Tuulepäevad, 10-11. mai 2024

Eilse täispäeva värske õhk mõjus nii, et kell üheksa õhtul vajusime kõik ära. Nii olin järgmisel hommikul juba kella kuuest ärkvel ja tegin varavalges sünnipäeva jooksu. Oli vast ilm, tuulas mis hirmus. Sellist tuult lubas terveks päevaks, mis vajutas pitseri püügipäevale. Merele ei saa, jões midagi erilist ei toimu.

Poole kümne paiku peale minnes ikka üritasin. Pressisin peaaegu punase majani välja, siis andsin alla. Võimatu. Laine üle meetri kõrge, risk liiga suur. Haugi pärast paati nüüd uputama ka ei hakka. Keerasin otsa ümber ja trollisin tagasi. Nagu enne sai mainitud, siis jões ei toimu midagi. Trollimine seda ka tõestas.

Koskineni sonni juures otsustasin vanu aegu meenutada. Kunagi esimesel aastal sai seal haugi murtud, hiljem pole sinna just sageli sattunud. Proovisin ära ja avastasin, et landikasti eksinud sinine pöörlev polnud sinna asjatult sattunud. Kolm haugi. Üks neist kolmene, teine kilone, kolmas suhkruhaug.

Kauaks ei viitsinud sinnagi jääda, sest tuul puhus ka seal peale ja olla oli ikka väga sant. Kolisin teiste seltsi saare taha tonkatama. Päevane tonkatamine on ussiraiskamine, nii mul ka läks. Vaid ahvenad ja prügikalad, latikat võtma ei tulnud. Mihkel seevastu venitas 2.54 kilose välja!

Kella neljast tulin juba maha ära. Magama ja logelema. Tuulest oli ikka täiesti villand saanud.

...

Täna oligi Mihkli päev. Hiljem linnapoole trollides korjas ta veel ühe isikliku rekordi. Merikas, 3.07 kg. Tuli otsa vahetult enne esimest silda. Kõutsil lisaks alla kilone tõugjas.

...

Laupäevaks lubas ennelõunaks pisut vaiksemat ilma ja nii olime juba poole üheksa paiku vee peale minemas. Panime joonelt mereni välja, kus neli Eestist pärit paati juba ees ootamas. Ankrusse sättides tundus, et vähemalt proffide paadis midagi toimub. Hiljem rääkides selgus, et hommikul oli neil 10+ kala nelja peale paadis käinud, aga sort pigem väike.

Ilm oli lõpuks selline, kus sai kapuutsi peast ära võtta. Päeva peale tegi juba nii 12 kraadi sooja ja kuni kella 11ni oli täitsa mõnus olla. Mida ei olnud, oli aga jigi näriv kala. Käisin punasest poist ankrupikkustega allavoolu, proovisin erinevaid värve... kuid kedagi ära meelitada ei õnnestunud.

Pettumusest kolisin trollima ja üllatusena sain kohe jesse viidika peale korraliku kala natukeseks ajaks otsa. Hiljem sügava peal aga esimese haugi paati. Tuli sinaka karikko otsa.

Vahepeal käisin tõugja rajoonis ritva piitsutamas, aga siis hakkas vaikselt tuult juurde kerima ning tormasin viimast võtma mere tsooni. Saingi sealt esimese viskega kena haugi võtma ja paati, aga ainukeseks ta jäigi.

Pool tunnikest kannatasin veel seda tõusvat lainet, kuniks paadi tagumisest otsast juba ämbriga vett sisse hakati viskama. Sellest mulle piisas. Trollisin minema.

Jõgi on oluliselt elavamaks muutunud. Punase maja ees sain ühe haugi. Hiljem samal sirgel veel ühe võtu. Järgneva sirge ja sügava ala tsooni jätsin vahele. Bonderi kääru eel tuli järgmine kala ja peale kääru veel üks. Kuna samas tsoonis said samu tulemusi ka Bonder ja nende mökki teine paat, siis tundus et kala on lõpuks ka siia igakevadisse paika kogunemas. Ka kajakad olid parvena leilis, küllap tinti jahtisid.

Tegin samas tsoonis veel kaks tiiru. Kaks võttu, üks kala paati. Seejärel kulgesin minema. Kalad oli vaja Kõutsile ja Mihklile puhastamiseks viia, sest nemad olid õhtul lahkumas. Ise pidin linna Ainile vastu minema, kes rongiga saabus.

Kokku siis 6 haugi. Enamus 3-4 kilo vahel. Väikseid polnud, kolle ka mitte.

Õhtul tuule meeltevalda enam trügima ei hakanud. Tonkatasime Ainiga saare taga. Kumbki meist sai paar latikat, aga kahjuks mitte suuri. Kaks kala vast olid kilo täis... Suured täna platsi ei tulnud.