Vahepeal olnud soe viis jää ära. Nii Vigalala kui Kasaril. Vaid Velisel jäi alles. Kui eelmine nädal käisin Velisel korraks piilumas, siis seal oli nii 3-4 cm jääd veel alles. Engest aga paistis vastu palja vee lainetus. Peaale seda tegi aga nädala jagu külma ning see andis lootust. Laupäev lõpuks maale jõudes oli esimene pilk jõe suunas. Ohhoo, maja all jää peal. Tõsi üsna õhuke kiht. Paar sentimeetrit vaid.
Pühapäeva hommikul kella 9 paiku seadsin auto suuna Vanamõisa poole. Kui minu juures juba jõgi jääs, siis seal peaks kindlalt turvaline olema. Väljas miinus viis kraadi ja taevast sadas korralikult lund. Õhurõhk 754 mm ja kukkumas... Õnneks tuult polnud üldse.Vurasin üle põllu ja läksin asja uurima. Suure puu juurest ei saanud peale. Sättisin sammud viiskümmend meetrit allavoolu ja sealt leidsin juba kindlama pinnase. Kõrkjate kohal kenasti 5-6 cm jääd. Edasi läks aga kahtlasemaks. Jääl paksust vaid kahe tuura koputuse jagu (4-5 cm).
Sammhaaval liikusin üle jõe. Tundus ok. Siis vaikselt suund kõrkjate poole ja jää hakkas õhenema. Juba ühe tuura koputusega vesi käes. Sama lugu kordus, kui keerasin nina vastu voolu, et liikuda sügavama poole. Kuradi kahtlane. Ei julgenud edasi minna. Proovisin sama ala peal paarist august, kuid kala polnud. Kuna liikumine oli üsna piiratud ja ujumise isu polnud, siis pakkisin asjad kokku ning kolisin Velisele üle. Nii kella poole 11 paiku.
Velisel ootas eest rahvaste spartakiaad. Lausa neli auto jõe serva pargitud. Seitse meest jää peal. Enamus sügava augu peal, osad särje alal. Panin padavai allavoolu uusi paiku avastama. Proovisin tunni jooksul sirgel neljast erinevast piirkonnast. Igaühes 2-3 auku. Jääd maailm - 10-12 cm. Võtte aga null mis null. Ei mingitki märguannet... Nii ei jäänudki muud üle kui sammud rahvamassi poole tagasi seada.Ega neilgi seal mingit võttu polnud. Üks mees, kes siin regulaarselt käib, kurtis, et terve hommikupooliku jooksul vaid üks võtt... Seadsin ennast oma ahvena tsooni sisse.
Esimene auk, vaikus. Teine auk, kiisk. Ok, sain unna sisse. Kolmas auk, näpupikkune ahven, kes sobitus teise unna otsa. Puurisin ala paari meetriste vahedega ülesvoolu liikudes korralikult läbi. Üksikutest aukudest üksikud sinininad.
Vahetasin seejärel liini, kaldast paar meetrit kaugemale. Sort läks natukene paremaks, isegi kaks sajagrammist otsa kukkusid. Võtt selline täiesti olematu - üliväike nõks... Kella ühe paiku sain lõpuks võtmise vähekene aktiivsemaks. Tahtis üliaktiivset mängu või megatihedat koputust. 1-2 kala august, peale seda vaikus; seejärel teisele augule, sealt samamoodi 1-2 kala ja jälle vaikus. Seejärel eelmisele augule tagasi, kus kõik kordus... Nii siis jooksin kärsitult edasi tagasi ja noppisin väikseid punne. Kõik punase marmõssiga, kuna kuldse kirbu ridval tamiil kole lühikeseks oli jäänud...Poole kahe paiku seadsin ennast minekule. Kokku paarkümmend ahvenat, aga vaid kolm sellises "äkki peaks ära võtma" suuruses. Saatsin nad kõik koju tagasi. Õhtust võttu ei saanud ootama jääda - kuusk vajas toomist. Enamus püüdjatest lahkusid samal ajal. Vaid kaks meest jäid paigale.
PS! Maja all oli ööga jää paksust 1 cm juurde tulnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar