Paguluses vol.11

Kahekümne üheksas päev, 14. aprill 2020

Vaikselt aeg muudkui tiksub. Varsti oleme siis juba kuu aega siin maakodus paguluses olnud. Igaõhtune tegevus ridvaga jalutamise näol sai ka täna täiendust, hoolimata sellest, et ilma keeras ikka päris ... talveks ära. Hommikul oli maa valge ja päeval tuli lume näol lisa ka. Pealelõunal pani vihma ka veel peale ja nii oli väljas üks paras novembri vesine ilm. 2-3 kraadi sooja ja otse loomulikult korraliku (loode) tuulega.

Peale tööd sättisin minema. Tee oli üks paras tatt nii autole, kui ka kummikutele üle heinamaa tatsates. Kohale jõudes rõõmustas mind veerand tunniks kenakene päike ja kuna tuul jäi ka võssa kinni, siis oli ütlemata meeldiv olla. Kahjuks mitte kauaks, sest pilved tulid jälle peale.

Kolm esimest triivi rihtisin sügavust paika. Vesi oli kõvasti tõusnud ja õige kõrguse leidmine võttis aega. Neljandal triivi sain enam vähem paika ja kui ühe põhjal oleva kõrgema nuki peal pidin korraks ridvaga korki aitama, tõsteti too koheselt ülespoole, kui ujuki asend normaalsesse positsioon tagasi oli jõudnud. 1:0 sai skoor avatud.

Kümme minutit vaikust ja sain pea samast kohast tavalise triivi peale võtu ja kala otsa. Väsitasin ta ära ja kui vimma juba vaid paari meetri kaugusele olin lohistanud, tuli kirbu konks korraga lahti ja lendas suure hooga selja taha puu otsa. Krt. Tükk aega jändamist, aga sain täiesti terve rakenduse tagasi.

Edasi vaikus, kui üks ära eksinud särg arvesse võtmata jätta. Pool tundi, kui korraga koheselt peale viset keegi korki upitas. 2:0. See võtt pani mõtlema. Kui siiani olin kogu oma mängu arsenali samm-sammult läbi võtnud ja mingit erilist edu polnud olnud, siis juba teine võtt mingi ootamatu liigutuse peale ... proovisin siis korgiga nõkstatades mängu. Ikka nii, et kaks-kolm korda korki nõksatades umbes 5 cm tõstes. Kujutan ette, et vee all võis see päris kole välja näha, aga ilmselt vool summutas järsud liigutused piisavalt, sest kohe esimese tiiruga sain järgmise vimma ja paar tiiru hiljem veel ühe. Mõlemad sellise kentsaka mängu peale.

Siis jälle vaikus. Vahepeal üks Märjamaa mees mulle seltsi tuli ja aitas samuti vaikuse hoidmisele kaasa. Kell lähenes juba seitsmele, kui korraks tavalise triivi peale kerge nõks korgist läbi käis. Jätku ei tulnud ja triiv läks luhta. Järgmisel tiirul samal liinil panin jälle nõksaka mängu plaadi peale ja viies vimb leidis tee kaldale. Veerand tundi hiljem veel üks de ja vue eelmise võtuga ja ämbrisse jõudis päeva viimane ehk kuues vimb. Päris viimaseks võtuks see  õhtul ei jäänud, sest pool kaheksa sain veel kellelegi haakimisel vastu lõuga, aga see viis vist ka parve minema...Kaheksast tulin ära.

Veetõus ja temperatuuri langus ikka ilmselgelt pärsib vimma võttu. Vesi on eelmise päevaga kerkinud 11 cm Vigala jõel (temperatuur 5,6, Velisel vaid 3.9) ja üsna kohvi värvi. Kasari vesi +67 ja temperatuur 5.9 kraadi. Õhurõhk vaikselt tõuseb olles õhtul 747 mm.


Kolmekümnes päev, 15. aprill 2020

Vesi tõuseb ning Vigala vesi on jumalast kohvi. Silda olen juba paar korda ülespoole nihutatud, tonkasid samuti. Sodi ujub allavoolu. Vimmaga on ilmselt mõneks päevaks ühel pool, kuid otsustasin õhtul ikka paariks tunniks kohale vantsida. Uudishimu ei andnud asu.

Minu koht oli kahe vanema mehe poolt hõivatud ja nii võtsin nurgataguse tsooni ette. Pisut ebamugav oli, aga kuidagi kannatas okste vahel 8 meetrist kaigast ikkagi vibutada. Kümme minutit hiljem sain esimese võtu ja vimma kaldale. Natukene hiljem veel üks võtt, kuid olin kärsitu ja vibutasin oma kirbu peaaegu puu latva. Seisvast veest püük oli ikka maru harjumata.

Mingi aeg hiljem sain veel ühe võtu, kuid ka see ei jäänud otsa. Seejärel otsustasid pikalt kõrval nullitanud vanad lahkuda ja läksin natukeseks veel oma tsooni proovima. Vool kiire ja üsna otse, kuna Velise veetase pole nii palju tõusnud. Paekivi kalda peal oli veel nibin nabin veepiirist eemal. Võttu oma tsoonist ei saanudki ja lahkusin varakult minema. Enne kella kaheksat olin juba kodus tagasi...

Teisel kaldal üks mees ühe vimma ja särje sai, kuid ei olnud sealgi mingit erilist pidu.

Vigala veetase juba +125, Kasari + 78,  Velise +62. Veetõus ööpäevaga vastavalt +16, +12, +4 cm. Seega kui üldse midagi siinkandis teha käsiõngega, siis pigem Velise peal.  Veetemperatuur 6 kraadi juures (Vigala, Kasari). Õhurõhk üsna stabiilne, 745 mm. Väljas sooja vaid 6 kraadi koos vinge loode tuulega. Vähemalt päikest oli enne öösel saabuvat uut sadu.

PS! Tänased osad pildid eilsest ja naiselt pätsatud:-)


Kolmekümne esimene päev, 16. aprill 2020

Mingi front käis öösel üle. Vihma ja tuult. Jõgi tõuseb mühinal - käisin päeval neli korda silda maa poole tõmbamas. Tonkad korjasin välja, sest selle kohvi sees ujub sodi nii palju, et mõttetu on neid usse leotada.

Enne päikesetõusu läksin tunnikeseks Rumba silla alla. Enda poolt vaadates valesse kaldasse. Leotasin seal korki koos kahe kaaskannatajaga. Üks vimb ja üks võtt veel lisaks. Ühest kirbust jäin ilma:-(

Vool oli nii tugev, et isegi vooluservas lendas kork paraja kiirusega allavoolu minema. Teised püüdjad ei saanud võttugi ja ega teises kaldas tonkatanud mees ka midagi selle lühikese aja jooksul välja ei võtnud. Tukkus teine enamasti toolis. Tõusev vesi viis võtu.

Veeseis Vigalas +137 (12 cm juurde), Kasaris +88, Velise +68. Veetemperatuur 6 kraadi ümber. Õhutemperatuur ka samasugune:-) Õhurõhk 746 mm.

PS! Öökull on allapoole kolinud. Uudishimust ilmselt - vahib või siis kuulab teine pead keerutades kogu aeg ringi, vastavalt sellele kuhu suunas inimesed kulgevad.

Paguluses vol.10

Kahekümne kuues päev, 11. aprill 2020

Eilne jäi kripeldama - mis mõttes vimb ei võtnud... ja nii olin täna juba varavalges oma kohapeal platsis. Väljas päris krõbe külm. Miinus kaks kraadi auto väitel, jõe ääres tundus aga rohkemgi. Alustuseks lausa kinnastega püüdsin. Arvestades, et tavaliselt jää pealt kuni -5 kraadini palja käsi päev otsa püüan, siis tundus tänu kergele tuulele tänane oluliselt krõbedam.

Vaikselt hakkas teisele kaldale ka rahvast tekkima ja päikesetõusu ajal sain käe kalaseks. Särg. Lasin alguses triive piki oma tavalist trassi, kuid mingi hetk sattusin natukene lähemale liinile, kus voolu servas vesi eriti aeglaselt hulpis ja sealt hakkas juhtuma. Vimb oli kenasti all ja näris. Mitte küll iga triiviga vaid nii umbes iga viie minuti tagant. Poole tunniga olid esimesed kuus kala sumbas, kui pisut võttude vahed pikemaks venitati. Aga vaikselt tilkus kala edasi. Ilm kiskus soojemaks, pakkudes mõnusat päikest paariks tunniks.

