Viimane päev, 17. mai 2024

Hommikuse jooksmise jätsime vahele - kes siis viimasel päeval muuga kui kalapüügiga tegeleb. Seetõttu saime juba kella poole üheksa paiku peale, olles lausa esimesed, kes mökki sillalt paadiga lahkusid. Suund traditsiooniline ja sama ka päeva plaan.

Ilm tuli suviselt soe, päeva peale tegi 22 kraadi ära ja lõunapaiku ning õhtul olid päevakavas nn päevituskuurid. Vahepealsel ajal tegi pisut tugevamat lääne tuult, mis tassis merelt külma õhku peale ja sundis vammuseid uuesti selga tõmbama.

Alustasime merika tsoonist, siis tõugja kärestik, seejärel Bonderi käär. Sellest viimasest tassis rainbow trout yozuri ühe haugi välja ja pakkus võtu, mis jäi pikalt hinge vaevama. Tugev löök, seejärel ridva metsik pekslemine. Sellist võttu suudavad vaid merikas ja tõugjas pakkuda, kuna aga tõugja mässamine on tänu madalale veetemperatuurile veel natukene lahja, siis kahtlustan võtjas punast kala. Sain ridva hoidjast kätte ja pisut kala ka väsitama hakata, kui järsku teisest otsast raskus kadus.

Järgmisena juba punase maja sirge, kus esimese katse tegime rohelise poi järel olevas koha pakkunud paigas. Sain kaks toksu, mõlemal korral kala ka natukene otsas oli, enne kui ära kukkus. Edasi ei aitanud värvidevahetused ega miskit. Tulime samasse paika umbes tunnikene hiljem, kui saime kahepeale veel kaks võttu, mis otsast ära kukkusid. Minu oma tundus küll kobe kala olevat.

Peale koha proovimist tuli haugi kord. Punase maja alla nn haugi tsooni ja saime sealt mõned võtud, kuid pardani ei kippunud keegi tulema. Kala oli kuidagi nõrgalt haaramas ja ära pudistamine oli vähemalt minu puhul päeva märksõnaks number üks.

Tundub, et vesi on lõpuks nii soe, et koha hakkab merest jõkke trügima. Ain sai peagi jigikoha kätte ja trollimine pakkus samuti lisa. Ma andsin oma haugi vobleritele puhkepäeva ja suure osa ajast leotasin erksat oranz-valge-kollast karikkot. Too oli haugide suhtes peaaegu immuunne ja suutis enamasti neid vältida. Tõi välja kaks koha ja haaras vaid kaks haugi kaaspüügina kaasa. Samas kui Ain lammutas oma punasaba karikkoga hauge nii mis hirmus.

Lõuna paiku tekkis täielik vaikus. Trollisime ja jigitasime täiesti tulutult, vaid slaiderdamine pakkus miskit. Suutsin jälle oma landist ilma jääda. Tundub, et pean seda stiili püügi jaoks miskid paremate lõksudega trossid muretsema.

Pealelõunal saime eelmise suve tõugja ala lõpuks käima. Mul esimese viskega 3.6 kilone tõugjas, Ainil teise viskega kakssada grammi suurem. Siis tuli kalakontroll peale ja jahutas võtu maha. Tükk aega hiljem sain siiski ühe veel. Ei teagi, kas neid on seal veel vähe, või vaibus võtt lihtsalt ära. Kahtlustaks pigem esimest varianti, sest pinnas viidikate tagaajamisi veel ei toimu.

Peale kella viite trollisime minema. Punase maja sirge, järgmisest pool, siis tünni sirge ja bonderi käär. Tünni sirgelt tuli Ainil paar haugi, Bonderi käärust ka, muidu aga täiesti vaiksed kalavabad tsoonid. Ka loodi pilt oli üldjuhul tühi mis tühi.

Loomulikult käisime Bonderi kääru tõugja kärestikul uuesti ja sealt ka päeva kolmas tõugjas. Neid tilgub sealt ikka ühe kaupa, sest järjekordselt jäi see ainukeseks võtuks.

Merika tsooni sõitsime loomulikult võtuta läbi (no ei usu mina, et sealt midagi veel tuleb...) ja nii läksime õhtu lõpuks saare taha tonkatama. Paar väiksemat latikat, aga kolle enam tulla ei taha. Suur latikas koeb ka juba.

Päeva skooriks mul vaid 10 haugi, 3 tõugjat ja 2 koha. Ain seevastu laamendas isuga - 20 haugi, 3 koha, 1 tõugjas. Haugide puhul me vist 5 kilo täna lõhki ei saanudki. Kohadest suurim oli 2 kilone.

Veetmeperatuur oli 14 kraadi.

Ja oligi kevadine haugipüügi puhkus läbi.

...

Mida kõrva taha panna?

Tõugjas? Punase maja tõugja ala läks tööle alles 14 kraadise veetemperatuuri juures. Varem tundus tõugjas pigem põhja ligi istuvat (ka lood näitas väga harva keskvees olevaid kalu) ja käivitus vaid jigi loopides või voblerit vedades. Samas Bonderi kääru kärestikus oli kala külmema veega olemas. Huvitav millest selline erinevus?

Haug? Voblerid. Külmema veega toimis jesse (10-12 kraad), siis yozuri (11-13) kraadi) ja lõpuks karikko (12,5-14) kraadi). Rapala väga ei toiminud. Jigitamise värvivalik oli üsna lai ja väga selgeid tegijaid välja ei kujunenud. Alguses tundusid rohkem toimivat pigem pastelsemad toonid koos punasega värviga; veetemperatuuri soojenedes tulid kärtsumad värvid + tumedad (must, pruun) esile. Slaidereid tasus pidevalt loopida. Värvidest hõbedane sinine toimis. Papagoiga midagi ei saanud.

Koha? Midagi hakkas reaalselt juhtuma alles 13 kraadi juures, kuni sinnamaani üksikud ja harva; asi läks tunduvalt paremaks 14 kraadise vee puhul. Tundus, et varem jõkke kala veel ei tulnud või siis tulid üksikud kollid.

Latikas? Saare taguse võib soojema veega, kui 12 kraadi ära unustada. Siis on seal ainult punnid. Varem aga...

Merikas? Keskvee lanti tasub aeg-ajalt vedada (ka pime kana leiab tera :-)); tundub et Bonderi käär ja kümne haru neile meeldib. Rohkem ei oska midagi arvata - ikka hirmus juhuse värk.