtimisega, kuid peale ühe keerise rohkem midagi põnevat ei juhtunud. Edasi trollima. Kulgesime ülevoolu laine ja tuule eest minema.

Saime vaevu trollimisega alustatud kui kollase jesse otsa keegi kargas. Tuli nagu kalts, kuid kukkus ära. Selge, miski kohaline oli. Paarsada meetrit hiljem veel üks võtt ja haug kahva rändas. Urmas otsustas korrata Reeda eilset fileerimismaratoni:-) Kulgesime ülesvoolu edasi, kuid hoogne start oli sellega ühele poole saanud.

Poolel sirgel ühel hetkel kajaloodil latikaparve näitas ja otsutasime ennast ära kõrkjasse ära parkida. Urmas uneles, ma ehitasin tonka. Miski vana nööriga rulli sai ridvale seatud. Tina, üks lips, ööuss konksu otsa ja teele. Sinna kus pilt kala oli näidanud.  Pesin alles käsi kui ridvast esimene kõks läbi käis. Hetk hiljem kukkus ridvapits vaikselt vee poole vajuma ja viimasel hetkel sain ridvasabast kinni.

Haakimine ja kala taga. Vonka-vonka, kuidagi üle randi tuli. Kena kilo pluss latikapoiss paadi ääres õhku ahmis. Urmas tegi paar klõpsu ja saatsin kala tagasi. Ei hakka ju Lapimaale latikaid vedama...

Järgmisena mutantnurg. Seejärel kogu rakenduse kinni jäämine randi taha. Rebisin katki... Uus rakendus valmis seatud, järgmine latikas. Natuke väiksem kui eelmine. Ja siis uuesti mutantnurg, suur kui lumelabidas. Järgmine pidi olema siis järjekorras latikas? Ja ilmselt oligi - vaikne vajumine, kuniks pearitv paadist vehkat tahtis teha, haakimine ja... nöör läks rulli juurest katki. Poolile oli peale jäänud üle kümne aastane forellika jaoks mõeldud 0.06 mm nöör, mis ilmselt oli oma aja ära elanud. Hea et selle sama nööriga eile veel korralik ahven välja tuli.

Kuna ilm oli suviselt palavaks keeranud, päike küttis ja kõrkjas varjas tuule, siis uut rakendust enam teha ei viitsinud. Liiga palav oli. Kolisime jahutamise huvides trollimisele tagasi. Suund ülesvoolu põõsa auguni ja siis tagasi. Kogu selle distantsi peale null võttu. Uskumatu...

Jõudnud paari tunniselt trollimismaratonilt mere äärde tagasi, tegime veel paar jigipeatust, mille tagajärjel Urmas ühe havipulga välja võlus. Mul endisel ei miskit. Samal ajal  hakkas vaikselt ilm pilvisemaks kiskuma ja tuult kruttis vaikselt juurde. Meie suvine kuurort oli selleks korraks ühele poole saanud.

Arutasime mõtteis võimalust trotsida seda tuulispaska, kuid otsustasime loobuda. Tulime tulema, trollides ülesvoolu. Ja jälle algus paljulubav. Täpselt samas kohas, kus latikaid kiusasin, otsustas kollase jessega varustatud ritv korraliku pauguga "pidurduda". Löök oli nii tugev, et hoolimata maha keeratud sidurist andis ridvahoidja pisut järgi ja ritv keeras üheksakümmend kraadi allavoolu suunda. Viimasel hetkels said pidemest kinni, enne kui kaigas oleks ridvahoidjast vette pudenenud.

Samal ajal läkks kärr lahti. Keegi seal teises otsas toimetas ja see keegi polnud mitte kilone poiss. Mootoril käik välja ja seejärel suretasin tolle igaksjuhuks ka välja. Kala hoidis mässates põhja poole. Sain teist paarkümmend sekundit venitada, kui korraga ära pudises. Krt. Ilus haug oli ilmselt . Vast nii nelja-viie kilone võis olla. Hea et koha polnud:-)

Ja rohkem ei juhtunud trollides järgmise kuue kilomeetri jooksul mitte kui midagi. Lood kala näitas ja ka päris ilusaid poisse, kui võtma neid ei saanud. Ei aidanud ka jigitamise kontrollpeatused, kala lihtsalt ei närinud.

Poole kaheksa paiku, kui Urmase silmadest oli kadunud igasugune kalapüügi tahtmine järgmiseks paariks aastaks, viisin ta koju ära ja kolisin ise saare taha tonkatama. Särg, ahven, turb... Latikast ei kippu ega kõppu. Poole kümne paiku panin tonka kokku ja kuulutasin püügipäeva lõppenuks.

...tuul aga muudkui puhub ja puhub...