Algas see kõik kella poole üheksa paiku ilusas hommikuses udus üsna hästi. Jäin tünni sirgele, trollisin selle korra läbi ja koheselt ahvenaga käe kalaseks sain. Hilisemad kolm jigiankrut samas tsoonis pakkusid ka võtuhakatisi pea igale maitsele. Latikaparved olid paksult all ja andsid endast erineval moel märku. Otsa nad muidugi ei jäänud. Sain lihtsalt haakimist harjutada :-) Koha aktiivsust aga polnud märgata ja liigitasin selle voolu puudumise taha.
Kopraaugus jigitades sain ka ühe võtu, trollimine samas tsoonis ei pakkunud midagi. Mere sirgel trollimine pakkus haugi, jigitamine mitte kui midagi. Vaikselt hakkas tekkima arvamus, et kalad, kes eile meresirgel ükshaaval loodile kauneid kujusid joonistasid olid üles rändavad latikad. Ja ahvenad. Tänaseks olid latikad traditsioonilisse "kobarasse" kogunenud, moodustades pea mõnekümne meetriseid poole veeni kajastuvaid ühtlase massiga pilte ekraani peal. Nende sabas kulgenud ahvenad aga hakkasid riburada pidi vobleri otsa ronima. Päeva lõpuks muutus see üsna tüütuks.
Lõunaks ei paistnud aktiivsust tekkivat ja nii trollisin ülesvoolu minema. Ilm oli suviselt soe, 20 kraadi ringis, päike paistis ja mugavus ronis keresse. Tiksusin niimoodi ilusa maja sirgeni välja, vahetades erinevaid lante ja tehes paar jigipausi sisse. Landid liikusid vees ilma ühtegi koha/haugi leidmata. Ahvenaid ronis aegajalt otsa, aga neid ma ju püüdma polnud tulnud. Alles ilusa maja all hakkas midagi juhtuma. Alustuseks muutusid ahvenad veelgi aktiivsemaks, siis üks koha otsas käis, kes ära kukkus ja siis ka üksik haug. Tekkinud oli veevool ja see ajas mu päikeselisest letargiast üles ning suundusin joonelt mere äärde tagasi. Usk viib edasi ja usk ütles, et seal tuleb koha.
Kas oli võtulaine nii lühike, vaid voolu tekkimise hetkel, millest siis mina ilmselt 10 min veel paadiga rallitamisele kulutasin... või polnud mereääres sellist tungi söömise peale, igaljuhul sain tunniga vaid ühe võtu (kui ahvenad välja arvata). Ilus koha kukkus paadi kõrval ära. Pruunika jesse peale tuli.
Jigitamine ei pakkunud endiselt midagi ja nii kustus tekkinud usk ja asendus letargiaga nr. 2. Kulgesin uuesti ülesvoolu minema, vahepeal jigipausid ja landivahetuse ning jälle suutsin sama maa kuni ilusa maja sirgeni koha/haugi võtuta sõita (ahvenaid ju ei arvesta). Võiks öelda et lausa uskumatu lugu, eriti kui arvestada, et eelmistel päevadel nendel lõikudel midagi ikkagi anti.
Kella kuueks oli kogu sellest jamast kõrini ja kolisin kümne harusse päeva lõpetama. Üks neljakilone haug tuli märgi tsoonis otsa, aga see oli ka ainukene (ja jällegi ahevad ei loe, sest neid tuli täna ikka tüütult palju). Kohast ei märkigi.
Kokku siis päeva peale kolm haugi, 0 koha, paarkümmend ahvenat.
...
Reis sai alguse ulmelise kohavõtuga ja lõppes võtuta. Tundub et mingi looduslik tasakaal oli sellesse nädalasse paigutatud. Äkki said mulle mõeldud kohad lihtsalt otsa? Või siis ei osanud järsku enam püüda. Oli selline kentsakas seinast-seinad kalapüügipuhkus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar