Esiletõstetud postitus

neljapäev, 12. november 2026

Merika uitamised 2, 10.11-12.11.2026

10. november.

Teisipäeval sai hommikul maalt linna tuldud ja siis otse edasi idasse sõidetud. Lubas lõuna tuult ja pilves ilma. Sooja vaid 5 kraadi ringis.

Alustasin oma paiga parempoolse osa juurest. Vesi oli maru maas, sisuliselt olid paar "võtukohta" peaaegu kuival:-) Tuterdasin selles tsoonis kaks tundi. Sain ühe togimiselaadse toote, millele midagi ei järgnenud; hiljem sarnasele togimisele järgnenud viskel lendas aga üks hõbedik otsa. Mässas korralikult, silma järgi selline mõõdupiiril kala. Lõpuks kahva sain. Landi kolmik oli sisuliselt neelus.

Mõõtmine andis tulemuseks täpselt 50 cm. 1.2 kilo.

Peale kella ühte kolisin vasakpoolse osa juurde eesmärgiga aru saada, kuidas need augud ja kivid seal on. Vesi ju nii madal, et hea uurida. Kahlasin sisuliselt paarsada meetrit randa läbi.

Üsna alguse osa juurest sain võtulaadse toote. Samas seal kivid ka, liigitasin selle esmalt petukaubaks. Seda enam et järgmisel viskel täpselt samast kohast samasugune liigutus. Loomulikult haakisin ja lant tuli pinda. Hakkasin seda siis pinnast enda juurde kerima, kui korraga vaatan, et see nüüd küll landi poolt tekitatud laine ei ole... üks tuhajuhan lükkas seljaga lanti jälitades vett laiali, enne kui aru sai, et see ei ole söödav kraam ja uttu tõmbas.

Samast kohast paar viset hiljem lendas eemalt üks alakas otsa ja peale küünla viskamist pääses plehku.

Rohkem sellel lõigul elumärke ei pakutud. Kui tunnike hiljem samasse kohta aga tagasi jõudsin, pakuti alustuseks togimiselaadne asi ja mõne meetri kerimise järel vajuti otsa. Alamõõduline konn. Paar viset hiljem veel üks togimine, aga seda  kala enam võtma ei saanud.

Kell kolm tulin ära.

...

12. november 

Neljapäev võtsime Peebuga koos ette meie kunagise kevadise eldoraado. Nostalgia junou. Lisaks oli mul juba villand ühesuguse ranna tatsamisest, ühel ja samal kivil seismisest. Tahtsin midagi vahelduseks.

Püüdma saime kella 11st ja olime pool neljani välja. Päev oli pilves, puhus kerge lõunatuul. Sooja viis kraadi.
Käisime oma karidenuki ja selle ääred kaks korda põhjalikult läbi. Lisaks korra ka teise nuki ja ääred. Harjutasin liikudes kahlamise püüki. Kuna vesi oli madal siis kompasin ka neid alasid kuhu jalg muidu ei astuks. Tuli välja et ega teatud kohtades on ikka (veel) uskumatult palju vett, kuigi kallas nii lähedal. Ühes paigas sain vee pea kaenla-aukudeni, vaid kikivarvukil käimine päästis ujumisest. Õnneks kahlakatesse tuli sellest korrast vaid väga kerge lonks sisse.

Kahlakad sain pealelõunal siiski märjaks. Mingi hetk hakkasid nad põlve juurest lekkima ja lõpetades pidin sisuliselt vasakust säärikust vett välja kallama. Aeg on vist uued soetada.

Tulemused... Neid polnud. Null võttu. Null kahtlast hetke. Null merika nägemist. Ainuke kala mida nägime oli kaldapeale uhutud räim.

Õnneks on mul selle sügise tulemused juba olemas ja nullitamine väga ei morjendanud :-) Lahe oli olla. Teistmoodi ala kammimine tekitas mõnusama tunde, kui ühte ja sama kallast tatsata.

kolmapäev, 4. november 2026

Merika uitamised, 27.10-04.11.2026

Lühikesed merikasutsakad. Kõik on samast lõigust, kus sügise esimene tume kala tuli. Maailma avastama ei hakanud.

27. oktoober

Puhus korralik maatuul ja tekitas mõnusa kerge katuse peale. Püük ajavahemikus 10-15. Samal ajal saabus üks "kaaskannataja", kellega leppisime kokku, et tema läheb siis paremale, mina vasakule. Mõne aja pärast tuli ta aga sealtpoolt tulema, kuna kolm hüljest olla ees. Lasin tal enda poolel ees minema minna ja peale esimese tsooni lõpuni kammimist kolisin ise paremale. Hülgete seltsi. Enam neid seal polnud.

Nuki paremast küljest sisuliselt esimese viskega kala taga. Võttu ma ei märganud kuna passisin jälle jumal teab mida... kuulsin lihtsalt siduri sirinat. Läks ikka päris isuga, oma paarkümmend meetrit enne kui seisma jäi. Võttis seejärel suuna paremale kivide hunniku poole. Tatsasin talle vette vastu ja nii õnnestus tamiil kividest eemal hoida. Kala tuli seejärel minu poole, keeras vee all ja "sülitas" landi välja. Kogu nali kestis nii minutikese, kala ennast ei näinudki.

Teine võtt tuli järgmise nuki küljelt aga see ei jäänud otsa. Nagistas ja tõmbas. Paar togimise laadset asja oli samas kohas enne seda, aga kuna tamiiliga püügi tunnetus on aastate jooksul täielikult kadunud, siis kaladeks neid puudutusi 100%liselt liigitada ei julge.

Ilm: pilve ja päike sai vaheldumisi. Sooja 10 kraadi ringis. Võtud tulid rohelise aapua peale.

29. oktoober

Olin samas kohas tagasi. Sedapuhku hommiku poole kümnest kuni kella neljani välja. Tuterdasin nii parempoolset kui ka vasakpoolset tsooni.

Seekord üks konkreetne võtt. Parempoolse tsooni teise nuki juures tegin pika viske. Peale mõningast kerimist tegin pausi ja siis vajutati ikka korralikult. Otsa ei jäänud, aga vähemalt ilusa võtu olin saanud.

Paar togimise laadset toodet päeva peale lisaks. Üks kala käis pinnal eemal.

Ilm oli enamasti pilves korra-kaks hetkeks päike ka välja piilus. Sooja 10 kraadi tuuris. Tuul oli maa poolelt, aga laine rullis karide pihta ikka mõnuga ja peksis vett vahtu.

02. november

Kella 13st 16.30ni. Päris pimedani ei jäänud. Enamus aega olin paremal poolel, lõpus natuke ka vasakul. Püüki varjutas saarmas, kes esimesed poolteist tundi piki kallast liikudes sukeldumise harjutusi tegi. Enne kui too välja ilmus sain esimese kari pealt ühe võtu, peale seda aga täielik vaikus.

Ilm pilves ja pime. Maatuul. Sooja 9 kraadi.

04. november

Tegin tiiru hommikul kella 9st 14.30ni. Hommik oli külm, null kraadi ringis; päeva peale keeras pilve ära ja venitas ikka 8 soojakraadini ära. Hommikuse tuulevaikuse järel tegi lõunast alates maatuult.

Eelmise päeva tugev põhjatuul (kuni 12 m/s) oli vee sogaseks teinud. Otsisin oma kilomeetrisel rannaribal pisut selgemaid kohti ja leidsin selle vaid parempoolse tipu ümbruses. Vee läbipaistvus polnud küll suurem asi, aga seal tulid landid vähemalt puhtalt koju tagasi.

Kaks kahtlast puudutust toimusid ennelõunal. Eemalt üks kerge võtulaadne toode; teine kord poole viske ajal justkui toks. Justkui. Mine sa tea. Äkki ei olnud ka. Vaikselt hakkab see tamiiliga püük närvidele käima, mõmmigi ei saa aru, kas oli või polnud kala.

Kella ühe paiku sain siiski päeva võtu kirja. Olin selle parempoolse tipu vasakut külge uurima hakanud. Tegin kaldakivilt viskeid; teise heite ajal kargas minust vaevu 5-6 meetri kaugusel olnud landile mõnusa matsuga kala otsa. Seal paigas oli sisuliselt vaid pool meetrit vett ja kaldakivid  võtukohast vaevu meetri kaugusel. Ei tea mida ta nii madalasse ronis... Sain kala kaheks-kolmeks sekundiks otsa, siis keerati ilusat hõbedast külge ja läinud ta oligi. Krt. ilus kala oli.

Otse loomulikult midagi rohkemat ei juhtunud. Seekord siis himustati lilla-sini-hõbedast lanti.

...

Mõned järeldused nende nelja korra järel. 

Esiteks võtud kõik sisuliselt kahest tsoonist, mujal täiesti (kildi ulatuses) vaikne. Kuigi eemal on justkui samalaadsed olud, sügavust on, kive ka... aga kala mitte pole.

Teiseks tundub, et üle 5-6 viske ühe kohapeal teha on suht mõtetu. Pikalt loopimise järel pole ühtegi võttu saanud. Pigem on kohe märku antud. Samuti pole peale kindlat võttu samas kohas loopides kordagi teist proovimist saanud.

Kolmandaks. Peale ühe võtu on kõik tulnud pea kohe esimeste kaldakivide järelt. 5-6 meetrit kividest. Sisuliselt kuiva maa pealt loobitavast alast. Milleks mulle kahlakad? Ahjaa lantide päästmiseks :-)

Neljandaks. Viiest võtust null kätte. Mida krdit. Peab vist nöörile tagasi minema.

esmaspäev, 26. oktoober 2026

Soomes 24. oktoobril 2026

Reisi viimast päeva alustasime alles poole kümne paiku. Eelmised päevad olid tõestanud, et hommikul pole midagi vee peal teha. Kala alles heal juhul 11 paiku suu lahti teeb.

Päev tuli sombune ja nõrga idatuulega. Paar korda päeva peale päikest ka näidati, aga enamasti selline hall olukord. Lõuna paiku lausa udulaadset ollust tekkis.

Alustasime saare tagant, kus ootamatult üks juhuslik võtt pakuti. Lisa ei tulnud ja nii kiirustasime ilusate majade rajooni, kuhu sisuliselt õhtuni jäime. Troll, troll, jigiankur rütmis.

Umbes kella üheni oli täitsa lõbus. Saime trollikala, ühest jigiankrust lausa viis võttu (null kala), nii et igav ei olnud. Siis hakkas asi jahenema. Alustuseks keelduti minu oranz-kollast rapalat üldse proovimast ja olin sunnitud värvidega mängima hakkama. Siis lõpetas ka paarmehel kollane jesse igasuguse kontakti kaladega ja saabus surnud aeg.

Kuna eile oli ka teinud võtupausi sisse, siis jätkasime samas tsoonis ja ei kippunud kuhugi mujale. Teine paatkond käis merel ära ja trollis sealt võtuta tagasi. Meil aga joppas korraks, kui ühes ankrus jigitades päikese hetkelisel väljailmumisel korraks jigikala aktiveerus. Kaks kala kahepeale paati, kolm võttu veel lisaks. Siis aga päike kadus ja nii nagu see võtulaine oli alanud, see ka järsult lõpetati.

Nelja paiku tuli vool. Jigitada enam seal tsoonis ei kannatanud ja kuna troll ka ei toitnud, läksime päeva lõpetuseks saare taha. Sealt juhuslik jigitonks ja trollides järgmiselt sirgelt üks kala paati juurde. Kuuest tulime maha ära.

Kokku mul 6 koha (suurim1.95)  ja 1 haug; Jaanusel 5 koha. Teises paatkonnas Mihklil 6 ja Kõutsil 2 koha. Mihklil sort kõvasti parem kui meil. Suurim kala 2.8 kilone.

Sellega sai selle aasta sügishooaja kohapüügile joon alla tõmmatud.

laupäev, 24. oktoober 2026

Soomes 23. oktoober 2026 - Claude & Chat GPT käisid ka kalal :-)

Eilse püügipäeva kokkuvõtte pani meie jutustuste põhjal kokku AI. Seda kahe erinevat versiooni poolt - Claude ja Chat GPT. Tulemused tulid natuke erinevad, kuigi "lähtematerjal" oli sama. Teksti meelega korrigeerima ei hakanud.

Igaksjuhuks lisan enne tehisaru loomingut päeva tulemused. Mul 6 koha (+1 alakas), suurimad 2.65 kg, 2.6 ... seega sort korralik. Jaanusel 3 koha. Teisel paatkonnal 3 koha. Võrgus 2 latikat, saärg, säinas, ilus ahven (ca 600gr).

...

Claude (nb! keeldus seda ise meile ette lugemast):

Soomes, 23. oktoober 2026

Neljas päev. Ootused olid eilsest lähtuvalt mõõdukad, aga hommik üllatas - vool oli oluliselt nõrgem kui varasematel päevadel, vesi madalam ja sodi tunduvalt vähem. Päeva peale tõmbas vool küll uuesti tugevamaks, aga üldpilt on iga päevaga paremaks läinud.

Jaanusega alustasime kümne haru saare alt. Esimene jigitamine ei andnud midagi. Esimene trollitiir seevastu andis kohe otsa korraliku haugi. Paadi kõrval kukkus too küll lühemaks ja pani plehku - lõpuste alt kättevõtmine jäi pooleli. Trollisime liinideni, tulime tagasi, jigitasime... null. Veel üks troll, ikka null.

Kuna eile kell 11 oli samast kohast võtt tulnud, sättisime ennast paar minutit enne üheteist uuesti saare taha ankrusse. Ja täpselt nagu tellitult - kümne minuti pärast esimene togimine. Poole tunniga sain neli võttu, Jaanus kaks, ning üks kilo pluss koha ronis ka paati. Tiksusime seal veel pea tunnikese, rohkem ei tulnud.

Siinkohal tuleb ära märkida päeva peamine teooria. Esimene võtt tuli enne, kui Mehis kohale jõudis. Mehise paadi juuresolekul ei toksanud keegi. Nii kui Mehis kurvi taha kadus - võtt ja kala. Teooria pidas paika terve päeva: Mehis peab kalast piisavalt kaugel olema, siis on hästi.

Kella kaheteist paiku liikusime suurele jõele, ilusate majade rajooni. Mehis oli jälle ees. Esimesel trollitiirul kohe võtt, otsa ei jäänud. Mehis keeras ümber nurga... ja kohe laks. Ilus koha, 2.6 kilo paadis. Päeva esimene trollikoha tuli pauguga. Vool oli nii tugev, et kala väsitamise ajal vajusime paadiga tükk maad allavoolu tagasi.

Uuesti samasse kohta, paarkümmend meetrit vahet - teine koha, pooleteise kilone. Kolmandal tiirul 50-60 meetrit edasi uuesti võtt. Nii saigi see lõik nimed: esimesed sada meetrit Raini tsoon (*teglikkuses ilusa maja alune), järgmised sada Jaanuse tsoon. Jaanuse tsoonis vajuski Jaanuse ritv - mõõdukoha, täpselt 900 grammi. Järgmisel tiirul tuli Jaanusele teine koha. Vahepealsed jigitamised olid täiesti mõttetud.

Saatsime vahepeal teisele paatkonnale pilte. Kolmandaks tiiruks oli linna poolt kohale jõudnud terve armaada - Mihkel ja Kõuts, Mehis ning üks punase servaga eesti paat kolme-nelja mehega, kes eile veel küsisid, kas kala ka tuleb. Tsoon venis lõpuks pea 400 meetri pikkuseks ja seda kammisime kuni liinideni välja. Jigitades sain sealt vaid ühe väikse. Trollides aga tuli: Jaanusele lõpuks 3 koha, mulle 5. Jigikoha ja väike tagasilastud koha peale - kokku 10 koha paadis, hommikune haug lisaks, ehk 11 kala sai käega katsuda.

Landid. Hommikul päikese ajal töötas mul kollane karikko. Kui vine päikese ette tõmbas, hakkas kollane-oranž Rapala Tail Dancer tööle. Jaanuse (ja ka Mihkli) kalad tulid kollase jessega, millel oranžid triibud. Kuna kala oli juba piisavalt, testisin läbi ka hõbedase, kärts-fosforvärvi ja lilla karikko - mitte midagi. Naaberpaadis Anti püüdis kuldse-lilla karikkoga ja ka tema jäi tühjade pihkudega. Jigil tuli kõik vale mootoriõli sirpsaba peale, Jaanusel oli kohupiima-virsiku roosa segu. Erkroheline ei töötanud - ühe võtu küll sain, aga sama kala realiseerisin lõpuks ikka vale mootoriõliga.

Teine paatkond, Mihkel ja Kõuts, alustas tuimalt. Linna poole trollides sügavate lantidega, mis kunagi põhja ei jõudnud, ja Mihklil koosolek koosoleku otsa. Kuni 15 meetri auguni välja, siis sillad, siis kahe silla vahel jigitamine - vool nii tugev, et 30 grammi põhja ei läinud. Null võttu, null kaotatud lanti. Kui meie kalapildid pärale jõudsid (kolmas pilt oli spetsiaalselt maja taustal tehtud, et asukoht selge oleks), pöörasid nad ümber ja tulid meie Bermuda kolmnurka. Enne seda olid nad meile omakorda AI-ga tehtud suurte kalade pilte saatnud - Mihkli oma jõudis kohale enne ja oli isegi usutav, Kõutsi oma oli selgelt üle vindi keeratud.

Kolme paiku Bondri kurvist ülesvoolu trollides, vastu voolu 3.3-3.4 km/h (tavaline tempo on 2 koma midagi), käis Mihklil laks - 1.7 kilone koha. Pärast kahte võtuta päeva meeldiv üllatus. Mõni tiir hiljem teine, korralikum: võtt, paarisekundiline paus, uuesti võtt, ritv käes. 1.85 kilo peale vere väljalaskmist. Siis veel 49 sentimeetrine punn. Kõutsil kahjuks null - peale AI pildi ei jäänud midagi otsa, aga ta magas ka vahepeal. Hea fundament, millele ehitada.

Vahepeal juhtus ka üks optimistlik manööver: Mihklil kala otsas, Mehis sõitis vahetult paadi tagant läbi, landid kokku ja kaks paati triivisid koos mere poole, asja arutades. Vool on nii kiire, et kui mootoril käigu välja võtad, liigud automaatselt 5 km/h vales suunas.

Mihkel ja Kõuts lahkusid poole kuue paiku ja käisid võrke kontrollimas: korralik ahven, kaks latikat, üks säinas ja üks suur särg. Mehis läks kuue paiku ja minu viimane võtt tuli täpselt siis, kui kõik olid lahkunud. Kella poole seitsmeks oli nali läbi.

Päeva edu taga olid kolm asja. Esiteks pidi Mehis lahkuma. Teiseks tuli valgemaksu (* altkäemaksu) maksta Vana Tallinna likööriga - kui pakkusid, tuli kala, kui ei pakkunud, ei tulnud. Kolmandaks pidi püügi ajal võileiba sööma. Jaanusel said võileivad enne otsa, mul oli neid rohkem - sellepärast ka rohkem kala.

Õhtul katsetasime toorest särge soola ja pipraga, viina peale. Hinnang skaalal ühest viieni jäi põhja lähedale: toores, haiseb, soola kas liiga vähe või liiga palju, olenevalt kellelt küsida. Teine ring jalapenoga oli natuke parem. Järgmine kord sibul ja laim ette valmistada. Säinas ootab veel oma korda.

Kokku päeva peale meie paadis 10 koha, Mihklil 3. Vool nõrgem, vesi madalam, sodi vähem - iga päevaga aina paremaks.

...

Chat GPT (nb! luges selle meile ette ka):

Lõpuks ometi koha! Raini tsoon, Simmi tsoon ja ülejäänud armaada

23. oktoober 2026  •  Kalapäev jõel

Kui eelmise päeva peale mõelda, siis oli seis ikka päris nukker: pool päeva jõel, null võttu ja null kala. Rainil oli tänaseks juba neljas püügipäev käsil. Lootust muidugi oli, sest vool oli hommikul veidi järele andnud, veetase madalam ja sodi ujus vähem. Aga ega koha sellest veel ise paati hüppa.

Sel korral jagunes seltskond eri paatidesse. Mihkel ja Kõuts otsustasid alguses teha korraliku avastusretke, meie Raini ja Simmiga võtsime ette saarealuse lõigu. Päeva lõpuks selgus, et mõlemal plaanil oli oma koht: üks oli hea jõega tutvumiseks ja teine kala saamiseks.