Ühe suurema vimmaga elasin ka paraja ehmatuse üle - tavaliselt tõstan peale vimma väsitamist kala tamiilist hoides hooga kaldale. 0.16 mm jõhv, kannatab seda napilt teha küll. Kui kala ei rabele, ei juhtu midagi. Nipp on selles, kala peab selleks manöövriks nii väsinud olema, et enam ei liiguta. Sedapuhku aga hakkasin natuke alla seitsmesajast kergitama ja kohe veest kerkides katkes kirbu juurest jõhv. Vimb vajus kaldaääre peale nii, et keha alla jäi üks oks ja kala ei vajunud vette korralikult tagasi. Reageerisin piisava kiirusega, et kähku käsi vimmale alla saada ja kaldale visata. Kala kaldal, kirp kenasti huules. Huhh, sedapuhku läks õnneks. Ilmselt olin eile kiirustades kehva sõlme teinud, sest järgmistel vimbade välja tõstmistel sellist jama enam ei juhtunud.

Vastaskaldal tundus täiesti vaikus olevat. Üks kahene seltskond askeldas edasi-tagasi kohta otsides, paar särge saades; teine vene seltskond lahkus ristist juba tunnike peale algust. Ju siis kusagil mujal oli parem.

Kella kaheksaks oli seis 10-3 vimbade kasuks ja särgede kahjuks. Võtt rauges maha, kui vahelduseks toimunud särje nagistamisi mitte arvestada. Mingil imelikul ajel, mille teine nimi oli ootamatu tuulehoog, sattus umbes kella üheksa paiku kork üsna kaldaalusele triivile. Rannast vähem kui kahe meetri kaugusele praktiliselt seisvasse vette. Ja  mõni sekund hiljem hakati seda nagistades kergitama - vimb oli veel rohkem kaldale lähemale kolinud. Järgmise pooleteise tunniga sai heideldud nii tuule kui vimbadega, kuniks võtt poole üheteistkümnest täiesti rauges.

Pakkisin oma 17 vimba kokku, tegin paar pilti ja astusin tulema. Kümme särge läksid jõkke tagasi. Vaid kaks viba sain oma tavalise triivi joone pealt, teised 15 tulid kõik voolust eemalt. Võtud sellised üleskergitamisega korgi hüpitamised.

Ilmselt sain vastuse ka sellele, miks eile nii kehvasti läks. Kaldale nii lähedalt triive lasta ma mitte ei taibanud, tundub et kala päeval täiesti voolust välja ronib. Sai ju teise kalda mees eile samuti üsna vaikselt lõigult.

Veetased Kasaris +56, temperatuud 7.4 kraadi (Vigala öö jooksul kukkus 5.4 ja Velise 5.5 ni). Õhurõhk tõusnud 765 mm-ni.


Kahekümne seitsmes päev, 12. aprill 2020

Ilm keeras vihmale ära. Ja loomulikult kruttis lõunakaare tuule korralikult üles. Sel aastal on vist tuulevaiksed päevad kahe käe näppudel üles loetavad. Õhu temperatuur +7 kraadi, 10+ meetrit sekundis tuult ja vihma ka sekka - sellise ilmaga ei saadeta koeragi välja, rääkimata kalale minekust. Korjasin valvetonka otsast vimma ja tegin järjekordse hommikukohvi...

Lõuna paiku hakkas aga sadu vaikselt lõppema ja nii seadsin kella kahe paiku ennast minekule. Esmalt Vigala silla alla, kus poole tunnise nullitamise järel tõdesin, et on vaja mujale minna. Egas midagi - jõgede risti. Seal peaks lõunatuul nibin-nabin puudetukka kinni jääma. Nii ka oli, kuigi vahepeal keerutas see tuul igast jumala suunast ja päris palju mässamist oli pika kaikaga vehkides.

