Veetase vaikselt kerkib ja tänu vihmale ning jahedale ööle ka pisut külmeneb. 17 kraadi tundus mõne päeva taguse pea 21 kraadiga juba üsna hea.
Suundusin alustuseks Tupo jõe suudmesse ja tegin pika treti kuni viimase kärestikuni välja. Päikeseloojangus uuesti veel pumba auk ja kärestik uuesti veel korra. Harjused ja ahvenad. Null lõhet. Nädal algas nagu ka eelmine lõppes...
Teisipäev piilusin esimest korda kella 6 paiku. Samal ajal tuli meelde ilmaprognoos, et hommikul lubab vaid 5 kraadi sooja. Tõmbasin tegi üle pea ja norskasin veel kaks tunnikest. Selleks ajaks oli väljas juba lausa 7 kraadi. Vesi jahtub selliste öödega, tõmbasin kiiruga hommikukohvi sisse ja asutasin ennast püügile.
Mäest alla sammudes sain aru, et teised on kõik ammu püüdmas. Tamur lähenes altvoolu just kiiruga sõites ja läks järgmisele uuele tiirule - tupo jõe suudmesse. Ma sättisin roosa-lillaka valhalla asemele kulse-pruuni jässe ja lükkasin paadi mökki alt lahti.
Kaseauk, haavad, männiauk. Kõik läks täpselt nii nagu viimased kaheksa päeva on läinud. Käed toimetasid omasoodu, pilk rändas kajaloodi ja veepinna vahet. Veetemperatuur oli langenud juba 16 kraadini, aga soovitud muutusi pole toimunud.
Männi augus turgatas pähe, et ega ma enne kiige auku polegi see aasta võttu saanud ... ja olematu entusiasm sai kübekese positiivsust juurde. Nood paigad ju alles ees ootamas! Pumba auk, kiige auk. Siis juba kärestikest paremalt poolt mööda.
Mingi hetk kõrva mootori hääl tekkis ja kiikasin üle õla - ahah Tamur läheb üles ära. Kalaga või ilma? Keerasin pilgu õigesse suunda tagasi, tegin kaks aerutõmmet ja siis ta vajus... paremalt teine kaigas, uue jässega varustatud ritv tegi seda, mida ma polnud rohkem kui nädala näinud. Ta vajus. Alla. Ja tegi kärr. Ja veel kärr. Nagu parimates unenägudes!
Vajutasin kätega aerudele ise mõeldes, et kas tõesti. Sain ridva paindesse, kui kärr lõppes. Lasin elu eest aerudega ülesvoolu, nii et pinge jõhvis püsis, aga kala edasi ka ei liikunud. Paremal oli madalik, vasakul kärestiku alune. Otsustasin vasakpoolne olla ja keerasin paadi nina sinna poole. Nüüd sain jõhvi jooksma. Aga vaid niikauaks, kui ühe ridva kokku kerisin. Selle aja jooksul pinge lõdvenes ja tamiil jooksis kuidagi isemoodi suunda.
Kulus paar sekundit enne et aru saada - kala läks hoopis ülesvoolu, sel ajal kui mina allavoolu kulgesin. Kaks ritva korjasin välja tõeliselt amatöörlikult. Vasaku käega hoidsin nii lõhet väsitavat ritva kui ka välja keritavat kaigast. Parema käega samal ajal mõlemat korda mööda kerides. Naljanumber... aga välja ma need ridvad sain ja tähelepanu keskendus kalale.
Too tegi vahepeal paar küünalt, näidates ära, et pole just suurem asi eksemplar, kuid võitles sellest hoolimata meeletult. Eriti paadi lähedal. Üsna segane sõitja oli!
Küünitasin käe kongitsa järgi ja tegin esimese haakimise katse. Siis teise, kolmanda, neljanda, viienda...No uskumatu kobakäplus, kriimustasin kalal vaid külge. Suure ähmiga unustasin põhitõe - jõud loeb! Ja kuuendaga rabasin juba nii, et kala lendas ühe hooga paati. Kusjuures enne seda oli ta jõudnud tamiili ridva hoidjate vahele kinni sikutada, nii et puhas koba, et jõhv veel vastu pidas.
10 päeva sai vaeva nähtud, enne kui tasu läbi kobistamise koju kätte tuli. Suurus polnud just suurem asi - 3.2 kilone noor emane lõhe. Tuli uue kuldse-pruuni jässe otsa.
Tunne mis hetkel valdab, on puhas väsimus. Nii palju vaeva pole vist ühegi kala pärast näinud. Aga lõpuks ta ära ikka tuli!
Head taasiseseisvumise päeva!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar