pühapäev, 4. aprill 2021

Käsiõnge hooaja avamine Vigala jõel, 03-04. aprill 2021

Laupäeval otsustasin, et on aeg luurele minna. Vesi oli küll veel kõrge, Vigala peal +132 ja ka üsna jahe, vaid 4.5 kraadi, aga tonkatada rohkem ei viitsinud. Liiga tuim töö ja igav passimine. Kala küll saab, aga ikkagi - kui on võimalus käsikaga püüda, siis see ikka hoopis teine tera.

8 meetrine kaigas kaasa ja kusagil kella kolme paiku sättisin ennast minekule. Oma lemmik kohta. Kõva vantsimine ligasel heinamaal ja kohale ma jõudsin. Koht oli kenasti vaba, vaid teises kaldas üks mees käsikat vehkis.

Veetase selline, et püügi ajal pidin kogu aeg kummikutega vees olema. Ja sellest tingitult oli ridvaga manööverdamine ka selline...tõeline jändamine, et okste vahelt kuidagi sisse-välja viskeid teha. Mõtlesin, et mis siis veel saab kui kala ka veel otsa tuleb ja kohe antigi võimalus selle probleemiga tegelemiseks. Särg oli üllatavalt aktiivne ja kohe all kirpu ründamas.

Kala välja võtmine oli omaette protsess. Esmalt kaks viimast jätku ridval sisse lükkasin, selle tagajärjel sain ridva tipu puuvõrede alt läbi ja selja taha suunata, samal ajal käega tamiilist haarates. Kui kala vahepeal tamiili lõtvumisest plehku ei pääsenud, siis kätte ma ta sain. Mõnda siiski ka mitte.

Särg näris vahelduva eduga pea terve õhtu, kuni kella seitsmeni välja. Vimb aga ... kaks tükki ikkagi sattusid kohale tulema ja kätte nad ka läbi häda kuidagi sain.

Kuna tulemus oli hoolimata ülimalt ebamugavatest püügitingimustest enam kui olin lootnud - 31 särge ja 2 vimba, siis otse loomulikult olin pühapäeva hommikul uuesti platsis.

Kui laupäev oli olnud pilves ja loodekaare tuulega, mis kenasti põõsastesse kinni jäi, siis tänaseks lubas edela tuult. Ja pealelõunal maru tugevat. Seetõttu olin varakult platsis.

Hommik oli paari külmakraadiga ja see pani kala toitumisele oma pitseri. Särgede eilsest aktiivsusest võis vaid unistada. Kella kaheksaks, kui esimene vimb sumpa sai, oli kaldal vaid viis särge käinud. Vimb tuli täpselt söödaplatsi pealt ja kohe järgmisel viskel samas kohas keegi veel võttis, kuid peale seda tekkinud vaikus näitas, et sööt ei toimi. Sama tunne oli ka eile jäänud, kus samuti koheselt peale vimma võttu sööta peale andsin, aga pidama see parve ei pannud.

Poole kümneks olin vaikselt särgede arvu kasvatanud, kuid vimbadest polnud rohkem märku olnud. Olin oma kuldsest kirbust ilma jäänud ja hõbedase asemele sidunud. Jätsin mõneks ajaks söödaplatsi rahule ja pildusin korki seisva vee tsooni. Neli viset, neli vimba. Kõik täiesti seisuveest ja üks praktiliselt pooleteise meetri kaugusel mu kummikutest.

Täna olin kalade välja võtmiseks teise taktika valinud. Otsisin pikema toki ja kui puude vahelt ridva peaaegu püsti sain aetud, siis selle tokiga tirisin tamiili lähemale. Ükski vimb selle manöövri ajal plehku ei pääsenud...

Peale nelja kala tekkis väike vaikus, kuid peagi veel kaks juurde anti. Üldiselt tundus, et ta passib seal all aga väga ei käivitunud. Pikkade pauside järel tilkus lisa juurde. Vesi muidugi kole külm endiselt. Vaid 5.3 kraadi (veetase Vigala peal +122). Kala käitumine otsa jäädes ka selline külmast uimane. Sõitis küll, aga suurde voolu ei põgenenud. Ronis oma 2x2 meetri peal kuni võhm otsa sai. Ei mingit erksat minekut.

Pealelõunal hakkas tuult kerima ja olud ridvaga manööverdamisel läksid päris viletsaks. Kella kolmeni trotsisin seda tuult ja siis tulin tulema. Kokku 13 vimba ja 29 särge. Minu uus sump sai üsna täis. Enamus vimbadest hõbedase discopalliga, millest lõpuks ka ilma jäin... Täitsa nauditav püük oli!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar