pühapäev, 29. jaanuar 2017

Teine katse, Pärnu jõel, 29. jaanuar 2017

Hommikul olin tubli - juba seitsmest ajasin ennast voodist välja. Väljas veel pime. Hommikukohvi joodud ja autosse tatsates hakkas vaikselt valgeks minema. Ilm täpselt sama jama mis eile, nullilähedane temperatuur, hullult niiske ja sudune. Tee kahe Vigala vahel oli sellest niiskusest ja öisest miinusest puhta kiilakaks muutunud. Järsus kurvis sain tagumise silla korraks külje peale, aga lamellid leidsid lõpuks pidamise ja jäin teele.

Punkt kell üheksa parkisin auto ära. Jõel mitte kui kedagi. Juhhuuu! Kombe selga ja jõele. Kastist eile ära remonditud lemmik noogutiga ritv välja, punane marmõss ja sääsevastsete pundar sinna otsa. Alustasin samalt augult kus eile lõpetasin ja päev sai kiirelt kena alguse. Esmalt miski punn otsast kukkus, siis miski saja grammine ahven, seejärel juba vähe kopsakam poiss ja veel üks sajane otsa. Peale seda auk jahtus.

Vaikselt hakkas jõele rahvast juurde tulema. Esmalt teise kalda sügava augu peale ja seejärel ka minu kalda poolde. Jätsin ahvena püügi sinna ja seadsin sammud oma eilse püügipaiga peale. Mõnda aega istusin siia augul ja seejärel läksin vanu auke läbi kammima. Proovisin läbi pea veerandsada auku, sealhulgas kõik eilsete vimmaküttide püügipaiga omad. Null võttu. Ei puudutust ka mitte.

Rahvas samal ajal kippus millegipärast ümber minu koonduma. Jätsin nad siis sinna püüdma ja läksin uuesti ahvenat uudistama. Vaevalt sain augul kirbu alla, kui laksti paks triibu otsas. Mängisin seejärel pikalt ja erinevalt proovides, kuid lisa ei tulnud. Kammisin siis sama tsooni erinevaid auke pikemalt. Ei midagi.

Lõunapaiku sättis jõel olnud seltskond minema. Jäin päris üksi. Jälle hea võimalus erinevaid auke läbi kammida. Tatsasin korraks ka teise kalda alla Maidu siia auku. Mitte ühtegi võttu, isegi mitte märkigi sellest. Vaikselt kiskus pettumus sisse tulema ja selle leevendamiseks läksin veel korra ahvena augule. Laksti järgmine triibu jääle maabus. Mõtlesin selle peale, et aitab edasi tagasi jooksmisest küll ja kolisin oma baaslaagri ahvena augule. See oli aga suur suur viga, sest kogu järelejäänud aja ei saanud ma sealt enam midagi. Justkui ära needsin oma kastiga...

Kella kolme paiku tegin veel ühe pikema tiiru. Esmalt allavoolu ja seejärel veel siiaaukude suunas. Lõpuks ühe ahvena veel ära kobistasin. Teised kalad aga vaikisid täiega. Kogu päeva peale null vimma ja null siia võttu.  Maha sai vantsitud 5 km, läbi proovitud vähemalt sada auku.

Kodus hakkasin mõtlema, et mis siis selle võtu nende kahe päeva puhul nii erinevaks kujundas. Oli ju eile nagu kevadine võtt, täna aga nagu jaanuari oma ikka... Ilm oli olnud täpselt sama sompus, sama temperatuuriga, samasuguse tuulega. Kaks erinevust oskasin välja mõelda. Esiteks õhurõhk, mis eile oli kergelt tõusmas - päeva peale 767mm pealt 770 peale; täna aga keeras seier ennast teises suunas ja langes 770 pealt 765 peale.

Teine ja ilmselt olulisem tegur oli vee tõus. Päeva jooksul kattus kaldaäärne jää veega. Voolu oli päeval seetõttu ka oluliselt vähem. Ju need kaks omavahel selle päeva tuksi keerasidki. Või siis oli vimmaparv ülespoole sindi paisu jehhat tõmmanud ning siiad konkurentsi puudusest tingutuna jälle talveunne langenud:-)

PS! Neli äravõetud kala kaalusid kokku täpselt 1 kg.

laupäev, 28. jaanuar 2017

Siiga otsimas, Pärnu jõel, 28. jaanuar 2017

Väga kentsakas talv on see aasta. Külma ei ole. Lund ei ole. Aga jää on. Ja kui on jää, siis on tegelikult kõik ok. Kauaks teda jagub on muidugi teine asi. Eelmine nädal jäi Pärnu jõel käimata ja nii oli vaja seekord kindlasti luurele minna.

Magasin pea üheksani ja nii juhtus et jõe veerde jõudsin alles peale ühteteist. Vahet ei ole, päev üsna pikk - jõuab püüda küll ja küll. Ilm väljas selline, et enne kui jõudsin kombe selga sikutada oli fliis juba kergelt niiskeks muutunud. Udu või pilv või mida iganes, miski tegi selle ilma ühtlaselt halliks ja märjaks. Temperatuur selline nulli lähedane ja lõuna tuul puhus vastikult piki jõge. Üldsegi mitte nõrgalt.

Esimene kontrollauk vimmatsoonis andis teada, et vool on päris kena. Paar meetrit tamiili kadus kirbu mängimise käigus allavoolu. Aga kannatas püüda küll. Jääd ka piisavalt, paarkümmend sentimeetrit. Esimene auk ei andnud midagi, tegin teise ka samasse kanti ja seejärel sammusin ülesvoolu minema. Vimma pärast ma ju siia ei tulnud, ikka siia pärast.

Püügitsoonis neli-viis meest juba ees. Otsisin oma siialõigu välja ja seadsin ennast laagrisse. Esimesed paar auku nagu andsid mingit märku, kuna aga koostöö uue noogutiga oli nädala jooksul kuhugi ära kadunud, siis liigitasin need enda kätest tingitud "ärevusmärkideks".

Kolmas auk täpselt sama lugu, kui järsku põhjast kirpu kergitades korraga lihtsalt maakera taga. Ja korralik maakera. Algul ei tahtnud üldse liikuda, siis sain meetri kõrgusele põhjast, siis sai kala vee all aru, et miski on valesti ja tegi esimese sööstu. Lasin tamiilil joosta ja kõik oli kontrolli all; hakkasin siis uuesti tamiili sisse lappama ja ühel hetkel... pudistasin tamiili lihtsalt näppude vahelt lahti. Kuradi käpard. Sihuke prohmakas. Tulemus oli ette teada, kirbu otsas olev kala oli selle liigutusega pääsenud...

Sõimasin ennast mõnda aega ja siis püüdsin edasi. Selge, et see oli siig olnud ja veel selgem, et peale sellist veealust möllu pole siin augu all pikalt kedagi. Kümme minutit trotsisin samal augul ja seejärel ümbruskonda kammisin. Ei midagi.

Mingi hetk eelmisele augule ka tagasi põrkasin ja sealt peale paari märku andmist kahepoolesajane ahven ära vajutas...


Tagasi siiaaugule. Mingi hetk keski jälle alla tuli. Peale paari puudutust põhja ligidalt lõpuks korralikult laksas. Ja keegi sai konksuga valusalt vastu suud. Otsa aga ei jäänud. Eemale see allolijaid ei peletanud ja peagi järgmise võtu sain, mis ka otsa jäi. See auguni tuli ja sealt peale näo ära näitamist lahkus. Vimb. Kaaluvahe ära läinud kalaga oli ikka väga korralik.
Samal augul istusin pea paar tundi. Ühel hetkel ilmselt siig uuesti alla tuli. Mitu korda näitas ennast, kaks korda korralikult laksas, aga otsa ei jäänud. Nagu sabaga oleks peksnud. Mängitasin mis ma mängitasin võtma teda ei saanudki.

Kogu selle aja oli minu selja taga püüdnud seltskond ülesvoolu edasi marssinud. Vimmaparv liikus vaikselt ülesvoolu ja seltskond nende sabas. Lõpuks väsisin selle oma siia ootamisest ja otsustasin ka pisut vimba otsida. Ühest august kaks korraliku kala leidsin - suurim Pärnu kohta ikka väga korralik - 650 grammi. Võtsid küll nii, et teise võtu ajal nooguti sisuliselt ei liigatanud ka...

Selle uue noogutiga päris head klappi ei tekkinudki. Kuidagi liiga tõmblev tundub olevat kätte harjutud liigutuste peale. Sikutasin teda kord pikemaks, kord lühemaks. Imelik oli. Kindlat tunnet ei tekkinudki.

Õhtu eel käisin veel korra siiaugul ja seejärel allavoolu olevaid auke proovisin. Ühest latikapoiss ja päris hämaras veel üks korralik litter kelleltki, kuid võtja otsa ei jäänud. Hammas jäi aga kogu sellest päevast verele ja peab vist homme uuesti minema.

PS! Vimmapüüdjad said kenasid kalasid; ühel eestlasel kaheksa poissi; venelastel kamba peale lisaks üks siig.


pühapäev, 22. jaanuar 2017

Kolmekesi uusi paiku avastamas, 21-22. jaanuar 2017

Laupäevaks oli suur plaan minna merele ahvenaid püüdma. Kolmekesi - Tõnu ja Ainiga. Pole seal (Pärnu lahel) vähemalt kümme aastat käinud ja ulmesuured foorumis kirjeldatud saagid ajasid hamba verele.

Reede õhtul käis veel suur sidumine. Halva üllatusena avastasin, et olin kogu isa kombaini varustuse linna jätnud. Nii pidin vaid ühe värskelt ostetud rakendusega hakkama saama ja ridvaks tavaline väike põigiga püügi õng...polnud just parim kraam merele minekuks.

Hommikul varane äratus ja teele. Heaks looduseendeks pidi sedapuhku olema Tõnu jutustus oma unenäost, kus ta olla jõe pealt mingi särje saanud. Seda, et Tõnu saab kala ei juhtu just iga päev - ei ilmsi ega unenäos - seega oli saak meile sisuliselt ette garanteeritud. Kahju et suhkrukotte ei olnud kaasa taibanud võtta...

Igal juhul olime me tublilt kella kaheksaks juba Reiu all parklas. Teist rahvast ka hulgim seltsiks. Jääpeal tore rivi üksteise sabas merele tatsamas. Asjad salvokatele ja teele.

Ilm pilves ja kerge loode tuulega. Temperatuur üsna nulli lähedane. Meri täiesti lumeta ja kogu see kilakola voor tegi mõnusat müra.

Tatsasime esimese hooga kildi ära ja sealt edasi liikusime vahepeal prooviauke tehes edasi.

Esialgne siht sai seatud lähima meeste massi poole. Nende juures oma nullid kätte saanud suundusime linnapoolsema massi suunas. Päike oli ka välja tulnud ja mõnus oli olla.

Lõunaks olime ka seal kohal, gps näitas pea viite kilti stardikohast ja tulemuseks oli meil kolme peale juba... kolm korda null võttu. Lohutust pakkus see, et näinud olime vaid mõnda üksikut kala saajat ja mingit pidu ei paistnud kusagil olevat.

Vahetasin oma algelise kombaini käepärasema püügivahendi vastu ja kolisin kirbuga püügile üle. Tulemus sellest ei muutunud, kuigi läbi sai katsetatud nii kuldne kui punane kirp. Kella ühe paiku tegi Mehis oma kõnega masendavasse saagipuudusse pisut rõõmu - tal Peipsil tervelt üks kiisk käes. Noh, ilmselt pakkus meie "saagikus" talle vähemalt sama palju head meelt:-)

Pealelõunaks otsustasime kolmandasse suunda jalutada. Eemal miski viis meest pikalt ühe koha peal platsis, äkki seal eraldi olles midagi paremat toimub. Kohale jõudes oli punt suurenenud juba paarikümnele. Võtsime ennast ka siis sinna sekka. Mõni nagu sai kala, enamus olid aga tuimade nägudega elu üle järele mõtlemas. Kala suurus ka selline nilbakas ...

Olin oma püügivahendite vahetamise programmis jõudnud uuesti punase kirbuni, kui ootamatult nooguti jõnksu tegi. Ei või olla. See oli nii enneolematu sellesse päeva... Ahvenapoiss ronis august välja ja andis lootust, et nüüd läheb andmiseks. Aga tutkit...

Mingi aeg Tõnu ka ühe punni sai, lisa aga ei miskit. Võtsime uuesti jalad selga ja kulgesime kodu poole. Kuhu suur osa rahvast samuti juba suuna oli võtnud. Tagasiteel Ain oma esimese merekala kätte ikka kätte sai, kiisa. Mõllitades. Kombaini võtt jäigi tal kogemata...

Ma kombainiga ka ühe tindi lisaks sain ja see oligi kogu meie saak.  Uskumatu lugu.

Tagasiteel sõnas Ain päeva kokku - krt mustika kombain oleks täna kindlasti parem püügi vahend olnud. Lubas et lähema kümne aasta jooksul ta sellele lombile oma jalga enam ei tõsta.

Õhtul foorumist lugesime, et valgeranna alt olid saagid 50+ kilo ja seda valitud kala. Nojah, eks me valisime vist liiga palju seda kala:-)
Vähemalt Reiu alt hiilgavatest saakidest ei räägitud, nii et kokkuvõttev järeldus oli, et viga polnud kindlasti mitte meie püügioskustes vaid valel ajal vales kohas olime:-)

PS! Merel sai maha vantsitud 15km; kui arvestada keskmiseks kiiruseks 5 km tunnis, siis tuleb välja et suure osa püügiajast me lihtsalt marssisime.

PS2! See kuidas seda merejääd reostatakse on ikka väga rõve. Jääle jäetakse pudelid, igasugune rämps ... Ain isegi  
ühe supilusika leidis...

...

Ain toppis õhtul merelt võetud kiisa ja tindi undade otsa ja pani need maja all likku. Hommikul kohvi juues demonstreeris ta päeva esimest saaki. 1.4 kilone haug oli öösel kiisa kallal (surnud kiisa?) laamendamas käinud. Täitsa ok algus päevale, saime tänu sellele kiiremini minema.

Eilne fiasko oli hommikuks ja juba peaaegu unustatud, kuigi Mait oma hommikuse kõnega raputas veel haavale soola juurde - ta olla valgeranna alt 15 ilusat pätsi ära võtnud. Suurim üle neljasaja...

Plaan oli minna Velisele suvel avastatud kohta kontrollima. Äkki seal talvel vimba sees. Kui seal midagi ei toimu, siis edasi Kasarile. Kohale jõudes ootas ees juba neli püüdjat. Võtsime ennast sügava serva platsi ja tegime esimesed augud.

Ilm mõnusalt päikeseline. Kraadi jagu külma. Lõuna tuul jäi puude latvadesse kinni ja peagi hakkas mul palav. Koorisin riideid seljast vähemaks. Esimestest aukudest saime kohe ka unnaahvenad kätte. Ja kohe ka esimene lipp püsti. Haugitatt oli kohe maiustama kippunud.

Võtsin ennast samm sammult sügava poole. Voolu sisse. Kammisin kaheksa meetrist auku läbi. Ahvenat kui palju. Enamus pisikesed, aga vahel sekka ka saja grammiseid. Sama ka Ainil. Tõnn jäi pisut eemale ja kühveldas veel pisemaid august välja.

Mingi hetk teine lipp lehvima pani. Õigemini oli keegi kogu unnakrempli külili lajatanud. Kohale jõudes, kena kala otsas, kui tõmbasin ta mingi puu taha kinni. Ei edasi ega tagasi. Viie minuti pärast tirisin rakenduse katki.

Ahvena võtt kestis terve päeva ja vaibus alles kella neljast. Lõuna paiku tegi pisut suurem kala ka natukeseks suu lahti. Ühe sain kätte ja teine kukkus ära. Üks kohalik tuli ja rääkis, et oli eile saanud ka kolm sellist (paari sajast) ja ühe pea viiesajase. Nii et on seal ka korraliku kala. Pealelõunal keeras järsult ilma sulale ja pilve - ilmselt see ka suurema ahvena isu pisut tagasi hoidis.

 Mingi aeg tuli veel üks seltskond püüdma ja nood said ka päeva kala sellelt jõelõigult. Silma järgi selline nelja kilone haug. Meie haugilipud aga enam ei tõusnud.

Päeva peale kokku pea sada ahvenat värsket õhku hingamas käis. Sääsevastsete karp sai päris tühjaks ... Teistel ka järjepidev ahvena võtt käis. Nii et saime oma eilsele fiaskole jätkuks mõnusa püügipäeva. Kuigi vimma võttu ei saanud - üks haugipunn küll jäljendas seda, tehes nii 80 sentimeetri kõrguselt hea litri, jäädes nii õnnelikult otsa, et sain ta jääle lohistatud - oli lahe olla. Ainuke negatiivne asi terve päeva peale oli see, et lõhkusin oma põhinooguti ära. Vast saab seda parandada. Samas pealelõunal mässasin juba uuega ja see tundus õhtuks juba ka üsna käpa järgi olevat.

PS! Kahe päeva jooksul testitud uue hirmkerge kirbuõnge kohta tuleb öelda vaid kiidusõnu - mulle ta meeldib. Peab teise veel muretsema.












pühapäev, 8. jaanuar 2017

Kasaril, Vanamõisa kandis, 08. jaanuar 2017

Lund öösel juurde ei tulnud ning seetõttu jäi Kasarile mineku plaan jõusse. Üle põllu sellise väikse lumega hea kerge jõe äärde tatsata. Hommikul kella kümne paiku seadsin ennast minekule. Rumba tee peal jooksid kaks kitse auto kõrval paarsada meetrit kaasa. Kuni maha jäid.

Parkisin auto poole põllu peale ning tegin sealt edasi kand ja varvas. Väljas paar miinuskraadi. Tuul pea olematu. Pilves. Poole kilomeetrise rännaku ajal ilmus pilveviiru varjust korraks päike ka välja. Kohale jõudes vaatas jõe peal vastu puutumatu valge lumi - ei ühtegi jälge, auku ega prahihunnikut. Lahe. Nii võiks kogu aeg olla.

Kaldaäär tundus natuke kahtlane, edasi aga väga ilus jää. 13-14 senti, must ja läbipaistev. Esimese kõrkjatukini minnes pidin peaaegu selili käima - lumi selle musta jää peal tekitas tunde, et pole siin miskit libedust...

Esimesed augud tegin vastaskalda pilliroo lähedale. Tavaline punane marmõss otsa, pundar sääsevastseid konksule. Läks püügiks. Esimesed kolm auku möödusid vaikuses. Ei mingit elumärki ei kiire ega aeglase mängu peale. Neljandas augus korra keegi pihta ujus ja järgmisel tiirul nii pool meetrit põhjast korraliku plumpsu pani. Kuid otsa ei jäänud. See pidi nüüd küll vimb olema, käis mõttest läbi.

Tiirutasin samal augul oma kirpu üles-alla, kuid uuesti võtma kala ei saanud. Viis minutit hiljem tulid hoopis kiisad alla ja jäidki mind sinna segama. Kammisin samal voolujoonel veel paarist august, kuid peale kiiskade ei kedagi.

Päev veel pikk ees, otsustasin sirge peal olevad vimmaaugud läbi käia, kuni kurveni välja. Kraavi suudmes, siis teises kaldas, seejärel paarsada meetrit edasi teise kalda all, kaare peal 9 meetrises vees, samas kohas ka teises kaldas ... ja siis samad augud ka tagasi tulles. Kulus selleks kõva poolteist tundi ja kogu selle aja jooksul ei puudutanud mu kirpu mitte kui keegi.
 
Egas midagi, kui kala ei ole sügavas, tuleb otsida madalast. Teepeale jäänud ainukese ilusa võtu pakkunud augul veetsin ka paar minutit, kuni sealt kiiskade eest pakku lidusin. Tipa tapa madala poole. Minu kalda metsatuka alla.

Esimene auk pakkus kirbu alla mängitamisel paarisaja grammise särje. Ja seejärel hunnikus kiisa võtte. Kõrvale tehtud augud vaikisid. Edasi allavoolu minnes proovisin kõrkja äärest ja ka lutsu püüdjate tsoonist. Ka seal mitte kui midagi. Kell oli pool kaks, viimane võileib juba pintsli pistetud ja sellest suurest mitte võtmisest täiega kopp ees. Aga ei hakka ju nii vara koju ka minema.

Võtsin siis uuesti suuna esimeste aukude peale. Päike hakkas vaikselt allapoole vajuma ja läbi hõrenevate pilvede pakkus pisut rohkem valgust. Kas selle peale või oli miski muu põhjus sain kõrkjaäärest paar ahvenat ja nurgu. Ja loomulikult kuhjaga kiiskasid. Vimma võttu aga mitte.

Päikeseloojangu eel panin asjad kokku ja tulin tulema. Ilmselgelt magas vimb talveund.

Hoiaks nüüd ometi seda jääd, saaks see aasta vähemalt korralikult Kasaril jääpealt kala püüda.

laupäev, 7. jaanuar 2017

Külm, külm, külm - Pärnu jõel, 07. jaanuar 2017

Terve nädala tegi mõnusalt külma. Jälgisin emhi lehelt kuidas veetemperatuurid kolinal kukkusid ja neljapäevaks tundus nende järgi nii Kasaril kui Pärnus jää peal olevat. Teel maale haarasin Järvel olevast kalastuspoest mõlli kaasa - jube kena ja värske oli teine, polegi nii ilusat näinudki - ja reede õhtul seadsin sauna küttes juba plaane.

Vahepeal mõtlesin, et teen kalakasti ka korda. Seda avades ootas ees ebameeldiv üllatus - rõve hais vallutas toa. Olin sääsevastsed ajalehe sees kasti unustanud. Kõik mis kalakastis olid haisesid selle järele. Lasin nad kõik fairiga üle, see vähe lillelisem lõhn:-)

Õhtu tegin veel sauna vee jaoks maja all jõe jäässe augu. Jääl paksust pea kümme senti. Nii, et minu püügikohtades ei ole küll miskit riski. Pole vaja tuuragi kaasa vedida.

Kell kümme hommikul startisin Pärnu suunas. Tee oli libe ja tuisune. Esimesel ringteel sain auto tagumise osa liuglema - paistab, et kolmas aasta lamellidele jääb ka viimaseks.

Läksin ema juurest läbi ja sain nädala kodust eemal olnud pojalt kolme minutilise kallistuse - vist oli lapsel suur igatsus peal. Seejärel jõe poole. Kell juba pea kaksteist päeval.

Linna all paar telki olid jõe peal silma hakanud. Minu kohtades aga ei kedagi. Kalda äär oli pisut lahti ja peale saamisega oli probleeme, kuidagi sain siiski kuiva jalaga peale. Edasi aga väga timm jää. Kõva kaheksa-üheksa pööret puurides, st. nii 15 sentimeetrit jää paksuseks. Selle hooaja kolmas "esimese jää" püük Pärnu jõel võis alata.

