Tuulispask sai mu kätte kõige sobivamal hetkel - olin just kärestikeni jõudnud ja nende kõrvalt laskusin kui aegluubis alla. Nii kaua pole kunagi selle kärestikul olnud. Tolku sellest polnud. Üks suurem harjus tantsis mõnda aega mikrovobleri otsas, kuid pudistasin sellegi väljavõtmisel ära.
Siis tuli kerge vihm ja rohkem peale ei läinudki. Tegime hoopis ühe grilliõhtu.
Tarvi käis salajärvel, kolm haugi ja hunnik ahvenaid. Paar suuremat kolli olid plehku saanud.
...
Reedel vaatasin esimest korda kella poole kaheksa paiku ja otsustasin edasi magada. Ahh niikuinii ei võta, mis sinna tormata. Terve päev ees, tõsi küll üsna tuuline, kiiret pole. Ärkasin alles peale kella kaheksat ja uimerdasin veel pool tunnikest, enne kui kaldast alla vantsisin.
Tamur paistis männi auku kammivat, Tarvi oli alles magamas. Lante vahetada ei viitsinud, otsustasin neid leotada, mis eile otsa jäid. Niigi oli tekkinud tunne, et tegelt ei ole vahet mida sinna otsa paned.
Viskasin paadi öösel sadanud veest tühjaks ja lükkasin aerudega oma rannast lahti. Paarikümne meetri kaugusel kaldast panin kajaloodi paika ja siis ükshaaval ridvad sisse. Ikka keskmised esimestena ja siis äärmised. Kõige viimaseks jäi nagu ikka harjuse oma. Tolleni ma aga ei jõudnudki.
Tõmbasin peale neljandat ritva paadile paar korda aerudega hoogu juurde ja siis sätitasin tooli paremasse asendisse, kui samal hetkel punase edi ritv vajus. Landid polnud selleks ajaks vist Tarvi rannal oleva paadinigi jõudnud.
Sain koheselt aerudega tamiilile pinge peale ja ka kaks kerget kärtsatust, aga jooksu keegi ei pannud. Keerasin siis paadi nina rootsi poole ja panin sellega kärri jooksma. Kala ise vist ei liikunudki paigalt, vaid paat eemaldus temast.
Ridvad sain kenasti välja keritud, vasakpoolne lant oli küll risti läinud kala hoidva liiniga, aga õnneks konks polnud tamiili taha kinni jäänud. Jaanuse sauna all sain juba lõhet väsitama hakata.
Kuna kala hüppeid ei pakkunud vaid lihtsalt tegi põhja kohal aeg-ajalt mõnekümne meetriseid sööste, siis sortimendi suurusest polnud õrna aimugi. Keerasin seetõttu sidurit ka veel lõdvemaks kui tavaliselt ja eks see andis sööstudele ka pikkust juurde. Haabade all sain kala lõpuks pinda ja ära silmatud. Natukene veel mäslemist paadi kõrval ja Iivika kivi kohal haarasin ta kongitsaga ära. Esimesel katsel - eelmise korra vigadest olid järeldused veel meeles.
Ja oligi päev läbi. Ilus hõbedane/hele lõhe 79 cm, 5.33 kilo. Emane kala. Punase ediga. Püügikiiruselt (laskumise algusest lugedes) vist kiiruselt kolmas lõhe, mille saanud olen. Esimene oli oma mökki alt, kui vaid kaks ritva olid sees ja kolmandat sättisin ning kala otsa kargas. Teine tupo jõe august, kui landid sisse sain ja pilgu loodiekraanile keerasin ning kärr kõrvu kraapis. Kentsakas on see püük, kus vahel võid tunde ja päevi püüda ilma võttugi saamata; ja siis järsku piisab viiest minutist. Vahel lihtsalt joppab lant täpselt ette. Täna joppas mul.
...
Tamur sai mõni tund hiljem oma kala ka kätte. Männi august. Samuti hele tõusev lõhe. Tundus et lausa kaksikõde minu omaga. 5.2 kilone. Tegijaks oli eemeli lant.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar