Jõulutuur 2018, 26-27. detsember.2018

Jõulu esimesel pühal põikasin korraks Kasarile. Kella poole kahe paiku, paariks tunniks jääd luurama ja värsket õhku hingama. Jää oli vahepeal pisut paksenenud, küündides enamasti 5-8 sentimeetrini. Tõsi üsna pehme kooslusega tänu sulale.

Väljas paar kraadi sooja, tugev läänetuul. Kammisin läbi kõrkjaaluse, sirge keskmise osa ja lõpetasin püügi madala servas. Kiisk segas igal pool. Viimases püügipaigas leidsin lõpuks teised kalad ka üles. Alustuseks üks nurg. Seejärel päris mitu proovimist ja tühihaakimist. Siis korraks keegi kopsakam otsa jäi ja kohe ära kukkus. Minek jahutas augu ja tegin uue paar meetrit ülesvoolu.

Tolles samuti kohe keegi all, aga ära ei võtnud. Ei aidanud erinevad mängimised ega miski. Kolisin uuesti vanale augule tagasi ja sain õpuks "segaja" kätte. Vimb. Järgnes sama nali kuni järgmise ära kukkumiseni. Kuna selleks ajaks oli väljas sisuliselt juba hämar, siis lõppes sellega ka võtt.

...

Õhtul tulid Ain, Urmas ja Tõnu. Saunas panime plaani paika. Esimese päeva valikuks jäi Navesti, Jõesuu kandis. Hommikul kell 8 oli start.

Väljas paras sula. Kruusatee parajalt kiilakas ja kui Torist väiksemale teele keerasime, siis läks x-trailil raskeks. Tuli välja, et 2 vedu pole mitte 4 vedu ja nii juhtus ühes ümber keeramise kohas see, mis linna jeepidega ikka juhtub - keset teed jäi auto "kinni". Õnneks lükkama polnud siiski vaja minna, auto sai kuidagi edasi-tagasi jõnksutades liikuma.

Navesti osutus pettumuseks. Jõge polnud ollagi ja jääd tundus üsna vähe. Kiire plaanimine ja kalkulaator seadis uueks suunaks Pärnu jõe nn kalameeste maja aluse. Paik mis läheb Mannarest alla jõe äärde ja kus lapsepõlves isaga sai kõvasti viibitud.

Kohale jõudes selgus, et vanas parkimise paigas juba uus maja püsti, aga õnneks sada meetrit edasi, kena parkimiskoht. Parkisime auto ära ja seadsime sammud jõele, kus üks kohalik juba ees püüdmas.

Jääd korralikult, üle kümne sentimeetri julgelt. Sättisime ennast paika ja andsime hagu.

Paar auku vaikus ja siis järsku üle jõe kilge, Tõnu oli kala saanud. Näpu pikkuse triibulise, nimetades seda ahvenaks. Läks paar minutit mööda ja sai teise ka. Seejärel Ain skoori avas ja kus siis läks lauluks ... ikka kus neil alles kalu ja mul puhta null...  Läksin siis neile seltsi ja panin laulukoori lukku:-)

Kasutasin kuld-punast discopalli. Huvitaval kombel võttis ahven minu kirpu ainult agressiivse mängu peale, samal ajal kui teised praktiliselt paigal kirpu hoidsid ... igal juhul oli peagi skoor selline nagu ta olema peab:-)

Kuna enamus ahvenast punn mis punn, saime oma unnad ruttu sisse. Läks vaevu pool tundi, kui mul esimesel unnal lipp püsti. Vaikselt vantsisine kohale. Rull seisis paigal ja tamiili maha ei kerinud. Haarasin unna ja haakisin. Ohsaa kus tuli järsku vastu tõmme. Hea et rullist kinni ei hoidnud ja kala sai tamiili juurde venitada.

Paar võnklemist ja tamiil lõtvus. Kurat ikka liiga vara haakisin. Panin uuesti ahvena samasse auku likku ja veerand tunni pärast uuesti lipp püsti. Seekord keegi otsa ei ei jäänud. Veel pool tundi hiljem ja teise unna lipp õitses täies mastis. Sellel oli paar meetrit tamiili maha keritud, kuid limast ei lõhnagi...

Ja jälle natukene aega hiljem uuesti sama lipp vardas... seekord keegi isegi tamiili rullilt keris ja peagi üks napilt mõõdus haug jääle maandus. Ilus suur alla kilo koll - ilmselgelt teised kadedusest roheliseks läksid:-)

Foto siit ja foto sealt  ning kuna suured kollid tuleb vabastada, lasin kala vette tagasi. Võidupunkt ju kirjas:-)

Päeva jooksul noppisime ahvenaid juurde. Isegi Urmas, kes keeldus kategooriliselt usse kätte võtmast, sai kala - põigiga. Kõik nohistasid omaette ja nautisid ilma. Paik oli ilus ja tore oli olla, kahjuks ei juhtunud miskit erilist....

Kella kolme paiku sain esimesele unnale kolmanda võtu,  kokku siis viies päeva peale, kuid seegi kord sülitati sööt suust välja ilma neelamiseni jõudmata.

Päev sai kokku võetud kella veerand nelja paiku. Mul kokku 22 ahvenat, kaks nii peaaegu paarisajast võtsin ka ära. Tõnu skoor jäi 12 juurde pidama.  Ain rääkis mingitest tohututest saakidest ja Urmas piirdus ühe, aga selle eest põigiga saadud ahvenaga, Niisiis  päeva võit otse loomulikult mulle. Hoolimata Tõnu tavalisest laulust "esimene kala loeb" ja Aini "esimene isane ahven loeb" hittversioonist:-)


Teine päev oli plaanis minna mulkide pealinna Viljandi järvele.

...

Õhtul külmetas korralikult, aga öösel keeras juba sulale ning avas vihmakraanid. Tee suure maanteeni oli päris kiilakas. Ummi auto lamellid ei tahtnud mitte teega haakuda. Suur tee oli parem ja nii olime kopikas peale kella 10t Viljandis. Järve kaldal, suplusranna juures.

Järvel kümmekond meest  püüdmas, seadsime sammud nende suunas. Üllataval kombel oli siin jää õhem kui Pärnu jõel. Säh sulle mäestiku külma õhku:-)

Esimesed augud tegime teiste seltsi. Kuna kala polnud ja keegi teine ka ei saanud, siis peagi kolisime üle järve, järsu nõlvaku alla. Seal saime kalda lähedal käed valgeks. Undadele sõrmepikkuseid ahvenaid.

Kammisime selles paigas üle tunni aja ja suurima elamuse auhind läks Urmasele. Ta oli kahe shampuse pudeli korgiga varustatud rakenduse otsa väikese ahvena elussöödaks pannud ja ühel hetkel kadus see rakendus koos ridvaga jääauku. Läinud ta oligi. Kurat seda teab, kes see patune oli, kuid päris väike see kala nüüd küll olla ei saanud.

Peagi sellest paigast ka loobusime ja järve kitsamasse ossa suundusime. Jää läks selgelt õhemaks, olles seal vaid 5-6 sentimeetrit. Seadsime ennast järve kitsamas osas kõrkja äärde sisse ja enne kui arugi saime oli Tõnni unnal lipp püsti. Napilt möödukas haug saadeti vette tagasi.

Koht polnud parem kui eelmine. Suurte ponnistuste saatel mõned ahvenapunnid saime, aga võttu sisuliselt polnud. Vahet ei ole millega püüdsime või kuidas mängisime. Ain ühe kahesajase ahvena ühel hetkel ära kobistas, kuid see jäigi ainukeseks "päikesekiireks"...

Kolmandaks peatuse paigaks valisime silla aluse tsooni. Kuna see paik oli autole kole ligidal, toimusid meil kohe kaod elavjõus. Urmas ja Tõnu andsid alla ja läksid kuivi sokke jalga panema. Kogu liikumine järve jääl oli toimunud põhimõtteliselt paari sentimeetrises vees ja matka saabastega püüdjad olid oma varbad pestuks saanud:-) Ka minu poolakatest saabastel andsid mikropraod niipalju vett läbi, et lõpuks samuti niiskete sokkidega olin.

Nullitasime Ainiga veel pool tunnikest ja andsime siis ka alla. Väga nutune päev oli. Ilm kehv - võtt kehv, et mitte öelda olematu. Aga lõppes see ilmselgelt minu võiduga. Mul 7, Tõnul 5 - seega kalade koguarv minu kasuks ja kuna lugesid ainult tükid mitte kaal, siis... :-)

Jõulutuur sai sellega lõppenuks kuulutatud. Kaladega läks kokkuvõtvalt nii nagu enamasti nendel tuuridel läinud on - ilma ei jää, aga midagi ka ei saa...  Lõbu oli see-eest laialt ja seltskond super. Esimene päev saime lisaks boonusena ka megahead ilma nautida - oleks patt nuriseda sellise meeldiva puhkuse üle.

Järgmine aasta jälle uuesti,