Vigala jõgi, maja all tonkatamas ja särge püüdmas, 18.-20. aprill 2014

Tulime reede pealelõunal Pärnust ja Vana-Vigala silla juures oli uskumatu rahvakogunemine. Poiss luges kokku kakskümmend autot ja ridvaga vehkijaid jagus terve sirge peale. Ka meie maja vastas kaks venekeelset seltskonda istet olid võtnud. Panin õhtuks sauna kõrvale ka tonkad sisse ja  nelja tunni peale sai kaks vimmapoissi välja võetud. Üldiselt tundus jõgi kuidagi vaikne.

Laupäeva hommik äratus üheksa paiku. Ilm suviselt soe. Vaatasin tonkasid ja jõin hommikukohvi. Minna või mitte minna kalale, selles oli küsimus...

Otsustasin viimaks et ei viitsi eemale minna, kuid kasside toitmiseks otsisin käsiõnge välja, segasin natukene peibutussööta ja maandusin kalatooliga jõe äärde. Marmõssi otsa mõned kärbsetõugud ja läks andmiseks.

Tunniga paarkümmend särge ja paariks päevaks peaks kassidel pidu jätkuma. Kaks vene meest, kes vastaskaldal hommiku jooksul olid vaid paar särge saanud tegid usein boltiliku sprindi auto juurde ja tassisid ämbrid ning peibutussöödad jõe äärde. Õhtu, kui minema asusid oli neil sump kenasti särge täis...

Päev kuulus rattale ja jalgpallile. Päike küttis hullu moodi. Aias möllasid neli kuldnokka ja karjusid hääle kähedaks. Uskumatult julged olid, kui miski vile neile vastuseks andsid...

Pealelõunal sõitsime poisiga Vigalasse ja vaatasime järjekordset rahvamassi silla pealt. Vähem kui eile neid püüdjaid küll polnud.

Tonkad ligunesid terve päeva jões, kuid huvi nende vastu minimaalne. Ei ühtegi vimba. Särjed närisid ussid ära, kuid otsa ei jäänud.

Õhtul tegin veel tunnise särjetiiru käsiõngega, kuid nii head võttu kui hommikul polnud. Kümmekond särge said kaldal ära käia, enne kui nad vette tagasi saadeti.

Pühapäeva hommik andis tonkade otsa kaks kena paksu vimmapoissi. Ilusad suured ja matsakad. Tundus, et kala on liikumas. Tunne kustus aga koos vormeli 1 etapi algusega - sellest hetkest alates olid ussid põhjaõnge otsas täiesti puutumatud. Tundus, et ka vimmad ennast teleka ette sättisid.

Vahtisin vormeli ära ja otsustasin, et mis nädalavahetus see ikka on kui kalale ei lähe. Et lähen ja teen õige ühe keskpäevase püügi. Ilm muidugi selline tõeline rannakas... kakskümmend plusskraadi, tuul üsna olematu ja puhus jumal teab mis ilmakaarest...  Ühtegi pilve taevas ka polnud, mille taha see suur taevaradiaator varju oleks pugenud... Rabasin käsiõnge, söödanõu ja vurasin autoga suvistele vimmaaukudele.

Püügikoht täiesti tühi, ei ühtegi hingelist... peibutussööt sisse ja kärbsevastsetega varustatud kirptirk läks teele. Kell oli pool üks. Päike kesktaevas. Mütsi polnud, miski rätikuräbal peas. Peagi tunne nagu miskil kõrberänduril, higi jookseb, pea kuum, janu...

Ja kala ka passiivne ning kusagil eemal. Pommitasin aegamööda sööta juurde ja vaikselt keskeid alla hakkas tulema. Võtud aga nii tülpinud olekuga ja moka otsast, et otsa lihtsalt ei jää. Proovisin vahelduseks ussiga ja tegin ka võileva, aga paremaks ei läinud.

Pika pusimise  ja meelitamise peale kaks vimba ja paar särge välja sai lõpuks võlutud. Imelikul kombel mõlemad vimmad Kasari kohta üsna nilbakad, nii kolmesaja grammised. Maja juurest selliseid pole saanudki. Tea kas väikesed kaugemale ei jaksa ujuda...

Peagi peibutussööt otsas, võtt endiselt nigel. Päike küttis aga endiselt ja peagi tekkis tunne, et ega see päikesepistegi mägede taga ole. Kell kaks tulin tulema. Auto kraadiklaas 22 plusskraadi näitas  - no tere suvi. Saun, mitte kalapüük...

Kodus korjasin talvised kuivatatud vimmad sauna tagant ära ja panin külma. Olisivad teised juba üsna kergeks kuivanud...