Vigala jõel lihtkäsiõngega vimba otsimas, 24. aprill 2014

Nädala esimene pool sai kodus istutud ja mingi viirusega maadeldud. Nelja seina vahtimisest siiber kolisin täna maale ära ja otsustasin värskes õhus köhimisega tegeleda. Suund Vigala jõe sügavamate kohtade poole. Samasse paika, kus pühapäeval proovimas sai käidud.

Jõe äärde prantsatasin oma asjadega maha kella viie paiku. Väljas kena päikeseline kevadilm, neliteist kraadi sooja ja kerge põhja tuul. Taevas ei ühtegi pilve. Uskumatult kuiv ja soe kevad on aprilli lõpuks jõe veetaseme peaaegu kesksuve tasemele välja langetanud. Hädasti oleks vihma vaja...

Segasin miskist feeder söödast ja maisist lobi kokku ja lajatasin sisse. Juba söödapallikesi tehes tundus, et asi vist päris hästi  välja ei tulnud. Pallid lagunesid ilmselt enne põhja jõudmist ja meelitasid pigem viidikaid kui vimbasid ligi. Toppisin siis natuke liiva raskuseks, läks paremaks, aga vaid tsipake. Lootuses, et vast midagi ikka meelitab panin käsiõnge valmis. Plastmassist kirptirk, söödaks kärbsevastsed.  Ja püüdma.

Algus oli suht vaikne. Kerge vool vedas korki edasi, minuti pärast sai ridvaulatusest tingitult triiv läbi ja läks järgmiseks tiiruks. Poole tunni jooksul ei ühtegi võttu. Panin söödale veel liiva juurde ja lajatasin seda jõkke. Vaikselt hakkas looma ja esimesed särjed nõustusid lõpuks alla tulema ning peagi ka kirbu otsa jääma. Riburadapidi tuli neid juurde...

Tunnike püütud, toimus all järsku hetkeline vaikus, mille mõne minuti pärast lõpetas vimma võtt. Kala jäi kenasti otsa, polnud teine teab mis suur ja seetõttu ka väsitamiseks aega eriliselt ei kulunud. Viskasin ruttu sööta juurde, et äkki jääb parv alla pidama ja saingi paari minuti pärast järgmise kala välja sebitud. Seejärel aga jälle vaikus, mille sedapuhku lõpetas kilo tuuri haug, kes mu korgi kõrval viidikat rabades nagu torpeedo veest välja sööstis. No selge, miks keegi sööta võtta ei tahtnud...


Kulus kõva veerand tundi, enne kui järgmine liigutus korgist läbi käis. Haakisin sisuliselt kohe ja mokaotsast kinni kolmas vimb. Tundus, et nüüd võiks nagu looma hakata, aga tutkit, edasi uuesti särjeks läks.

Poole seitsme paiku otsustas tuulevana oma võimu näitama hakata ja keris õhtaks jõepeale korraliku maru. Tuul ulus pea poolteist tundi ja praktiliselt tappis see muutus ka võtu. Kogu järele jäänud aja jooksul vaid paar särge lisaks ja võtte sisuliselt ühe käe sõrmedel. Kella kaheksa paiku tuul küll rauges, kuid võtuks enam ei läinud ja nii sai päikeseloojangu aegu tulema tuldud.

Kokku sumbas vaid kolmteist särge, mõned ilusad mõned päris punnid. Osad tundusid kudemisest räsitud olevat. Ja kolm vimba. Viis särge võtsin kassile kaasa ja ülejäänud pääsesid koju tagasi.

Kass muidugi vaatas kala sellise näoga, et kas nagu ära fileerima ei peaks või...