Soomes, tasakaal, 20. september 2024

Viimane päev läks ikka täiega aia taha. Nüüd päev hiljem, laevas koduteel seda meenutades tuleb tõdeda, et ei oska ka järeldada mida konkreetselt õppisin. Kõike sai tehtud, kõike sai proovitud, tulemus aga...

Algas see kõik kella poole üheksa paiku ilusas hommikuses udus üsna hästi. Jäin tünni sirgele, trollisin selle korra läbi ja koheselt ahvenaga käe kalaseks sain. Hilisemad kolm jigiankrut samas tsoonis pakkusid ka võtuhakatisi pea igale maitsele. Latikaparved olid paksult all ja andsid endast erineval moel märku. Otsa nad muidugi ei jäänud. Sain lihtsalt haakimist harjutada :-) Koha aktiivsust aga polnud märgata ja liigitasin selle voolu puudumise taha.

Kopraaugus jigitades sain ka ühe võtu, trollimine samas tsoonis ei pakkunud midagi. Mere sirgel trollimine pakkus haugi, jigitamine mitte kui midagi. Vaikselt hakkas tekkima arvamus, et kalad, kes eile meresirgel ükshaaval loodile kauneid kujusid joonistasid olid üles rändavad latikad. Ja ahvenad. Tänaseks olid latikad traditsioonilisse "kobarasse" kogunenud, moodustades pea mõnekümne meetriseid poole veeni kajastuvaid ühtlase massiga pilte ekraani peal. Nende sabas kulgenud ahvenad aga hakkasid riburada pidi vobleri otsa ronima. Päeva lõpuks muutus see üsna tüütuks.

Lõunaks ei paistnud aktiivsust tekkivat ja nii trollisin ülesvoolu minema. Ilm oli suviselt soe, 20 kraadi ringis, päike paistis ja mugavus ronis keresse. Tiksusin niimoodi ilusa maja sirgeni välja, vahetades erinevaid lante ja tehes paar jigipausi sisse. Landid liikusid vees ilma ühtegi koha/haugi leidmata. Ahvenaid ronis aegajalt otsa, aga neid ma ju püüdma polnud tulnud. Alles ilusa maja all hakkas midagi juhtuma. Alustuseks muutusid ahvenad veelgi aktiivsemaks, siis üks koha otsas käis, kes ära kukkus ja siis ka üksik haug. Tekkinud oli veevool ja see ajas mu päikeselisest letargiast üles ning suundusin joonelt mere äärde tagasi. Usk viib edasi ja usk ütles, et seal tuleb koha.

Kas oli võtulaine nii lühike, vaid voolu tekkimise hetkel, millest siis mina ilmselt 10 min veel paadiga rallitamisele kulutasin... või polnud mereääres sellist tungi söömise peale, igaljuhul sain tunniga vaid ühe võtu (kui ahvenad välja arvata). Ilus koha kukkus paadi kõrval ära. Pruunika jesse peale tuli.

Jigitamine ei pakkunud endiselt midagi ja nii kustus tekkinud usk ja asendus letargiaga nr. 2. Kulgesin uuesti ülesvoolu minema, vahepeal jigipausid ja landivahetuse ning jälle suutsin sama maa kuni ilusa maja sirgeni koha/haugi võtuta sõita (ahvenaid ju ei arvesta). Võiks öelda et lausa uskumatu lugu, eriti kui arvestada, et eelmistel päevadel nendel lõikudel midagi ikkagi anti.

Kella kuueks oli kogu sellest jamast kõrini ja kolisin kümne harusse päeva lõpetama. Üks neljakilone haug tuli märgi tsoonis otsa, aga see oli ka ainukene (ja jällegi ahevad ei loe, sest neid tuli täna ikka tüütult palju). Kohast ei märkigi.

Kokku siis päeva peale kolm haugi, 0 koha, paarkümmend ahvenat.

...

Reis sai alguse ulmelise kohavõtuga ja lõppes võtuta. Tundub et mingi looduslik tasakaal oli sellesse nädalasse paigutatud. Äkki said mulle mõeldud kohad lihtsalt otsa? Või siis ei osanud järsku enam püüda. Oli selline kentsakas seinast-seinad kalapüügipuhkus.

Soomes, neljapäev, 19. september 2024

Vajusin õhtul juba kella üheksast magama. Värske õhk, mis muud saab siin põhjuseks olla :-) Seetõttu olin hommikul ka varem üleval ja juba poole üheksa paiku sättisin minekule. Plaan oli teisel pool linna ära käia. Mitte et mulle seal hirmsasti meeldiks, vastupidi pigem, aga ei tahtnud et kripeldama midagi jääks.

Väljas oli räme udu. Vahepeal kiiresti sõites oli nähtavus sisuliselt olematu. Enne kiiruse üles kruttimist, alustuseks aga diivaniaugust trollides üks haug. Siis tühijigitamine - see on kuidagi sellele reisile ainusobiv termin - jalakäijate sirgel ja hiljem tööstuse all. Võtte ei saanud, positiivne oli aga see, et vaikselt hakkas vool tekkima. Kiirustasin läbi udu edasi. Ikka rekordkoha paika.

Kohale jõudes ootas ees juba päris kena vool ja nii võtsin nõuks paarisaja meetrise lõigu läbi kammida. Ikka ankrupikkuste kaupa. Otsisin sügavamalt alalt (6-7 m) püügiks lausa 35 grammised jigipead välja. 5-6 m peal kannatas ka 30 sega loopida. Järgmised kaks tundi andsin hagu ja tasuks sain neli võtukatset, null otsa jäämist ja ühe kaotatud landi. Polnud just produktiivne püük.

Lasin sama lõigu ja pisut sealt ka edasi trollides läbi ja korjasin rapala sügava vee ahvena värvides landiga kaks kala välja. Esimene, kilo + kala, oli otsas selgapidi ja seda sai ikka korralikult väsitada. Teine oli 45 cm konn.

Kell kaksteist tegin veel pool tunnikest jigitamist. Tulemuslikkusele ei aidanud kaasa ka udu hajumine ja päikese välja tulemine. Sama seis vee all kestis edasi. Tüdinesin sellest tühipildumisest ja otsustasin et aitab siin majade vahelisest püügist ja suundusin joonelt mere äärde.

Täpselt nelikümmend minutit hiljem olin kohal ja tegin esimesed trollimise kontrollid. Ka siin oli kalal karp kinni. Üksik haug eksis ära, aga koha ennast näole ei andnud. Ei aidanud ei lantide vahetamised, jigitamised erinevates loodi järgi lubavamates paikades.

Kella kolme ja nelja vahel toimus mingi võtulaine laadne aktiveerumine. Eeskätt haugide näol, aga ka kaks koha käisid otsas, üks neist ka pardale tuli. Seejärel rahuneti vee all uuesti ja see letargia kestis õhtuni välja.

Mingi aeg sain teise sirge algusest tragitult 1.75 kilose latika. Hiljem koduteel tünnisirgelt 2.2 kilose koha. Need olid nelja viimase tunni ainukesed võtud! Seda kentsakam oli see, et loodi pilt näitas õhtul mere sirgel pidevalt kalu. Ühe kahe ja kolme kaupa. Nagu oleks kohaparv sisse tulemas, aga võtma ei saa. Ükskõik mida ei leotaks. Kaunis frustreeriv oli seal sirgel tiirutada.

Kokku päeva peale siis vaid 4 koha, 10 haugi, 1 latikas, 1 ahven. Homme on viimane päev. Aitab küll, isu on selleks korraks täis ka juba.

Soomes, poolik päev, 18. september 2024

Hommikul saatsin lahkujad koduteele ja ise molutasin mökkis veel natukene aega. Kaks täispäeva püüki on osutunud väsitavaks, peaks vist puhkusest pisut puhkust võtma :-)

Lõpuks ennast minekule sättisin ja esimeses ankrupaigas tünnisirgel oli kohe asi selge. Täna siit head nahka ei tule! Vool, mis kahel esimesel päeval oli tugev ja mida eile pisut väiksemaks keerati oli tänaseks olematu, vesi seisis lihtsalt paigal. Samas, kui tuldud juba sai, siis kohe tagasi ka ju ei torma.

Kammisin alustuseks jigitades tünni rajooni läbi. Nii viie ankruga. Seejärel juba mere sirgel, kes teab mitme ankrupaigaga. Trollimist ka veel sekka. Kalal oli ikka karp kinni mis kinni. Kella kaheni passisin seal ja kogu selle aja peale üks koha, kolm haugi, üks ahven. Ja oleks siis võtte olnud. 

Kuna lõunast võtulainet ei tulnud ja tuule keeras ka veel läänekaarde kukkudes vaikselt lainet kergitama, siis tiksusin kodupoole tulema.

Mul on mootoriga selline häda, et madalatel pööretel kipub too pidevalt välja surema. Kaunis tüütu on iga paarisaja meetri tagant seda jälle käima tõmmata. Nii trollisingi pisut suuremal kiirusel, kui tavaliselt. Umbes 4.5 km/h. Ei usu et selle nahka midagi läks, aga kodutee oli ikka üsna igav.

Teise sirge alguses üks kilone koha (pruunika jessega). Sügava lõik ja tünni sirge täiesti võtuta. Ilusa maja sirge alguses 3 haugipulka järjest. Kõik sellised 25 cm, vaevu landist suuremad. Kümne haru täispikkuses null võttu. Käisin veel hooga ka suvisesel kohasirgel, aga ei miskit ka seal. Kell viis olin juba maas ära ning sauna kütmas. Voolu enne maha tulekut ei tekkinudki.

Kokku pooliku päeva peale vaid 1 koha ja 3 norm suuruses haugi. Polnudki nagu miski päev... Kohalikud vist teadsid seda ette - vaid üks püüdja oli mere ääres ja sedagi vaid pisukest aega.

PS! Nägin vist esimest korda siin jäälindu. Ilusa maja tsoonis. Kümne harul tiirutab pidevalt valge peaga kotkas.

Soomes, 17. september 2024

Hommikul tegin kerge jooksu enne vee peale minekut. Seetõttu start ka alles kella kümne paiku. Suund muidugi mere poole. Kümne haru lõpus väikene jigitamine ja siis otse mere sirgele välja, kus ees juba paar paati püüdmas. Üks neist lausa jigitamas punase poi juures.

Järgmised viis tundi veetsingi suuresti seal. Nagu eilegi käisid trollimine ja jigitamine vaheldumisi. Üks tõugja ankur ka veel sekka. Päev erines eilsest märkimisväärselt selle poolest, et haug ilmus välja ei tea kust kohast järsku välja. Pooled võtjatest olid haugid. Jigitades osakaal isegi rohkem.

Proovisin erinevates ankrupaikades jigitades suure hulga värve läbi. Lõpuks ikkagi roosakas v saba enim sobis. Vähemalt haugidele. 3 haugi  ja vaid üks koha jigitamisega. Vaid ühes ankrus sain rohkem, kui ühe võtu (kolm), enamustes kerge näitamine ja ära keelduti võtmast. Ei saa ma neid millegipärast käima.

Trollimine oli algus üsna sarnane eilsega. Paljud võtud lõppesid ära kukkumisega. Üks päris kobe koha pääses niimoodi minema, kui olin saanud parkümmend sekundit teda venitada. Teine suurem ära kukkuja oli käitumise järgi ilmselt haug.

Kui eile tuli võtulaine kella ühe paiku, siis täna tilkus terve päeva jooksul pikkade vahedega. Lantidest leidsin karbist järgmise karikko - tume selg, hele külg, punane kõht ja sabaots - mis veealustele peale läks. Yozuri täna üldse ei töötanud, aga vabanduseks tuleb tõdeda, et päikest oli ka üsna vähe.

Kella neljaks, kui vaikselt tuule mere poolt puhuma keeras, tüdinesin sellest püügipaigast lõplikult ja trollisin minema. 

Teisesirge alguses koha ja haug; sügava augus kaks väikest koha otsas, üks neist paati; tünni sirge keskelt haug ja koha; ilusa maja sirgelt üks haug; diivaniaugu lõik null. Lood näitas lubavaimat pilti tünni sirgel ja diivani augu lõigu alguses. Kõikidel lõikudel tegin kontrolljigitamise ka ära, saavutamata ühtegi võttu.

