Esimeseks püügipaigaks valisime Velise. Eelmisel aastal leitud koha, kus kärestiku lõpuks kena väike auguke. Nii meetri sügavune. Kindla peale koht, kus käsi valgeks saada. Kohale jõudes selgus aga, et seal püüdja juba ees. Egas midagi, tegime enne edasi kulgemist juttu ja selgus, et mees oli hommikust saadik olnud ja just lahkuma sättis. Saagiks neliteist vimba. Päeval oli väga vaikne olnud.
Võtt oli ikka mega. Eriti esimesed poolteist tundi. Peale seda tekkisid võttudesse augud sisse, tundus et kala käis vahepeal pulmatantsu harrastamas. Sort oli ka mega. Suurim oli 740 grammine, kaks samas suurusjärgus kala veel sekka. Alla neljasajaseid vimbasid täna ei tulnudki.
Aja jooksul kolis kala voolust rohkem meie kalda vooluserva, otse Aini jalge ette. Sel hetkel oli veepinnalt peegelduv valgus selline, kus korgi pisemeid vajumisi enam ei näinud. Nii tulid üsna mitmed vimmad otsa ootamatult - kui vool oli kirbu viinud nii kaugele kui jõhv lubas ja seejärel hakkas sööt vaikselt kalda poole vajuma, siis vahetult enne kaldaranti justkui "magati" otsa.
Peale kella kaheksat muutusid võtud juba nii harvaks, et poole üheksast tulime tulema. Kolme tunnise püügiga käis mul käest läbi 31 vimba. Endiselt seda meelt, et selle aasta vimmad ronisid suuresti Velise jõkke. Teisi liike täna ei saanudki. Ainil üks särg ja ahven trehvas sekka.
Päev oli päikeseline ja soe. Nii 18 kraadi. Tugeva loode tuulega.
...
Laupäevane "vimmaküllastumine" lausa nõudis uute kohtade avastamist. Enam ketti vimba tõmmata lihtsalt poleks viitsinud ja see oleks kiirelt üsna tüütuks muutunud. Nii valisime esimeseks avastuseks Vigala haru raudtee sillast allavoolu olevad kärestikud. Kuna põhjatuul oli üsna tugev, siis valisime allatuult loopimise kasuks jõe parempoolse kalda. Kella poole üheksa paiku jõudsime vee äärde.
Ilmastiku sunnil tehtud valik oli pakkunud meile kehvema kalda. Jõe sügavam vagu kulges vasakkalda lähedalt ja sinna tsooni selles lõigus kaheksa meetrise kaikaga välja ei visanud. Proovisime sellegipoolest nii käredad lõigud kui ka vaiksemad sopiservad ära. Paar vimmale iseloomulikku võttu, aga kaldale peale viidikate kedagi ei saanud.
Tegime seejärel pool kilti vastuvoolu vantsimist ja proovisime päris kiires voolus suure kivi tagust püügipaika. See oli üks imelik kivi. Voolu sees moodustus tema taha viie meetrine tagasivoolu ala ja see tundus sajakonna meetri ulatuses ainukene loogiline elupaik neile, kes pidevalt voolus passida ei tahaks.
Imekombel olid sinna kogunenud väga erinevad liigid. Ain sai kaks paksu särge ja turva, mina ühe vimma. Ühest ja samast kohast. Kuna püüda oli seal tänu kaldaäärsetele puudele üsna sant, siis otsustasime järgmist kohta avastama minna. Teenusele.
Alustuseks nn suvine vimmakoht, mis eelmise aasta kevadel miskit huvitavat ei pakkunud. Täna oli vesi ka kõrgem kui eelmise katse ajal ja seetõttu tundus siit kala kättesaamine ikka üsna keeruline. Mingi ime läbi ühe ikka meelitasin välja, aga mingit loogilist püüki see koht ei pakkunud ja nii läksime vantsima. Alustuseks jõe ülesvoolu olev parempoolne kallas, kus parematele paikadele ligi ei saanud ja siis juba vasakpoolne ala.
Kohad olid lubavad ja huvitavad, kärestik ja vaiksem ala vaheldumisi, suured kivid vees ... mida aga polnud oli vimb. Sain küll paar särge ja ühe ahvena ning hoidsin Aini nulli peal ... aga koondtulemusena oli ikka pettumust valmistanud lõik. Nii lubav koht, kõik oleks nagu õige, aga kala üles ei leia. Rohkem sinna tsooni kevadel ikka ei kisu enam.
Vaikselt oli päev lõunasse jõudnud ja sellega meie avastamine ka lõppes. Aitas küll sellest vantsimisest kaheksameetrise kaikaga võsas, forellika laadsetel lõikudel :-). Tulime tulema.
Kokku siis vaid 2 vimba, ahven, paar särge, mõned viidikad. Kõrva taha sai pandud Vigala lõik ja seda kahel põhjusel. Vimba peaks sealt otsima tulevikus vasakpoolsest kaldast. Suvel aga võiks paunadest linaskit üritada üles leida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar