Pärnu jõgi /Vigala jõgi - kevad käes :-(, 31. jaanuar 2016

Päeval sai Pärnu jõel käidud - täiesti mõttetu reis. Vool nii tugev, et marmõssi sai vaid kalda ligidal põhja lasta. Lisaks ujus jões niipalju sodi allavoolu, et isegi tonkarakendusega poleks püüda saanud - kohe kõik prahti täis.

Kammisime Viljariga erinevaid tsoone läbi.
Seal, kus eile kamp mehi püüdis, üritas mingi seltskond täna ka, kuid jooksis peagi laiali. Hiljem sinna vaid üks mees istuma jäi. Tegin juttu ka - tolle sõber olla sealt eile kõvasti vimba saanud. Olla lausa 20 tk ära võtnud. Pärast mees veel kaalust rääkis - 5kg ... mis kuradi punnvimb see siis olema pidi mida nad kotti ajasid. 250grammi keskmine?

Anyway lahkusin sellelt jõelõigult viimasena peale kella ühte, ilma ühegi võtuta...

Jää oli öö jooksul kõva 3-4 sentimeetrit õhemaks viilitud. Vesi jää peal oli õnneks ära jäätunud, aga kui seda voolu veel 24 tundi on, siis ... Linnast läbi minnes, käisin seal ka mõõtmas, seal veel vähem. Nii 13 cm ja mitte voolu sees. Miks mul on tunne, et see jää on lännu :-( Mehed tagusid põiki, otsustasin kodupoole suunduda...

Asja plusspool oli muidugi see, et sai varem kodu tagasi ja oma jõge pisut uuritud. Vigala sillalt vaadates oli jõgi kõik jäävaba, kuid üle jõe talu juurest alates olid kõik pangad kinni jooksnud. Minu lõigul lausa kena jääsilla moodustanud pankadest, mis tugevasti üksteise küljes kinni. Käisime poisiga jõe keskpaika ka uudistamas. Jää kannab:-)

Ei tea kas selleks korraks siis asi ühelpoole Juba enne veebruari.

Pärnu jõel ligunemas, 30. jaanuar 2016

Veel kümme päeva tagasi oli korralik pakane. Mõnusad lumevaalud, härmas mets. Selle nädala algusest keeras aga sulale ja hävitas viiepäevase sulaga lume ja tõstis jõgedes veed üles. Teel maale uurisin emalt, et kas Pärnu jõel veel jääd on; kuuldes, et eile olla ikka veel peal oldud võtsime poisiga Pärnusse mineku plaani. Naise panin Vigalas maha ja kahekesi sõitsime edasi. Maamaja all oli Vigala jõe veetase juba lõkkeasemest ülespoole. Jää tundus kuidagi murtud olevat, kuid ei triivinud lahtiselt allavoolu.

Pärnus linnavahel mehi jõe peal pea igal pool. Üsna vesine tundus olukord olevat, aga ilmselt ei miskit ohtlikku. Poiss vanaema juurde ja ise suund uuest sillast üles poole. Siiga otsima. Parkisin auto oma tavalisse kohta ära. Väljas ilge edelatuul. Toppisin kombe selga ja tatsasin jõele. Kalda äär täitsa ok, pisut vett peal kuid jääpank isegi ei kõikunud, kui üle sammusin. Ettevaatlikult komberdasin kaugemale ja tegin voolu sees paar kontrollauku. Jääd ca 18-20 cm. Nädalaga kõvasti kahanenud, kuid veel piisavalt ohutuks kulgemiseks. Jää peal paar senti vett, olukord üsna libe. Muidugi olin talla alla pandavad naasklid maha jätnud. Võtsin suuna ülesvoolu.

Esimene auk, marmõss alla ja see kus see kukkus alles ujuma. Peale kümmet meetrit tamiili sain aru, et siin ei ole selle kirbuga midagi teha. Võtsin natuke teise trajektoori, uus auk jäässe ja panin suurema kirbu otsa. Pea kõige suurema. Punase, sädelavate täppidega. Sellega sain põhja kuidagi kätte, kuid vool ikka nii tugev, et pidevalt tuli paarkümmend sentimeetrit tamiili juurde anda. Kõrgele mängida üldse ei kannatanud, siis kohe kirp kuhugi poolde vette purjetas. Nii läks kõigutamiseks päris põhja peal...

Mingi hetk korraga kala otsas - ei miskit võttu, vaid lihtsalt vajus otsa. Tuli teine tuima sõiduga auguni. Paks nurg. Paras paks ja suur. Saatsin tagasi, kassile kalu täna kaasa polnud plaanis tassida. Järgmise kümne minuti jooksul veel kolm tükki otsa, enne kui augu peal kükitades igavaks läks.

Samal liinil paarkümmend meetrit ülesvoolu järgmine auk. Minutike kiigutamist, kui põhjalt võtt, mis kõik sääsevastsed konksult pühkis. Ühe hoobiga. Eriline osavsuu selline. Uued vastsed aga peale ei läinud ja nii seadsin ennast veerand tunni pärast edasi. Natuke pikem vahe sisse, kõrkjate keskossa, kus eelmine aasta siig ennast pidevalt näitas. Keegi siin ennegi puurinud oli. Tegin ühe augu ka veel juurde...

Kiigutasin siis oma uuel augul, kui Viljar helistas. Ühes käes ritv, teises telefon, kui korraga keegi konksu otsas. Karjatasin Viljarile et helistan tagasi ja surusin telefoni tasku suunas. Teine käsi aga käis koos ridvaga üles alla nagu jojo. Korralik pekslemine ja ridvaots lähenes augule. Saanud telefoni tasku, üritasin siis koljatit pisut ülespoole meelitada, väga vaevaliselt sain tugeva pekslemise saatel kala umbes meetri põhjast ja ...tamiil lõtvus. Läks. Krt. Võttis ikka täiega vanduma. Selle kirbuga ennegi nii olnud - suur pea kohta vist liiga väike konks. Nii mõnusat tunnet polnud see talv aga veel tundnuki. Üle kilo kala oli see kindlasti. Usun, et siig.

Kui siig pääseb plehku, siis naljalt lisa sellest august ei tule. Samas lahkuda ka nagu ei raatsi. Kükitasin andununult samal augul veel pool tundi, enne kui alla andsin. Järgmine auk sai tehtud paar meetrit edasi., äkki ikka passib läheduses. Aga ei, kaks vimmapoissi ja nurg seal seltsis jahti pidasid. Nood olid selle eelmise kõrval kui poisikesed...

Ilm kiskus aina enam pilve ja peagi pääsesid taevaluugid valla. Vihma kallas juba korralikult horisontaalselt jääga. Ülalpool olnud viis meest, kes tundusid vimmaparve jälitavat, seadsid ennast minekule. Sama ka teise kalda all kükitanud. Otsustasin, et proovin veel kaks siia kohta läbi - ühe posti jurest, kalda lähedalt ja teise keset vett madala seljandikul - ja siis proovin veel vana auku.

Kaldalaune tsoon vaikis. Madala pealt aga järgmine vimb otsa naksas. Lisa talle aga ei tulnud ja nii läksin siiavõtu pakkunud augule tagasi. Ka seal vaikus. Tundus, et kala oli koos vihmaga karbi kinni pannud. Kükitasin seal üksinda, vihm peksis vastu selga ja tagumikualune hakkas vaikselt niiskeks kiskuma. Nii kui korra üle õla tuule suunas piilusid või kohta vahetada tahtsid, said kohe sahmaka vett vastu vahtimist. Prillid olid pidevalt märjad, nähtavus null. Vastik, vastik, vastik. Minu tutt-uus westin hakkas vaikselt vettima ja kui "sisepesu" juba piisavalt tehtud, seadsin nina kodu poole...

Proovisin tagasiteel veel samal liinil paaris augus ning peale kella nelja läksin maha. Märg kui kalts. Kodus tegin pitsi viina ja kõva sauna - vast ei külmetanud.

Kokku täna siis 3 vimba (üks poole kilone), 6 nurgu ja pakku pääsenud päts.

Jõulutuur, 24. jaanuar 2016

Jõulude aegne traditsiooniline jõulutuur lükkus jääolude puudumise tõttu kuu võrra edasi. Tavalise lõuna eesti kuppelmaastiku uurimise asendasime seekord läänemaa lauskmaal asuvate veekogudega. Neli meest ja kaks päeva. Tõnu, Ain ja mina kala püüdes, Urmas meid kõrvalt ergutades. Reedeks läksime maale, tegime sauna ja valmistasime kahepäevast plaani ette.

Jõulutuuri üks eesmärke on avastada uusi püügipaiku. Tõnu va vanainime keeldub ju kaks korda ühest ja samast paigast püüdma. Talle peab alati mingi uue koha välja pakkuma. Selleks aastaks olime välja mõelnud plaani külastada Ermistu järve ja Pärnu lahte Lao kandis. Varuplaani mahtusid veel Reiu jõgi, Navesti ja Vigala jõe raudtee silla alune kant. Kuna ilmateade lubas pühapäevaks vaiksemat tuult, siis mereplaani tõstsime teiseks päevaks ja nii võtsime hommikul enne kella kaheksat suuna Ermistu poole.

Varahommikul pisut üle kümne kraadi külma. Ilm pilves. Päikesetõusust võisime vaid und näha. Peale väikest ekslemist leidsime järve kenasti üles ja parkisime ametlikku rannaparklasse ära. Tee peal kaks kitse põlla peal olid olnud, järve ääres jänes ringi silkas. Tuletasin kambale meelde Mehise loodusmärkide teemat - kui loomad liiguvad, siis kala närib hullumoodi - ja pistsime suuremad kilekotid saakide jaoks kalakastidesse.

Järvel kaks autot peal, võtsime suuna neist eemale, piki kõrkjate äärt järve laiema osa suunas. Puhus üsna vali tuul ning tundsime head meelt, et merele ei läinud. Peagi esimesed püügiaugud tegime. Päeva eesmärgiks oli kinni püüda võimalikult suur ahven. Ühe õlle panime ka veel vahele, et ikka kõik tõsiselt seda võtaks.

Esimestest aukudest hakkas peagi mikroahvenat tilkuma. Sekka särge. Saime kiirelt unnad kõrkjate vahele paika ning otsisime ahvenat edasi. Auk siia, auk sinna. Vahel kirbu, vahel põigiga. Undade lipud ei vaevunud kordagi lehvitama. Ja nii oli meie kannatus kella poole kaheteistkümneks ühel pool - kaua sa ikka jaksad mikroahvenate hordidega võidelda. Otsustasime paika vahetada. Alternatiivplaanide varust ronis lagedale Reiu jõgi.

Sõitsime Audrust läbi, toetasime pisut kohalikku külapoodi. Urmas, kes oli oma lapsepõlved siinkandis vanaema juures veetnud, tegi meile kiire ekskursiooni alevi vahel. Ummi tädile külla ei läinud, sest Urmas arvas, et tal pole meile õllet pakkuda:-) Peagi suuna Pärnu poole võtsime.

Reiu jõe risti parkisime auto ära. Tegime mõned kontrollaugud Pärnu jõe siiatsoonis, ka siin väike ahven. Viljar, kes samas rajoonis ennelõunast saati kamminud, andis teada kalade kadumisest jõest - keegi midagi polevat kusagil saanud... Peagi Reiu jõele üle kolisime. Kand ja varvas raudsilla alla. Vahepeal paar kontrollpeatust. Jõgi üsna ühtlase sügavusega 2-2.5m. Raudsilla juures täiesti madal. Kammisime, mis me kammisime, aga ühtegi võttu me välja meelitada ei suutnud. Tundus pigem haugile paras elupaik olevat, aga nood veteloomad meid täna ei huvitanud.

Õhtuseks võtuks vantsisime siia tsooni tagasi. Siin mul lõpuks üks võtt põhja lähedalt, hetkeks korralik maakera taga ja järgmine sekund see konksu otsast lahkus. Ainil sama lugu. Käitumise järgi pakuks korralikku ahvenapätsi. Aga lisa ei tulnud, ei samast august ega ka ümbruskonna omadest.  Enne pimedat tulime veel vimmaaugust läbi ja ka sealt olematute tulemustega lahkusime.

Päeva suurima ahvena sai Ain. See oli muidugi kõva koll, pakun et miski 77 grammi äkki.


Peale püüki läksime ema juurest läbi. Tegin isa vanade Pärnu kombaini varude seas kiire inventuuri - pühapäevaks ju vaja kombainid valmis meisterdada, millega 60 kilo ahvenat pidime välja vedima - ja see järel suund Vigalasse. Õhtu jälle saun, jõuluporteri leil ja luméhanged.  Hiljem internetist ilmateadet vaadates olime sunnitud oma kombaini mõtted õhtale saatma - lahele lubas üle kümne meetri tuult ja meiesugustele pepsidele olid sellised tingimused täiesti vastuvõetamatud. Saatsime pettumusnoote väljendavad mõtted ilmajaama poole teele ning sättisime uue plaani pühapäevaks paika - Vigala jõgi, raudteesilla alla. Värske õhk oli seltskonna korralikult ää väsitanud ja juba poole kaheteiskümne paiku lugesime lambaid kokku.

Kell kaheksa äratus ja kopikas enne üheksat võtsime suuna jõe poole. Kui nüüd täpne olla, siis selle raudtee silla juures oli Tõnu tegelikult juba püüdnud. Küll aga suvel ja see pidavat hoopis teine teema olema. Egas ma vaidlema kippunud. Üritasin küll seltskonnale selgeks teha, et ega me sealt midagi saa...

Sammudes jõe poole jooksis teisel pool jõge üle põllu 14 kitse. No aina paremaks need loodusmärgid meil nende päevadega lähevad. Mõtlesin, et ei tea, kas tasubki püügivarustust välja võtta - küllap nii hea võtt et kalad ise jääaugust jää peale hüppavad.

Leppisime kokku, et seekord võidab see, kes kirbuga suurima kala saab. St. põigid, unnad ja kätega püük (kuidagi tuli ju Urmase võimalused ära nullida) ei lähe arvesse. Kammisime sillast allavoolu ja ülesvoolu üsna põhjalikult läbi ja ei saanud kamba peale ühtegi võttu. Null mis null. Selge, et sellise antivõtuga kauaks paika ei jää ja peagi suuna järgmisesse paika võtsime - Kasarile, madala peale, lutsu aladele.

Parkisime auto tee peale ära ja tegime tipa tapa jõe peale. Alustasime madala pealt. Esimene püügipaik vaikus, teisest väikest ahvenat hakkas tilkuma. Mõnda aega nautisime noogutite võpatusi, kuniks kala sordist tüdinesime ja edasi vantsisime. Sügavama poole - Tõnu vaikselt alla andis oma uute kohtade teemal...

Järgmine peatus sügava-madala piiril. Ainil meresärg, mul ka. Peale pikka meelitamist lausa 100+ grammine ahven ära eksis. Oi eile oleks ma sellega tegija olnud. Jälle edasi, ikka vimmaaukude poole. Sirge peale päris korralikult rahvast, minu eelmise korra püügipaigas lausa telk püsti. Ei hakanud teiste sekka trügima ja sättisime ennast esimese kõrkjateviiru kõrvale.

Peagi läks katkumiseks, särg näris. Ja kui särg ei närinud, siis kiisk oli võtnud eesmärgiks kõik meie sääsevastsed ära tappa. Kell lähenes vaikselt ühele ja ühel hetkel Ain, kes istus mu ees, pingilt püsti kargas ning kedagi vägisi vee peale venitas. Hoppaa ja ilus Kasari vimmapäts augu kõrvale maandus. Ain säras kui päike.  Võtsin samale joonele temast natuke ülesvoolu ja peagi ka oma vimma välja meelitasin. Tõnn keksles kord siin, kord seal ja maadles kiiskadega.

Lisa aga ei tulnud, peagi jälle kiisad põhja vallutasid. Kuna ilm jõel oli tõeliselt tormakas - tugev tuul ja kõva lumesadu - siis vaikselt hakkas jääpealt mehi ära kaduma ning saime võimaluse kolida järgmisesse tsooni. Sinna kus eelmine nädal ühe vimmapoisi olin saanud. Kammisime selles tsoonis pea tunnikese, kuid vimba polnud. Või ei võtnud.

Urmas oli selle aja peale hakanud aina enam ühe jala pealt teisele kekslema ning panime plaani paika, et kella kolmeni veame välja ja siis koju läheme. Muidugi kui vimb enne võtma ei hakka. Viimaseks püügiajaks eelmisesse püügipaika tagasi kolisime.  Kell peaaegu kolm ja mul korraga teine vimmapoiss jääpeal. Loomulikult lükkasime lõpetamise aega edasi. Ummi läks metsa ära, ilmselt meid siunama... Ja loomulikult lisa vimbadele ei tulnud. Särg küll võttis pisut tuure üles, kuid nood meid ei huvitanud.

Pool neli panime pillid kokku ning võtsime pika tagasitee ette. Õnneks oli lumesadu lõppenud ja nii tulid vaid tuulega võidelda, et autoni jõuda.

Teise päeva võit läks ilmselt ka Ainile, tal väidetavalt (mõõtmistingimused toimusid Aini kodus, ilma tunnistatajate juurelviibimiseta) suurem vimb oli kui minu omad. Krt. oleks pidanud kalade pikkuste summa peale võistlema... Aga noh Tõnn sai vähemalt kiiskade peal hoitud:-)

Selleks korraks jõulutuur läbi - järgmiseni vaid 11 kuud jäänud.

Talvisel Pärnu jõel, 17. jaanuar 2016

Laupäeva õhtune saun, käisime poisiga korduvalt leiliruumist lumehange. Mõnus - mõnus - mõnus. Mihklil oli õigus, et jõulupruul on hea õlu ... aga seda just leilivette pannes, mitte rüübates:-)

Hommikul olin peaaegu et tragi ja peale kella üheksat sai autole hääled sisse löödud ning suund Pärnu poole võetud. Päike metsa tagant kohe kohe välja tulemas. Väljas 16 kraadi külma. Mida lähemal Pärnule, seda soojemaks läks. Ja pilvisemaks. Kohale jõudes oli üheksa kraadi kuhugi ära "sulanud" ja vaid 7 miinuskraadi järgi jäänud. Ikkagi suvepealinn:-)

Parkisin auto ära ja sammusin oma vimmapaika otsima. Vahepeal oli aga niipalju lund sadanud, et eelmise nädala auke kuidagi üles ei leidnud. Tuterdasin maamärkide järgi samas tsoonis pea tunnikese, kuid kala üles ei leidnud. Vaid kiisad kiusasid. Ilm kiskus veelgi rohkem pilvisemaks ja seadsin sammud siiarajooni poole.

Kontrollauk kõrkja ääres, seejärel ranna vastas. Ühest kiisk, teisest ahvenapunn. Järgmisena kolme lepaga kohakuti ja kohe teisel tiirul keegi ennast näitas. Paar ringi hiljem ei pidanud vimma närv vastu ja käis teine korraks värsket õhku hingamas. Lasin kala kõrvalauku ja jätkasin püüki.
Jätku ei tulnud, ei sellelt ega ka natuke ülesvoolu ja natukene allavoolu tehtud augult.

Mingi aeg Flyer rõõmsa näoga kõrvale ilmus ja kukkus suurtes ahvenatest rääkima, mis ta eile oli üles leidnud. Lasin tal ees minna ja sammusin viie minuti pärast ka kohale. Kammisime koos selle ahvena piirkonna korralikult läbi. Kui eile oli ahven suur (alla 250 grammist polnud olnud), siis täna ... esmalt  tuli paar paaditäit väikeseid madruseid ja seejärel üks saja grammine ka sekka. Tundus, et pätsid olid vehkat teinud.

Tegime piirkonna natuke avaramaks ja mingi hetk Flyer kätega tamiili lapates kedagi sikutas ja järsku käed ees jääauku sukeldus - kõrvalt vaadates see natukene pea ees vettehüpet meenutas:-) Kala oli augus jõhvi katki rebinud ning kiire hüpe päästis püüdjale kena siia. 930 grammi. Punase marmõssiga. Vaatepilt oli kadedaks tegev.

 Sättisin ennast samale joonele.

Ahvenapunn. Kõrvaljoonele, ei miskit. Auk siia, auk tänna - kõikjal ühesugune vaikus. Taevast hakkas korralikult lund sadama ja kala pani suu kinni. Et hingele miskit kripeldama ei jääks, tegin pool tunnikest ka kuldse kirbuga - ilma ühtegi võttu saamata. Seejärel seadsin oma jõhvi otsa tagasi klassikalise puna-triibulise kirbu.

Mingi hetk sai selles tsoonis ootamisest küll ja avardasime jälle püügirajooni. Pilv oli mööda läinud ja väljas pisut valgem. Mõni auk hiljem - selleks ajaks polnud oma poolteist tundi mitte keegi vaevunud mu noogutit liigutama - käis korraga uuel augul põhja ligidal mängides korralik litter noogutist läbi...aga otsa ei jäänud. Käed erutusest värisemas istusin sellel augul veerand tundi, kuid kala võtma ei saanud. Ilmselt oli siig...

Vaikselt hakkas õhtu kätte jõudma ja peale mõningaid otsimisi võtsin sammud kodu poole. Tee peale jäänud päeva ainukese vimma pakkunud augul tegin vahepeatuse. Kell juba hiline, aga no paarkümmend minutit kannatas veel püüda. Sain kirbul esimese tõstega vaevu poole peale, kui keegi märku andis. Kaks ringi hiljem alla mängimisel stop ja otsas ta oligi. Vimb. Saatsin kala teisest august koju tagasi, mis sest ühest vimmast ikka võtta...

Sain vaevu uuesti kirbuga mängima hakatud, kui uus võtt poole meetri kõrgusel põhjast ja korralik kala (vimb ilmselt) pool teed minuga koostööd tegi ning seejärel lahkus. Sooh. See viib parve, käis peast läbi. Esmalt nii tunduski. Mõni minut täielik vaikust. Tegin seejärel uue augu alla voolu, ka seal vaikus. Tagasi sama augu peale ja esimesel ringil võtt. Parv polnud kuhugi läinud. Kena 400+ grammine poiss maandus jääaugu kõrval. Enam tagasi ei lasknud, nüüd uskusin et küllap tuleb veel juurde.

Paar minutit hiljem, õõtsuva mängu järel tehtud pausi ajal, käis noogutist kerge krõps läbi ja haakimisel jälle kala taga. See poiss tuli juba pea auguni välja, enne kui pudenes. Krt. pean selle väheveniva tamiili ikka välja vahetama, liiga palju kalu pääseb sellega otsast ära. Parv jäi õnneks paigale ja peagi järgmise vimma augu kõrvale tõstsin.  Seejärel järgmine poolest veest äraminek...

Peale mõningast vandumist mängisin edasi. Küll aga mõjus see plehkupanek kehvasti. Vimb enam märku ei andnud ja varsti tuli kiisk alla. Tegin siis veel kiirelt ühe augu paar meetrit ülesvoolu ja sain sealt kolmanda poisi ka kätte. Selleks ajaks aga oli juba nii hämar, et noogutist krõpsude väljalugemiseks minul enam nägemist polnud. Panin pillid kokku ja tulin tulema. Kala jäi ilmselt veel võtma...

Kokku siis päeva peale viis vimba, pea kümme ahvenapunni, hunnik kiiskasid. Ja üks ütlemata mõnus laks läbi nooguti. Tore päev oli. Kui eelmistel aastatel olen esimesed vimmad tavaliselt veebruaris räästa alla pannud, siis nüüd tuleb järgmine nädal esimene sats üles tõmmata. Saab siis näha, kas nad keset südatalve ära ka kuivavad või mitte.

Talvist Kasarit nautimas, 16. jaanuar 2016

Hommik möödus kuidagi eriti uimaselt - kohvi, linnuvaatlus aknast (kaks leevikest mängisid rohukõrtel kiigemängu), päikesetõus... nii sai ennast alles lõunaks jõele sätitud. Kasarile. Samasse kohta, kus eelmine nädalavahetus.

Kuna lund on siinkandis ikka oluliselt vähem kui Tallinnas, siis kannatas põldupidi sõita. Parkisin auto enne ülesküntud uudismaad ära ja sammusin pikki künnivagusid jõe poole. Kõnd oli ikka väga vaevaline, lumi oli kogu põllu ühetasaseks muutnud ja mitte kuidagi polnud aru saada kus see vagu täpselt jooksis. Kuidagi ukerdasin jõele, korralikult higine. Aga head kohad pidavatki kaugel olema...

Teisele kaldal üks auto parkis ja jää peal neli venelast. Sättisin ennast ülesvoolu minnes eelmise korra vimma augu tsooni.

Väljas mõnus talveilm - päike paistis, neliteist kraadi külma ja täiesti tuuletu. Hommikune udu hakkas vaikselt laiali valguma. Mõnus ilm. Otsisin lume alt eelmise korra augurea üles ja tegin samasse kohta esimese augu. Prillid täiesti udused, kui kuidagi oma punase marmõska koos sääsevastsete pundiga alla saatsin.

Plaan oli siinkandis mõnda aega konutada ja siis kääru poole piiluda. Paar ringikest üles-alla mängitud tikkus kiisk kirbule ligi. Raputasin otsast ära. Seejärel tekkis vaikus. Meeldiv vaikus - kui kiisaaugul vaikus tekib, siis see enamasti tähendab, et keegi tugevam on alla tulnud. See keegi aga ei kippunud ennast näitama. Pea viis minutit tühja mängimist, erinevaid temposid proovitud, vaikselt kiigutatud, pausitatud... ja siis ühel hetkel tavalise rütmi peale nii kolmkümmend sentimeetrit põhjast vajutas keegi konkreetselt nooguti alla. Hoppaaa ja maakera taga. Vonka vonka, tasa venitades, vaikselt auku ja pea ilmus veest nähtavale. Vimb.

Pildid tehtud, samas augus edasi. Esmalt jälle vaikus ja siis korraga särg all. No vähemalt tegevust oli. Peale särge kiisk, siis vaikus ja jälle särg. Pikka aega ei raatsinud kohta vahetada, vimb ju kulgeb tavaliselt ühte ja sama liini pidi, kunagi ta uuesti sinna tagasi oleks pidanud tulema...Poole tunni pärast otsustasin siiski pisut teiselt liinilt proovida - ka seal särg; seejärel vanal liinil pisut ülesvoolu auk, kus valitses vaikus.

Tagasi esimesele augule, mis päädis kiiskade kiusamisega. Otsustasin kaare peale mineku plaani õhtale saata ja kammisin samas kandis edasi. Ühes paljudest aukudest korraga pika pika mängu peale põhja ligidalt korraga vajutus ning maakera uuesti taga ... ja ... pudises kohe otsast. Loomulikult viis see äraminek vimmaparve koheselt minema. Ka läheduses tehtud augud ei aidanud kala üles leida.

Kella kahe paiku muutus veealune elu igavaks - vaid kiisad jäid kiusama, teised kalad läksid tuttu.Vahepeal üks vene mees juttu tuli tegema, neil neljast mehest vaid üks oli paar särge saanud. Vahtis imestunult mu saaki...

Kella neljast sammusin auto poole minema. Kokku käis jääpeal ära 9 särge (see aasta ikka kole palju seda särge juba sügisel üles roninud) ,üks ahven, üks vimb ja hulganisti kiisku. Ilm oli ikka superlahe.

Venelased jäid lutsu ootama. Temperatuur oli langenud -19 kraadi peale. Lahe udu valgus piki maad laiali.

Kasaril, vimba otsimas, 10. jaanuar 2016

Hommikul ärkasin, kui valgeks hakkas minema. Mõtlesin, et lähen varem jõele ... kui aga kraadiklaasi vaatasin - miinus 20 kraadi - siis kadus minemise isu mõneks ajaks ära. Mõned kohvid, internet ja päikesetõusu nautimine. Tunnike hiljem, kui päike juba üsna kõrgel, lükkasin ikkagi autole hääled sisse ja tüürisin Vanamõisa suunas minema. Kella üheteistkümneks jõudsin jõele.

Väljas kraadike soojem, kui päikesetõusu aegu, taevas polnud küll päris selge, aga vahelduva eduga oli päikest pilvede vahelt ikka piilumas. Kui kand ja varvas üle põllu tegin, tundus et tuultki pole. Jõepeale maabudes kerge idakaare tuul kõrkjaid siiski kõigutas, aga õnneks terve päeva üsna nõrguke. Kuna olin marssides kergelt soojaks saanud, tegin esmalt kõrkjate veeres nn jahutusaugu, et siis edasi marssida. Plaan oli kaks sirget läbi proovida ja palju aega esimesele augule kulutada ei tahtnud. Kui peale paari tõstet samast august ka särg võtma tuli, siis peagi edasi kondasin.

