Esiletõstetud postitus

esmaspäev, 30. august 2021

Viimane Lappi püügipäev, 28. august 2021

Kolm nädalat Lappit saigi laupäevaga läbi. Võtsin viimasest päevast veel kõik mida võtta andis, et midagi kripeldama ei jääks ja kokkuvõtvalt oli täitsa tipp-topp püügipäevake. Justkui lõppakordiks.

Hommikune esimene tiir läks nullitamise tähe all. Tegin selle täispikkuses, kuni kärestike alla välja. Ilm oli algusest peale päikeseline ja soe, üsna suvine sõudmine. Mõnus oli olla, kuid kala ennast ei näidanud.

Peale tiiru pakkus Mark mulle proovimiseks oma kajaloodi. Hea meelega kasutasin võimaluse ära - tahtsin sellega enne minekut ühe tiiru ära teha, et siis on lihtsam järgmine aasta otsustada, kas võtta enda oma kaasa või mitte. Panime Ti seadme, ehk siis täpselt sama mis mul endal, koos lisavarustusega paati ja suundusin Tupo jõe auku. Plaan oli kogu trass läbi sõita, et lihasmälule elektroonilist kinnitust, sügavuste ja rantide kohta saada. Ehk siis meelega sama rada, mida üldjuhul läbin.

Seadmete üleküllus väikeses paadis tekitab küll ebamugavust, aga kuidagi mahtusime paati ära ja eemaldatav andur sai sõudmise alustades ka parda külge kenasti paika. Tulin üsna täpselt Tupo jõe augu peale ja kammisin seda ristipidi läbi, et üles leida selle sügavaim süvis. Nina samal ajal ekraanis kinni, imetledes aegajalt sinna tekkivaid "kaari", korraga kärr. Punase jässe otsa, mis ajutiselt oli saanud vasakult kolmanda positsiooni, sest äärmisele panin peremehe antud kolli landi.

Nina ekraanilt tõstes toimetasin paadi kiirelt voolu ja korjasin ridvad välja. Teine pool mässas ja hüples veepinna kohal, reetes et tegemist pole maailma suurima isendiga. Aga selle eest ühe aktiivseima, sest olles koos kärestiku kõrvalt alla tulnud, võitles too paadi juures nii metsikult, et lõpuks suundusin aerude abil rootsi saarele, kala väsitama ja vabastama. Oli selline 4+ kilone. Vabastamise ajal, pimesi vabadusse sööstes, jooksis lõhe ennast Marki paadi alla kinni, nii et pidin teda veel korra aitama.

Trassi loodimine sai sellega rikutud ja nii alustasin uuesti. Seekord veel lantidele sõnasid peale lugedes, et vaadake et keegi teid ei haaraks. Loodiga sõit ise oli ikka päris harjumatu - maru vähe olid silmad ümbritseval loodusel, enamasti passisid nagu mängur ekraani. Ilmselt harjumuse asi ka, sest kui kogu aeg sõidaks sellega, siis ilmselt nii palju seda ei jälgiks.

Põnev oli see, kui palju kala ikkagi all on. Iga natukese aja tagant oli mõni suurem kaar kivi taga peidus. Ja linnusitakivi augule sain ka paremini pihta. Ma selles ikkagi liiga palju sellise poolmadala peal olen püüdnud, ehk siis liialt paremale kaldunud, selmet kala sügavamast lantidega välja meelitada ja siis ranti minna. Ülejäänud marsruut pigem kinnitas ajaloolist mälu. Paar lisatäpsustust lihtsalt juurde tekkis. Näiteks, et millal täpsemalt Iivika kivi taguses sügavas vaos parempoolne äär vastu tuleb.

Kokkuvõtvalt täitsa tore oli ja järgmine hooaeg kavatsen enda oma kaasa võtta. Hea oleks neist marsruutidest ka kaart joonistada, siis oleks suuremas plaanis ka ägedam aru saada jõest, mitte ainult lokaalsete punktide oludest.

Lõhed lasid seekord tiiru lõpuni teha ja läksin lõunapausile.

Pealelõunal tegin kiirelt ühe treti. Sain rootsi kivi juurest eest läbi sõites võtu. Oranzi saba jässele. Seejärel juba "majanduslikud korraldused" ja järgmise aasta broneeringu fikseerimine, mille järel uuesti jõele tõttasin.

Õhtusest püügist oli kaks ägedat momenti. Esimene oli eelviimasel tiirul, kui olin rootsi kivi juurde jõudnud. Seal veepinda ulatuva maalahmaka taga, sättisin paadi tagasivoolu niimoodi, et too jäi viieks minutiks ühe koha peale seisma. Voolu üks serv lükkas teda aegajalt teisele poole, poole meetri võrra ja siis teises ääres lükati paat uuesti esimesele poole tagasi. Ja siis kõik kordus... Allavoolu seejuures paat sentimeetritki liikumata. Kõlkusin seal aerud paadi külje peal ja puhkasin. Ühel hetkel passimine ära tüütas ja otsustasin edasi minna. Nii kui parempoolse aeruga ühe tõmbe tegin, kohe punase ediga varustatud ritv ka vajus. Lõhe oli ilmselt viis minutit nina eest tolgendavaid lante põrnitsenud ja ootamatu liigutus ajas tal kopsu üle maksa.

Osutus too nii kolme kilo alla isalõheks, kes korraldas oma õhulendudega korraliku segaduse. Üle järgmise liini lennates ja tolle liini landi konksu omakorda lõhet hoidvale liinile kinni jooksis ja nii panid kaks kaigast ja rulli sisuliselt korraga tõmblema. Sellises olukorra paadis toimetades oleksin ilmselt liialt kaugele kandunud ja nii sõitsime koos rahulikult Soome, kus ta tolle kalda peal tagasi lasin.

Õhtu viimasel laskumisel olin jõudnud Iivika kivini. Selleks trassiks olin sidunud punase jässe vasakpoolsele ridvale. Jõe keskpoolelt tulles tõmbasin randi juures paadi piki voolu ja jäin sealt vaikselt langema. Landid täpselt vees tekkivate randi pööriste kohal. Kaua ma langeda ei saanud, sest aeglase sõudmise peale korraga vasakule ridvale pauk pandi. Käed tegid kiiresti kolm tugevat tõmmet aerudega, kuid kala ei jäänud kinni. Vandusin.

Paat oli manöövri tulemusena mõni meeter ülesvoolu läinud ja otsustasin täpselt sama joont edasi liikuda. Samal hetkel, kui see punane jässe jõudis samasse kohta välja, kus mõni sekund tagasi teda rünnati, äsati kaikale juba korraliku vihaga. Ja läks kärriks.

Tõmbasin hooga paadi voolu. Ridvad korjasin välja ja suundusin üle jõe rootsi saarele. Olin seekord kahlakad jalga panema jätnud ja nii pidin matkasaabastes vette hüppama.

Lõhe oli selleks hetkeks üle saja meetri kaugusel ja polnud ennast kordagi näidanud. Tundus korralik poiss olevat. Seda ilmestas ka järgnev võitlus. Kala sain 40 meetri peale pika venitamise tulemusena, kuid sealt edasi ei tuldud tükk aega sentimeetritki. Pigem vahepeal paarkümmend meetrit eemale lennati ja siis tagasi lubati venitada.

Tükk aega jändamist ja sain lõhe lõpuks paarikümne meetri kaugusele, kus too kavalpea, puges kivi taha peitu. Sikutamine midagi ei andnud. Kergelt utsitades, pinget lõdvendades, ise ta sealt ära tulema ka ei nõustunud. Nii vantsisin piki saart sügava vee poole. Õnneks oli seal endiselt vaid põlvist saati vesi ja nii sain kala sellise nurga alla, et ei sikutanud teda enam vastu kivi, vaid kivi kõrvale. Liigutus tõi lõhe peidupaigast välja, aga need kivi taga passitud minutid andsid talle puhkust ja järgnev sööst viis meid uuesti kuuekümne meetri kaugusele, selleks et kõike otsast alata.

Vahepeal mõtlesin juba, et peaks vist paati minema ja kala ikkagi kongitsaga ära võtma. Aga jonn ei lubanud. Venitasin siis uuesti lõhe lähemale ja paarikümne meetri kaugusel jälle kala sama kivi üles leidis. Õnneks olin selle etapi juba eelnevalt läbinud ja kiirelt tatsasin jälle vette, ilma talle puhkeaega rohkem andmata. Kivi tagant pidi too uuesti välja võitlema tulema.

Sellega muidugi asi ei lõppenud, sest võitluseks oli tal veel rammu küll ja küll. Tükk aega jahmerdasime kahekümne meetri sees, siis veel jalge ees madistas, kuni saba lõpuks kätte sain. Marki ja Tamuri hinnangul kestis kogu see väsitamine 20-30 minutit.

Lõhe ise oli kena isane, millel pikkust kõvasti, kuid kaalu peale saades valmistas number pettumuse. Vaid 6.9 kilo! Ja selline trall! Võrreldes Tamuri saadud "paksukesega" oli minu oma selgelt kõhu rasvumisest hoidunud. Ilmselt mingi sportlane, kes olümpiaks valmistus:-)

Jalad märjad, päike juba madalal ka, kuulutasin selle kena konkslõuaga 2021 lõhe hooaja lõppenuks.

1 kommentaar: