Lapimaa, 24. august 2024

Laupäeval, viimasel püügipäeval, kallas sisuliselt hommikust õhtuni. Vaid esimesed 5 minutit hommikul oli kuiva püügiaega, ülejäänud päeva kallas pea vahet pidamata.

Poole üheksa paiku peale minnes ja kaseauku jõudes, ilmus järsku rootsi kalda poolelt minu juurde Tamur oma paadiga ja demonstreeris oma isast lõhet. Ma ei olnud teda silmanud - kaldal vaatasin et Tamur on männi augus (hiljem selgus et see oli Unto) ja Tarvi paat kaldal. Kuna sisuliselt kohe hakkas sadama ja pugesin kapuutsi alla peitu, siis jäigi märkamata vastaskalda all toimunud tegevus, mis vältas mitukümmend minutit.

Lõhe oli võtnud Tarvi augus ja Tamur väsitas teda tükk aega sealsamas olles. Tõmbas aerudega paadi aegajalt vaiksesse vette, siis väsitas kala... ja kui paat vaiksest veest voolu hakkas vajuma, siis aerutas seisvasse vette tagasi. Lõhe käis ära mitmekümne meetri kaugusel ja paadini niimoodi väsitada ei õnnestundki. Too keeldus lihtsalt lähemale kui 14 meetrit tulemast.

See paik on maru vastik madala veega kala väsitamiseks, kui üksi paadis püüda. Vasakul algab kohe ülimadal kärestik, kuhu paadiga peale vajudes riskib veevahendi ümber keerata. Otse alla laskudes jõuab saare madalikule. Sisuliselt parim variant oleks rootsi kaldale minna, selleks tuleks aga kalaga laskuda pea sada meetrit allapoole, mille jooksul jäävad  teele mitmed vastikud kivid.

Lõpuks otsustaski Tamur paadiga vaikselt allapoole laskuda ja suutis napilt enne kärestikku konkslõua kätte saada. Kalal oli kaalu 5.5 kilo. Sama eemeli landiga, mis esimene kala.

Minu päev möödus kolme laskumiskatse ja null võtuga. Harjuste õng toimetas usinalt, sain 0.5 ja 0.4 kilosed ahvenad. Üks väga kena kala pääses plehku nii, et teda ei näinudki. Lõhe ta vist ikka ei olnud.

Õhtul kell kuus pandi vihm kinni aga keerati lahti võimas lääne tuul, mille peale kuulutasin selle aasta reisi lõppenuks. Pakkimine ootas.

...

Kokkuvõtvalt oli üks lahja aasta. Sain vaid 4 lõhe võttu ja kaks kala. 5.33 ja 3.2 kilosed emased. Suurem punase edi, väiksem pruuni-kuldse jässega.  Üks võtt oli veel lilla-roosa valhallaga ja harjuse õnge mikrovobleriga.

Halvim asja juures oli see, et hoolimata meeletutest püügitundidest, ei suutnudki loogikat, kuidas lõhe võtma saada, üles leida. Kõik võtud ise kohtadel, erinevate manöövrite, erinevate lantidega - liiga juhuslikud, selleks et mingigi muster kujuneks. Ükski kindel aastaid toiminud liigutus ei aidanud.

Haabade rajoon, mis on alati üks potentsiaalikamaid, ei andnud ühtegi võttu. Tupo jõe suue ja Tarvi auk on minu jaoks endiselt müstika. Männi auk suhteliselt lootusetu üritus. Kahjuks oma kivisid tänu madalale veele sõita ei saanudki. Ei istu mulle see vaos püük...

Vast järgmine aasta läheb paremini.

...

Pühapäeval sai Tamur ühe võtu Tupo august ja Tarvi haabade alt. Lisasaaki aga ei tulnud.

Lapimaa, 22.-23. august 2024

Pealelõunal kiirustasin tagasi. Õhtuks lubas vihma ja tuult, enne seda tahtsin maha ära tulla. Ilm ise oli pilves ja pime ning 2014 ulme heast nädalast malli otsides sidusin püügile lillaka hejo, punase poppeli, punase edi ja uuena sinna juurde pruunikas-kuldse jässe. Tema asendas kümne aasta tagusest valikust oranzi wäylät. No võiks ju...

Tuulispask sai mu kätte kõige sobivamal hetkel - olin just kärestikeni jõudnud ja nende kõrvalt laskusin  kui aegluubis alla. Nii kaua pole kunagi selle kärestikul olnud. Tolku sellest polnud. Üks suurem harjus tantsis mõnda aega mikrovobleri otsas, kuid pudistasin sellegi väljavõtmisel ära.

Siis tuli kerge vihm ja rohkem peale ei läinudki. Tegime hoopis ühe grilliõhtu.

Tarvi käis salajärvel, kolm haugi ja hunnik ahvenaid. Paar suuremat kolli olid plehku saanud.

...

Reedel vaatasin esimest korda kella poole kaheksa paiku ja otsustasin edasi magada. Ahh niikuinii ei võta, mis sinna tormata. Terve päev ees, tõsi küll üsna tuuline, kiiret pole. Ärkasin alles peale kella kaheksat ja uimerdasin veel pool tunnikest, enne kui kaldast alla vantsisin.

Tamur paistis männi auku kammivat, Tarvi oli alles magamas. Lante vahetada ei viitsinud, otsustasin neid leotada, mis eile otsa jäid. Niigi oli tekkinud tunne, et tegelt ei ole vahet mida sinna otsa paned.

Viskasin paadi öösel sadanud veest tühjaks ja lükkasin aerudega oma rannast lahti. Paarikümne meetri kaugusel kaldast panin kajaloodi paika ja siis ükshaaval ridvad sisse. Ikka keskmised esimestena ja siis äärmised. Kõige viimaseks jäi nagu ikka harjuse oma. Tolleni ma aga ei jõudnudki.

Tõmbasin peale neljandat ritva paadile paar korda aerudega hoogu juurde ja siis sätitasin tooli paremasse asendisse, kui samal hetkel punase edi ritv vajus. Landid polnud selleks ajaks vist Tarvi rannal oleva paadinigi jõudnud.

Sain koheselt aerudega tamiilile pinge peale ja ka kaks kerget kärtsatust, aga jooksu keegi ei pannud. Keerasin siis paadi nina rootsi poole ja panin sellega kärri jooksma. Kala ise vist ei liikunudki paigalt, vaid paat eemaldus temast.

Ridvad sain kenasti välja keritud, vasakpoolne lant oli küll risti läinud kala hoidva liiniga, aga õnneks konks polnud tamiili taha kinni jäänud. Jaanuse sauna all sain juba lõhet väsitama hakata.

Kuna kala hüppeid ei pakkunud vaid lihtsalt tegi põhja kohal aeg-ajalt mõnekümne meetriseid sööste, siis sortimendi suurusest polnud õrna aimugi. Keerasin seetõttu sidurit ka veel lõdvemaks kui tavaliselt ja eks see andis sööstudele ka pikkust juurde. Haabade all sain kala lõpuks pinda ja ära silmatud. Natukene veel mäslemist paadi kõrval ja Iivika kivi kohal haarasin ta kongitsaga ära. Esimesel katsel - eelmise korra vigadest olid järeldused veel meeles.

Ja oligi päev läbi. Ilus hõbedane/hele lõhe 79 cm, 5.33 kilo. Emane kala. Punase ediga. Püügikiiruselt (laskumise algusest lugedes) vist kiiruselt kolmas lõhe, mille saanud olen. Esimene oli oma mökki alt, kui vaid kaks ritva olid sees ja kolmandat sättisin ning kala otsa kargas. Teine tupo jõe august, kui landid sisse sain ja pilgu loodiekraanile keerasin ning kärr kõrvu kraapis. Kentsakas on see püük, kus vahel võid tunde ja päevi püüda ilma võttugi saamata; ja siis järsku piisab viiest minutist. Vahel lihtsalt joppab lant täpselt ette. Täna joppas mul.

...

Tamur sai mõni tund hiljem oma kala ka kätte. Männi august. Samuti hele tõusev lõhe. Tundus et lausa kaksikõde minu omaga. 5.2 kilone. Tegijaks oli eemeli lant.

