Lapimaa, 11. august 2024

Selle aasta reis Väylänpääle toimus mööda Soome idaosa. Avastasime seda külge Soomest, mida polnud varem näinud ja läbisime 1320 km enne kui kohale jõudsime.

Esimene osa teekonnast oli päris kihvt. Saimaa järv ja selle vesikonna suurus oli muljetavaldav. Vaikselt tekkis mõte, et peaks talvel sinnapoole piiluma - pole just liiga kaugel Helsinkist, aga püügimaad oi kui palju. On ju tegemist Soome suurima järvega ja kogu liigendatud järvestiku pindala on suurem kui Peipsi järve oma. Vett seega terve maailm.

Kummakivi, mis oma 182 tonniga toetub vaid 0.5 ruutmeetrile jättes mulje, et kohe-kohe hakkab veerema - oli muidugi vaatamisväärsus omaette.

Joensuust edasi läks teekond aga igavamaks. Vett jäi vähemaks, maastik polnud just väga erinev eestimaisest. Teise ööbimiskoha kandis (Pudasjärvi) muutus maastik tundralikumaks ja pakkus teel Rovaniemisse üllatavalt palju teekõrvale jäävaid raba alasid. Kuldne maastik oli hoolimata vihmasest päevast ilus vaadata.

Seoses pika maa läbimisega torkas silma bensiinihindade erinevus. Kui Eestis tankisin 95E bensiini 1.71 eurot liitriga, siis Helsinki lähedal oli odavaim silt 1.79 (pole paha ju); vahepeal tiksus hind 1.9 kandis, käies korra lausa 2.0 peal ära ja läks järsku Rovaniemi juures eriti odavaks. Seal sai tankida juba 1.749 euroga! Nii, et kõikumise ulatus lausa 25 senti.

Pühapäeva pealelõunal jõudsime siis lõpuks Väylänpääle kohale ja enne kui veepeale sai sätitud, oli esimene kalamarja andam ukse taga. Ülenaabrite reedeste lõhede marjad, suurim neist lausa 12.6 kilose lõhe oma.

Selle aasta kahenädalaseks püügiperioodiks on lootused eriti madalaks lihvitud. Loenduri järgi tuleb lõhesid juba teist aastat järjest jõkke väga vähe. Kopika võrra rohkem kui eelmine aasta, aga vaid neljandiku hiigelaegadega võrreldes! Lisaks on veetase nii madal, et püüda saab vaid "vaos" ja soojadest ilmadest tingitult on veetemperatuur ikka veel 19 kraadi. Seda siis minu anduril. Ametlik näit Pello kandis pakkus 17.5 kraadi, mis on lõhe jaoks ikka väga-väga soe.

Jõudsin enne keeluaega teha kaks tiiru. Alustuseks mökki alt kuni männi augu lõpuni. Nägin haabade järgse kivi ees ühte ilusat kala vee kohale küürutamas, ritvadel aga elumärgid puudusid.

Teise tiiru tegin juba Tupo jõe suudmest kuni viimase kärestiku aluseni välja. Püük nõudis kahe madaliku eel lantide sisse kerimist - neist ilma jääda ju ei taha! Tagasisõidul sain paaris kohas mootoriga põhja künda. Hirmus madal oli ikka. Õhtuks oli veealune liiklus pisut elavnenud, seda eeskätt ahvenate arvelt, kes lausa kolmel korral lõhelante haarasid. Viimase kärestiku kõrvalt ka üks harjus otsa trehvas. Lisaks veel üks nõksatus lillaka poppeli otsa, mis oli täpselt selles kohas, kus eelmine tiir lõhet silmasin, aga no see küll lõhe võtt ei olnud!

Veepealsetest elumärkidest - pumba augu juures keegi keeras. Kes jäi segaseks. Selles kohas, kus ta oli on vaid pool meetrit vett ja sulpsatus meenutas rohkem haugi kui lõhe oma. Igaks juhuks läksin sellest tsoonist koheselt eemale.

Lantidest käisid püügil vasakult lugedes: kollase sabaga jässe, punane edi, lillakas poppeli, pruunikas-kollakas jässe.