Viimane täispikk päev, 10. oktoober 2016

Hommikune äratus oli kell kaheksa. Tõsi tõusin natukene varem üles. Hiirte marssimise peale. Huvitaval kombel pole neile Saaremaa Edami juust maitsenud ja hiirelõks seisab tühja. Mulle küll see juust sobis.

Peale hommikukohvi läksime linnatuurile. Bensiini oli vaja ja loomulikult uusi lante. Sest neid on vähe ja alati on nad valet värvi. Alati. Miks ma neid ostan? Kella üheteistkümne paiku olime tagasi ja läksime jõe peale. Tänane plaan oli põõsa augu poole suunduda - nädala sees soomlasi vast vähem, kannatab vast püüda.

Ilm peale minnes superluks. Hommikune miinuskraad oli kadunud, päike säras taevas ja tuul oli üsna nõrguke. Kimasime otse ilusa maja kanti ja tegime seal kontrollpeatuse. Ilma ankruta. Triivis, voolu ju polnud. Samal hetkel kadus päike pilve taha. Tuul hakkas väheke puhuma ja keeras viluks. Sain miski vajumise ilusa maja kandis, peale seda võtsime suuna põõsa auku.

Jõgi konkurentidest tühi. Loodisime miski kala välja ja kukkusime pommitama. Esimese viske peale, klouniga, korraga keegi otsa vajus. Tõmbles nagu haug, järelikult koha. 41 senti pikk. Hoidumaks igasugustest karmadest saatsin ta vette tagasi. Nii kiiret minekut peale vette maandumist polnud ma näinudki:-)

Lisa ei tulnud. Üks soomlase paat tuli ka samasse tsooni, vertikaalset jigi kõigutama.Võtsime erinevaid ankrupaiku, kuni 10 meetrise auguni välja. Null mis null. Tulime vastaskaldast tagasi, kui Koit täpselt sama pika kohapunni, kui mul oli olnud, välja meelitas. Ega ta võlgu ei tahtnud jääda, saatis tagasi.

Otsustasime samas tsoonis ikka kella ühese võtu ära oodata. Saingi ühe toksu kella ühe paiku ja sellega oli selle kellaaja võtt ühel pool. Mingi hetk viskas sügavas 30 grammistega pommitamine üle - vahepeal oli vool tekkinud, mitte et see oleks võttu mõjutanud - ja tulime sealt tulema. Ülesvoolu.

Kuna ammu polnud võtte saanud läksime päikesepaneelidega maja alla tuju tõstma. Lood läks kohapeal kohe mustaks, latikad olid platsis. Esimene vise ja umbes neli võttu ning tühihaakimist. Tuju tõusis nagu oodatult. Tundus et ka ilmataadile oli see meeltmööda, vaikselt kiskus päikselisemaks.

Vahepeal möödus trollides meist üks soomlaste paat, kes justkui nimme nina eest ühe punnkoha välja trollis. Otsisime siis ka reisi kolmandal päeval trollimise vahendid välja ja võtsime kurve nendega läbi. Aga meile keegi otsa ei karanud. Kolisime siis kümne haru lõppu ja kiusasime pool tunnikest ahvenaid. Suuri polnud. Nii kolmsada vast suurim.

Ahvenatest tüdinud, suundusime uuesti suurele jõele. Ilusa maja alla. Esimeses ankrupaigas, randi pealt, paar võttu, kuid peale ahvena kedagi välja ei meelitanud. Tõmbasime siis teise kaldasse, kõrkjate vastu, ja esimese viskega pea kilone koha otsas. Kõvasti indu juurde saades kulutasime pool tunnikest samas tsoonis, kuid tulutult.

Kell juba neli, võtsime mootorile tuurid üles ja suundusime linna alla. Koskineni haru otsas kontrollpeatus, siis edasi. Vool vahepeal metsikult kasvanud ja kui lõpuks kahe silla vahelisel sirgel ankrus püüdma hakkasime, kukkusime jigipäid vahetama. 35 grammi juures jäime pidama - polnud sellist voolu sel aastal näinudki.

Päike paistis, kaua oodatud vool ka lõpuks platsis, ankrupaik ka selles paigas, kus koha olime saanud. Kõik justku klappis. Mida aga polnud oli kala. Täielik vaikus vee alla. Pool tunnikest mässanud, läksime trollimisele üle. Sügava augu poole.

Koit oma miski ahvena värvides Rapala Tail Dancer Scatter Rapiga korra midagi justkui oli otsa saanud. Seejärel mina oma kollase jessega haugi sain. Kena poiss oli, Ülo oleks seda nautinud. Seejärel Koit miski alamöödulise koha sai ja siis hoppa, peale suurt auku, sai tal korraga 1.36 kilose koha. Vahetult enne silda. Panime siis sinna ankrusse. Sain korraliku paugu, aga rohkem ei miskit.

Läksime siis uuele trollimisele. Null. Siis väike jigi ja jälle null. Päike lähenes vaikselt horisondile, kui tegime veel ühe trollingu tiiru. Ja Koit uuesti koha välja võlus. 1.32 kilo. Saime meetrit 50 edasi, kui uuesti tal kala taga. Kilone. Umbes. Noh konn teiste sõnadega :-) Aga trollida  see mees oskab. Kasutasin seejärel kapteni paberite õigust ja seadsime ennast ankrusse.

Esimesed visked. Koit kala sai (alla kilone), mul järgmisel viskel keegi otsa "nagistas" ja otsa jäi. 1.35 kilo. Sellega oli trolling ajaloo prügikasti saadetud. Samast ankrupaigast veel kummalgi üks võtt; siis viskepikkus edasi - võtt aga otsa ei jäänud. Mingi aeg ühe ikka ära realiseerisin. Nii kilose, peaaegu.

Hämardudes lõppes aga vee all elu. Tulime veel korraks trollides sügavale, jigitasime seal, aga tulemus oli olematu. Pimenedes lahkusime.

Lõppskooris Koit peale jäi, jigitades samas ma väikse "alavõidu" sain.  Poleks seda õhtust peaaegu "võttu" olnud, oleks ikka masendav päev olnud.