Põhjarannikul kive tallamas, 08. aprill 2014

Hommikul ärkasin valutava seljaga ja kaalusin pikalt, et kas üldse minna. Aga ilm oli nii kena ja tuult nagu ka eriti polnud, nii sättisingi ennast esimeseks kevadhooaja merikapüügiks valmis. Kella üheksa paiku sai suund võetud ida poole.

Valisin püügikohaks sügisel palju tatsatud rajooni. Parkisin auto ja vantsisin kalda äärde. Merel kena katus peal, vesi selge ja jube madal - kõik need kohad mida sügisel sai läbi pommitatud olid üsna kuivale jäänud. Hoopis teine rannik. Tuul üsna nõrk ja puhus ida suunast. Päike säras taevas ja oli meeldivalt soe. Merel päris palju linde eemal passis ja samuti kevadist päikest nautis. Valutava selja tõttu otsustasin matkamise plaanidest välja jätta ja künda üsna lühikest kolmesaja meetrist lõiku.

Panin kitsamaks viilitud hõbedase toby otsa, ronisin tasakesi esimese kivi otsa ja kukkusin pilduma. Veerand tunni pärast viiskümmend meetrit lääne suunas ja nii edasi... Lant jäi üsna palju kinni ja panin väheke kergema toby otsa, et saaks pisut aeglasemat mängu pakkuda. Võtmisele see kaasa küll ei aidanud. Ei märkigi kalast.

Lõuna paiku otsustasin, et aitab juba küll, kui järsku hakkas kirdest vähe tugevamat tuult tegema. Merele joonistus mõnus tuuleriba, mis suundus ühele neemetipukesele, kus juba olin loopinud. Otsustasin äramineku otsuse ümber mängida ja suundusin tuule näidatud suunda. Vahetasin kergema toby jälle raskema vastu ja otsisin vähe siledama kivi, kus kohas hea ja lihtne seista oleks.

Sain mõned visked tehtud, kui ootamatult pausi pealt, keegi korralikkult tõmbas. Otsa ei jäänud. Kätesse lõi mõnusa adrenaliinilaksu sisse ja värisedes saatsin uuesti landi teele. Ise ootusärevuses, et kohe kohe... Iga järgmise viskega ärevus rauges ja pettumus kasvas... Pildusin oma paarkümmend minutit, kuid uut võttu ei saanud. Nördinult otsuatasin pausi teha, lõunal hea maitsta lasta ja seejärel uuesti  samas kohas proovida.

Söök söödud ronisin uuesti tuttava kivi otsa tagasi. Tuul oli vaikselt tuure juurde keeranud ja sodi põhjast lahti peksma hakanud. Iga viske järel pidi prügi landi ees olevalt pöörlalt või konksu otsast maha sikutama. Veerand tunnikest piinlesin veel selles kohas ja siis liikusin edasi.

Vaatasin üle veel ühe neemetipu, kus vesi õnneks puhtam, kuid tuul tugev ja laine juba päris korralik ning vastutuult pildumine üsna vaevarikas. Kerge jäneski vee peal juba jooksis...

Kella poole kolmeks andsin alla. Selg valutas, isu oli täis ja usk jõudnud seekorda nulli... Eks mõni teine kord läheb vast paremini, lohutasin ennast ja tulin tulema.