Tagasi Soomes koha otsimas, 08. oktoober 2016

Tööjuures sattus niimoodi olema, et tekkis võimalus üheks nelipäevakuks. Kuna see tekkis nii äkki ja ma polnud selleks mingeid plaane teinud, olid osad asjad maale jäänud. Nagu talvekombe ja kummikud. Aga keda need huvitavad, peaasi et püüda saab, ritv ju on:-)

Ankru peale värbasin sedapuhku tõelise korüfee - emajõe kohakunni Koidu. Et kui ise kala ei saa, siis on hea kõrvalt vaadata, kui keegi teine saab ja äkki isegi midagi ära õppida. Koidu tahtmine oli veel suurem kui minu oma - tuli teine bussiga Tartust Tallinnasse, kompsud käe kõrval. Auto oli katki läinud.

Õhtuse praamiga tulime üle, ekslesime natuke Helsinkis lootuses leida lahtiolevat R-Kioskit. Kella poole ühe paiku jõudsime lõpuks kohale. Parkla sissesõidu teel vedeles jänkuonu, kellest mitu ratast üle oli sõitnud. Meenus kohe Mehise loodusemärkide teema - huvitav kas koolnud jänes on siis topelt hea märk?:-)

Kummitasime natuke haugitapjaid (Mehis ja Anti), kes juba põhku olid kobinud ja lõpus sättisime ise ka magama.
...

Haugitapjad lahkusid  varavalges, laadides küna haugifileed täis. Tegin puhastuse oma paadis ja külmikus - kesse ikka septembri kuupäevadega toite enam süüa tahab. Koit ajas ka peagi jalad alla. Sättis ridvad korda. Võtsin Tamurilt laenuks saadud Volhsanka Jig Master ridvad ja seadsin rulli selle peale. Ritv 2.55 pikk, 8-32 gr testiga. Tundus teine selline ... habras ... nagu feeder tonkatades. Et kui koha lööb siis laguneb ära?

Kella kümne paiku kobisime veele. Ilm mõnus, tuult polnud, kusagil eemal lubas päikest ja sooja oli ka täiesti mõistikult, nii kümne kraadi kanti. Võtsime paadile hoo sisse ja suuna suurel jõel ülesvoolu. Esimene peatuspaik diivaniauk. Voolu polnud, ankrusse polnud vaja pannagi. Lasime väikeses triivis viiskümmend meetrit. Tegin avapildi kohapunniga ära. Mootoriõli himuline noorhärra oli.

Samal sirgel veel 4 paati askeldas. Võtsime uuesti tuurid üles ja järgmise peatuse tegime juba kahe silla vahelisel alal. Sügava augu peal. Uskumatu pommiauk ikka. 15 meetrit vett alla. Nii sada meetrit augu pikkust. Alustasime ülalt ja kammisime selle ala tervenisti läbi. Kala tundus üsna aktiivne olevat, aga enamasti mitte sügavas vaid pigem 5-6 meetri peal. Koit sai esimese kala peagi kasti. Paar konna siit ja sealt. Ahvenat ja haugipunni sekka. Aru ei saanudki mis värvi näris. Koidul miski hõbedane westin toimis, ma mootorõli ja kohupiima vahet pendeldasin. Kala nagu oli, kuid närune suurus.

Auk läbi kammitud läksime sirge keskel oleva ala peale. Seal eelmine reis nagu midagi lubas. Kell juba ühe ligi ka. Päike küttis hõlmad valla ja mõnus oli olla. Esimene ankrupaik andis esimese viske peale kohe mõlemale kala. Koidul ahven, mul 48 sendine koha. Sain ka oma kala kasti lõpuks. Mõnda aega hiljem uus võtt ja umbes samasugune otsas. Aga ei. Kui kala paadini jõudis istus põhja peale ja tuterdas seal, keeldudes üles tulemast. Uus ritv tegi mõnusalt tööd ja summutas koha põgenemise katseid. Pikapeale venitasin pinnale. Kahva ja paati. 2.5 kilone poiss. Tuju kruttis kümme kraadi paremaks.

Jälle natuke loopimist ja kolmas kena poiss otsas. See tuli peaaegu paadini, käis pinnas ja läks paremaid paiku otsima. Tundus nii kilone poiss olevat. Head teed talle! Lisa enam aga ei tulnud. Kammisime siis ankrupikkustega allavoolu liikudes järgmised paarsada meetrit läbi. Kohapunne paar tükki. Ahvenat sekka. Isegi latikaparvele sattusime. Koit sidus oma rakenduse ümber, kuid otsa neid ikkagi ei saanud.

Pikapeale muutus elu pisut igavamaks ja otsustasime augu peale tagasi kolida. Alustasime uuesti ülevalt. Paar kinni jäämist, paar landi päästmist. Veerand tundi juba sama tsooni pommitatud, vormistasin huultele lause, et liiguks edasi ... ja samal hetkel pea paadi alt mõnus pauk. Või põmm. Või kõmm. Mehis teab neid termineid paremini:-) Ja otsa jäi. Uus ritv asus kohe tööle. Kala tõmbles kuidagi väga agressiivselt. Nagu haug oleks. Aga ei 1.5 kilone koha leidis tee kasti. Tunne rahulolu näol kasvas veelgi.

Samas paigas uusi võtte polnud. Ankrupikkustega edasi - aegajalt paar võtupoega. Paar kohakonna. Erilist andmist nagu polnud. Koit sidus rakenduse ümber ja ehitas carolinska rakenduse. Midagi uut minu jaoks. Ja kukkus alguses kohe vehkima. Ahven tundus olevat selle peale maias ja üks otsa jäi. Hiljem paar kellegi võttu veel, aga lisa paati ei tulnud. Mul samal ajal selline igav kolks- kolks põhjas ja vaikus...

Venitasime ankrut allavoolu. Uued paigad. Vähe võtte. Kätte kedagi ei saanud. Koit oma imerakenduse - õnneks see ei töötanud - nurka viskas ja uuesti jigi peale üle kolis. See on see, kui mehel neli ritva varnas seisavad... ja kohe miski röögatusega kellegi külge haakis. Ritv kreenis, sidur laulis. Milline ilus vaatepilt, aga vale ridva otsas.

Koit ise pakkus tõugjat, siis latikat ... lõpuks kilone haugitatt suure pettumusena ristpidi otsas pinda tuli. Pildimasin jäi seekord välja võtmata...

Õhtu edenedes muutus kõik kuidagi lahjemaks. Kala tundus tudule minevat. Soomlaste paate polnud enam üldse näha, kogu jigitamise muutus üsna monotoonseks. Ootasime seda paljuoodatud hämarat - Mehise väitel pidid siis kohad kümne kaupa kooris välja ilmuma...

Päike vajus ja vajus. Võtte polnud. Kolisime diivani augule - vaikus, Koskineni haru otsas vaikus, kümne märgi all... arutades teoreetilisest pimeduses  jigitamise võimalustest, vist (?) keegi kusagilt landi ligidalt mööda ujus. Poole kaheksa paiku tulime maha.

Kokkuvõtvalt, ma üsna rahul. Eriti tore, et mootoriõli toimis. Koit ilmselt mitte väga rahul. Homme poest läbi käime ja siis vaatame, kuhu vool meid viib...

PS! Ritv täitsa hea. Kerge. Kala otsas maru mõnus väsitada. Jätan vist ikka endale.