Lapimaa, 21.-22. august 2024

Kolmapäev oli tuulepäev. Puhus terve päeva ja tugevalt lõuna kaarest. Käisin paar korda "purjetamas", jõudes kolme tunniga ikka kärestike osani välja. Sõuda pole raske sellise ilmaga - pööranguid on keeruline teha ja lisaks seisab lant ikka väga kaua ühes tsoonis. Olen ise 20 aasta jooksul vaid kaks lõhet võtma saanud, kui sarnase tuulega peal olen olnud. Täna lisa ei tulnud.

Õhtul läksid iilid pisut leplikumaks ja sai juba normaalsemalt püüda. Proovisin kaks korda kärestike kõrvalt, aga ei miskit. Vaid ahvenad ja harjused.

Tamur sai teisipäeva õhtul ühe võtu. Kollaka tooniga landile. Timo sai 3.8 kilose rahuliku sirge pealt. Puna-musta jässega.  Tamur käis proovis ka neid alasid, aga ei miskit. Mind sinna ei tõmba... Tarvi on käinud nii üleval kui ka allpool, tulutult.

...

Neljapäevaks lubas pisut rahulikumat ja pilves ilma. Õhtul peaks sadu saabuma. Ongi aeg, veetase on juba vaikselt langema hakkanud. 2 cm maha kukkunud. Tänu paarile külmemale ööle on veetemperatuur jahtunud 15.5 kraadini.

Tegin tavalise trassi alla välja, siis veel teise korra kärestike kõrvalt. Ei miskit. Ahvenad on jälle aktiivsemaks muutunud, ronivad ikka igal triivil lõhelantidele otsa.

Huvitaval kombel pole lõhet rohkem pinnas kuulda ega näha olnud. Juba paar päeva. Istuvad oma koobastes ja maigutavad suud.

Meie kolme eesti paadi peale katame sisuliselt terve valge püügiaja ära. Tamur läheb alati varavalges. Kella kaheksa paiku tulen mina peale. Siis päeval püüame juba kolme paadiga korraga vahelduva eduga õhtuni välja ja päris pimeda peale õhtul jääb Tarvi veel viimast võtma. Hoolimata suurtest ponnistustest lõhed meile ennast näidata ei ole suvatsenud.

Teine nädal, 19.-20. august 2024

Pühapäev kallas. Mitte just meil aga Kolaris ja Pellos. Väylänpään tuli ka, aga üsna vähe. Õhtuks kulgesid pilved edasi ja keeluaja lõppedes piilus vahel juba kenake päike.

Veetase vaikselt kerkib ja tänu vihmale ning jahedale ööle ka pisut külmeneb. 17 kraadi tundus mõne päeva taguse pea 21 kraadiga juba üsna hea.

Suundusin alustuseks Tupo jõe suudmesse ja tegin pika treti kuni viimase kärestikuni välja. Päikeseloojangus uuesti veel pumba auk ja kärestik uuesti veel korra. Harjused ja ahvenad. Null lõhet. Nädal algas nagu ka eelmine lõppes...

Tamur sai kaseaugust allapoole 5-6 kilose isase kala otsa; väsitas tolle kuni paadini ära ja viimase sööstuga pääses lõhe enne kongitsaga haaramist  plehku. Kuldsete triipudega emeli oli meelitajaks. Tarvi käis üleval pool luurel ja püüdis kinni ühe alla laskuva aeru! (minu oma see olla ei saanud, kui ta just teisele tiirule ei läinud :-) ja ahvena. Vesi pidi ikka liiga madal olema.

...

Teisipäev piilusin esimest korda kella 6 paiku. Samal ajal tuli meelde ilmaprognoos, et hommikul lubab vaid 5 kraadi sooja. Tõmbasin tegi üle pea ja norskasin veel kaks tunnikest. Selleks ajaks oli väljas juba lausa 7 kraadi. Vesi jahtub selliste öödega, tõmbasin kiiruga hommikukohvi sisse ja asutasin ennast püügile.

Mäest alla sammudes sain aru, et teised on kõik ammu püüdmas. Tamur lähenes altvoolu just kiiruga sõites ja läks järgmisele uuele tiirule - tupo jõe suudmesse. Ma sättisin roosa-lillaka valhalla asemele kulse-pruuni jässe ja lükkasin paadi mökki alt lahti.

Kaseauk, haavad, männiauk. Kõik läks täpselt nii nagu viimased kaheksa päeva on läinud. Käed toimetasid omasoodu, pilk rändas kajaloodi ja veepinna vahet. Veetemperatuur oli langenud juba 16 kraadini, aga soovitud muutusi pole toimunud.

Männi augus turgatas pähe, et ega ma enne kiige auku polegi see aasta võttu saanud ... ja olematu entusiasm sai kübekese  positiivsust juurde. Nood paigad ju alles ees ootamas! Pumba auk, kiige auk. Siis juba kärestikest paremalt poolt mööda.

Mingi hetk kõrva mootori hääl tekkis ja kiikasin üle õla - ahah Tamur läheb üles ära. Kalaga või ilma? Keerasin pilgu õigesse suunda tagasi, tegin kaks aerutõmmet ja siis ta vajus... paremalt teine kaigas, uue jässega varustatud ritv tegi seda, mida ma polnud rohkem kui nädala näinud. Ta vajus. Alla. Ja tegi kärr. Ja veel kärr. Nagu parimates unenägudes!

Vajutasin kätega aerudele ise mõeldes, et kas tõesti. Sain ridva paindesse, kui kärr lõppes. Lasin elu eest aerudega ülesvoolu, nii et pinge jõhvis püsis, aga kala edasi ka ei liikunud. Paremal oli madalik, vasakul kärestiku alune. Otsustasin vasakpoolne olla ja keerasin paadi nina sinna poole. Nüüd sain jõhvi jooksma. Aga vaid niikauaks, kui ühe ridva kokku kerisin. Selle aja jooksul pinge lõdvenes ja tamiil jooksis kuidagi isemoodi suunda.

Kulus paar sekundit enne et aru saada - kala läks hoopis ülesvoolu, sel ajal kui mina allavoolu kulgesin. Kaks ritva korjasin välja tõeliselt amatöörlikult. Vasaku käega hoidsin nii lõhet väsitavat ritva kui ka välja keritavat kaigast. Parema käega samal ajal mõlemat korda mööda kerides. Naljanumber... aga välja ma need ridvad sain ja tähelepanu keskendus kalale.

Too tegi vahepeal paar küünalt, näidates ära, et pole just suurem asi eksemplar, kuid võitles sellest hoolimata meeletult. Eriti paadi lähedal. Üsna segane sõitja oli! 

Küünitasin käe kongitsa järgi ja tegin esimese haakimise katse. Siis teise, kolmanda, neljanda, viienda...No uskumatu kobakäplus, kriimustasin kalal vaid külge. Suure ähmiga unustasin põhitõe - jõud loeb! Ja kuuendaga rabasin juba nii, et kala lendas ühe hooga paati. Kusjuures enne seda oli ta jõudnud tamiili ridva hoidjate vahele kinni sikutada, nii et puhas koba, et jõhv veel vastu pidas.

10 päeva sai vaeva nähtud, enne kui tasu läbi kobistamise koju kätte tuli. Suurus polnud just suurem asi - 3.2 kilone noor emane lõhe. Tuli uue kuldse-pruuni jässe otsa.

Tunne mis hetkel valdab, on puhas väsimus. Nii palju vaeva pole vist ühegi kala pärast näinud. Aga lõpuks ta ära ikka tuli!

Head taasiseseisvumise päeva!

Nädal täis, 17.-18. august 2024

Laupäeva pealelõuna oli ideealne püügiilm. Algselt päikeseline, aga õhtuks läks kergelt pilve ära, tuul oli nõrk. Jõe peale tekkis liiklus, mida eelmistel päevadel polnud näha olnud. Kaks uut paati tiirutas lisaks naabrite omadele pidevalt ringi tupo jõest männi auguni.

Tegin kaks tiiru. Viimase neist kärestikkude alla välja. Ilmselt vee jahenemisest tingitult oli harjus aktiivsemaks muutunud. Kärestiku kiirest voolust alla sõites käis punase edi otsas viie minuti jooksul kolm harjust. Kaks pääsesid plehku, kolmas aga otsustas õhulende demonstreerides üle kõrval oleva liini hüpata ja keeras sellega laskumise tuksi.

