Poole seitsme paiku läksin uuesti jõele. Järgmise kolme+ tunniga, mil tuul natuke vähenes, suutsin laskuda mökki alt lausa pumba augu lõppu. Tunnike kase augul, teine tunnike haabade all... Tuul lihtsalt ei lasknud allapoole liikuda, kui just ise aerudega allavoolu suunda ei lükka.
Teise kärestiku ees võtsin ridvad välja ja selle raames kargas punase edi otsa nii poole kilone harjus. No tegelikult oli nii, et edi ise vist korjas selle harjuse üles. Kala oli seljapeal olevast "purjest" kinni. Vahetult paadi kõrval pääses konksu otsast lahti.
Lõhet ei näinud, võtte ei saanud.
Õhtul tõi ülenaaber marja. Oli saanud hommikusel tiirul kuue kilose kala Iivika kivi kohalt. Too mees sõitis minu sabas, aga protsess jäi mul endal märkamata. Tegijaks landiks jässe, mille sabaosas saksa värvid. Sellist mul pole.
...
Reedeks pidi siis see paar päeva tuult tekitanud front kohale jõudma. Koos laussajuga. Lubati lausa 11 mm sademeid. Hommikul seetõttu kuhugi ei tormanud ja magasin isuga. Alles poole üheksa paiku sättisin minema, üllatusega tõdedes, et mökki plekkkatus ei krõbise mitte. Sadu oli selline, et hea kui udukat tegi. Ka püügiajal vahel tibutas ja siis jälle mitte.
Tuul polnud vaibunud, aga front tõi pisut jahedama ilma ja veetemperatuur langes hommikuks 19 kraadi peale. No palju on, noh.
Tiir mökkist kuni haabade aluse kivini võttis aega 2.5 tundi. Osa sellest maast lükkasin aerudega paati allavoolu, et üldse edasi saaks liikuda. Haabade all üks korralikum ahvenas edi lanti himustas, harjuse voblerile aga vaid ühe punni võtt. Lõhest ei kippu ega kõppu. Kaks ilusat varju oli Iivika kivi kandis, aga see oli ka kõik.
...
Nende tühjade sõudmistega kasvab äng mühinal. Nüüdseks olen üle ööpäeva ilma lõheta sõudnud (28 tundi peaks täis olema). On selliseid perioode ennegi olnud, aga mitte augusti kuus. Tõsi ilmaolud on pigem juulile omased. Aga ikkagi müstiliselt vaikne ja pettumust valmistav. Tüdimus on laes, usk vastu põrandat.
Selle ängi ajal tulevad aeg-ajalt kentsakad mõtted. Näiteks lolluse definitsioon. Kordan ju päevast päeva ühte ja sama tegevust ühel ja samal moel ja loodan teistsuguseid tulemusi. Kui selline mõte pähe kargab, hakkan kohe kibelema. Esimene mõte on, et sõidaks kusagil mujal. Näiteks oma kividel. Saan peagi ise ka aru, et see on ju veel jaburam, sest seal ei ole vett kus sõuda! 20 cm vees istuksin põhja peal kinni. Ja üleüldse, kui vaost välja satun on ridvad kohe rohused... Või muudaks sõidutaktikat laiemateks poognateks. Või tuleks ainult otse alla laskudes. Nood mõtted saavad küll praktikas osaliselt ka järgi proovitud, aga tulemus on sama mis ennegi.
Või siis lantide vahetamine. Tänaseks on neid niipalju läbi mängitud, et nende loetlemine on kasutu. Kõik mida saab tõdeda on, et ainukese võtu pakkus roosa-lilla valhalla. Teised aga... Siiamaani olen ainukesena pidevalt vees hoidnud punast edit. Vanast krediidist. Võibolla peaks selle ka ära vahetama? Võib-olla mitte. Enam eriti vahetada ka ei viitsi, tulemus ei tundu muutuvat. Võta üks ja viska teist.
Lõpuks saan ise ka aru, et tuleb lihtsalt kannatlikult edasi oodata ja loota, et kunagi oma kalale trehvan. Seniks aga, nagu ühe veneaegse raamatu pealkiri kõlas, "Kuidas karastus teras".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar