Latika päev, 14. mai 2015

Reisi ja puhkuse viimane päev. Öö otsa tormas ja hommikul jätkas tuul sama usinalt puhumist. Hea et kempsu paigalt ei viinud. Ja ka sild jäi alles, kuigi maaühendus temaga kadus vee alla... Põõnasime tormi tõttu üheksani välja ja veele jõudsime alles kella kümneks. Kuna kõikjal suur laine, siis muud varianti kui saare tagune ei tulnud mõttessegi. Vastu lainet tiksusime vaikselt kohale.

Lood midagi huvitavat ei näidanud, kuid pommitasime oma tavalised tsoonid läbi. Null, ümmargune ja suur. Ei ühtegi märki ka kohast. Trollisime siis liinideni välja, et loodiga pisut veealust elu uurida. Kajakas aga pea mitte kui midagi ei näidanud. Voblerite vastu puudus ka igasugune huvi. Tagasi trollides uuesti saare alla. Otsisime tuulevaiksema paiga ja seadsime ennast kalda äärde tonkatama. Igasugune isu aktiivse kalapüügi vastu jigitamise näol oli nädalaga otsa saanud; ainult laisklev püügiviis tuli veel kõne alla. Ussid konksu otsa ja järgmised kolm tundi rüüpasime õlut ning kui päike pilve tagant välja tuli siis ka kapuutsi kannatas peast võtta. Ridvapitside passimine pealekauba, et latikate võtte mitte maha magada.

Tulemuseks mul neli latikat, suurim 2.2kg, Tõnul üks. Kiiskade, ahvenate, särgede ja nurgude saldot ei tea. Ussid murti maha enam-vähem kohe, kui nad põhja peale maandusid.

Päeva lõpuks tiksusime oma haru pidi trollides mökki ära. Oli selline lühike ja laisklev püügikord.

Puhkusega nüüd ühelpool :-( Kokkuvõtvalt tore reis oli, kuigi seda kala (haug) keda püüdma tulime eriti ei saanud. Ei teagi kas liiga vara (vee temperatuur jões 8-9 kraadi vahel) või liiga hilja või ... Eriliseks tegi selle nädala kindlasti see, et nii Tõnu kui mina tegime mõlemad oma uued koha ja latika rekordid.

Tormi trotsides, 13. mai 2015

Tänaseks lubas vihma. Terveks päevaks. Hommik mõõdus kord tugevamini sadades, kord tibutades. Kella üheteistkümne paiku tundus vihm pausi tegevat ja kasutasime juhust, et peale minna. Uued vihmariided seljas olin valmis ka igasuguseks saastaks, mis taevast alla peaks tulema.

Paadis oli päris palju vett. Tundus, et midagi oli ka kihi vahele läinud, sest joonelt suurele jõele sõites saime vaevu 26km tunnis kiiruseks. Parimatel päevadel oli meil 5-6 kilomeetrit kiirust rohkem. Suurel jõel sättisime ennas päikesepaneelidega suvila alla paika. Suurt kala lood küll ei pakkunud, kuid pommitasime igaks juhuks paiga läbi. Null, mis null. Isegi punnid ei toginud. Võtsime suuna põõsa augu poole.

Alustasime loodimisega. Kuhu kõik suured kalad kadunud on? Eile oli pea igal meetril mingi koll jõepõhja peal ujumas, täna aga... Kammisime ala järgmised kaks tundi. Ankrupaiku vahetades katsime püügialad kuni alumise auguni välja. Kogu selle ala peale näitas lood vaid kahte suuremat kala, kes aga pakutu vastu kuidagi huvi ei tundnud. Kaks tundi loopimist ja kummalgi mitte ühte võttu. Samal ajal vihma ja tuult mis oleku ebamugavaks muutsid aga küllaga.

