Reede oli siis esimene päev sellel kevadel, mil krundist mööda kala korralikumalt üles liikuma hakkas. Meie krundil jõgi üsna kitsas ja madal, tüüpiliselt siin vimb ei peatu vaid lihtsalt mööda ujub. Särge ja ahvenat trehvab küll aastaringselt ja turvale see paik paistab eriliselt meeldivat, kuid vimma jaoks ilmselt peatuspaigana mitte ahvatlev koht. Kuni tänaseni leotatud ussid vaid krooli ujumist on harrastanud, aga täna...Ööseks sisse jäetud tonkad andsid hommikul särje ja lutsupoisi. Pealelõunane leotus pakkus esimese vimma konksu otsa; korralik kala sai juba kaldarohuni meelitatud, kui sealt järsku pudenes. Kurat, ilus poiss oli, silma järgi tundus pea iskliku rekordit ületav kala olema... nagu ikka need, mis ära lähevad on suured... võitles mehiselt ja väsitas ennast nii ära, et peale konksu otsast pääsemist jäi veel vee pinna lähedale hulpima ja ei kippunud kuhugi ära ujuma. Puhkas minutikese ja siis lahkus. Loodetavasti ei saanud ta hullult viga...
Õhtu poole miski särjeparv veel mööda ujus. Käisin perel Märjamaal järel ja selle aja jooksul tehti neli konksu täiesti puhtaks.
Tundub, et kevadine korralikum vimma ülesliikumine on algamas.
Päeva peale enamasti vaikus. Korra tunnis sai pilk tonkadele peale visatud ja enamasti ussid puutumatud. Mingi aeg särjed alt mööda ujusivad, ussid ära rüüstasid ja üks poisi korgiõnge otsa otsustas ennast konksu otsa kugistada. Nii saigi Rasmus oma selle aasta esimese kala kätte...
Õhtu eel kella viie paiku vimmad jälle alt läbi ujusid. Üks poiss otsa ronis, pool teed kaldani kaasa nõustus ujuma ja siis ära pudises. Kurat, mul vist nees suured latikakonksud ikka ei sobi vimmapüügile. Peale seda hulganisti särgede rüüstamisi ja kui saunast kell kaheksa ära sai tuldud, siis olid konksud puhta tühjaks lakutud. Nii, et paar vimma- ja särjeparve päevas ikka mööda ujus...
Eemal jõe ääres päev otsa 4-5 autot passis; maja vastas, jõe teisel kaldal kolm neli meest päeva jooksul läbi tuterdas. Ehks siis tõeline laulupidu jõe ääres...Pühapäev oli plaanis kalale ka minna, aga kui varahommikul silmad lahti lõin ja ilma nägin, keerasin teise külje...
Hommikul tonkasid kontrollima minnes oli üks ussidest puhtaks lutsutatud ja teine ennast korralikult jõe keskele kinni sõitnud. Sikutasin ja meelitasin ühelt poolt, siis teiselt poolt, kuid ei sentimeetritki nihkunud. Otsustasin siis jõuga venitada ja leppida rakendusest ilma jäämisega, kui vaikselt hakkas jõnksatadades millegi tagant liikuma ja peagi vabanes põhjas olevast risust. Rõõmsaks üllatuseks oli vimb kenasti otsa jäänud sellise jõuaktsiooni peale... 550 grammine.
Kahjuks on aga ööseks sisse jäänud poisi ritv kuhugi jalutama läinud. Kas tuul tegi oma töö või sikutas haugipoiss ta harkide vahelt lahti ja viis ujutama, igaljuhul läinud ta on.
Lapsel lausa pisara lahti võttis:-(
Tuult ja vihmapilvi vaadates tundub, et tuleb veel üks maja taga tonkade leotamise päev.
Paar tassi hommikukohvi sisse ja seejärel uuesti kontrollima ning järgmine vimb leidis tee kaldale. Lisaks üks turvapunn. Tunnike hiljem veel kolmaski. Siis tekkis lõunane paus, kus ussid kõik puutumatud. Isegi särjed tegid ühe siesta. Ilm endiselt kole - vastikult kõva lõunatuul ja kerged sademed veel pealekauba. Sai selgeks, et sellise ilmaga ma kusagile käsiõngega vehkima ei lähe. Samas jõe ääre eemal kaks autot vapralt paigal seisid ja nendega kohale tulnud püüdjad koledat ilma trotsisid.
Kella kahe paiku ujus järgmine parv alt läbi ning neljas kena vimmapoiss sai ära võetud. Naine hakkas juba virisema, et paljuks läheb, kui pool tundi hiljem tema sõnade meelehärmiks päeva viienda vimma välja võlusin. Edasi aga kuni äratulekuni, kella viie paiku kui linna lahkusime, vaid üks särg ja üldiselt puutumata ussid.
Eelnevatel aastatel oma krundi pealt päeva peale parim saak - seitse kala jäi seekord küll ületamata, kuid viis kala ilma õhtupoolikuta näitavad selgelt, et vimb on lõpuks ometi ennast ülesvoolu pressimas ja oma asjatoimetustele asutamas...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar