Lapimaa, 21.-22. august 2024

Kolmapäev oli tuulepäev. Puhus terve päeva ja tugevalt lõuna kaarest. Käisin paar korda "purjetamas", jõudes kolme tunniga ikka kärestike osani välja. Sõuda pole raske sellise ilmaga - pööranguid on keeruline teha ja lisaks seisab lant ikka väga kaua ühes tsoonis. Olen ise 20 aasta jooksul vaid kaks lõhet võtma saanud, kui sarnase tuulega peal olen olnud. Täna lisa ei tulnud.

Õhtul läksid iilid pisut leplikumaks ja sai juba normaalsemalt püüda. Proovisin kaks korda kärestike kõrvalt, aga ei miskit. Vaid ahvenad ja harjused.

Tamur sai teisipäeva õhtul ühe võtu. Kollaka tooniga landile. Timo sai 3.8 kilose rahuliku sirge pealt. Puna-musta jässega.  Tamur käis proovis ka neid alasid, aga ei miskit. Mind sinna ei tõmba... Tarvi on käinud nii üleval kui ka allpool, tulutult.

...

Neljapäevaks lubas pisut rahulikumat ja pilves ilma. Õhtul peaks sadu saabuma. Ongi aeg, veetase on juba vaikselt langema hakkanud. 2 cm maha kukkunud. Tänu paarile külmemale ööle on veetemperatuur jahtunud 15.5 kraadini.

Tegin tavalise trassi alla välja, siis veel teise korra kärestike kõrvalt. Ei miskit. Ahvenad on jälle aktiivsemaks muutunud, ronivad ikka igal triivil lõhelantidele otsa.

Huvitaval kombel pole lõhet rohkem pinnas kuulda ega näha olnud. Juba paar päeva. Istuvad oma koobastes ja maigutavad suud.

Meie kolme eesti paadi peale katame sisuliselt terve valge püügiaja ära. Tamur läheb alati varavalges. Kella kaheksa paiku tulen mina peale. Siis päeval püüame juba kolme paadiga korraga vahelduva eduga õhtuni välja ja päris pimeda peale õhtul jääb Tarvi veel viimast võtma. Hoolimata suurtest ponnistustest lõhed meile ennast näidata ei ole suvatsenud.