Pärnu jõel 22.-23. jaanuar 2022

Kaks päeva Pärnu jõel. Üsna ühenäolise pilves ja tuulise ilmaga, kus päikest ei näidatud. Tuul puhus alustuseks põhjast ja teisel päeval lõunast. Ja lõuna tuul oli külmem :)

Laupäeval sai sätitud kohale kella üheteistkümneks. Nils-Erik tuli vimba kaema, Rain tuli oma lapsele Robinile misiganeskalavõiksotsajääda kalapüügi tutvustust tegema. Uhke kahemehe majake kaasas, terve hulk tehnikat veel lisaks. Garmini live pilti edastav andur, mis kõik jõe kalad kuni Paikuseni ära registreeris. Praktiku kaamera ka veel lisaks, mis tõsi küll sellise nähtavusega vees on üsna mõttetu asi. Kogu see varustus oli pakitud suure kelgu peale ja kohale tuldi nagu kavatsetaks nädalaks jääda.

Kohe alguses oli aru saada, et vimb pole võtu peale väljas. Sain paari augu järel ühest august kaks tükki järjest võtma ja siis passisin pikalt nulli peal. Nii pikalt, et lõpuks jahedusest kondama läksin. Käisin lätakate ala peal ära ja võtsin veel ühe vimma. Teine pääses poolest veest plehku ja viis ka võtu.

Ootasime lõunast võtulainet, kui järsku tulid ei tea kuskohast kaherattalised põristajad ja keerasid päeva vussi. Tiir mis ette võeti, käis külje alt läbi ja nii sai meil sellest mürast lõpuks küll ning kolisime eemale. Allavoolu. Parklaga ühele joonele, keset jõge.

Esimene auk näitas kala, teine pakkus. Vimb. Järgnes selline tilkumine. Peale vimma kätte saamist tekkis vaikus, käisin tegin uued augud ja siis komberdasin tagasi vanale augule ning noppisin järgmise vimma. Nii neli korda. Alati pidi mingiks kümneks minutiks eemale minema, et all keegi käivituks. Järjest keelduti võtmast.

Nils-Erik jändas oma kangevõitu noogutiga ja kolis lõpuks põigi peale. See omakorda viidi mõne aja pärast kellegi poolt minema. Poolest veest oli otsa karanud ja tamiil katkes... Rain sai säinapoisi. Robin meelitas kenakese vimma välja.

Kolme paiku väsisid põristajad lõpuks ära ja nii sai enne pimedat veel korraks vanasse tsooni tagasi mindud. Jõe suudmest üks poole kilone latikas ja vimb. Oma tsoonist päeva lõpetuseks 11-s vimb. Kell neli tulime maha ära.

...

Pühapäeval hakkasid naabri koerad kell pool kuus olematu jänese peale haukuma. See viis une ja ajasin kell kuus jalad alla. Nii juhtus kuidagi ootamatult, et kell kaheksa olin Pärnus jõe ääres. No vähemalt paar tundi põristajateta vaikust oli vähemasti tagatud.

Tatsasin oma koha peale. Jõe suudmes neli meest oma asju ajasid, keerasin selja vastu tuult ja istusin augule. Mõttes oli sealt mitte lahkuda ja passida siiga niikaua kui kannatab. Tunnike panin vapralt. Korraks üks kena päts-vimb leili läks ja augu alt ta ära pudistasin. Paar kiiska ka veel sekka... ja siis hakkas vilu. Temperatuur oli nelja miinuskraadi juures ja tuul puhus jaheda kontidesse.

Alustuseks tegin sooja saamiseks paar auku, millest ühest ka võtt. Järgmisena juba jooksudistantsid sada meetri eemale ja tagasi. Vaikselt sain soojaks ja õnneks keeras paar kraadi pehmemaks ka ilma.

Kell üksteist tuli kui tellitud võtulaine. Ja jälle selline pirtsutav nagu eile. Sain ühe kala kätte ja vaikus. Käisin eemal olevatel aukudel proovimas, tulin tagasi ja teine. Kolmas ja neljas ka sellisel moel. Vaikselt puurisin erinevaid suundasid läbi ja lõpuks leidsin ka augu, kuhu pisut rohkemaks tasus paigale jääda. Kolm vimba, paar äraminekut ... ja siis tulid nad jälle. Seekord mingi bagilaadne toode lendas hõlma alt läbi.

Panin asjad kokku ja sättisin minekule. Paikuse alla. Enne tuli veel üks vana, kes paarkümmend meetrit üleval pool püüdis küsida, et palju tuli. Tal viis vimba. Sattus siis rääkima, et eelmine nädal olla kolm siiga saanud, vimba siit ja sealt, latikat väsitanud Reiu suudmes.

Järgmisena juba kand ja varvas Paikuse alla. Vahepeal männi all korraks kontrollauk. Keegi oli all, korra näitas, võtma ei saanudki. Edasi juba Tindisaarte alune rajoon. Jõe vasakpoolses kaldas oleva sügavama ala peal. 2.6 meetrit vett. Esimesest august kaks...särge. Parajat pätsid, kohalikud. Ruttasin edasi. Järgmisest poole kilone latikas. Siis vaikus, vaikus, vaikus.

Vaatasin vahelduseks teisele kalda poolele ka, kuid sealt, pisut madalamalt alalt kala võtma ei saanud. All mingid varjud ujusid, aga teistmoodi kujuga kui tavaliselt. Kes seda teab kes nood olid.

Tegin veel korra vanadel aukudel ühele nurule tuule alla ja tatsasin tagasi. Tsiklimehi oli vaid paar tükki töristama jäänud ja otsustasin müra trotsima minna. Tagasi algusesse.

Esimene auk sai posti alla tehtud. Istusin seal ja meelitasin kedagi. Näitas too ennast mitu korda, kuid võtma ei saanud. Samal ajal järgmine vanamees juttu vestma tuli. Too oli hommikupoole üleval pool käinud ja kuigi vimba sealt ei saanud, sättis ennast sinna tagasi. Männi kanti. Loodil olla palju kala olnud. Rääkisime pisut siiast. Teadis mainida, et siig oli sügisel kudenud juba enne keeluaega ära. Tindisaarte all oli kena tants ja trall. Arvas, et paljud kalad eelmine sügis paisust ülesvoolu kudema läksid. Tea kas peaks ikka sinnapoole ka otsima minema...

Kui lõpuks lahkus, katsusin hommikusi auke järjest läbi. Ühest august üks, teisest kolm vimba. Posti august üks nurg ka veel sekka. Kella kolmeks oli selles mürast enam kui küll ja tulin tulema. Tulemuseks nagu eilegi 11 vimba. Tõsi tänane sort oli võimsalt parem. Üks 700+ kala ka veel pätsikeste seas.

Laupäev sai kuldset kirpu, pühapäeval lõunast alates punast kasutatud. Vahet ei olnud. Tulemused olid samad - siiga nad üles ei ärritanud.