Olin jõudnud just võtu ajal kohale, sest veerand tundi peale algust olid juba kolm vimba ämbris. Täna olin söödasegu teinud Trapperi heledamast särjesöödast ja tundus, et sellega parv pidama ei jäänud. Sain küll mõni aeg hiljem veel ühe vimma, kuid siis tekkis pikema paus sisse. Õnneks särg vahepeal ikka näitas ennast.

Kella nelja paiku keeras tuule juba aeg-ajalt rohkem edela suunda ja muutis püügi päris raskeks. Kirbu pidurdamine oli täiesti võimatu. Lasin lihtsalt triive, kuni kella viie paiku vee all uus melu pihta hakkas. Vimmaparv läks alt läbi, paarkümmend minutit actionit. Siis pool tundi pausi ja järgmine parv. Võtud olid mõnusalt agressiivsed. Kuna tamiil oli vahepeal kallanud vihmast korralikult ära vettinud, toimus päris nn palju topelt haakimisi, mis päädisid kolmel korral kala ära kukkumisega peale nende korraks otsa jäämist. Loomulikult võtule see heasti ei mõjunud.

Vimb oli täna oluliselt rohkem voolu poole kolinud. Enamus kaladest küll voolu servast, kuid paar kala ka voolu seest. Vaikses loksuvas vees sedapuhku ainult särg.

Tegevust jätkus õhtuni välja, kuni ämber täis sai ja kella poole kaheksast minema astusin. Ilmselt oleks veelgi neid tulnud, sest minust jäi keegi alla võtma....

Kokku 16 vimba ja 26 särge. Enamus tänaseid püüdjaid Velise peal särge kakkusid. Vimba seal ei olevat tulnud. Vastaskaldale tulnud mees sai ka õhtu jooksul kenasti vimbasid. Nii et jagus seda kala Vigala peal täna mõlemasse randa.

Kasari jões vesi +54 (natuke liiga madalaks kisub, sest püügikohas ei ulatu enam hästi järsust kaldast vett puudutama), temperatuur 7.1 kraadi (Vigala 5.7, Velise 4.8). Õhurõhk kukub kolinal. 743 mm.


PS! Selle aasta parima peibutussööda au kuulub Trapperi shokolaadi maitselisele tootele.




Kahekümne kaheksas päev, 13. aprill 2020

Algselt ei plaaninud täna kuhugi püüdma minna vaid sättida õhtul jooksma. Aga hommikust peale oli selline kergelt tõbine tunne, sain vist eile jõe ääres ilma trotsides kergelt külma, ja nii jäi loode tuulega võitlus ära. Läksin jalutasin õhtuseks ajaviiteks ühes uues kohas neli erinevat püüginurka läbi. Vett kõikjal poolteist+ meetrit, paekivid, kõrkjaääred. Kaldad kopraauke täis. Esimeses null võttu, teises meresärg, kolmandas üks korralik võtt, kes teist korda liimile ei läinud ja neljandas null mis null puudutust. Kaldarohus mingi tegelena toimetas, ei tundunud haugi moodi, vaid juba kudele sättiv kala.

Tunniga sai tiir peale tehtud ja läksin teiseks tunniks veel sügava augu peale särge narritama. Esimene tiir, särg korraks otsas, kuid ära kukkus. Teine tiir, kork kukkus hüplema ja peale haakimist korralikum kala taga. Vimb. Andsin ruttu peibutussööta juurde, lootuses parve pidurdada, aga ei...edasi vaid särjed. Mõni vaid tikutoosi pikkune. Kahju, et seekord shokolaadi sööta polnud kaasa võtnud, äkki see oleks paremini mõjunud.

Õhtul tuli nii rahet kui lund taevast alla. Õhutemperatuur vaid neli soojakraadi. Veetase jõgedes tõusmas - Kasaris +60 (ööpäevaga +5 cm, Vigala peal +8 cm juurde), veetemperatuur Kasari 6.7 kraadi, Vigalas 7 kraadi. Õhurõhk kukkunud 742 mm peale.

Maja alt valvetonkaga üks vimb. Märjamaa mees käis päeva minu püügikohas, nelja tunniga kaks vimba. Ei näri. Veetõus pani ilmselt suu lukku.