Kella poole kaheksast tulin juba maha ära. Kokku 6 koha kaasa (teist samapalju punne tagasi). Suurim 2.61 kg. 6 haugi. Teine paatkond sai ennast lõpuks käima. 4 koha ja hulgim hauge. Limasid püüdsid nad mereääres 3.5 meetri pealt. Arvol lisaks hommikul saare tagant 4 korralikku latikat.

Homsest jään üksi. Teised lahkuvad koju.

Soomes, teine päev, 16. september 2024

Öösel tegi külma. Nii palju, et kui ma enne kella seitset silmad lahti tegin siis jõe poole mitte ei tõmmanud. Molutasin poolteist tundi, enne kui peale sättisin. Poole üheksa paiku lahkusin sadamast.

Enne mere suunas liikumist otsustasin kümne haru ülemise osa kuni pumbajaamani läbi uurida. Trollides ja jigitades. Null nii ühte kui ka teistmoodi. Etteruttavalt tuleb öelda, et õhtul käisin ka selle distantsi veel läbi, sama tulemusega. Ei toimi mul selle lõigu proovimine. Kui nüüd mõtlema hakata, siis trollides pole see lõik mulle kunagi sobinud, vaid jigi on toiminud vahel harva.

Järgnes juba mereäärne sirge. Sellel toimetasin terve päeva. Vaheldumisi jigitades ja trollides. Korra tegin keskpäeva paiku peatuse ka tõugja tsoonis, kus peale ühe ahvena ka korraliku löögi sain, aga otsa keegi ei jäänud.

Kuni lõunani ei toimunud sisuliselt midagi - tekkis tunne, et eilne oli ikka suur erand... Pea igal trollimisel sain võtu, aga koha ei jäänud millegipärast otsa. Ilmselt passiivselt ründas.

Üks punnkoha ja üks kilone lõpuks ikka nõustusid otsa jääma, lisaks ka selle reisi esimene haug. See et neid ei ole, tuleb ikka plusspoolele kanda :-) Jigitamine ei toitnud kohe üldse. Ei togimise poegagi...

Kella ühe paiku läks päike natukeseks pilvkatte taha ja kohe hakkas juhtuma. Tunnike oli väga produktiivne. Aga ka vaid trollides. Siis tund vaikust ja otsa tehti teine laine, seekord lausa 1.5 tunnine ja erinevalt eelmisest pakuti ka jigile midagigi. Kaks kala erinevatest ankrutest roosa värvi toonide peale. Kaks punni ka veel lisaks.

Trollimisel otsustasin peale esimest võtutundi värvide mängu kasuks. Leidsin neli lanti mis toimisid. Lilla karikko, rohelise pea ja sinise seljaga karikko, kolla-valge yozuri ja tumeda selja, valge külje ja punase kõhuga karikko. Päikese ajal toimis yozuri hästi, sinise peaga karikko toimetas usinalt sõltumata päikesest või pilvest. Too oli ikka päeva lant.

Mingi aeg sain lillakast karikkost lahti. Proovisin jõe parempoolsemat külge ja vist magasin loodil  põõsa maha. Kinni jäi ja lahti ei saanudki. Õnneks on mul sellest värvist ka teine eksemplar olemas. Kahju on ikkagi. Olen omast arust üsna riskivabalt trollima hakanud, hoides lanti rohkem kui poole meetri kõrgusel põhjast. Samas sodi on jões nii palju, et kui loodi vahtimise unustad, siis on karistus kärmelt tulemas.

Poole viiest tekkis vaikus, mis kestis kella kuueni. Siis sain punase poi eest veerand tunniga 4 koha ja kuna tüdimus oli juba piisavalt suur, siis trollisin peale seda sealt ka minema. Kontrolllõik veel tünni sirgel andis ühe võtu.

Päeva lõppskooriks jäi 18 ära võetud koha (6 punni veel ka tagasi), suurim neist 2.61 kg. Sort tervikuna oli pisut väiksem kui eile, aga kolme kalaga sain kaks kilo ikka lõhki. Üks haug ja ahven ka veel sekka.

