Artiklid

Raamat "Vimb. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid", Ajakirjade Kirjastus, 2017

JÄÄPÜÜK

Minu vimmapüügikogemused päädivad Pärnu ja Kasari jõe vimbadega. Olen seda ilusat sitket kala püüdnud nii jää pealt kui ka kaldalt ning sõltuvalt aastaajast kasutanud selleks erinevaid vahendeid. Vaieldamatuks lemmikuks aga on aktiivne jääpüük kirptirguga. 

KUST KALA OTSIDA.

Nii Kasari kui Pärnu jõel tõusevad esimesed kudema sättivad vimmaparved jõkke juba sügisel ning seavad end talvituma jõe sügavamatel lõikudel. Üldjuhul on nii, et kui Kasari on sügisel korraliku kõrge veega, siis on talvel ka head saaki loota. Pärnu jõgi kuni Sindi paisuni on veetasemest vähem sõltuv ja kala tuleb jõkke ka madalama veega.

Talvel hoiab vimb ennast üldiselt sügavamate aukude servadesse, voolu sisse. Kaldaäärsest rohust või mõnest jõe vooluta sonnist teda pigem ei leia. Kevade edenedes liigub kala ka vaikselt madalamatele aladele, kuid voolust välja siiski mitte.

Kesktalvel (jaanuar, veebruar) tasub kala otsida sügavamalt kui neljameetrisest veest. Jaanuaris Kasaril ja Pärnu jõel kala otsides alustan enamasti sellisest või sügavamatest aladest, Pärnu linna sees eeskätt sügavamatest kohtadest. Mingil imelikul põhjusel vimb Kasari jõel väga sügavatesse aukudesse (8+ meetrit) minema ei kipu või siis pole ma talle sellistes kohtades lihtsalt peale trehvanud.

„Talvel hoiab vimb ennast üldiselt sügavamate aukude servadesse, voolu sisse.”

Aukudes olev vimb liigub üldjuhul ringiratast ja väikesel territooriumil. Kui oled ühest jääaugust vimba saanud ja võtt on lakanud, siis teatud aja pärast tuleb kalaparv uuesti tagasi. Ühel aastal istusin huvi pärast ühel ja samal jääaugul ning noppisin iga tunni tagant kala välja. Võtt käis kui kellavärk. Parve pidama ei saanud ja ülejäänud ajal kala all ei olnud ning nooguti seisis tuima järjepidevusega paigal.

Kui Kasaris liigub vimb väga vähe, siis Pärnus saab vimmaparve ka üsna edukalt jälitada – kui püütavas augus võtt lõpeb, siis tasub järgmine püügiauk puurida 2‒3 meetrit ülesvoolu samale voolujoonele. Vimmaparv liigub edasi üsna aeglaselt ja niimoodi väikeste vahemaade kaupa võib parve mitukümmend meetrit jälitada. Samas liigub parv üsna üksteise järel ja seetõttu ei pruugi augu tegemine õigelt joonelt meetri jagu eemale mingit tulemust anda.

Jaanuaris ja veebruaris liigub kala siiski üsna vähe ning tundub, et üldjuhul ta üle paarikümne meetri pikkuse ala kummaski jões ei läbi. Kevade edenedes liiguvad parved aga oluliselt kiiremini edasi ja siis tasub ka püügiaukude vahed jätta pisut pikemad.

Jaanuari ja veebruari püügil võib olla üsna kindel, et kui oled ühest püügitsoonist kala saanud, siis jätkub teda seal terveks talveks. Õhtul toiminud jääaugult lahkudes tasub hommikul uuesti sealt alustada. Kui see auk siiski ei toimi, ei tähenda see, et parv on piirkonnast lahkunud, vaid et see on ennast pisut teisele joonele sättinud ning seetõttu tasub hakata teda uuesti samast tsoonist otsima. Üsna sageli on see liin vähem kui kümne meetri kaugusel. Kasaril on vahemaad veelgi väiksemad.

Kevade edenedes võib Pärnu jõel vimba juba leida ka madalamatelt, kuid ikka voolus olevatelt aladelt. Reiu all paarimeetrisest veest, või näiteks Paikuse alt, kus vett veel vähem. Sel ajal ongi vahel nii, et nn talvised püügitsoonid ei toida mitte ja parved toimetavad hoopis teistel jõeosadel. Kasari jõel tundub see hoogne ülesvoolu liikumine toimuvat pigem pärast jääminekut ja seetõttu püügitsoonid jaanuarist märtsini pigem ei muutu. 

MILLEGA PÜÜDA.

Püüda saab vimba erinevate rakendustega. Pärnu jõel haarab kala edukalt põiklanti (kindlasti tasub enne põiklandiga jõele tormamist vaadata püügipiiranguid!), teda saab püüda aktiivselt kirptirguga otsides ning ka passiivselt ühe koha peal kala oodates ja peibutussööta kasutades. Kasari jõel põiklant vimba ei huvita, samuti on sealt selle kala passiivsete vahenditega kättesaamise võimalus oluliselt väiksem.

Olles aja jooksul kõiki kolme proovinud, olen endale valinud kirptirguga aktiivse püügiviisi. See on huvitavam, vaheldusrikkam ja ka produktiivsem, kui õhtul saagi lugemiseks läheb. Loomulikult ei ole päevad vennad ja vahel toimivad ühed vahendid paremini kui teised.

Kirptirguga püüdes eelistan punast värvi kirpu. Millegipärast ei kipu kuldsed, hõbedased ja teised värvid vimmale peale minevat. Kirbu suurus sõltub voolust. Näiteks Pärnus, kus mere mõju voolule on väga oluline, võib teatud päevadel kirp üsna suur olla. Samas südatalvel, kui vett jões vähe ja vool nõrk, tasub eelistada väiksemaid versioone.

SÖÖT.

Vimb ei ole väike kala ja seetõttu peab sööt kirbul olema piisavalt suur. Kala elumotoks tundub olevat, et mida rohkem, seda parem. Seetõttu söödastan kirbu tavaliselt vähemalt kaheksa-üheksa sääsevastsega, mis pea ligidalt konksule seatuna moodustavad kirbule korraliku „pintsli”. Seda „pintslit” mängitades moodustub vees suur hõljuv kaheksajalgne moodustis. Oluline on kindlasti see, et sääsevastsed näeksid välja värsked ja ahvatlevalt punased. Iga kala võtu järel ei pea kindlasti uusi vastseid konksule seadma, küll aga tasub need vastsed, mis on verest tühjaks jooksnud ja valgeks muutunud, „pintslist” eemaldada ja uutega asendada. Üldjuhul ma vimba otsides kärbsevastseid ei kasuta – nood tunduvad selles „pintslis” kuidagi võõrkehana ja segavad mängu sujuvust –, kuid paljud panevad ühe kärbsetõugu veel konksu otsa stopperiks.

Kui püüda passiivsete vahenditega (kirptirguga varustatud tonka moodi rakendus), siis võib proovida ka teisi söötasid: kärbsevastseid ja ka ussijuppe. Kasari ja Vigala jõe harudel püütakse märtsis üsna edukalt ka tavalise sõnnikuussiga.

KIRPTIRGU MÄNGUST.

Vimb on küll põhjatoiduline kala, kuid see ei tähenda, et kalale peab sööta põhjas hoidma. Mina mängitan kirptirku Kasaril ja Pärnu jõel natukene erinevalt. Mõlemal juhul mängin ma üsna korraliku amplituudiga, kuid mängu kõrgus ja võngete sageduse varieerumine on erinevad.

Aja jooksul on jäänud mulje, et oluline on pigem mängu rütm, mitte niivõrd sagedus ja amplituud. Esimesed aastad Kasaril mängisin üsna hõljuvat ja aeglast mängu ning kala tuli. Samas mängib üks tuttav sellise kiirusega, et ma küll ei viitsiks terve päeva nii palju vaeva näha ‒ ja kala tuleb. Mõlemat mängu aga iseloomustab ühe ja sama rütmi pidev kasutamine.

Kasari jõel toimib üldjuhul lihtne ja ühetüübiline, lausa monotoonne mäng. Alustan kirbu mängitamist põhjast, ühtlaselt mängitades tõstan kirbu nii meetrini põhjast, teen pausi ja tulen samamoodi alla tagasi. Kala annab endast tavaliselt märku 30‒40 sentimeetrit põhjast kõrgemal, kuid võtab sööda ära kas ülemise pausi ajal või kirpu alla põhjapoole tagasi mängides. Üldjuhul Kasari kala päris põhjast ei võta.

Pärnu jõel alustan üldjuhul samasuguse mänguga, kuid mängin ülespoole vaid 60‒70 sentimeetrini põhjast. Alla mängimist teen harvemini, paar tiiru ühel augul, sest millegipärast huvitab vimba sedapidi liikumine Pärnu jõel oluliselt vähem kui Kasaril. Enamasti lasen tirgu lihtsalt pidurdamata põhja tagasi kukkuda. Samuti tasub Pärnus mängule vahele pikkida erinevaid pause vahelduvatel kõrgustel.

Kui Kasaril mängitan kirpu suhteliselt ühes ja samas rütmis – vaid aeg-ajalt, kui kala on täiesti passiivne ja kirp eriti väike, teen hästi aeglast hõljutamist –, siis Pärnus tasub mängu mõnevõrra rohkem varieerida. Eriti siis, kui kala on endast märku andnud kerge pihtaujumisega või nõrga proovimisega, aga korralikku võttu pole järgnenud. Üle pingutada erinevate sagedustega siiski ei tasu ja mingi aja pärast tulen alati tagasi oma tavapärase rütmi juurde. Tavapärane rütm on 90‒100 võnget minutis ja võnked on umbes 1‒2 sentimeetri kõrgused. Mängu juurde kuuluvad põhja peal koputamised, pausid nii kõrgeimas punktis kui aeg-ajalt ka poolel teel üles. Mida külmem ilm, seda pikem paus.

Vimb ei ole üldjuhul kala, kes sööda esimese hooga ära võtab. Ma ei tea, mida ta seal all teeb, kuid mulje jääb küll selline, et kala ujub esmalt ninaga söödale pihta, justkui veendumaks, et toit on söömist väärt. Igal juhul tasub haakeliigutus pisimagi puudutuse peale ära teha. Kui kala on märku andnud ja haakimisel otsa ei jäänud, ei tasu kirpu kohe välja tirida. Vimb on all ja mängides edasi sealt kohalt, kus kirp pärast haakimist peatus, võtab kala tavaliselt samal või järgmisel tiirul sööda lõpuks ära.

Vimma võtud ei ole üldjuhul väga tugevad, kuid on selgelt arusaadavad. Ülespoole mängides toimub üsna konkreetne ja järsk nõksatus allapoole, mis vajutab nooguti otsa paar sentimeetrit alla. Allapoole mängides võib aga toimuda lihtsalt sööda „seiskamine” – nagu särjel. Samas, kui mängida hästi sujuva ja veniva rütmiga, siis on võtt vaevumärgatav nõksatus – kala sai justkui kirbu suhu ja pani seejärel lihtsalt suu kinni, kuhugi edasi liikumata. Samuti võib võtu tugevus olla väga nõrk ka pauside ajal.

Pärnu jõel tasub voolu puhul kirpu lasta ka natukene põhja mööda edasi lohiseda ‒ selline sööda näiline põgenemine vimmale ei sobi ja sageli lõpeb see sööda haaramisega.

Passiivsete vahenditega püügil peaks kindlasti arvestama peibutussöödaga, paigutades söödakorvi püügialast kuni meetri ülesvoolu. Sellisel püügil on vimb enamasti pigem särgede ja nurgude seltskonna kaasnähtuseks kui põhikala.

VARUSTUS.

Kasutan püügiks tavalist balalaika-tüüpi kirbuõnge, millel on 8‒9 sentimeetri pikkune tundlik plastist nooguti. Kevade poole on ritv varustatud 0,12 mm tamiiliga ja kesktalvisel ajal 0,1 mm tamiiliga. Eelistan mitte väga jäika ja venimatut tamiili, sest vimb teeb sellise õhukese jõhvi otsas korralikku sõitu ning tamiili vähene venivus aitab kompenseerida külmunud näppudest tekkivaid pisivigu kala väsitamisel.

Olulisim komponent selles komplektis on nooguti. Hea, kui nooguti on selline, millel ots üles-alla mängides ei värele ja on pärast liigutust konkreetselt paigas. Mäng toimub sellisel juhul pigem nooguti keskosa üles-alla vajumisel. Sellist tüüpi noogutiga on üsna hea hoida ühtlast rütmi ja vältida suvalist värelemist. Samuti on ühtlasel mängul hea märgata kala „sööda vastu ujumist” ja pisemaid puudutusi – mõnikord on see tajutav vaid nooguti rütmi muutumise läbi.

Passiivsel püügil on varustus üsna samasugne, kuid voolu tugevusest sõltuvalt kasutatakse raskuseks kas teist kirptirku, mis jääb põhja peale, või väiksemat tina. Sellisel juhul seotakse raskusest ülespoole lips, mille otsas olevat kirpu saab vajadusel ka teatud ulatuses mängitada. Sellisel ühe koha peal püügil tasub panna paar õnge kõrvuti, pakkudes vimmale erinevate rakendustega erinevaid söötasid. Noogutid võiksid olla ühe koha peal püügil pikemad ja tundlikumad.

MIDA VEEL TEADA.

Üldjuhul ei ole nii, et kus on palju rahvast koos, seal on hea saak ja kala palju. Pärnu kesklinnas on ilusate talveilmadega jõe jääl sadu inimesi. Selline mass paneb kalaparved tahes tahtmata rohkem liikuma, see aga tähendab, et ka rohkem sööma. Kulutatav energia vajab taastamist. Vimmapüügiga alustamiseks on see kindlasti hea koht, sest väikest alamõõdulist vimba on palju ning nii saab kergesti kätte tunde, kuidas mängitada ning aimu sellest, kust kala otsida. Samas saadakse ilusaid kalu harva.

Olles linnas püügil kord juba vimmasoonele sattunud, ei tasu lasta end väga häirida seltsilistest, kes kui mesilased ümber augu jääd sõelapõhjaks puurivad. Peaasi, et keegi otse mantlisse puurima ei tule. Vimb hoiab ikkagi kindlalt oma joont ega kaldu sellelt naljalt kõrvale. See tähendab ka seda, et paar meetrit eemal ei pruugi midagi toimuda.

Kui kala on juba küllalt võetud, ei maksa üle pingutada ja tuleks osa tagasi lasta. Üldjuhul ei tasu neid lasta samasse auku. Tee auk mõni meeter eemale ja saada nad sealtkaudu vette tagasi. Piisavalt kaugel vabastatud kalad ei tekita püügitsoonis paanikat ja võtt jätkub. 

MILLAL PÜÜDA?

Jaanuar ja pool veebruari on vimmal veel väga vilets isu, ta teeb päeval vaid lühikese söömatuuri. Võtuaegade pikkus on üsna lühike ega küüni naljalt üle poole tunni. Kui sel perioodil on jõgedes rohkem voolu, siis on ka söömiskorrad tihedamad – kala energiakulu on suurem.

Veebruari keskpaigast alates hakkab kala rohkem liikuma ja siis võib võtulainele sattuda juba paaril korral päevas. Märts on juba puhas parvede liikumise kuu ja ülesvoolu liikuv kalaparv sööb oluliselt tihedamini.

Talvisel püügiperioodil on parim aeg üldjuhul pärastlõunal. Näiteks Kasarile ei tasu enne kella 11 üldse minna ‒ eriti siis, kui väljas on külm udu. Võttu võib jaguda päikeseloojanguni ja mõnikord ei katkesta seda ka pimeduse tulek. Näiteks jäi mu isa Pärnus linnas kalastades vahetevahel ka pimedal ajal püüdma – jõe ääres olevad valgustid pakuvad võimalust põigiga püügiks – ja sageli saadakse kala võtma ka paar tundi pärast pimeduse saabumist. Kasari jõel lõpeb võtt üldjuhul koos päikeseloojanguga. 

ILM.

Vimba võib minna püüdma igasuguse ilmaga. Millegipärast on mulle jäänud mulje, et jaanuaris-veebruaris võtab kala pigem äärmuslikel ilmadel. Kui puhub korralik idatuul, teeb natuke tuisku ja lund ning endal on kole vastik olla, siis võib kala korraliku võtu pakkuda. Samuti olen nii Kasaril kui ka Pärnu jõel sattunud sinise taeva ja päikeselise, kuid väga korralike miinuskraadidega külmaga parajale saagile. 

Mingit otsest reeglit, et sellise ilmaga ei tasu minna, pole siiski olemas ‒ kala võtab ikka enamasti selle mehe sööta, kes on jää peal püüdmas, mitte teleka ees vedelemas.

PÜÜK PÕHJAÕNGEGA

Kõige esimese tutvuse vimmakalaga tegin tonkatades. Tegemist oli varase aprilliga, kui vaevalt nädala eest oli jää jõelt läinud. Jõeäär oli veel suurte jääpankadega kaetud ja maapind puhta jääs. Olin töölt vaba päeva võtnud ning soovisin Vigala jõel Rumba all lihtsalt päevakese molutada ja kevadist päikest nautida. Kala saada eriti ei lootnudki. Üllatuseks aga hakkas ahvenate ja särgede vahele järsku vimba tulema. Sellist suurt ja paksu – suurim isegi 800-grammine. Võtte oli pidevalt ja kuigi enamik kalu õnnestus kaldarohtu ära pudistada, lahkusin õhtul viie vimma õnneliku omanikuna.

KEVADINE TONKAPÜÜK.

Pärast jääminekut on Kasari ja Pärnu jõgi täis nii tõusvaid särje- kui ka vimmaparvi. Kuna kalad tõusevad üsna kõrgele, Pärnus ka kõvasti ülespoole Sindi paisu, siis saab neid edukalt püüda väga pikal distantsil. Tonkapüüki tasub ette võtta eeskätt sel ajal, kui vesi on kõrge ja sogane ning korgiõngega püük kas võimatu või siis väga keeruline, sest kala on kaldast kaugel.

Rakendus on sellisel aastaajal üldjuhul üsna robustne: pealiin 0,3 mm, lipsud 0,25‒0,28 mm. Kui vesi on väga kõrge ja kala kättesaamine üle rohu keeruline, kasutan püügiks ühte konksu, muidu kahte. Seon mõlemad lipsud ülespoole tina, lipsude pikkus on 40‒50 cm. Enamasti on lipsud varustatud suuremate konksudega, mille otsas pool ööussi või suur mullauss. Kui on viitsimist ja tahtmist, tasub endale muretseda kindlasti takjatõuk – need valkjad ja suured ussid torkavad sogases ja pruunis vees hästi silma ning vimb maiustab nendega suurima mõnuga. Pisut kergemaid vahendeid, feeder-tüüpi ritvu kasutades tasub kindlasti siduda ühele lipsudest otsa plastkirp ja söödastada see kärbsevastsetega. Kuigi seda sööta kipuvad sageli rüüstama särjed, ei jäta selle kallal oma võimu kasutamast ka vimb.

Tonkaritvadena võib kasutada erinevate testidega spinninguid, kuid soovitatavalt võiks ritv olla vähemalt 3-meetrine. Kõrge veega püügil annab ridva pikkus kala kaldarohust üle manööverdamisel selge eelise. Rakenduste kadu on väiksem, kala rohtu kinni jäämist esineb vähem.

Tonkal kasutatava tina suurus sõltub voolust. Üldjuhul on hea, kui see jääb pidama soovitud kohta ja on piisavalt kerge, et seda kiirelt üle rohuse kaldariba kerida. Samas … Kord Pärnu jõel sattusin kõrvuti püüdma ühe tonkatajaga, kelle tina oli nii kerge, et liikus kogu aeg voolus edasi. Mitte meeter või kaks, vaid ikka kümmekond. Mingil imelikul kombel aga jõudis see raskus alati ühe kindla paigani, kus vimb kohe võttis. Nii et kui põhi võimaldab, võib lasta rakendusel endal kala üles otsida.

KUS PÜÜDA? 

Kuigi kevadisel tonkatamisel püütakse kuderändel olevat kala, siis ega ta pole 24/7 kogu aeg ülesvoolu ujumas. Vahel tuleb puhata ja rammu koguda. Seetõttu tasub kindlasti püüda jõgede sügavamates aukudes, veetaseme laskudes ka kärestike alt ja esimeses augus pärast kärestikku, kuhu kala ennast puhkama sätib.

Olles ennast sellisel augule platsi seadnud, on oluline leida üles kala liikumisteed. Vimmad ei uju terve augu laiuses üksteise kõrval, vaid pigem üksteise järel. See tähendab, et meetrine vahe võib mõnikord saagile väga otsustavaks saada. Tähtis on see kalade liikumistee üles leida ja seda hoida. Kahe ridvaga püüdes võib vahel terve päev niimoodi mööduda, et üks ritv seisab paigal ja teine pakub võttu võtu järel. Üks sööt satub soonele, teine aga mitte.

Kuna vimb hoiab voolu, siis ei tasu tonka tina päris enda nina ette visata, vaid otsida kala ikkagi kaldast kaugemalt. Pärnu jõel näiteks 30‒40 meetrit kaldast, Kasari jõel vähemalt 15‒20 meetrit kaldast eemal. Kitsamatel lõikudel liigub vimb seda joont pidi, kus vool läheb. Kui oled tähele pannud, kuidas jõel jää on tulnud, siis see liin, mis viimasena jäätub, tasub võtta ka viske sihtpunktiks.

VÕTUST.

Vimma võtt tonkaga püügil on üldjuhul selgelt arusaadav. Mitu järjestikust ja konkreetset tõmmet toimuvad lühikese aja jooksul ning suure vooluga võib ka ritv hargilt punuma panna. Sööda suurusest lähtuvalt tasub haakimist ajastada. Vimma suu ei ole väga suur ja ööussi sinna mahutamine võtab natukene aega, samas kärbsevastsetega varustatud kirp on hetkega suus. Üldjuhul sööb vimb ennast lõpuks ka ise otsa.

Kuna mul on maamaja Vigala jõe kallastel, panen kevadiste kaevetööde ajal sageli paar ritva päevaks sisse, ise samal ajal labidaga peenramaad kiusates. Kellukeste helinat kuuldes piisab, kui mõne minuti pärast tonkasid kontrollima minna ‒ enamasti on kala ennast ise otsa söönud ja lohistanud tina vastaskalda alt minu kalda alla.

Selline liikuv kala üldjuhul ei pirtsuta – kulutatud energia vajab taastamist. Kuid augus puhkav kala võib teinekord olla ka üsna kehva isuga. Varakevadistel päevadel juhtub mõnikord, et võtt ongi üks tõmme ning kui sa siis ei haagi, on rong juba läinud. Aga need on pigem erandid.

MILLAL PÜÜDA?

Kevadel võib vimba püüda hommikust õhtuni. Kala hakkab võtma juba enne koitu, lausa pimedas, ja vahelduva eduga võivad võtud kesta terve päeva.

Kuna varakevadised ööd on külmad, siis on ka hommikune vesi jahedam kui pärastlõunane. Eeltoodust tingitult on õhtud üldjuhul pisut parema saagikusega kui hommikud.

Suurema vahe toob sisse ilm. Külm ja tugev tuul vajutab kala võtule oma pitseri. Vihmased päevad ei ole ka head. Kui aeg-ajalt tuleb väike vihmasagar, ei ole hullu, aga kui kallab terve päeva, siis …  Kui peaks veel lörtsi tulema, kipub veealune elu üsna vaikseks kujunema.

Samas toob soojus koos särava päikese, sinise taeva ja lõunakaare tuulega sumba kergesti kala täis. Ehk siis kevadise vimmapüügi moto on selgemast selgem: päikest, päikest, päikest! Muidugi võib see moto olla tingitud ka püüdja mugavusest ja soovist kauemaks vee äärde jääda.

SÜGISENE TONKAPÜÜK. 

Kuigi enamasti püütakse vimba tonkaga kevaditi, saab seda kala nii püüda ka teistel aastaaegadel.

Suvel satuvad püüdja konkus otsa nn laskuvad parved. Sel ajal kala pigem ei taha seisvat sööta ja saak on oluliselt tõenäosem korgiõngega püügil liikuva söödaga, kuid esineb erandeid.

Sügisesel ajal, kui jõkke tulevad uued parved, kes plaanivad talveks sinna jääda, võib sattuda ka võtuperioodidele. Enamasti võtab kala siis kas varahommikul või hilisõhtul (ka pimedas). Kasari jõel võib näiteks vimba saada lutsupüügi käigus.

Kui Kasari jõele pigem ei tasu sügisel vimba otsima minna, siis Pärnu jõel võib seda küll teha. Mõnikord võib trehvata üsna kenale võtule. Küll aga ei ole see siiski võrreldav kevadise saagikusega.

Tornio lõhepüük, Kalastajas nr. 73

Sellel suvel möödus üksteist aastat sellest, kui perega Lapimaal suvepuhkust veetmas hakkasime käima. Euroopa pikima vabalt voolava Soome-Rootsi piiril asuva Tornio jõe ääres. Paar esimest aastat sai käidud jaanipäeva paiku, hilisemad ajad olid aga meelega sätitud juulisse. Siis enamasti soojad ja ilusad ilmad, mis ühele kolmandikule perekonnast väga meeldib. Selleks aastaks aga pääses häälte enamusega maksvusele meesterahvaste soov näha ka augustikuist Lapit. Ja nii sättisimegi puhkuse kahte ossa - kaks nädalat juulisse ja ühe nädala augustisse. Tagantjärgi tarkusena oli mõte väga mõistlik, sest juulikuine Lapi oli see aasta nii meeletult palav, et see ei sobinud isegi soojalembelisemale „küljeluule“.

Tavaliselt algab minu jaoks Lapi reisi planeerimine motoorse rahutusega umbes maikuus, kui jõgi jääkaane alt vabaneb ja esimesed signaalid jõkke tulevast lõhest näpud kihevile ajavad. Eriti heaks ärgitajaks on jõkke pandud kalaloendur, mis iga päev raporteerib kui mitu üle 60cm pikkust kala on jõkke trüginud. Jaanipäevaks oli pilt selline, et tänavuse aasta graafik näitas umbes poole suuremaid numbreid, kui siiamaani parimal aastal.

Sel aastal aga sai planeerimine alguse juba talvel, kui otsustasin saata kirja Eduard Terasele, mõttega, et äkki tahab mulle paar lanti meisterdada, millega kohalikele soomlastele koht kätte näidata:-) Idee kukkus viljakale pinnasele ja nii olin ma suve hakuks varustatud kahte erinevat tüüpi vobleritega, mida Vigala jõel testimas oli käidud ja igati kasutatavaks tunnistatud. Kuus erinevat värvi lanti said kordamööda ühe ridva otsa seotud ning said regulaarset püügiaega nii juulis kui augustis, tuues resultaadi juba esimesel reisil.

Juulikuine puhkus näitas, et kala on jões palju, kuid kuum ilm pani püügile pitseri – veetemperatuur kerkis kiirelt üle kahekümne kraadi ja lõhe muutus passiivseks. Tagantjärgi tuleb isegi rahul olla, et kaks kala välja õnnestus meelitada, sest kogu jõe peale saadi kolme leitsakunädala jooksul vaid mõnikümmend kala tavalise mõne saja asemel... Nii jäi kogu lootus suuremale saagile augusti kanda.

Meie mökki Väylänpääl pidi vabanema pühapäeva hommikul ja sama päeva õhtul kell seitse hakkas jõel kehtima 24 tunnine püügirahu. Kuna pidime tagasi tulema hakkama juba järgmisel laupäeval, siis sättisimegi oma augustikuise reisi põhja poole kaheosalisena – laupäeva hommikuse praamiga üle lahe, rattad alla ja ööbima Oulusse. Õhtune kultuuriprogramm linnavahel (kahjuks ei saanud sellest linnakesest ühte mu lemmikut) ja järgmisel hommikul viimased kolmsada kilomeetrit. Tehtud plaan võimaldas teha kena neljatunnise püügiplaani veel pühapäeva pärastlõunasse, enne kui keeluaeg selga lendas.

Püük Tornio jõel käib enamasti paatidest lantide järgivedamisega. Paadid on kitsad ja voolujoonelised, varustatud väikeste 4-5 hobujõuliste mootoritega. Püük ise toimub aerutades, voblereid paadi järel vedades. Kuna jõe vool on tugev, siis aerutatakse vastuvoolu, samal ajal kannab vool paati allavoolu. Mootoriga püük on keelatud, tehnika on mõeldud kasutamiseks vaid sõiduks püügikohale või tagasi.

Minu püügivarustusse kuulub juba aastaid viis ritva. Neli neist on mõeldud lõhepüügiks ja üks harjuse püügiks. Lõheritvadeks kasutan kahte spetsiaalselt selleks püügiks ostetud 2.4 m pikkusi kaikaid ja kahte merikapüügiks ostetud ritva (pikkused 3m ja 3.3m). Optimaalne pikkus mugavuse ja toimetamise efektiivsuse vaatenurgast jääb vahemikku 2.4-3m. Pikema kaikaga toimetamine on kõikuvas paadis üsna ebamugav ja aeganõudev, lühema ridvaga on aga kala väsitamine ebamugav ja manööverdamisvõimalused (näiteks kui kala paadi alt läbi otsustab sõita) kesisevõitu. Testid on ritvadel vahemikus 15-50gr.

Ridvad on varustatud multirullidega, nendel tamiil 0.38mm. Peibutiseks otsa seotud ujuvad voblerid, enamasti 5-7cm pikkused, kohalike tootjate meisterdised , mis maksvad poodides korraliku varanduse – kõvemate tootjate landid on juba pealt kahtekümmend viite eurot...

Lõhesaakide tabelites tuuakse alati välja ka kala püüdnud landi tootja nimi ja aasta-aastalt on tipus ühed ja samad nimed: Poppeli, Wäylä, Jan, Hejo jms.

