Kolmekesi paadis, 14.august 2016

Hommik oli äratus poole kaheksast. Pool tunnikest hiljem olime juba paadis. Kolmekesi - Urmas, Reet ja mina. Päeva peale lubas vihma ja seetõttu otsustasime panused teha hommikule. Saime vaevalt sillast eemale kui hakkas tilkuma. Õnneks mitte väga palju.

Võtsime suuna diivani augu poole. Õpetasime Reeda jigitama ja seejärel liikusime mere poole. Päikesepaneelidega suvila rajoonis tegime kontrollpeatuse ning peale seda peaaegu punase maja alla. Tuul, mis oli põhja keeranud, veeretas vaikselt lainet allavoolu. Õnneks vihm oli otsa saanud ja kannatas püüda küll.

Esmalt parkisime rohelise poi vastaskaldasse. Vale mootoriõli otsa ja läks pommitamiseks. Tulemust ei pidanud kaua ootama. Keegi proovis ja järgmisel viskel vajutas korralikult ära. Kahe kilo kanti haug oli mokka pidi kinni. Samas ankrupaigas sai Reet ka esimese jigikala kätte, ülekilone haug maandus kastis. Siis veel üks... Reet lubas kõik haugid ära võtta ja siis ise puhastada. Palju õnne:-)

Kammisime samas tsoonis kolmes erinevas ankrupaigas ja siis liikusime edasi punase poi alla. Siit samamoodi miski haug nii mulle kui Reedale. Urmast õnnestus meil nulli peal hoida.

Kuna lõunaks pidime tagasi olema ja kolmekesi sõites oli kulunud päris palju bensu (kiirust paadil vaid 22 km tunnis võrreldes eile saavutatud 30 kilti tunnis kiirusega), otsustasime osa tagasiteest trollida. Terve järgmise kolme kilomeetri jooksul vaid üks 42 cm kohapunn ja väike haugitatt. Trollimine kuidagi üldse ei taha toita.

Pealelõunal tegime poistele kala püüki. Kaks marakratti ühte paati ja kaks teise. Ühes Urmas ja teises mina. Olime hommikul ämbritäie putru poolsaare tippu rohu äärde sisse kallanud ja nüüd oli paras aeg seal ussiõnge leotada.

Järgmise tunni jooksul sai iga jõmpsikas midagi. Suurimad kalad Rasmusel ja Sandril, nii poole kilosed latikad. Sandril ka ilus suur paks roosärg. Aga kalavaimu neil kahel küll pole... Esimesena andis alla Sander. Rasmus suurest kohusetundest punnis veel mõnda aega, aga andis ka peagi alla. Panime asjad kokku, tegime paadiga paar kiiruskatset ja toimetasin poisid maale.

...

Peale kella nelja sättisime ennast uuesti minekule. Ilm aga oli vahepeal kõvasti muutunud, põhja tuul oli keeranud läände ja puhus otse jõkke sisse. Juba Koskineni ristis oli laine selline, et allavoolu kiiresti sõita ei kannatanud. Loopisime pisut jigi ja otsustasime siis ikkagi trollides mere poole kulgeda. Vähemalt üks sirge tundus, et kannatab trollida.


Trollimine kulges nii nagu eile. Kummaliselt vaikselt. Mingi aeg paar haugipunni otsas käisid, kuid ilusat kala ei kuskil. Lõpuks jõudsime Mehise ilusa maja rajooni - ütleme otse välja, et see on ikka täitsa vale ilus maja - kui selle nurgast lambist korralik ahven voblerit ründas. 41 cm pikkus, kaalu 890 grammi.

Jigitasime ka seal. Kuid tulutult. Suure jõe laine tundus edasi päris hulluks minevat ja nii läksime kümne harule üle. Esmalt pisut jigitamist, paar ahvnat ja haugipunni. Seejärel trollides ülesvoolu.  Esimene paar kilti möödus kuidagi eriti uimaselt. Üks haugipunn kolme vobleri peale vaid. Kaldaäärsed puud katsid see-eest tuule ära ja olla oli mõnus. Sirge ülemine osa pakkus lõpuks ka mingit tegevust - haugipunnid, üks 41cm kohapunn, ahvenapunnid, kes vaevu landi suurused...

Jigitasime pisut ka kümne märgi all, kus Reet ühe haugipunni küünlaid viskama suutis panna. Seejärel suurele jõele, diivani augu sirget kammima. Edasine endiselt vaikne - paar võttu vedades, paar togimist jigiga, paar landi kaotust, paar silikooni saba kaotust. Kaladega aga ... noh neid nagu polnudki.  Poole kümneni tuterdasime ja siis tulime maha.

Kokkuvõtvalt oli hommik paljulubav olnud, kuid õhtu ikka väga nutune. Homme Urmasega kahekesi oleme, naised ja lapsed lõbustusparki vallutama lähevad.

PS! Ahjaa, Urmase ja Oliveri maavõistlus lõppes 3:1 Oliveri kasuks. Tubli poiss Oliver!