Teine paatkond ei saa kuidagi ennast käima. Kõutsil kaks koha ja ahven, Arvol vaid saaretagused tonkakalad - üks latikas, hulgim poolekiloseid turbi. Arvol on muidugi trollimise nöör selline 0.3 mm +, mis selle tugeva vooluga vist lanti põhja ligi ei lasegi. Homseks peenema asemele kerib, saab näha kas see toimib.

Soomlased trollisid täna usinalt punase maja tsoonis. Plaanerite ja pommidega püüdes. Vaatasin, et neil on üsna väikesed landid. Need tundusid väiksemale kalale hästi peale minevat. Pidevalt tõstsin punne välja. Kahvakalu vaid paari silmasin.

PS! Õhtusöögiks makaroniroog hapukoore ja kalamarjaga :-)

Soomes, ulmeline start, 15. september 2024

Nädal puhkust. Viimaste päevade tempo tööjuures saab mõnuga maha tõmmatud. Viis püügipäeva peale tänast veel ees ootamas.

Tulime kolmekesi - Arvo, Kõuts, mina. Seega ma üksi paadis. Seekordne praam toimetas meid kohale nii, et veepeale jõudsin poole kuue paiku.

Eelinfo, Tamur ja co olid just lahkunud, rääkis kümne harust ja mereäärsest sirgest. Kõutsi paat trollis mere suunas, ma jäin kümne märgi alla jigitama. Seejärel saaretagune ja kontrolli mõttes trollimine veel pumbajaama juurest ülesvoolu, nii paarsada meetrit. Kalast ei kippu ega kõppu. Lood nagu samas lubas midagi.

Suundusin hooga mere äärde ja alustasin seal trollimisega. Punasest poist alates. Ja ega kaua aega ei antud, juba enne rohelist poid, vajus ritv kõverasse ja vallandas kärri. Esimene koha peagi ka kahvas. 2+ kilone kala. Sain enne järgmist punast poid veel kaks tükki - 45 ja 46 cm pikkused ja vangutasin pead. Kas sattusin täpselt õigel ajal õige landiga õigesse kohta või ongi elu selline "lill".

Kuna kala tundus all olevat, siis panin rohelise poi juurde ankrusse ja proovisin jigitamise sellel sirgel ka ära. Esimene vise risti voolu, nurga all kus lant hakkab vastuvoolu tulema ja pausid muutuvat pikemaks, pandi korralik pauk ja enne veel kui sidurit maha jõudsin keerama hakata, kärtsutati jõuga allavoolu liikuma. Kahtlustasin tõugjat. Hiljem käitumise järgi tragitud haugi. Tegijaks osutus aga 2+ koha, kellel lant täiega kurgus. Hüperaktiivne võitleja oli. Meelitajaks mingi roosa-beezikas silikoon. Tootjat ei teagi.

Proovisin veel samas ankrus veerand tundi. Sain värvide vahetades ühe kergemat sorti võtu, aga lõplikult närvi kedagi rohkem ajada ei õnnestunud. Uuesti trollima...

... ja jätkus asi vanas vaimus. Poole kildise lõigu peale järgmised kaks koha paadis. Siis otsustasin veel korra võtulaine proovile panna ning vahetasin tegija landi, lillaka karikko, teise sama tootja oma vastu. Sinaka seljaga. Läbisin sama distantsi ja null võttu. Uuesti lillakas karikko otsa ja jälle kala. Kella kaheksani püüdsin, võtsin viimasena päeva suurima 4.44 kilose ja siis tulin hooga tulema. Päris pimeda peale kojusõitu jätta ei tahtnud ning korra tahtsin veel kümne haru lõiku proovida. Seal selle landi vastu aga huvi ei tuntud.

Kokku siis 8 koha (4.44; 2.22; 2.11; 2 ...). Üks jigitades teised trollides. Ja see kõik vaid kahe tunniga (kella 18-20 vahel). Ulmeline algus! Kõuts sai ka käe valgeks, Arvo lükkas kala puudutamise homsesse. Sellist reisi esimest päeva ei mäletagi.

Vesi 18 kraadi. Vool oli selline, kus 30 grammiga viie meetri peal saab püüda, aga suuremas sügavas vist enam mitte.