Motivatsioon kippus vägisi alla minevat. Jigita nagu kaevus. Olime just kaalumas trollimise peale üle minekut, kui vale mootoriõli täiesti ootamatult keegi rabas. Haakimise järel läks ritv kohe konkreetselt rulli ja vasak käsi keeras automaatselt siduri õrnemaks. Kala vedas mõne meeter nööri poolilt ja jäi seejärel põhja peale väikese ala peale edasi tagasi sõeluma. Lähemale keeldus tulemast, eemale ka ei kippinud minema. No see peab suur koha olema, käis mõtetest läbi. Pulss oli laes ja adrenaliin tulvas.

Mõne aja pärast õnnestus kala vaikselt lähemale pumbata ja seejärel ka jõepõhjast ülespoole tõsta. Tuli nagu nott, jõnksutades aegajalt rahulike tõmmetega. Peagi keeris pinnale tekkis ja siis ... suured lõuad veepeale avanesid. Haug kurask. Kala tõstis pea veest välja ja raputas pead. Kahekümne sentimeetrisest trossist paistis vaid jupike suust väljas olevat. Peale esimest raputust natuke puhanud järgnes teine. Seekord kandis haugi ponnistus vilja ning jigi lendas kala suust hooga välja. Vana jäi mõneks sekundiks veepeale tuimalt lebotama, mõtlesin et panen mootori käima ja üritan ta kuidagi ära kahvata, aga eluvaim tuli haugil enne sisse, kui mõtte teoks suutsin viia.

Suuruse järgi tundus pealt meetrine kala olevat. Vast mingi 7 kilo kanti. Väga pettunud kala mineku pärast polnud - võitlust oli ja puhastamise "rõõm" jäi ka olemata. Küll aga valmistus pettumuse see, et see koha polnud ...

Sellega sai meie suure koha jigitamise plaan ka korraga otsa ja kolisime trollimise peale üle. Nagu tavaks on saanud, siis mitte üks võtt jessesid lohistades. Ka ühe sonni läbi kammisime, kus ka keegi kodus polnud... Peagi suuna ülesvoolu hommikusse paika tagasi võtsime.

Pilved läksid heledamaks ja peagi sadu lõppes. Tuul rauges sootuks. Ja siis Tõnn ootamatult 1.6 kilose koha klouniga välja võlus. Lisa loomulikult ei tulnud ja otsustasime vaikset ilma ära kasutades merele kimada. See oli totaalselt vale otsus. Sõidu ajal hakkas tuul vaikselt teisest suunast puhuma ja kui me kohale jõudsime ootas meid ees juba üsna korralik laine. Tegime kiirelt kaks ankrupaika, üks togimine nende jooksu, ja ruttu laine eest pakku tormasime. Tagasi tuldud teed samasse kohta.

Tuul, mis vastuvoolu puhus, paisus aga kiiresti ja ees ootasid meid pea samasugused lained kui merel. Tegime ühe kiire peatuse, võtsin ühe 45 sendise koha lõpuks välja (päeva esimene!) ja trollisime ülesvoolu minema. Jigitada laine pärast enam lihtsalt ei kannatanud. Peagi ka trollida enam mitte. Otsustasime siis tuule varju otsida kümne haru pealt. Seal aga ka laine, mis õnneks saare juures väheke nõrgem. Jäime sinna ankrusse. Lõpuks sealt ka teine 45 sendine kala, mis sisuliselt ka viimaseks võtuks jäi. Peagi maha tulime, tormi eest peitu.

Lisaks kahele kalale õnnestus veel paar huvitavat saaki saada. Üks suur bensukanister ujus meile suurel jõel vastu. Korjasime ära. Saare taga õnnestus ka üks "grilli makkara" pakike välja jigitada. Vorsti täis pakike! Selle saatsin küll tagasi...

Selle aasta teine rekord, 12. mai 2015

Madalrõhkonnad käivad üksteise järel meid külastamas. Tänane päev lubas hommikupoolikul veel natukene vihma, hiljem päikest koos tugeva tuulega. Mere äärde asja selle ilmaga pole. Otsustasime hommikul tublid olla, poes ära käia ja sauna remontida. Toru oli korstnast eraldunud. Panime tagasi ja toppisime seguga kuidagi kinni. Võttis see mökerdamine aega mis ta võttis aga lõunaks olime valmis veele minema.

Alustuseks vanas vaimus saare taha, kus kordus eilne stsenaarium. Tõnu võlus välja koha, minul aga ei võttugi. Peagi edasi. Kuna maru oli korralik, siis keskendusime uute kohtade avastamisele kümne märgi sirge peal. Otsisime loodi järgi sirgel oleva madaliku üles ja parkisime ennast selle serva lähedale. Ja teine vise tõi paadi alt korraliku võtu ning 42cm koha. Pildusime mõnda aega, siis parkisime viske võrra ülesvoolu, et paadi alune tsoon läbi pommitada ... ja jälle koha, seekord Tõnul. Samuti üks ja ainukene kala selles lõigus, kes liimile läks. Paar korda õnnestus veel seda manöövrit edukalt korrata, kui sellest plaanist lõpuks tüdinesime.

Järgmisena suure jõe ots ilusast majast alla poole. Siin kattis mets tuule kenasti ära, mõnusalt soe oli olla ... ja ühel hetkel keeras Tõnu ennast magama. Ma loopisin edasi. Tirisin ankrut mööda põhja ja vahetasin niimoodi kohti. Ühel parkimiskohtadest järsku kena toks, kuid kala otsa ei jäänud. Uuesti proovima ei kippunud. Vahetasin siis hommikul töötanud punase jigi vale mootoriõli vastu välja ja meelitasin koha välja. Ikka ja jälle see nelikümmend kopikaga sort. Ning loomulikult teist kala seal ei elanud.

Kui Tõnu oma beauty sleepist lõpuks üles virgus kolisime teisele poole jõge. Teine vise ja äratasin oma actioniga paadikaaslase lõplikult üles. Kala lõi üsna paadi külje alt ja kohe oli hoopis mõnusam raskus taga, kui seda tavaliselt. Kärr ja pekslemine põhja ligidal, üles ei kippunud tulema. Silme ees sinendas juba mõnekilone koha, kui lõpuks veepeale kena haug tuli. Natuke vandusin ikka ka. 4.4kg. Hiljem puhastades võtsin seest välja kolm särge ja seitse kiiska. Uskumatu isu on ikka mõnel.

Peale mõningast pildumist tegime veel paar ankrupaika ja siis kolisime trollimisele üle. Lõuna vajas söömist. Kammisime umbes kildise ala läbi ilma ühegi võtuta. Trollimine sügavas kohe mitte ei toida... Ilusa maja juures panime paadi Anti ja Kalevi seltsis ankrusse. Nood olid seal juba pikka aega passinud ja me ei saanud ju ometi lasta neil seda kala omaette püüda. Saime ankrupaigast ühe korraliku võtu ja paar togimist. Kui viimaks landi otsa latika soomused jäid, parkisime paadi kalda äärde ümber ja kolisime tonkatamise peale üle.

Paar tunnikest mõnusas tuulevarjus. Pisikala näris mõnuga ja mingi hetk ka latikad lähemale tulid. Ühel hetkel korraga päris mõnus raskus taga. Lasin tal randi taga ennast ise ära väsitada enne kui üle serva vintsisin. Uus isiklik latika rekord on nüüdsest 2.46kg. Vana rekord püsis üle kümne aasta, loodetavasti sellel tippmargil nii pikka eluiga pole.

Kokku käis paadis ära viis latikat. Teine suuruselt 1.75kg, üks umbes 1.2ne ja kaks kala alla kilo.

Õhtuks valisime kohapüügiks uue taktika. Õigemini Mehise taktika. Loodisime kolli kajaloodiga välja ja kukkusime talle jigisid pähe pilduma. Esimese korraliku kala leidsime päikesepaneelidega suvila juurest. Ja kohe ka korralik rabak, mis aga otsa ei jäänud. Julgelt pool tunnikest pildusime sama tsooni. Vahepeal kinnijäänud lante päästmas käies veendusime loodiga, et kala ikka alles, kuid uuesti võtma teda enam ei saanud. Meist ta sinna passima jäigi... Loodisime edasi allavoolu põõsa augu suuunas, kuni järgmise kolli leidsime.

Kasutasime sama taktikat edutult ja lõpuks trollimisele üle kolisime. Kus oli aga õhtul sügava peal kolle välja ilmunud. Kui eelmistel päevadel 1-2 kala loodilt läbi käis siis põõsa augu ala sügavikust, mõnesaja meetrisel lõigul umbes kümme kala pildilt kokku lugesin. Võtma neid aga ei saanudki.

Õhtuseks Soome-Vene hokiks koju tagasi.

Puhkuse ? päev, 11. mai 2015

Õhtu läks pikale pikale... ärkamine seetõttu alles kella üheksa paiku ja vee peale poole üheteistkümnest saime. Väljas mõnus päike, tuul kergelt lõunakaarest puhumas. Ilm lausa võrratu.

Seadsime paadi nina esmalt saare taha, kus Tõnu koheselt esimese koha välja võlus. Mina ei saanud võttugi. Pikalt pidama ei jäänud, panime allavoolu minema. Plaan oli jõe tünni sirge läbi proovida ja siis lõplikult mereäärsetele haugiradadele minna.

Esimene peatus seal kus juba paar korda kolli olime loodi peal näinud. Vale mootoriõli otsa ja loopima. Kolli suunas. Jigi pea viieteist meetri kaugusele paadist jõudis kui keegi kerimise pealt ründas. Otsa ei jäänud. Teine vise ja togimine. Kolmas sama. Miksisin värvidega ja ... sain togimisest lahti. Selle asemel hoopis Tõnn ühe koha välja võlus. Jätku aga kummalegi ei tulnud ning läksime viskepikkuste kaupa allavoolu. Tulemusteta.


Järgmiseks sirge peal olev haugi piirkond. Ala kus paar meetrit vett ja kus ennegi hauge kiusamas käidud. Panime ankrusse. Esimene vise klouniga ja keegi ründas. Teine vise ja kala taga... hetkeks. Ja jälle kõik. Mingi üks kala peatuse kohta teema täna? Trollisime selle madalama ala läbi ja võtte ei saanud.

Sirgel veel paar jigitamise peatust tegime enne kui suuna merele võtsime. Jõesuudmes aga oluliselt tuulisem. Vaikselt lainet hakkas kerima. Alustasime oma tavalisest koha peatusest. Sain ka lõpuks käe valgeks. Seejärel juba suund haugimaadele. Trollisime, panime ankrusse erinevates kohtades ja peksime jigi. Mitte üks võtt. Mis värk on, nagu ei oleks jões kala. Otsustasime siis kalapüügi asemel hoopis maailma avastama minna ja sõitsime kaldaäärt pidi kaugemale merele minema. Kammisime uued piirkonnad läbi, üks juhuslik haug Tõnul suvalise koha peal, mis tiirutamise ainukeseks kalaks. Mingi hetk muutus laine nii suureks, et keerasime paadinina tagasi jõe poole. Parem ärgu kala võtku seal kus lainet pole ja ilm on ilus...


Trollisime ülespoole minema. Poole sirge peal üks kena haugimamma vähekene sõitu tegi. 2+ kilone (kaal mökkis laua peal). Mõni aeg hiljem aga selline korralik võtt ja siduril laul lahti ... kui kala peagi ootamatult pinda tuli ja selgus et tegemist on haugipoisiga, kellel konks seljast läbi, siis oli pettumus ikka korralik. Trollisime pea põõsa auguni välja ja panime ennast sealt kõrkja äärde paigale. Tonkatama. Esimene peatus põõsa all tundus tühi ja veerand tundi hiljem sada meetrit allavoolu ümber parkisime. Seal püügipaik väheke madalam, 5+ meetrit ja loodil tundus ka rohkem elu olevat kui sügavikus. Pikalt ei pidanud ootama, kui esimene latikas alla tuli...Paar äraminekut, hulganisti mutantnurge ja kiisku. Paar korralikumat ahvenat sekka. Lõpuks kaks latikat (1,15 ja 1,75) suitsetamise tarbeks ära võtsin.

Paar tundi hiljem veel korraks mere äärde piiluma otsustasime minna. Seal ühe koha välja meelitasin, kuid laine nii vastik, et peagi minema tulime. Trollisime tünni sirge veel üle, kontrollisime oma saaretaguse ära ja tulime koju tulema.

Täna siis seni kõikse nirum päev seekordsel reisil.

Teistest paatidest. Kalevil ja Antil kummalgi neli koha ja kaks haugi, Mehise ja Viljari paadis ka mõned kohad ja haug. 

Sünnipäevaks väike rekord, 10. mai 2015

Eile juurde tulnud seltskond oli juba enne seitset üleval ja mis meil Tõnuga siis üle jäi, tõusime ka üles. Nii juhtuski, et enne kella üheksat olime ootamatult jõe peal. Kolm tundi enne tavalist aega :-) Ilm veel päikeseline, kuid taamal paistis juba pilveviirg.

Seekord alustasime tünni sirge peal. Seal eile kaks suurt kala välja loodisime, täna siis neid jigitada üritasime. Paar väikest koha endast kergete togimistega märku andsid, kuid suured kollid vaikisid. Me ei raatsinud aega raisata ja kimasime mere poole. Alustasime punase maja juurest, väikeste kohade paigast. Kellaaeg aga oli nii varajane, et kohad polnud veel ärganud ja nii ei saanud me sealt toksugi. Edasi merele. Trollides.

Tiksusime vaikselt viimase punase poini. Ilma võtuta. Sealkandis panime ankrusse ja proovisime paar ankrupaika läbi. Haug aga kuhugi kadunud. Vaikselt ilm pilvisemaks kippus, lainet tekitas ja kolisime trollimise peale tagasi. Suunaga kaugemale merele. Käisime rohelise poi juures ära ja seal keerasime otsa ümber. Nii kui käänak sai tehtud ja vastuvoolu trollimiseks läks, käis ridvast löök läbi. Aga otsa ei jäänud. Poolsada meetrit hiljem järgmine otsa kargas ja see sai priiküüdi paadini. Pooleteisene haugipoiss. Panime samasse kanti ankrusse ja järgmine vise klouni otsa sama kala kaksikvenna viskas. Aga kus siis suured on?

Paar võttu veel toimus, kuid paadini kedagi ei saanud. Uuesti trollimisele üle kolisime. Saime vaevu sada meetrit sõidetud, kui korralikum haug mõni sekund ridva otsas vetrus, kuid ära pudises. Ankrusse jäämine ja jigitamine mitte kui midagi ei pakkunud. Imelik. Uuesti trollimima.

Tegime tiiru kahe poi vahel uuesti läbi, kuid uusi võtte ei saanud. Otsustasime siis uuesti kohapoisse tüütama minna. Äkki on need üles tõusnud. Aga nood polnud üldsegi mitte koostööaltid. Vaid paar mõõdus koha erinevatest ankrupaikadest. Ilm muutus aina pilvisemaks ja kella kahe paiku keerati lõpuks vihmakraanid lahti. Olime just loobunud triivis jigitamist - mis ei olnud üldsegi paha mõte, sest Tõnn sai paar kohatoksu ja ka ühe 45 cm kala - ning trollisime uuesti mere poole. Allatuult sõites ja vihm selja tagant oli hea minna. Kui aga rohelise poi juures otsa ümber keerasime tuli kogu see jama korraga näkku. Huhh. Kole ebamugav. Mõtlesime, et trollime siis kodupoole minema. Sellise ilmaga väga püüda ei viitsi. Kuna aga kiiresti sõites oleks liikumine ikka väga ebamugav, siis kulgesime vaikselt trollides.


Punase poi juures üksik haug otsa kargas. Jigitasime seal viis minutit ja liikusime edasi. Uuesti vastuvoolu trollima hakates kohe miski haug korraks otsa kargas, kuid pakku pääses. Miks ta siis jigi ei võtnud? Liikusime üsna tuimalt vihmasajus ülesvoolu.

Mõtetes tiksus, et huvitav millega ma kalajumala välja vihastanud olen, et sünnipäeval nii kehva võtu välja pakub, kui korraga ritv justkui kinni jäi. Järgmine hetk aga pekslema pani. Haug. Ja mitte väike, sidur vaikselt laulma hakkas. Käik välja ja mootor seisma. Keegi sealpool nööri otsas usinalt sidurit piinas ja siis põhja peale ennast paigale istutas. Paat liikus voolu mõjul allavoolu ning jõudis kalani. Üritasin siis teda üles pumbata, millele vastati paarikümne meetrise sööstuga. Huhh. See on nüüd küll kümme kilo täis haug. Hea et ma tunnike tagasi lühikeseks jäänud nööri välja vahetasin. Nüüd oli vähemalt kalal  mida rulli pealt välja sõidutada.

Uuesti ridvaga pumpama. Mingi aeg kümne meetri kaugusel keegi sabaga pinnas keerutas. Kulus veel natuke ja lõpuks kala pinnale sain. Lant  kalal keset selga, vaid üks konks nahast läbi. Kulus veel hetk ja siis sain aru, et see küll haug ei ole. Koha hoopis. Vastu voolu õnnestus kala kuidagi paadini venitada ja ka väikesesse kahva mahutada. Kaal näitas uut koha rekordit - 5.3 kg. Ja tuli 1.5m sügavusest! Marja täis kala. Mõni tint ka veel soolikas. Päev ja ka nädal sai justkui uue valguse. Lahe. Mis sest et imeliselt koba juhus.

Edasi ... edasi trollisime veel paar tundi. Üks paarikilone haug oli ainukene, kes pakutava vastu huvi tundis. Lõpuks läbi vettinud olime ja kella viie paiku kodu poole vurasime.

Teistest paatidest oli Viljar kõikse rõõmsam - tema uuendas haugi rekordit viies selle 7.5 kiloni. Jerkides. Muidu oli aga võtu poolest üsna nõrk päev.

Tormituultes, Lääne Soomes, 09. mai 2015

Hommikul magasime nii nagu peab. Kell pea üheksa kui lõpuks kohviaparaadi nupu sisse vajutasin. Väljas selline tuul ja vihm, et kohvi kulus päris palju, enne kui ilm talutavaks muutus. Lõpuks enam ei sadanud, kuid tuul jäi. Lõuna paiku saime lõpuks peale.

Esmalt saare taha, kus vaikus valitses, seejärel diivani auku. Jões mega vool, 28grammisega ei andnud augus kuidagi püüda. Edasi trollimiseks läks. Allavoolu ilusa majani. Seal 2.8kg haug otsa kargas ja mõnusa sõidu tegi. Edasi trollides paar kohapunni ka jessesid kiusasid. Panime ennast paar korda ankrusse ja noppisime veel üksikuid 40+ kohasid. Korralikku kala ei kusagil. Korra loodi peal kolli ka näitas, loopisime talle kümme minutit erinevaid silikoone pähe, kuid too ei teinud teist nägugi.

Seejärel trollides väikese jõe harupidi üles. Jälle mõned kohapunnid, kuid kole-kole pikkade vahedega. Actionit kohe üldse polnud.

Aeg tiksus vaikselt õhtu poole. Pilved hakkasid vaikselt hajuma, kuid tuul endiselt maru. Mõtlesime et tiksume kümne märgini välja ja siis tonkatama hoopis läheme. Kuna ussid mökki juurde jäid, käisime maja juures ära. Vahepeal Mehis oma seltskonnaga maabunud olid. Andsime neile hulganisti valeinformatsiooni, võtsime ussid ja kolisime saare taha latikaid kiusama.

Tonkad saare taga sisse. Järgmised kaks tundi seal konutasime. Esmalt kiisad kiusasid, kuid siis tulid latikad alla ja saime ka mõned kätte. Kolm ära võtsime (1.7, 1,5, ja 1,45). On mida õhtul suitsetada.

Kella poole kaheksa paiku panime mootorile tuurid sisse ja põrutasime mere poole minema. Põõsa all kohustuslikud visked ja seejärel edasi. Suundusime pisikohade pesitsuspaika. Seal kus eile kõvasti togimist oli. Tänane täpselt samamoodi. Vale mootoriõli andis juba teise viskega kena toksu ja koha. Järgmise kahe viskega veel kaks tükki samamoodi otsa kargas. Seejärel paar viset vaikust ja uuesti keegi kiusamas käis. Sellega kõik korraga lõppes. Tõmbasime viskepikkuse võrra ülespoole ja kogu nali kordus. Kestis veel umbes viis minutit ja lõppes samamoodi. Kuna kala endiselt väike (40-45cm), siis loobusime järgmisest ankrupaigast ja trollisime kodupoole minema.

Sama hästi oleks võinud ka mitte trollida. Mitte üht ainumast võttu ei minul ega Tõnul. Päikeseloojang aga oli see-eest ilus. Peale viimaste kiirte lahkumist kihutasime koju, kalu suitsetama.
Homme ka päev...

Laiskvorstid kalavetel, 08. mai 2015

Kell oli juba 12 kui me lõpuks ennast vee peale lohistasime. Varem lihtsalt ei jõudnud, sest kõik põõnasid kui tõelised unimütsid; kohvitasime ja saatsime Bonderi koduteele, jäime Tõnniga kahekesi. Üheks ööpäevaks, sest laupäev maja juba järgmisi seltsilisi täis tuleb.

Ilm eilsega võrreldes hoopis teine. Jahedam, tuulisem ja pilvisem. Päikest aegajalt ikka näitas. Alustasime kontrollpeatusega kümne märgi all ja teise viskega sai skoor 44cm kohaga avatud. Kratsisin kukalt ja saatsin kala koju tagasi - paadi alammõõt on 45cm ja seekord mööndusi sellele ei tee. Lisa ei tulnud ning teiseks peatuseks sättisime ennast saare alla. Seal aga vastupidiselt eilsele totaalne vaikus. Egas midagi, suund mere poole. Tuult ja lainet trotsima.

Põõsa auguni andis kenasti sõita, lainet eriti polnud. Tegime seal väikese loodimise ja avastasime suure kala põhja ligidal peesitamas. Koha? Ruttu sättisime ankrusse ja kukkusime kalale jigisid pähe pommitama. Esimene vise klouniga. Teine vise vale mootoriõliga. Lant oli meetrit seitse-kaheksa paadist eemal, kui ridvast käis raksakas läbi. Otsa ei jäänud. Käed lõid adrenaliinist värisema ja suu võttis vanduma. Nii kentsakas, kui see ka pole ei saanud me sealt august järgmise tunni jooksul võtu poegagi...

Andsime lõpuks alla ja suundusime edasi mere poole. Laine kasvas iga meetriga merele lähenedes ja kui punase maja alla välja jõudsime kloppis paat juba nii, et neerud hakkasid paigast ära liikuma... Punase maja all üritasime oma neli korda ankrusse saada, kuid tuul ning laine tõmbasid ankru liikvele ja nii pidime suurema osa ajast triivis püüdma. Korra keegi rabas ka, ilmselt haug, kuid selline püügiviis ei sobinud meile mitte kuidagi ning kui eemalt üks äiksepilve taoline moodustis lähenema kippus, leidsime ruttu vabanduse lahkumiseks. Trollides ülesvoolu tagasi.

Esimene sirge pakkus kummalegi nibinabin mõõdukoha. Järgmised aga... Vahetult enne põõsani tagasi jõudmist õnnestus Tõnul lõpuks üks koha ära meelitada. Edela kaare tuul pakkus põõsa all kenasti varju ja nii sättisime ennast sinna uuesti jigitama. Järgmise tunni kulutasime siin tsoonis. Tulutult. Nagu kaevus, isegi pisikesed ei toginud.

Õhtu eel hakkas tuul väheke vaibuma ja keeras ennast lõuna suunast puhuma. Mere pool paistis lainetus vaiksemaks jäävat ja sõitsime uuesti jõe suudmesse tagasi. Seekord punasest majast pisut edasi, punase poi juurde, mis eelmistel aastatel kenasti suurt haugi pakkunud. Sedapuhku kummalgi mingi hädine võtt ning peagi ennast trollima sättisime. Mereala peale. Madalama vee jessed otsa ja püüdma. Pool tunnikest ja kaks paarikilost haugi. Pole just eldoraado moodi. Laine harjadel paadiga kõõludes ei pakkunud see küll erilist mõnu ja nii jõudis kätte päeva teine lahkumine mere äärest.

Trollides minema. Igaksjuhuks tegime veel ühe kontrollpeatuse pisut ülesvoolu, kus kobistasime väikeste kohade otsa. Ahven ka veel sekka. Togimist, võtte ja äraminekuid jagus igale maitsele. Mõned ikka paadini ka õnnestus sõidutada aga kõik sellised neljakümnesed, no mis sa sellistega teed... Trollisime kodupoole minema.

Trollimine põõsani oli sedapuhku kehvem veel kui eelmine kord. Null võttu. Põõsa all viieminutine kontroll ja siis edasi ülesvoolu. Mõned paigad vahele jätsime kuniks jõudsime ilusa maja eelse kurve peale. Panime siin uuesti jessed paadi taha lohisema, saime vaevu jalad välja sirutada, kui Tõnul kala taga. Pisike ütleb kutt ise. Selge, sõitsin edasi. Ühel hetkel vaatan, et Tõnu ridva nöör risti minu omaga juba jookseb. Ja ritv täitsa lookas. Korjasin siis omad kodinad kokku ja panin mootori vakka. Paat vajus voolu abil kalale vastu ja peagi too paadi all oli. Sealt Tõnu ta kiirelt üles pumpas. Hoppa, kena koha keeras veepinnal otsa põhjapoole tagasi. Paarkümmend sekundit hiljem uuesti pinnas tagasi. Sabapoolt kahva sisse ja Tõnu uus koharekord paadis. 3.5kg, emane koha. Helekollase jessega.


Otse loomulikult pommitasime sama tsooni põhjalikult läbi, ilma resultaadita. Trollisime edasi kodupoole. Poolel teel üks koha minu landi ka üles leidis ... Päike juba vaikselt loojuma sättis, võtsime mootori tuurid üles ja vurasime minema. Viimane kontrollpeatus saare all ei pakkunud midagi ning kuulutasime viimaste päikesekiirte lahkudes püügipäeva lõppenuks.

Kokkuvõtvalt üsna kehva võtuga päev, mille Tõnu jaoks üks kala ära päästis. Mu parimaks emotsiooniks jäi sedapuhku põõsaalune üksik löök. Ühe neljakümne kuuese kala suitsemise jaoks ka ära korjasin, ülejäänud kohad kõik koju tagasi saatsin. Proovitud sai erinevaid värve, lõpuks valele mootoriõlile truuks jäin. Tundus kuidagi lollikindlaim valik olevat sellise kapriisse võtu korral. Ilm läks õhtu poole paremaks, kuid oli enne seda ikka üsna vastik; oleks homme vaid vähem tuult.