Pärnu jõel, 08. jaanuar 2022

Laupäeval oli plaanis Pärnu jõgi uuesti ette võtta. Kuna reedel unustasin kajaloodi aku laadima panna, siis sai hommikune start vaikselt hilisemaks lükatud. Et saaks ikka paar tunnikest laadida, enne minekut. Tänu sellele iseenda lohakusele jõudsin lõpuks jää peale alles kella üheteistkümne paiku.

Väljas pilvine talveilm. Miinus 5 kraadi läks päeva jooksul pisut soojemaks, aga nullini temperatuur välja ei roninud. Tuul oli kes seda teab mis suunast. Algul tundus põhjast olevat siis hoopis lõunast, ja lõpuks kruttis ennast edela kanti. Õnneks tugevalt puhuma ei hakanud. Selle eest andis aga hooga lund juurde. Päev otsa kukkus helves helbe järel. Õhurõhk kukkus päris kolinal (õhtul näitas 715 mm).

Jää peal polnud ei ühtegi hingelist ja nii seadsin sammud põõsa auku. Puur kokku, auk jäässe, lood sisse, kuldne kirp sääsevastsete puntraga järgi. Kast tagumiku alla ja läks püügiks. Juba esimesel tiiru vajus nooguti ritva tõstes looka ja mingi raskus kerkis põhjast kaasa. Ilma ühegi tõmbluseta. Oks kurinahk. Uuesti kirp alla ja peagi järgmine võtt. Seekord ikka päris võtt. Vonks vonks, kenake vimb pistis nina veest välja.

Lood näitas kala all ja nooguti kinnitas seda. Järgmise kümne minuti jooksul sain 4-5 võttu ja kaks vimba juurde. Seejärel kadus natukeseks ajaks loodilt "elu" ja sama juhtus ka noogutiga. Aeg kulus. Aeg-ajalt keegi ronis alla, paar korda märku anti, kuid tunnikene hiljem olin endiselt sama skoori juures. Vaikselt kiskus jahedaks ja nii kolisin edasi.

Lätlaste tsooni. Värske lumi oli katnud kõikvõimalikud eelmise korra augud ja nii lasin maamärkide järgi augu jäässe. Tuli välja, et otse vimmale pähe. Kümme minutit, kolm vimba. Üks tuli päris kenakese litriga kiire "siia" mängu peale. Korraks juba nagu lootsin...

Seejärel jälle vaikus. Loodil täpselt sama pilt nagu eelmisel. Korraks keegi alt läbi käib, mõni minut tühjust, siis uuesti "riba" ekraanile joonistub. Tasapisi hakkas igav ja nii tegin veel paar auku, millest elu aga ei leidnud. Tagasi tulles samale augule noppisin veel ühe punn-nina.

Siiast ei kippu, ega kõppu. Otsustasin vimmad rahule jätta ja sama joont pidi väikeste vahedega puurides ülesvoolu otsida. Ühest august veel kolm vimba, seejärel aga tühi-tühi-tühi-tühi...auk. Loodi pilt muutus ka suhteliselt tühjaks ja igavaks, lõpuks jõudsin posti alla välja ilma ühegi võtuta ja panin asjad kokku. Kell oli juba pool neli ka. Peale kella kahte ei saanud seega ühtegi võttu! Imelikult vaiksed ja elutud on need päikeseloojangu eelsed ja järgsed ajad sel talvel.

Kokku käis jääl kümme vimba. Seitse neist ka kaasa vedasin. Siiaga sinasõprust aga kuidagi ei taha tekkida.