Kell oli juba 12 kui me lõpuks ennast vee peale lohistasime. Varem lihtsalt ei jõudnud, sest kõik põõnasid kui tõelised unimütsid; kohvitasime ja saatsime Bonderi koduteele, jäime Tõnniga kahekesi. Üheks ööpäevaks, sest laupäev maja juba järgmisi seltsilisi täis tuleb.Ilm eilsega võrreldes hoopis teine. Jahedam, tuulisem ja pilvisem. Päikest aegajalt ikka näitas. Alustasime kontrollpeatusega kümne märgi all ja teise viskega sai skoor 44cm kohaga avatud. Kratsisin kukalt ja saatsin kala koju tagasi - paadi alammõõt on 45cm ja seekord mööndusi sellele ei tee. Lisa ei tulnud ning teiseks peatuseks sättisime ennast saare alla. Seal aga vastupidiselt eilsele totaalne vaikus. Egas midagi, suund mere poole. Tuult ja lainet trotsima.
Põõsa auguni andis kenasti sõita, lainet eriti polnud. Tegime seal väikese loodimise ja avastasime suure kala põhja ligidal peesitamas. Koha? Ruttu sättisime ankrusse ja kukkusime kalale jigisid pähe pommitama. Esimene vise klouniga. Teine vise vale mootoriõliga. Lant oli meetrit seitse-kaheksa paadist eemal, kui ridvast käis raksakas läbi. Otsa ei jäänud. Käed lõid adrenaliinist värisema ja suu võttis vanduma. Nii kentsakas, kui see ka pole ei saanud me sealt august järgmise tunni jooksul võtu poegagi...
Andsime lõpuks alla ja suundusime edasi mere poole. Laine kasvas iga meetriga merele lähenedes ja kui punase maja alla välja jõudsime kloppis paat juba nii, et neerud hakkasid paigast ära liikuma... Punase maja all üritasime oma neli korda ankrusse saada, kuid tuul ning laine tõmbasid ankru liikvele ja nii pidime suurema osa ajast triivis püüdma. Korra keegi rabas ka, ilmselt haug, kuid selline püügiviis ei sobinud meile mitte kuidagi ning kui eemalt üks äiksepilve taoline moodustis lähenema kippus, leidsime ruttu vabanduse lahkumiseks. Trollides ülesvoolu tagasi.
Esimene sirge pakkus kummalegi nibinabin mõõdukoha. Järgmised aga... Vahetult enne põõsani tagasi jõudmist õnnestus Tõnul lõpuks üks koha ära meelitada. Edela kaare tuul pakkus põõsa all kenasti varju ja nii sättisime ennast sinna uuesti jigitama. Järgmise tunni kulutasime siin tsoonis. Tulutult. Nagu kaevus, isegi pisikesed ei toginud.
Õhtu eel hakkas tuul väheke vaibuma ja keeras ennast lõuna suunast puhuma. Mere pool paistis lainetus vaiksemaks jäävat ja sõitsime uuesti jõe suudmesse tagasi. Seekord punasest majast pisut edasi, punase poi juurde, mis eelmistel aastatel kenasti suurt haugi pakkunud. Sedapuhku kummalgi mingi hädine võtt ning peagi ennast trollima sättisime. Mereala peale. Madalama vee jessed otsa ja püüdma. Pool tunnikest ja kaks paarikilost haugi. Pole just eldoraado moodi. Laine harjadel paadiga kõõludes ei pakkunud see küll erilist mõnu ja nii jõudis kätte päeva teine lahkumine mere äärest.
Trollides minema. Igaksjuhuks tegime veel ühe kontrollpeatuse pisut ülesvoolu, kus kobistasime väikeste kohade otsa. Ahven ka veel sekka. Togimist, võtte ja äraminekuid jagus igale maitsele. Mõned ikka paadini ka õnnestus sõidutada aga kõik sellised neljakümnesed, no mis sa sellistega teed... Trollisime kodupoole minema.
Trollimine põõsani oli sedapuhku kehvem veel kui eelmine kord. Null võttu. Põõsa all viieminutine kontroll ja siis edasi ülesvoolu. Mõned paigad vahele jätsime kuniks jõudsime ilusa maja eelse kurve peale. Panime siin uuesti jessed paadi taha lohisema, saime vaevu jalad välja sirutada, kui Tõnul kala taga. Pisike ütleb kutt ise. Selge, sõitsin edasi. Ühel hetkel vaatan, et Tõnu ridva nöör risti minu omaga juba jookseb. Ja ritv täitsa lookas. Korjasin siis omad kodinad kokku ja panin mootori vakka. Paat vajus voolu abil kalale vastu ja peagi too paadi all oli. Sealt Tõnu ta kiirelt üles pumpas. Hoppa, kena koha keeras veepinnal otsa põhjapoole tagasi. Paarkümmend sekundit hiljem uuesti pinnas tagasi. Sabapoolt kahva sisse ja Tõnu uus koharekord paadis. 3.5kg, emane koha. Helekollase jessega.
Otse loomulikult pommitasime sama tsooni põhjalikult läbi, ilma resultaadita. Trollisime edasi kodupoole. Poolel teel üks koha minu landi ka üles leidis ... Päike juba vaikselt loojuma sättis, võtsime mootori tuurid üles ja vurasime minema. Viimane kontrollpeatus saare all ei pakkunud midagi ning kuulutasime viimaste päikesekiirte lahkudes püügipäeva lõppenuks.
Kokkuvõtvalt üsna kehva võtuga päev, mille Tõnu jaoks üks kala ära päästis. Mu parimaks emotsiooniks jäi sedapuhku põõsaalune üksik löök. Ühe neljakümne kuuese kala suitsemise jaoks ka ära korjasin, ülejäänud kohad kõik koju tagasi saatsin. Proovitud sai erinevaid värve, lõpuks valele mootoriõlile truuks jäin. Tundus kuidagi lollikindlaim valik olevat sellise kapriisse võtu korral. Ilm läks õhtu poole paremaks, kuid oli enne seda ikka üsna vastik; oleks homme vaid vähem tuult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar