Suvel leidsime Ainiga Teenuselt ühe püügikoha, mis kohe kutsus talvel ennast avastama. Kuna Pärnu ja Kasari peal on juba käidud päris palju, siis tundus, et on aeg see avastatud püügipaik ette võtta. Ain tuli laupäeval maale ja pühapäeva hommikul startisime sealt.
Väljas kerge sula. Temperatuur nullis, lumi pakkis. Öö otsa oli lund alla sadanud ja sama jätkus ka terve päev. Nii oli Teenuse jõeäärne tee selline, et lageda peal aru ei saanud, kus on tee ja kus on kraav. Ühtlaselt valge. Sõidukiirus langes vahel 10 km/h, et mitte kraavi üles leida. Aga kohale me jõudsime.
Auto pargitud, tegime pool kilomeetrit mööda talvist heinamaad otse valitud püügikohale. Märgid jääpeal näitasid, et päev varem oli keegi ka seal käinud ja korralikult puurinud. Järelikult väga vale see koht olla ei saanud.
Auk jäässe ja püüdma. Esimene püügikoht, parempoolse kalda ääres, näitas 4.8 meetrit vett ja üllatavalt kiiret voolu. Kuldne kirp kippus vaikselt allavoolu edasi kanduma. Sain kiirelt kaks kiiska kätte ja seejärel juba unnad vette. Järgmisena suundusin teisele poole jõge, kus sügavust natukene vähem ja... vool täielikult puudus. Tundub, et vooluserv ja sügavam ala läksid täiesti kalda äärest. Keskkohast alates kuni teise servani sisuliselt kusagilt voolu ei leidnud.
Lood näitas kohe, et keegi on all ja hetk hiljem vajutati nooguti vaikselt alla. Alustuseks korralik raskus taga. Vaata et ei kerki põhjast ülessegi...seejärel aga andis kala järgi ja paarsada + ahven tuli jääle.
Samast august paar pisemat veel ja siis kadus ekraanilt kala. Kuna voolu seal ei olnud, siis kirbu liikumise jäljed olid ainukesed mis pildile joonistusid.
Järgmise augu tegin natukene voolu suunda ja sain täpselt sellisele kohale, mis tundus voolu piiril olevat. Vahel kirp kandus paakümmend sentimeetrit edasi, vahel mitte. Sain sealt teise paarisajase ja veel mõned väiksemad triibud. Sellega sai ka Ain oma unnad sisse laotada.
Kuna püügikoht oli uus siis sai tavalisest passiivsest unnapüügist täna aktiivne püük. Iga paarikümne minuti tagant sai nendel asukohta vahetatud ja tänu sellele ka korralikult samme kogutud. Kokku umbes 12 tuhat sammu jääpeal. Kahjuks oli sellest üsna vähe abi. Ainukene lipukerkimine toimus mul lõuna paiku, kui nii kilone koll kümme meetrit tamiili oli poolilt maha sõitnud. Selle unna pool liigub liiga kergelt... Rohkem unnavõtte polnud. Kummalgi meil.
Ahvenate trall kestis ka lõunani ja rauges siis ära. Kuna võttu polnud käisime luuramas üleval pool olevat sonni suuet. Katsusime seal oma paarkümmend auku läbi ja ei saanud ühtegi võttu. Selles kohas oli vett vähem, 2.5-3 meetrit. Kui suvel tuli sealt särge ketti, siis nüüd ei ühtegi. Proovisin vahelduseks ka punase kirbuga, aga ei aidanud seegi.
Tulime tunni pärast tagasi sügava augu peale ja passisime seal kella kolmeni välja Mõni ahven ärkas aeg-ajalt, kuid korralikku õhtust võttu ei tulnudki. Veerand nelja paiku astusime minema. Kaasas haug ja kuus ahvenat. Imelikul kombel olid kolm neist üsna tumedat värvi ja kolm heleda tooniga. Kummad need kohalikud siis olid? Ja kummad sisserändaja pojad?
Ahjaa võit loomulikult mulle. Igaks juhuks kõikvõimalikes kategooriates, et reegleid väänama ei hakataks - esimene kala, suurim kala, enim liike, suurem kaal, suurem kogus ... Ainuke kategooria mille Ain võitis oli puurimine. Tänu uuele soetatud trellpuurile tehti tema poolt jää nii auke täis, et ime et meil jääminek nägemata jäi :-)
Koht ise oli aga äge ja väärib kunagi uuesti proovimist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar