Selle aasta teine rekord, 12. mai 2015

Madalrõhkonnad käivad üksteise järel meid külastamas. Tänane päev lubas hommikupoolikul veel natukene vihma, hiljem päikest koos tugeva tuulega. Mere äärde asja selle ilmaga pole. Otsustasime hommikul tublid olla, poes ära käia ja sauna remontida. Toru oli korstnast eraldunud. Panime tagasi ja toppisime seguga kuidagi kinni. Võttis see mökerdamine aega mis ta võttis aga lõunaks olime valmis veele minema.

Alustuseks vanas vaimus saare taha, kus kordus eilne stsenaarium. Tõnu võlus välja koha, minul aga ei võttugi. Peagi edasi. Kuna maru oli korralik, siis keskendusime uute kohtade avastamisele kümne märgi sirge peal. Otsisime loodi järgi sirgel oleva madaliku üles ja parkisime ennast selle serva lähedale. Ja teine vise tõi paadi alt korraliku võtu ning 42cm koha. Pildusime mõnda aega, siis parkisime viske võrra ülesvoolu, et paadi alune tsoon läbi pommitada ... ja jälle koha, seekord Tõnul. Samuti üks ja ainukene kala selles lõigus, kes liimile läks. Paar korda õnnestus veel seda manöövrit edukalt korrata, kui sellest plaanist lõpuks tüdinesime.

Järgmisena suure jõe ots ilusast majast alla poole. Siin kattis mets tuule kenasti ära, mõnusalt soe oli olla ... ja ühel hetkel keeras Tõnu ennast magama. Ma loopisin edasi. Tirisin ankrut mööda põhja ja vahetasin niimoodi kohti. Ühel parkimiskohtadest järsku kena toks, kuid kala otsa ei jäänud. Uuesti proovima ei kippunud. Vahetasin siis hommikul töötanud punase jigi vale mootoriõli vastu välja ja meelitasin koha välja. Ikka ja jälle see nelikümmend kopikaga sort. Ning loomulikult teist kala seal ei elanud.

Kui Tõnu oma beauty sleepist lõpuks üles virgus kolisime teisele poole jõge. Teine vise ja äratasin oma actioniga paadikaaslase lõplikult üles. Kala lõi üsna paadi külje alt ja kohe oli hoopis mõnusam raskus taga, kui seda tavaliselt. Kärr ja pekslemine põhja ligidal, üles ei kippunud tulema. Silme ees sinendas juba mõnekilone koha, kui lõpuks veepeale kena haug tuli. Natuke vandusin ikka ka. 4.4kg. Hiljem puhastades võtsin seest välja kolm särge ja seitse kiiska. Uskumatu isu on ikka mõnel.

Peale mõningast pildumist tegime veel paar ankrupaika ja siis kolisime trollimisele üle. Lõuna vajas söömist. Kammisime umbes kildise ala läbi ilma ühegi võtuta. Trollimine sügavas kohe mitte ei toida... Ilusa maja juures panime paadi Anti ja Kalevi seltsis ankrusse. Nood olid seal juba pikka aega passinud ja me ei saanud ju ometi lasta neil seda kala omaette püüda. Saime ankrupaigast ühe korraliku võtu ja paar togimist. Kui viimaks landi otsa latika soomused jäid, parkisime paadi kalda äärde ümber ja kolisime tonkatamise peale üle.

Paar tunnikest mõnusas tuulevarjus. Pisikala näris mõnuga ja mingi hetk ka latikad lähemale tulid. Ühel hetkel korraga päris mõnus raskus taga. Lasin tal randi taga ennast ise ära väsitada enne kui üle serva vintsisin. Uus isiklik latika rekord on nüüdsest 2.46kg. Vana rekord püsis üle kümne aasta, loodetavasti sellel tippmargil nii pikka eluiga pole.

Kokku käis paadis ära viis latikat. Teine suuruselt 1.75kg, üks umbes 1.2ne ja kaks kala alla kilo.

Õhtuks valisime kohapüügiks uue taktika. Õigemini Mehise taktika. Loodisime kolli kajaloodiga välja ja kukkusime talle jigisid pähe pilduma. Esimese korraliku kala leidsime päikesepaneelidega suvila juurest. Ja kohe ka korralik rabak, mis aga otsa ei jäänud. Julgelt pool tunnikest pildusime sama tsooni. Vahepeal kinnijäänud lante päästmas käies veendusime loodiga, et kala ikka alles, kuid uuesti võtma teda enam ei saanud. Meist ta sinna passima jäigi... Loodisime edasi allavoolu põõsa augu suuunas, kuni järgmise kolli leidsime.

Kasutasime sama taktikat edutult ja lõpuks trollimisele üle kolisime. Kus oli aga õhtul sügava peal kolle välja ilmunud. Kui eelmistel päevadel 1-2 kala loodilt läbi käis siis põõsa augu ala sügavikust, mõnesaja meetrisel lõigul umbes kümme kala pildilt kokku lugesin. Võtma neid aga ei saanudki.

Õhtuseks Soome-Vene hokiks koju tagasi.