Tornio jõel, lausvihmas, 22. august 2016

Päev oli nii mõnusa püügiilmaga, tuuletu ja pilves. Aga peale minna ei saanud ja kondasime selle asemel maja ümber metsas, männikaid ämbrisse visates. Püügiaja lähenedes hakkas vaikselt tibama ja kui seitsmest peale läksin läks täiesti sajuks kätte ära (pistsin mobla vihma eest põue ära ja seetõttu pildid vaid seentest). Õnneks tuult väga ei olnud ja nii kannatas täitsa püüda.

Landivalikusse jäid need, mis otsa olid seotud. Vasakult lugedes saksa värvides jässe, puna-must wäylä, punane edi ja uut malli punane edi. Sõitsin hooga Tupo jõe suudmesse ja lasin landid vette. Harjuseõnge ei hakanud panema, sellise vihmaga sellega veel mässata...

Trass Tupo jõe suudme august edasi parempoolset kaldaäärt mööda, siis enne saart oleva augu suunas. Sinna samasse, kus laupäev kala tuli. Jõega risti sõites õnnestus augule õiges kohas peale sõuda ja kui paadi uuesti vooluga ühele joonele tõmbasin, pani vaskapoolne kaigas pauguga võnkuma. Kiirelt aerudega, ritv paindes ja kärtsatus sidurilt ... ning lant lendas veest välja. Kurb kurb kurb. Kala ennast ei näinudki, ei tea kas uus emane oli auku endale pesakoha leidnud või oli mõni isane pahane, et tema mamma mõne päeva eest "jalutama" läks... Kuna see oli juba kolmas võtt selle jässe landiga, millele keegi otsa ei jäänud, siis peab vist landil konksud ära vahetama.

Peale augu lõppu tulin saarest vasakult mööda ja kammisin saare taguse läbi. Suure kivi juurde jõudes oli peas küpsenud mõte, et vaja ikka uuesti tagasi minna ja samas kohas proovida. Mõeldud tehtud, mootoriga uuesti rootsi jõe suudmesse välja. Tegin kaldal kiire landi vahetuse, pannes parempoolseks edi tehtud saksa värvides (no tegelikult on asi saksa värvidest üsna kaugel) vobleri.

Paat kaldast lahti ja järgmine tiir. Alustuseks võtsin pisut rohkem jõe keskele ja nii lähenesin saare esisele augule seekord teiselt poolt. Ärevus kasvas ja kasvas, kuni auk selja taha jäi. Mnjah. Seekord siis mitte.

Järgmisena saare tagune. Suure männi juures otsustasin veealuse kalju taguse läbi sõita nii, et aerutan paadinina maa poole. Peas tiksus mõte, et pole selle kalju tagant, mis pidi ülihea koht olema, kunagi ühtegi võttu saanud. Samal ajal pani parempoolne ritv paindesse ja aerutades sain kiire kärri käima. Keegi eemal korra pinnas käis, tundus et väike kala. Samas sidur laulis üsna kenasti, tekitades lootuse, et äkki ikka midagi enamat...

Teised ridvad kenasti väljas, keskendusin kalale. Krt. ja oligi tittilohi. Oli teine nii otsa jäänud, et üks konks suus ja teine uime tagant kinni. Peaagu risti vooluga olles, tundus kala oluliselt suurem kui tegelikkuses. Lasin poisil minna pilti tegemata - vihma kallas kui oavarrest. Tahaks ikka midagi suuremat. Aega ka veel oli ja kuna riietus pidas vihmale kenasti vastu, polnud püügitahtmine veel otsa saanud.

Uuele tiirule. Jälle rootsi kaldasse. Seekord jõesuudmeni välja ei läinudki, alustasin pisut varem. Trass täpselt sama. Kuid tulemused olematud.

Kammisin põhjalikult mõlemad võtte pakkunud paigad läbi ja suundusin seejärel soome kalda poole. Vahepeal oli tuul kerkima hakanud ja põhjas kaarde suundunud. Sõudmine muutus üsna raskeks, kuid kammisin hämaras oma tavalise trassi ikkagi lõpuni. Videvikus enam ridva otsasid ei näinud ja nii selgus lõpetades kurb tõsiasi, et kõik landid olid rohused. No nii ei saagi ju kala saada!

Tulin maha ära. Pime ka juba. Tagasiteel loopisin sõidu pealt paati veest tühjaks. Oma viiskümmend kopsikutäit oli selle kolme tunni jooksul paati kogunenud. Ilmateade lubab nüüd 24 tundi vihma ja tormi, homme ilmselt peale ei saagi:-(