Mihkel ja Kõuts alustasid Koskineni haru juurest ning võtsid suuna kohaliku asula poole. Trollimiseks läksid vette landid, mis pidanuks käima umbes üheksa meetri kandis, aga põhja need naljalt ei leidnud. Mihklil oli samal ajal terve rida koosolekuid, nii et paadis käis paralleelselt nii tööpäev kui kalapüük. Trolliti, vahetati lante, trolliti veel, uuriti 15 meetri augu ümbrust ja sõideti järjest kaugemale. Kala ei näidanud vähimatki huvi.

Keskpäeva paiku prooviti kahe silla vahel ka jigitamist. Vool oli aga selline, et 30-grammine pea ei tahtnud korralikult põhja minna. Piltlikult öeldes võis jigile põhja asukohta ainult kirjeldada. Ei võttu, ei kala. Vähemalt landikadu jäi olemata. Mehis liikus vahepeal oma paadiga samas kandis ja lahkus sealt umbes keskpäeva paiku.

Meie tegime saare alt alustades kõigepealt jigitamise katse. Plaan oli lihtne: siin peab kala olema! Siis läksime trollima ning kohe esimese tiiruga lõi otsa üks korralik haug. Päris ilus elukas, aga paati me teda ei saanud. Haug otsustas enne viimast vaatust ise lahkuda. No mis seal ikka, vähemalt oli selge, et vees midagi elab.

Ja siis läks asi juba huvitavamaks. Rain sai otsa ilusa koha, mis kaalus 2,6 kilo. Kala väsitamisega oli tükk tegemist, sest nii kui paadil käik välja võtta, hakkas vool meid allavoolu viima. Saime kala kätte, sõitsime tagasi üles ja alustasime uut trolli. Praktiliselt samas kohas, võib-olla paarkümmend meetrit siia-sinna, tuli järgmine koha, umbes pooleteisekilone. Jälle kala paati, jälle vooluga alla ja uuesti üles.

Kolmanda sõiduga jõudsime esimesest võtukohast umbes 50–60 meetrit edasi ning hakkasime tasapisi aru saama, et see pole juhuslik üksik kala. Meil oli oma lõik leitud. Kuna esimesed kalad tulid Raini käest, ristiti algus pidulikult Raini tsooniks (*ilusa maja alune). Selle järel algas Simmi tsoon. Kõlab nagu lasteaia mänguväljakute jaotus, aga jõel oli asi tõsine: umbes sada meetrit ühele mehele ja järgmised sada teisele.

Simmi tsoon õigustas ennast samuti. Simm sai oma esimese koha, umbes 44 sentimeetrit pikk ja 900 grammi raske – mõõdus kala ja kasti. Sõitsime lõigu lõpuni, pöörasime ringi ja tegime uue tiiru. Vahele mahtus ka jigitamist, aga see osutus üsna mõttetuks tegevuseks: üks väike konn ja rohkem suurt midagi. Trollimine oli sel päeval selge võitja.

Samal ajal käis kahe paadi vahel korralik pildisõda. Meie saatsime Mihklile ja Kõutsile kalapilte, et neil ikka motivatsiooni jaguks. Mõne pildi taustalt oli saar näha, mõnelt maja; mõni kaader sai meelega selline, et asukohta liiga lihtsalt välja ei loeks. Teiselt poolt liikus vastu ka AI abil meisterdatud kalapilte. Ühesõnaga, kala oli piltidel igal juhul rohkem kui Mihkli ja Kõutsi paadis.

Lõpuks hakkas see neile närvidele käima. Fotode taustad uuriti läbi ja jõuti järeldusele, et meie kalakoht on üles leitud. Linna poolt hakkaski vaikselt paate juurde saabuma. Kõigepealt Mihkel ja Kõuts, siis veel teisigi Eesti paate ning lõpuks Mehis. Ühel hetkel oli meie väikesel kalalõigul juba paras armaada. Umbes 400 meetrit jõge ja kõik tahtsid sealt oma osa saada.

Mihkel ja Kõuts jõudsid kohale pärastlõunal, umbes kolme kandis või veidi hiljem. Mõni troll ja lõpuks käis esimene laks! Koha umbes 1,7 kilo. Arvestades, et kahe päeva jooksul polnud neil võttugi olnud, oli rõõm täiesti arusaadav. Trolliti veel, tehti üks tühi ring ja järgmisel korral tuli juba korralikum löök.

Mihklil oli ritv käes ja ta tundis võttu hästi: kõigepealt üks tugev mats, siis paar-kolm sekundit vaikust ja seejärel teine löök. Kala jäi otsa. Hilisem kaalumine, juba pärast vere välja laskmist, näitas 1,85 kilo. See oli päeva teine korralik koha samast paadist. Hiljem tuli veel üks 49-sentimeetrine koha, nii et Mihkli isiklikuks saldoks jäi kolm kala. Kõutsil ei tahtnud seekord ükski kala konksu külge jääda. Tema jõudis vahepeal paadis ka magada – ilmselt kogus järgmiseks päevaks jõudu.

