Hommiku magasin ennast korralikult välja. Toimetasin oma asjad ära ja pealelõunaks sättisin ennast jõe poole. Rumba all kaks masinat ja põlla peal Vanamõisa all veel paar masinat. Vaatasin, et tuul põhja poolt ja mõtlesin, et sätin ennast hoopis vastaskaldale. Mõeldud-tehtud. Ilge ring, jama tee, poolel teel juba kahetsesin. Lõpuks ikka jõudsin kohale. Tonkad sain sisse peale poolt ühte.Ilm mega ilus, päike paistab, valged kenad vatipilved sõitmas vaikselt lõunasse, põhjatuul, mis seljataguse metsa taha kinni jäi ei seganud ka pilti...imeilus päevitamise ilm:-)
Kohe läks nokkimiseks, kiisk toimetas usinalt. Siis korraga kärbsetõugu tonkal kaks korralikumat tõmmet, passisin juba ligi, kui ritv vaikselt kreeni vajus ... haakimisel mõnus raskus taga. Kuna siin kalda ääres rohtu pole ja ridvaga üle kalda ääre ulatus, siis rahulikult ligi venitasin. Kena kasari vimb marmõssi otsa. Kiisk ussikonksu otsas. Pole paha algus.Veerand tundi toimus veel kiiskade poolne action ja siis läks vaikseks. Lõunane siesta? Järgmised paar tundi seisid ridvaotsad sisuliselt paigal. Isegi pidevalt usse sikutavad kiisad vaikisid. Kella kolme paiku toimus kerge aktiivsuspuhang, mil kiisad hakkasid liikuma ja ajasid ka ühe särje ja ühe ahvena liikvele, kuid kell neli katkes alanud söömaaeg uuesti. Kella viieni passisin ja siis tulin tulema. Võib-olla õhtu hakkas võtma, aga mine sa tea. Mul polnud aega oodata.
Tagasiteel Rumba all, kurve peal, üks kalamees keset teed; pean kinni, vana täis kui tarakan, silmamunad punased ja zombistunud, seletas midagi, et ei saa autosse sisse ja et võtit ka ei ole, või midagi sellist ... ei osanud teda aidata ja sõitsin edasi. Ei ole kindel, kas ta üldse teadis, milles ta probleem oli. Issanda loomaaed on imelik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar