Teine päev, 09. oktoober 2016

Hommikul ärkasin mingi jooksuvõistluse peale - ülemisel korrusel vurasid aovalguse tekkides hiired ringi. Tõusin üles ja panin paremale jooksjale juustu näol auhinna välja. Lisapreemiaks üks hiirelõks ka kaasa. Eluaegse garantiiga. Hiire eluaegse...

Peagi Koit ka jalad alla ajas. Kohvi. Siis teine. Võileivad. Ühe 21 kilose Tornio lõhe püügivideo vaatamine... nii see hommik tiksus. Poodimineku plaani lükkasime edasi - selgus, et Motonet alles kl.11 lahti tehakse. Enne seda kõik müüjad ilmselt hommikupalvusel.

Peale kella üheksat olime juba vee peale minemas. Plaan oli linnast ülalpoolseid alasid avastada. Ilm pilvisem kui eile. Ja vilum. Ei midagi hullu. Kuna eile oli soomlaste paatide ülerahvastatus jõel, siis oli plaan minna teispoole linna uusi paiku avastama. Alustuseks valisime saaretaguse, kus Koit ahvenaid pool tundi kiusas. Ja mingid latikad ilmselt ka seal paar liigutust tegid. Tõugja pojad ka. Koha aga polnud.

Järgmisena juba suurele jõele. Alustuseks diivani augu sügav ots, seejärel kahe silla vahele. Koit koheselt sirge keskpaigast esimese koha kasti pistis. Mul vaid üks vajumine ja null toksu. Suure sügava peal kumbki meist ei miskit, kuigi lood kala näitas. Küll aga saime suurteks "sõpradeks" mingi soomlasest tropiga, kes otsustas triivida otse meie paadi eest läbi. Loomulikult saatsime tinad sinna poole teele...

Kala polnud. Rahvast oli palju. Aeg oli algset plaani ellu viima hakata. Tika taka linnast läbi. Kirikusse jätsime siiski minemata, mis sest et pühapäev. Võtsime päris pikalt veel edasi, kuni lõpuks ühes kohas hoo maha võtsime. Hoppaa, kümme meetrit vett all ja lood kalasid piiksutama hakkas. Seadsime siis ennast randi peale ankrusse.

Alguses nagu ei olnud midagi, kuniks kuldse selja ja hõbedase kõhuga silikooni, millega Koit püüdis, viis korraga mingi haug hooga minema. Olla suur olnud, ridva lausa rulli keeranud ... no teame teame. Mul samal ajal mootoriõliga null mis null. Kolisin siis viidika peale üle ja sain kohe esimese viskega korraliku võtu. Korraks kala taga, kuid ära pudises. Tsoon sama kus Koit oma landist ilma jäi, juu siis haug oli.

Vise hiljem, juba paadile lähemalt, korraga korralik mats ja taga. Ridva ots teki tõmblevaid liigutusi - no selge, haug. Aga ei. Pinda ilmus hoopis koha. 1.45 kilone. Kell oli kümne pärast üks. Minu esimene kala kasti enamvähem samal ajal kui eile. Miks ma üldse hommikul nii vara ärkan?

Samast tsoonist veel kolm võttu, kaks kohakonna ennast paadi kõrval näitasid. Siis vaikus. Vedasime paadi teisele poole jõge ja proovisime sealt. Koit vist lausa esimese viskega, kuldse westiniga, koha külmakasti venitas. Seejärel tal veel üks pauk. Mul ka lõpuks korralik pauk - saab küll pehme ridvaga neid pauke - ja seejärel vaikus. Ilm oli vaikselt veel pilvisemaks muutunud, kõik kuidagi oluliselt hämaraks muutunud, tuul tõusnud ... ja kala pani suu kinni. Proovisime samas kandis veel tunnikese. Seejärel tänasime uut ja huvitavat püügipaika ning kulgesime edasi.

Silla juures järgmine peatus. Koit hirmsasti sillaaluseid tahab kammida, saan aru, et kui hobi ja töö on seotud, siis tuleb lante põhja jätta. Proovisime siis selle silla ära. Ankrut sisse ei pannud, jätsime triivi. Enne kui ma jõudsin veel a või b öelda, oli Koit oma pulsi lakke ajanud. Miski kala oli litri - või oli see discgolf? - pannud. Loomulikult panime ennast kohe ankrusse, kuid kordust ei tulnud. Jätsime paiga meelde ja kulgesime edasi.

Järgmine peatus pansionaadi tsoon. Siin mitu aastat tagasi Tarmoga korralikke võtte olime saanud, hauge ja kohasid paati venitanud. Kammisime vana hea tsooni läbi ja olin sunnitud tunnistama, et aastad pole vennad. Üks hädine võtukatse, ilmselt ahven magas landi otsas, oli ainukeseks tulemuseks.

Kaugemale polnud mõtet minna. Benssu koseni minekuks poleks jagunud... kulgesime tagasi, vaikselt loodi pealt huvitamaid kohti proovides. Enamasti triivis, mõnes kohas ka ankrus. Vahet väga polnud, tulemus oli üks ja sama ümmargune null.

Silla juurde tagasi jõudes proovisime litri pakkujat uuesti välja meelitada. Mul oli endiselt viidikas otsas. See oli vist teine vise, mille kerimisega olin lõpuni jõudnud, kui paadi all "kohustusliku" tirgutamise liigutuse tegin. Miski nõks käis läbi. Tegin veel kaks tõstet, kui korraga keegi pauguga otsa lendas. Kala hoidis põhja ja ridva ots püsis stabiilselt paigal. Kala ülespoole pumbates, venitas too sidurit lauldes ennast uuesti põhja tagasi. No see peab ilus koha olema, käis mõttest läbi. Lõpuks kala veepinda ilmus, haug kurat. Nii kolme kilone. Pettumus oli suur. No mis värk nende kohade ja haugidega see aasta on. Haug käitub nagu koha, koha käitub nagu haug. Kord on täiesti paigast ära.

Liikusime edasi. Jõe keskel oli mõnus 8-9 meetrine vagu, üsna kitsas teine, nii 15-20 meetrine. Kammisime seda läbi. Enamasti triivides, korra ka ankursse pannes. Siis kui see kord oli, otsustas Koit endale korraliku haugi otsa meelitada. 4.7 kilone haug. Kaalutud ja vabastatud ilma paati panemata.

Tagasi kohasid pakkunud paika. Ilm endiselt jama. Koidul paar peaaegu võttu. Ma olin juba alla andnud... Võimlesime samas tsoonis tunnikese. Lasin naise tehtud juustusaiadel hea maitsa ja molutasin niisama. Koit piitsutas vee vahtu, aga tulemust polnud. Kell juba viis läbi, asi ei tundunud kuidagi paremaks minevat. Otsustasime linna teisele poolele tagasi kolida. Kahe silla vahele.

Seal oi kui ilus tuulevaikne ilm. Miks me siit küll lahkusime... Lasime triivis allavoolu. Vahetasin monotoonselt lante. Koit polnud alla andnud ja korraga miski hõbedase silikooniga koha välja meelitas. Kastikõlbuliku. Mul ka korraks kupli all lootus tekkis, aga kustus peagi nagu silm Arnoldi terminaatoril, kui too pressi vahele jäi...

Kogu see tuuline päev oli keha korralikult maha jahutanud ja jalad külmetasid. Olin ju kummikute puudumisel sandaalide väel, mis sest et kahekordsete sokkidega ja villased veel neil peal. Ilm jahtus ja jalad külmetasid. Tiksusin automaatreziimil...

Koit veel ühe peaaegu litri sai, kuid kalakasti lisa ei tulnud. Kella seitsme paiku andis ka tema alla. Hämara "meeletut" võttu seekord ootama ei jäänud - Mehisele peab ka mõni kala siia jõkke ju jääma.

Kokkuvõtvalt - selline tüüpiline pühapäev. Vett pole, voolu pole, kala on, kala ei võta.

PS! Õhtu tegime seljankat. Sai teine nii paks, et kahvel ja sinna kinni. Aga oli hää:-)