Vooluga tuli kogu päeva jooksul arvestada. Vastuvoolu trollides näitas Mihkli paadil kiirus umbes 3,3–3,4 km/h, teised liikusid kohati aeglasemalt, kahe kilomeetri kandis. Mootor tegi tööd, aga jõgi tegi veel rohkem. Kui kala otsa tuli ja käik välja võeti, kandis vool paati allavoolu umbes viie kilomeetriga tunnis. Nii juhtuski üks meeldejääv olukord, kus Mihkli ja Kõutsi paat ning Mehise paat sattusid liiga lähestikku, landid läksid sassi ja mõlemad paadid triivisid üheskoos allavoolu. Ühed arvasid, et teised oleks pidanud välja keerama; teised arvasid, et poleks olnud vaja otse paadi tagant läbi sõita. Kalameeste liikluskorraldus vajab veel lihvimist.

Meie jätkasime samal lõigul edasi-tagasi trollimist. Raini tsoon, Simmi tsoon, ots ringi ja jälle tagasi. Mõni tiir andis kala, mõni mitte, aga päeva peale kogunes meie paadis üheksa kaasa võetud koha. Üks väike koha käis veel korraks paadis, kuid selle lasime tagasi. Lisaks oli võtte ja jigitades väikest kala. Rain sai oma päeva suurima, 2,6-kilose koha, ning Simmilgi oli põhjust rahul olla. Kui hommikul tundus kõik veel üsna lahtine, siis õhtuks oli päris korralik kalapäev kirjas.

Lantide osas oli pilt üsna konkreetne. Päikesega töötas Rainil kollane Karikko. Kui päikese ette tuli vine, hakkas paremini toimima kollakasoranž Rapala Tail Dancer. Simmil tõi kala kollane oranžide triipudega Jesse. Sama värviperekond tundus olevat päeva võlusõna. Kuna kala oli juba piisavalt, sai katsetatud ka hõbedast Karikkot, fosforikarva varianti ja lillat. Need jäid nulli. Antsu käes olnud kuld-lilla, kõvasti läikiv Karikko samuti imet ei teinud. Mõnikord tasubki uskuda seda, mis juba töötab.

Päeva jooksul sündis veel mitu tähtsat kalapüügi teooriat. Esiteks: Mehis peab õigel ajal lahkuma. Teiseks: kui Vana Tallinnat pakuti, tuli kala; kui ei pakutud, oli vaiksem. Ja kolmandaks, võib-olla kõige tähtsamaks: võileiba tuleb süüa just püügi ajal. Jaanusel oli kaks võileiba väljas ja kolmanda kala kättesaamine venis. Ilmselt jäi võileibade arv lihtsalt saagiplaanile alla. Teaduslikku tõestust pole, aga kalameeste jaoks on seos piisavalt tugev.

Mihkel ja Kõuts läksid enne viit võrke kontrollima. Sealt tuli üks korralik ahven, kaks latikat, säinas ja üks suur särg. Hiljem prooviti saaki ka toidulaual hinnata. Eriti särg ei tekitanud just vaimustust – maitse oli tugev ja üldine hinnang pigem tagasihoidlik. Võib öelda, et selle päeva parimad kalad jäid siiski trollingu arvele, mitte degusteerimislauale.

Mehis lahkus umbes kuue paiku. Viimased võtud tulid veel õhtu eel; pärast seda tegime paar trolli lisaks, kuid umbes 18.20–18.30 sai püük lõplikult läbi. Päeva peale oli vool jälle tugevamaks läinud, aga hommikuga võrreldes oli vähemalt sodi vähem ja kala liikus. Kõige olulisem oli, et lõpuks sai päriselt kala püüda, mitte ainult jõge ja lante vaadata.

Päeva lõppskoor: meie paadis üheksa kaasa võetud koha ja üks tagasi lastud väike; Mihklil kolm koha, neist kaks päris ilusad; Kõutsil null, kuid see-eest korralik puhkehetk. Eilse nullipäeva kõrval on see juba teine maailm. Tundub, et kala on üles leitud. Nüüd on ainult üks küsimus: kas Raini ja Simmi tsoon homme ka töötab või tuleb hakata jõele uusi nimesid välja mõtlema?



neljapäev, 22. oktoober 2026

Soomes 21.-22. oktoober 2026

Ootused ja lootused olid nüüdseks maas. Palju kehvemaks enam minna ei saa, sest kõige kehvem sügisene püük on juba ületatud :-) (https://rainfishinglife.blogspot.com/2024/10/)

Hommikul tegin jooksu ja peale sättisin alles kella kümnest. Andrus oli selleks ajaks juba kümne märgi alla jõudnud, neil üks kala suurelt jõelt.

Tänase plaani tegin kütusest lähtuvalt - kümne haru saare ümber olevad lõigud. Kammisin neid trollides ja jigitades terve päeva. Tulemuseks... trollides 0 võttu. Jigitades 5 võttu ja 2 latika nagistamist. Ehk ikka natsa paremaks nagu läinud. Veevool ka enam nii raju ei tundu, enamasti klaaris 25-30 grammistega ära (eilse 400 pealt on 350le kukkunud, homme peaks veel kukkuma).

Esimene kala tuli poole kaheteistkümne paiku. Saare tagant. Üsna pika viske lõpuosas selline naksakas. Kohe aga läks korralikuks perutamiseks, nii et alguses liigitasin tolle võtja haugiks. Positiivse üllatusena tuli aga lõpuks kahva koha. 3.6 kilone.

Järgmised kolm võttu tulid kõik enne kolme samast kohast aga enamvähem tunniste vahedega. Käisin trollides vahepeal ära, tulin tagasi... üks 42 cm koha jõudis paadini, teised ei jäänud otsa.

Siis tegin ühe koosoleku ja peale seda sain veel viienda võtu enne päikeseloojangut. Too kargas samuti kaugelt otsa siis kui kolmeste vända keerete vahele ühe ühese tegin. See ajas kalal kopsu üle maksa ja jälle mingi nagistamise laadse liigutusega otsa ennast sättis. 1.9 kilone koha.

Viiest neli võttu tulid vale mootoriõli sirpsaba ja üks kollase v saba peale. Ühtegi korralikku pauku ei pakutud. Ja huvitaval kombel kõik võtud paadist kaugel eemal. Järgi keegi ei tulnud.

Lahja, aga midagigi...

...

Neljapäev sai suuresti veedetud samas tsoonis, kus eile. Ilma keeras pilviseks ja soojemaks. Veevool oli jälle väheke väiksem, kui päev varem. Sodi tuli ka üsna vähe.

Tuterdasin saare ja liinide vahet. Kell 11 saabus võtulaine. 4 togimist. üks 45cm kala kasti, üks alamõõduline tagasi. Passisin samas ankrus pea poolteist tundi ja tund hiljem sain veel ühe togimise.

Neli võttu tulid vale mootoriõliga. Ühe aga sain nii, et panin eriti kerge pea, 12 grammi, ja sirpsaba kohupiima. Lant vajus terve igaviku, pidin peaaegu magama jääma, aga see alamõõduline läks ikkagi liimile.

Kella kolme paiku saabusid Kõuts, Mihkel ja Jaanus. Trollisime seejärel suurel jõel Bonderi käärus, kus kohe sain ühe 48 cm koha; edasi ilusad majad, kümne haru täispikkuses... null puudutust.

Teised trollisid kümneharu linnasuunas ja tagasi ning nullitasid samuti.

Seega ei läinud paremaks. 2 kala kaasa, 1 koha tagasi.

teisipäev, 20. oktoober 2026

Soomes, 19.-20. oktoober 2026

Esmaspäeval sai üle lahe tuldud ja samal päeval paar tunnikest jõe peal veedetud. Eelinfo ei olnud lubav ja esimene luureretk kinnitas seda. Vesi maru kõrge ja sogane, vool väga tugev. Nii tugev, et kümne harus 5 meetri peal 35 grammi paras raskuseks tundus.

Tulemuseks... kaks togimist esimesest ankrupaigast kümne haru liinide alt. Ära pätsatud sabajupp. Null võttu trollimisel ja ka hilisematest ankrutest. Trollimine oli üldse saadanast - rohkem nagu sodikorjamine kui kalapüük. Kümneharust välja ei läinud.

...

Teise päeva hommik oli maru külm. Landikarbi kaaned olid jääs. Alustasin kella poole üheksast ja pidin peaaegu tõdema, et eile oli vaata et hea päev :-)

Käisin läbi saare taguse, kümne haru liinide aluse, trollisin kümne haru, vaatasin üle tünni sirge, käisin mereäärse sirge kaks korda läbi, peksin jigi seal neljas ankrupaigas... Tagasitee ka veel suures osas läbi trollisin. Koondtulemus hämmastav. 0 võttu! Ei puudutust ka. Isegi mitte latika oma.

Vool oli sama tugev kui eile (mereäärsel sirgel oli üks punane poi lausa vee all), aga vesi õnneks pisut selgem. Pinnas enam lehti metsikult ei ujunud, põhja lähedal aga oli neid piisavalt, er trollides konksud pidevalt sodiseks saaks.

Olin juba alla andnud, kui lõpetuseks saare taguse jigitamise järel viimasele paarisaja meetrisele trollitiiru otsustasin teha. Lant sai vaevalt põhja ligi, kui esimest korda täna võttu nägin ja kala otsa sain. Täpselt samast kohast, kus enne pea kümme jigiviset olin teinud.

Mässas korralikult enne kui kahva sain. Kratsisin järjekordselt kukalt mõttega, et kas võtta ära või mitte... aga äkki rohkem ei saagi... Võtsin ära. Silma järgi viie kilo alla kala, mis hilisemal mõõtmisel lausa 5.85 kiloseks osutus (uus üsna suur mari juba sees). 85 cm pikkust. Tuli puna-kollase-oranzi karikko otsa.

Tulemusest lähtuvalt otsustasin tunnikese veel mässata ja siis tulin enne loojangut maha ära. Rohkem elumärke ei pakutud.

Hetkel tundub küll üsna lootusetu olukord. Samas lood kala näitab ja mitte vähe. Ikka puhas närimise küsimus.

Veetemperatuur 8.5 kraadi. Päeval vast sama palju ka õhutemperatuur oli. Täispäike, kerge kagutuul.

neljapäev, 8. oktoober 2026

Merikal, 08. oktoober 2026

Kevadisest Timoga tehtud merikakäigust jäi hammas verele. Lubasin endale, et sügisel võtan selle teema uuesti ette. Korralikumalt. Täna siis tegin esimese käigu, lühikese. Idasse.

Paari päeva eest oli korralikku lääne tuult teinud. Eile hakkas tuul rahunema ja keeras lõunast puhuma. Uurisin maa-ameti kaarte ja arvasin selle järgi leidvat hea koha, kus äkki vesi tänaseks enam sogane pole. Maatuulega püügikoht küll, aga muidu ju võiks kõik kena olla.

Hommikul käsin füsio juures, juba paar kuud olen miski õlavarre lihase valuga vaevelnud. Peale uute ,harjutuste kättesaamist vurasin mere äärde. Nii täpselt lõuna ajal astusin autost välja. Esmalt kontrollkäik mere äärde, mis andis infoks, et kannatab püüda küll. Kahlakad jalga, riided selga ja vee äärde.

Oktoobri esimene kolmandik peaaegu läbi, väljas aga ikka veel 15 kraadi sooja, mesilased lendavad ringi, sääsed tüütavad. Mul jalas külmema vee jaoks sobilikumad neopreenkahlakad ja otse loomulikult läks kõvaks higistamiseks. Nagu suvi oleks.

Alustasin miski roosa-hõbedase käsikaga ja kõõlusin paarkümmend minutit ühe koha peal. Miskit. Otsustasin siis piki kallast vaikselt edasi liikuda, kuna kaardi järgi oli pea saja meetri jagu sügavamat ala. Teises peatuskohas tegin kolm lühikest viset ilma jalgu märjaks tegemata. Viimase viske ajal vaatasin korraks mujale ja kui pilgu tagasi keerasin tantsiti juba vee kohal. Umbes samal hetkel jõudis ajukäärudesse ka ridva kaudu tehtud tõmme. Kõik see toimus kole äkki, kole ruttu ja hirmus lähedalt. Vast meetrit 7-8 kaldast, kohe kiviveeru tagant.

Keerasin siduri maha ja kratsisisn kukalt. Selles kohas kivi kivi otsas kinni, sealt teda läbi meelitada... vaja vist ikka kalale vastu astuda. Ukerdasin siis sammhaaval vette, lastes kalal kividest natukene kaugemal oma tantsu edasi lüüa. No lõi ikka isuga küll. Näha, et pruun kala, aga rohkem oli ta õhus kui vees.

Solgutasin teda siis natukene kaugemal ja lohistasin lähemale ära. Väsimuse märke aga ei miskeid. Ok, lendu enam ei tõusnud, aga tiirutas 2x2 meetrisel alal kõik nurgad läbi, üritades mulle vist mingit kodeeritud sõnumit saata. Või oli see nurkade mäng?

Peagi otsustasin, et aitab küll. Sikutasin kala veel lähemale, viisin ridva vaskusse kätte ja üritasin turjast haarata. Pekki, see tegi sellise sööstu, et mu vasak käsi reageeris automaatselt teisesuunalise tõmbega nii, et käest käis räme valu läbi. Kogu mu kahe kuu pikkune taastusravi protsess oli hooga nulli tagasi keritud. Karjatus sellest valust oli muidugi teisele poolele indu andnud ja justkui mõnituseks otsustas ta uuesti nurkasid läbi käima hakata.

Oigasin oma valu käes ära ja otsustasin ta siis jõuga kaldale vedida. Läheb ära siis läheb, kala vaid ühe konksuga kinni ka... aga ei läinudki, lõpuks saba pidi kuidagi kaldale upitasin. Konks oli parajalt välja venitatud ka juba. Mul vist oleks ikka aeg kahva peale mõtlema hakata.

Pruunikas isane meriforell. Kaal 1.88 kg, pikkus 57 cm. Tegijaks roheline Aapua lant. Liha nii nagu arvata oli selline hallikas roosakas. Ilmselt mitte parim kraam. Aga no nii pika nullitamise peale peab ikka mingi alibi koju kaasa ka vedama.

Jätkasin samas kohas, kuna väsitamise ajal oli üks teine kala meetrit kümme eemal pinnas käinud. Ilmselt kulutasin aga väsitamisele liialt palju aega ja parv lahkus. Võtjaid enam polnud. Mingi aeg ujus tsooni poole lisaks üks "vurrudega loch ness" ja otsustasin paika vahetada.

Teises paigas teistsugune kallas. Seal kahlamist teha sai, mitte ainult kaldalt kikivarvukil lanti helsinkisse saata. Kammisin sajameetrise lõigu läbi. Üritasin käigupealt kerimist proovida ja needsin oma taskaalutust. Nagu purjakil mees, ukerdasin libedatel kividel, käed tiibadena välja sirutatud, et kuidagigi püsti jääda. Raske. Et mitte öelda võimatu. Selliseks Timolikuks sujuvalt kiireks liikumiseks peab vist mõni aasta harjutama, enne kui selgeks saab.

Veel ühe mängiva kala nägin ära. Pommitasin teda, mis ma pommitasin, võtuks ei läinud. 

Kella poole neljaks oli kopp ees. Kolm tundi tööd väsitas ikka täiega ära. Tulin tulema. Kuna kala käes, siis tuleb otsustada, et kas loobuda "tipus" või alustada järgmist nullitamise ringi :-) Ilmselt ikka üritan veel millalgi.