Ka väikese harjuse vobleri otsas käis päeva peale mitmeid kalu. Kõik aga sellised 30 cm ümber, mis üle parda tagasi lähevad. Täna üllataval kombel aga ahvenaid ei olnudki.

Lõhevõttu polnud. Ainukene kala keda nägin, käis paadi kõrval pinnas, kaseaugul olles.

...

Pühapäevaks pakuti samuti mõnusat püügiilma, tõsi seekord päikest paistmas läbi õrna "vine". Sooja 20 kraadi. Tuul väga õrnalt edelast puhumas. Veetemperatuur oli langenud 18 kraadini. Veetase hästi natukene tõusnud. Madalaimast punktis on see nüüd umbes 3 cm kerkinud.

Päevase tiiru ajal, kui laskusin Timo kannul, nägin kuidas tal kala otsas käis. Käristas paar korda puna-musta jässe otsas ja siis kukkus ära. Teise kärestiku kõrvalt, ise olin sel ajal pumba auku läbi kammimas.

Endal õnnestus nädala teine lõhevõtt saada täiesti üllataval kombel. Kammisin viimase kärestiku kõrval olevat auku läbi. Tiirutasin seal oma pool tundi, üritades seal läbi proovida erinevaid lähenemisi - alates kiirest sõidust risti jõega, tugevast aerutamisest otse laskudes, väikeseid sikk-sakke tehes kõiki augu nurki läbi kammides.

Mingi hetk pani harjuse ritv, mis asetseb mul jalge ees, metsikult pendeldama ja käristades kisti nööri poolilt maha. Tuli välja, et üks hõbedane kilo-pooleteisene lõhe oli mikrovobleri peale närvi läinud. Väsitasin teda vooluvaikses nurgas nii et ritvu välja ei võtnud. Kongitsaga sellist ei raatsi ju rihtida ja kahva mul kaasas pole. Üritasin teda siis nii ära väsitada, et saaks käega paati tõsta. Sain kala juba paar korda käeulatusse, kui ta lõpuks lahti pääses.

Natukene naljakas tunne oli. Ma siin leotan pea kolmekümne euroseid spetsiaalseid lõhelante ja tema käivitus hoopis harjuse jaoks soetatud mikrovobleri peale.

Kella seitsmest algas keeluaaeg ja kuulutasin nädala lõppenuks. Ikka nulli peal lõherindel.

Lapimaa, 16.-17. august 2024

Päeval tuulas, mis hirmus. Tegi korraliku laine peale. Vahepeal paar piiska poetas, aga üldiselt oli lihtsalt pilves ja sompus ilm.

Pealelõunal tegin kahetunnise tiiru. Kaugele ei jõudnud, mökkist kuni haabadeni. Sisuliselt ankrus seismine ja vahepeal aerudega allavoolu paadi trügimine. Natukene nagu igav, kui ise suurt midagi tegema ei pea, passi lihtsalt ridva otsi, et millal nood vajuda suvatsevad. Ei vajunud.

Tulin siis hilisele lõunasöögile ära, kui peagi saabus ülenaaber ja raporteeris kuue kilosest emalõhest. Lisaks teine kala oli otsas olnud ja ära pääsenud. Tormasin siis ka kohe peale, Tupo jõe suudmesse ja tulin sealt alla. Minu sabas peagi Juho ka veel.

Läksin seekord Tarvi augu kaudu, kuid suutsin sinna sõites vasakpoolsed landid segi ajada. Nii tulin  ruttu samasse kaldasse, sättisin varustuse uuesti korda ja lükkasin paadi  veele tagasi. Sain augu lõpu osa ikka ära proovitud, enne kui madaliku eest uuesti ridvad välja kerisin ja teisele poole madalat suundusin.

Vahepeal oli Tamur helistanud ja andnud teada, et tunni pärast on kohal, seega lõpetasingi püügipäeva üsna varakult ära.

Maha tulles rääkis Juho, kes mu taga sõudis, et üks lõhe oli otsas olnud ja plehku pääsenud.

...

Laupäeva hommikune trett algas alles kella üheksast. Lubas päevaks ilusat päikeselist ilma koos olematu tuulega. Sooja max 20 kraadi. Öösel oli üsna jahe ja veetemperatuur langes 18 kraadini. Mõnus püügiilm.

Esimese pool tiiru tegin maja alt männini ja teise tupo jõe suudmest haabadeni. Teine tiir lõppes ootamatult vara ära. Olin just madal piiril kala silmanud ja üritasin teda kõvasti aerutades võtma sundida. Tulemuseks oli see, et ühel hetkel oli vasakpoolne lant kinni mis kinni.

Kargasin mootori peale. Hääled sisse. Päästmise käigus aga pudistasin aeru üle parda ja kuigi landid sai päästetud ning käisin ka aeru tulutult otsimas, siis ühe aeruga ikka edasi ei püüa ja nii tulin maha ära.

Endiselt nullirindel. Või siis lausa -1 kui aeru kaotus tulemusse arvestada :-)

Lapimaa, 15.-16. august, 2024

Äng jätkub. Päeval enam peale ei läinudki, tuul oli nii tugev, et ilmselt kase august alla poleks saanud. Läksin hoopis pöörlevaga kaldaääre ahvenaid otsima. Tulin 800 meetrise lõigu paatide rannast kuni mökkini ja pildusin kanapasa värvi mepss number nelja. See oli väikseim pöörlev mille olin kaasa võtnud. Jätsin ju UL ridvagi maha seepärast, et aega nagunii selleks ei oleks :-) Tulemuseks kolm ahvenat ja haugitatt.

Poole seitsme paiku läksin uuesti jõele. Järgmise kolme+ tunniga, mil tuul natuke vähenes, suutsin laskuda mökki alt lausa pumba augu lõppu. Tunnike kase augul, teine tunnike haabade all... Tuul lihtsalt ei lasknud allapoole liikuda, kui just ise aerudega allavoolu suunda ei lükka.

Teise kärestiku ees võtsin ridvad välja ja selle raames kargas punase edi otsa nii poole kilone harjus. No tegelikult oli nii, et edi ise vist korjas selle harjuse üles. Kala oli seljapeal olevast "purjest" kinni. Vahetult paadi kõrval pääses konksu otsast lahti. 

Lõhet ei näinud, võtte ei saanud.

Õhtul tõi ülenaaber marja. Oli saanud hommikusel tiirul kuue kilose kala Iivika kivi kohalt. Too mees sõitis minu sabas, aga protsess jäi mul endal märkamata. Tegijaks landiks jässe, mille sabaosas saksa värvid. Sellist mul pole.

...

Reedeks pidi siis see paar päeva tuult tekitanud front kohale jõudma. Koos laussajuga. Lubati lausa 11 mm sademeid. Hommikul seetõttu kuhugi ei tormanud ja magasin isuga. Alles poole üheksa paiku sättisin minema, üllatusega tõdedes, et mökki plekkkatus ei krõbise mitte. Sadu oli selline, et hea kui udukat tegi. Ka püügiajal vahel tibutas ja siis jälle mitte.

Tuul polnud vaibunud, aga front tõi pisut jahedama ilma ja veetemperatuur langes hommikuks 19 kraadi peale. No palju on, noh.

Tiir mökkist kuni haabade aluse kivini võttis aega 2.5 tundi. Osa sellest maast lükkasin aerudega paati allavoolu, et üldse edasi saaks liikuda. Haabade all üks korralikum ahvenas edi lanti himustas, harjuse voblerile aga vaid ühe punni võtt. Lõhest ei kippu ega kõppu. Kaks ilusat varju oli Iivika kivi kandis, aga see oli ka kõik.

...

Nende tühjade sõudmistega kasvab äng mühinal. Nüüdseks olen üle ööpäeva ilma lõheta sõudnud (28 tundi peaks täis olema). On selliseid perioode ennegi olnud, aga mitte augusti kuus. Tõsi ilmaolud on pigem juulile omased. Aga ikkagi müstiliselt vaikne ja pettumust valmistav. Tüdimus on laes, usk vastu põrandat.

Selle ängi ajal tulevad aeg-ajalt  kentsakad mõtted. Näiteks lolluse definitsioon. Kordan ju päevast päeva ühte ja sama tegevust ühel ja samal moel ja loodan teistsuguseid tulemusi. Kui selline mõte pähe kargab, hakkan kohe kibelema. Esimene mõte on, et sõidaks kusagil mujal. Näiteks oma kividel. Saan peagi ise ka aru, et see on ju veel jaburam, sest seal ei ole vett kus sõuda! 20 cm vees istuksin põhja peal kinni.  Ja üleüldse, kui vaost välja satun on ridvad kohe rohused... Või muudaks sõidutaktikat laiemateks poognateks. Või tuleks ainult otse alla laskudes. Nood mõtted saavad küll praktikas osaliselt ka järgi proovitud, aga tulemus on sama mis ennegi.

Või siis lantide vahetamine. Tänaseks on neid niipalju läbi mängitud, et nende loetlemine on kasutu. Kõik mida saab tõdeda on, et ainukese võtu pakkus roosa-lilla valhalla. Teised aga... Siiamaani olen ainukesena pidevalt vees hoidnud punast edit. Vanast krediidist. Võibolla peaks selle ka ära vahetama? Võib-olla mitte. Enam eriti vahetada ka ei viitsi, tulemus ei tundu muutuvat. Võta üks ja viska teist.

Lõpuks saan ise ka aru, et tuleb lihtsalt kannatlikult edasi oodata ja loota, et kunagi oma kalale trehvan. Seniks aga, nagu ühe veneaegse raamatu pealkiri kõlas, "Kuidas karastus teras".

Lapimaa, 14.-15. august 2024

Seoses kuumaga jätsin päevase tiiru vahele. Kolasime selle asemel Pellos ja Rootsis ringi. Käisime kalapoest läbi, seal sain 27 euro jagu vaesemaks, soetades uue valhalla landi. Maailma kõige roosama ja lillama tooniga landi :-) Hinnad on ikka rämedalt kallinenud. Alla 20 euro olid vaid kasutatud landid.

Alles õhtul kell kuus läksin uuesti peale. Suurem soe oli üle läinud ja jõel puhus korralik lõunatuul. Veetemperatur oli endiselt üle kahekümne kraadi. Ööpäeva jooksul oli vesi 2 cm kerkinud. Kusagil seal Põhja-Rootsis siis ilmselt sadas mingi aeg. Meil pole tilkagi tulnud, reedel peaks aga siingi sadama hakkama.

Lantidest läksid tulejoonele kollase sabaga jässe, punane edi, (uus) roosa valhalla, punane jässe. Lisaks sai punane mikrovobler harjuse ja ahvena jaoks paadi sabasse likku seatud.

Tulin seekord tupo jõe suudme juurest alla. Kuna lõuna tuul oli tugev, siis sellega oli hea ka kiiremaid lõike läbi sõuda. Tuul teeb suurema osa tööst ise ära, vaid suunda tuleb aeruga sättida. Seejärel kaseauk, kus passisin pea tund aega ühe koha peal tiirutades, enne kui edasi suundusin.

Haabade alune. Männi auk. Siis risti üle jõe pumba auku. Kiige juures olevat kivi kiusasin ka natukene aega, kui korraga uue landiga varustatud ritv vajus ja järgnes kärts-kärts-kärts. Ja sama ootamatult kui see kõik algas, see ka lõppes - ritv lendas hooga sirgu tagasi. No vähemalt võtu sain kätte, lohutasin ennast. Kui ma nüüd õigesti arvutasin, siis kulus selle võtu saamiseks ca 20 tundi sõudmist. Mnjah...

Tegin tiiru lõpuni ja siis tulin uuesti sama lõigu läbi. De ja vued ei toimunud. Kümnest tulin maha ära.

...

Hommikul tegin poole kaheksast poole üheteistkümneni (3 tundi!) tiiru mökki alt kuni viimase kärestiku alla välja. Kollase sabaga jässe sai vahetatud uue kuldse jässe vastu.

Kaks ahvenat, üks neist punase edi otsa ja üks harjus. Tänu tugevale lõunatuulele katsusin kõik head kohad sentimeeter haaval läbi. Lõhet aga üles ei leidnud. Ka pinnas keegi ei mänginud.

Vesi oli endiselt pea 20 kraadi. See peaks nüüd vaikselt langema hakkama.