Kõik vimmaaugud kohusetundlikult ükshaaval läbi. Seejärel suure sügava käär, kus keskid olid eile jää korralikult auklikuks puurinud, proovisin ka selles põhjatus pommiaugus, kuid peale kiisa seal kedagi ärevile ajada ei suutnud. Peale seda järgmise sirge ahvena koht. 

Igav ei olnud, pea igas augus keegi all, enamasti kiisk, vahel sekka särg. Vimma võttu aga polnud. Kella ühe paiku keerasin otsa ringi ja marssisin  tagasi, et pealelõunaseks võtuks mõnele vimmaaugule jõuda.

Vahepeal oli jõele paar seltskonda juurde tulnud. Kaks vene meest parkla juures konutasid ja sügava kaare peale kolm kuju tekkisid. Proovisin esmalt kraaviääre auku, seejärel keset sirget ja lõpuks seadsin ennast linaski augu peale sisse. Siit hakkas ribu rada pidi särge tulema. Üsna kõrgelt võtsid teised, alguses lausa vimma ootus tekkis... Peale viiendat särge tekkis korraga vaikus ja siis .. kiisk siristas otsas. Raputasin ogalise lahti ja lasin kirbu uuesti põhja tagasi.

Nii kui selle sealt sentimeetri põhjast kõrgemale tõstsin, koheselt keegi noogutit kergitas. Haakimisel kala otsas. Sedapuhku aga raskus oluliselt suurem kui särjel. Näpud olid aga külmast nii kobad, et oskasin kala jää peale venitades korraga tamiili käest maha pudistada. Tamiil lõtvus, kuid imekombel jäi kala siiski otsa. Peksles veel meeleheitlikult paar korda augu all ja peagi punn-nina jääaugust vastu vahtis. Selle aasta esimene jää pealt saadud vimb oli käes.

Kui kirp uuesti põhja peale tagasi jõudis olid koheselt kiisad kallal. Kannatasin neid minutit kümme ja tegin järgmise augu neli meetrit allavoolu. Seal all jälle särg. Peale paari kala vaikus ja siis mõnus plumps nii neljakümne sentimeetri kõrgusel põhjas. Krt. otsa ei jäänud. Uuesti võtma kala aga ei saanud ja mõne minuti pärast mässasid põhjapeal juba kiiskade hordid. Peale pikka-pikka ootsamist, üks ahven ka veel ennast kuidagi nende vahele trügis.

Paar auku veel samas rajoonis. Üks ka teisele liinile. Aga ei miskit. Käisin esimese augu uuesti üle, aga kiisk oli korralikult vahti pidamas. Proovisin siis pisut ülesvoolu paari augu pealt, kuid ka seal peale kiiskade ei miskit. Vaikselt hakkas päike pilveviiru taha kaduma ning tundus, et kõik teised kalad olid õhtusöögi lõpetanud. Seadsin samuti mõtted koduteele.

Auto juurde minnes uurisin veel kahelt venelaselt kuidas neil oli läinud. Meestel kahepeale üks ahvenapunn ja üks kiisk. Samas olid suutnud korralikult ära kodustada ühe tihase, kes neil kelgu peal istudes matti võttis. Tegin lõpetuseks ühe augu veel salu ääres, kuid ka seal peale kiisa keegi teine elumärke välja ei näidanud. Pool nelja paiku tulin tulema.

Kokku 14 särge, üks ahven ja üks vimb. Pluss kuhjaga kiiskasid rebastele. Särge tundub jõgi küll ikka väga täis olevat. Vimb jaanuarile omaselt passiivne ja ilmselt selle ühe kala särgede hordid korraks marru ajasid.

Ilm oli terve päev ikka väga super. Külma oli küll palju, aga kuna tuult väga vähe, siis kannatas terve päeva isegi paljakäsi püüda. Ja imeliselt ilus on see südatalvine päikesehelk.