Ilm muidugi kohutav. Pärnu polnud ilmajaama poolt lubatud soojalainest midagi kuulnud ja nii valitses õues 10 külmakraadi ja tagatipuks korralik tuul koos pinnatuisuga. Tegin esimese augu vimma püügitsoonis jäässe ja keerasin selja vastu tuult. Selle aja jooksul kui sääsevastsed otsa sain, olid näpud juba külmunud. Kuna mulle kinnastes püük kuidagi ei istu, siis sikutasin näpud varrukasse. Koos ridvaga.

Kirp põhja ja mängima. Esimene tiir, kirpu tõstetud nii 15 sentimeetrit põhjast, kui õrn nõks noogutist läbi käis ja haakimisel maakera taga. Sinka vonka kala vaikselt augule lähenes. Kuna lund jääl ei olnud, siis ei tahtnud teine kuidagi auku tulla. Lõpuks sain hakkama. Esimene kala, vimb. Suuruseks "pärnu tavaline". Fotosessiooni ja käte sulatamise järel jätkasin sama augu peal. Vaikus.

Veerand tundi hiljem tegin samale voolujoonele viie meetri kaugusele teise augu ja kolisin sinna üle. Sääsevastsed said muidugi kopsupõletiku selle üle kolimise ajal... Pikalt mängimist, nii kiirelt kui aeglaselt ja pea viis minutit hiljem samasugune nõks ja järgmine vimb jääle ronis. Ja jälle vaikus...

Egas midagi, kolmas auk sisse. Jälle meetrit viis edasi, samale joonele. Seal aga ei miskit. Läksin siis uuesti teisele augule tagasi ja nii kui kirp põhja vajus kohe keegi rabas. Kolmas vimb. Kõik kui mõõdetult ühe pikkused.  Ja edasi järjekordselt vaikus.


Proovisin kolm auku kahel korral veel läbi ilma ühegi võtuta. Selleks ajaks oli tuul keha juba korralikult maha jahutanud ja otsustasin jalutama minna. Asjad kaasa ja kildi jagu tipatapa üles-voolu. Siiapüügi tsooni. Minna oli hea ja kerge - allatuult minek, jää puhas, vaid paaris kohas murrud olid tekkinud. Kohale jõudes olin sooja sisse saanud. Puur selle eest oli selle marssimise jooksul korralikult jäätunud. Kuidagi sain siiski augud sisse.

Järgmise tunnikese kondasin erinevate aukude peal siiga otsides. Null võttu, nagu ei elakski siin kedagi. Selle aja jooksul olin järjekordselt maha jahtunud ja aeg  oli uuesti jalad selga võtta. Tuldud teed mööda tagasi.

Vastu tuult ja tuisku marssimine polnud enam teps mitte nii lõbus. Kohale jõudes nägin ilmselt välja nagu mõni suusamaratoni sõitja - tatt ripakil ja nägu jääs. Noh vähemalt keha olin uuesti soojaks saanud. Otsisin oma augud üles ja proovisin uuesti nendel.

Kui enne oli siin olnud vool, siis nüüdseks oli vool otsa saanud. Pika mängitamise peale suutsin vaid paar kiiska närvi ajada. Vimmast ei kippu ega kõppu.

Käisin veel kalda lähedal kaldus mändide tsoonis ära, kuid ka seal vaikus. Poole neljaks oli selleks korraks isu korralikult täis ja panin kodinad kokku.

Hoolimata vähesest saagist oli rõõm tõdeda, et vimb on jões olemas ja küllap ta talve edenedes ka paremini närima hakkab. Kindlasti vajutas tänasele püügile pitseri korralik külm - otsida eriti ei viitsinud (sääsevastsed külmusid vähem kui minutiga) ja kui keha maha jahtus siis kippus kirbu mäng oluliselt kiirenevat, samas kui praegusel ajal peaks just aeglasemalt mängitama. Aga lõpuks läks ikkagi paremini kui selle talve kahe "esimese jää" püügiga:-)

Homme peaks Kasari ka ära proovima, kui just hullult lund ei tule.

PS! Õhtul saun, lumehang, odramärjuke ... mõnus.