Viies ritv minu paadis on varustatud putukaga, eesmärgiga mõne harjuse tähelepanu endale tõmmata. Kuna lõhe võtab üsna harva, siis pakuvad harjusevõtud kena vaheldust aerutamisele.

Pühapäeva pealelõunaks sai kenasti kohale jõutud. Ruttu varustus kokku ja esimesele püügile. Aega millegi saavutamiseks neli tundi. Mõttest vasardas läbi, et kui võtu kätte saab, siis tasus kahepäevane reisiplaan ennast ära...

...Olin teisest kärestikust ranna poolelt mööda sättinud, kui esimest lõhet hüppamas nägin. Nii sada meetrit allpool, enne kolmandat kärestikku. Üsna kalda lähedal. Kammisin selle paiga siis korralikult läbi ja ühel hetkel käis pauk läbi poppeli ridva ja hetk hiljem tamiil lõtvus. Otsa ei jäänud... Viimasest kärestikust möödusin samuti kalda poolelt. Pisuke närvikõdi, kui kiires voolus veealustest kividest üle vajusin. Õnneks vesi piisavalt kõrge, et paadi põhi neid riivamata üle vajus. Rohkem siia ikkagi ei kavatse enam tulla, natuke... liigselt kõhedust tekitav koht...

Igal juhul olin ma nüüd lõpuks viimasest kärestikust möödas ja sättisin paadi kärestiku taga asuvasse vaiksemasse vette. Kontrollisin uuesti landid üle ja kammisin kividetaguse vee läbi. Kaotasin oma putukarakenduse, kuna see jäi lantide kontrollimise ajal seisvas vees põhjakivi taha kinni ning tahtmata lante sisse võtta rebisin tamiili lihtsalt katki. Oligi jama putukas.

Vaikse voolu koht ei pakkunud midagi huvitavat. Ja peagi jälle kiiremas voolus tagasi olin. Tuul selles lõigus eriti vastikult puhus, mõtlesin juba uuele tiirule minemise peale, kui silmanurgast poppeli ritv ootamatult uuesti paindesse põrutas ja kakskümmend meetrit allpool lõhe kaks hüpet koos minu landiga järjest pani. Käed reageerisid kiiremini kui mõistus ja tõmbasin kiire hoo paadile sisse. Kala jäi kenasti taha ja lasi nüüd mõnuga kärri. Hoog sees üritasin esmalt teisi lante sisse saada, aga peagi lõhe jooksmise lõpetas ja olin sunnitud ridva kätte haarama. Tõmbasin jõhvi uuesti pingule ja otsustasin edasise toimetamise kaldale üle kolida. See ju vaevalt kümne meetri kaugusel. Ritv jalge vahele ja hooga aerutades kaldasse kinni. Kargasin üle paadi ääre poolemeetrisse vette ja vedasin paadinina kindlale maale.  Nii, nüüd aega kalaga tegeleda.

Lõhe ujus üsna rahulikult viieteist meetri kaugusel ja laskis ennast kiirelt lähemale tirida. Aga mitte kauaks. Jõudes umbes viie meetri kaugusele järgnes sööst vanale kaugusele tagasi. Mängisime seda jojod korda viis-kuus, sekka ka mõned hüpped ja rullumised. Seejärel hakkas poiss (hiljem selgus, et ikka tüdruk:-) väsima. Ja peagi kala üsna jalge lähedal keerles. Teisel katsel kahvasin ära. Käes. Kell oli viis ja kuulutasin püügipäeva lõppenuks. Lõhel pikkust 81 cm ja kaalu 4,85 kilo.

Kala on alati hea saada, eriti hea on aga lõhet saada esimese püügikorraga. See võtab pinged – kes see ikka tahab nädala aega püüda ja kala mitte saada - eesootavast nädalast maha ja annab kuidagi erilise vabaduse tunde. Paremini ei saa reis alatagi.

Lõhepüük Torniol pakub enamasti emotsioone seinast seina. Kui esimest päeva iseloomustas võidurõõm ja rahulolu, siis teine püügipäev kaldus teise poolde.

Kui keeluaja lõppedes esmaspäeva õhtul vee äärde marssisin oli veetase viisteist sentimeetrit madalam, kui 24 tundi tagasi. Vool tänu sellele ka väheke inimlikumaks muutunud. Üks paat oli juba jõe peal ees, suunaga Rootsi kalda poolel asuva saare suunas ja seetõttu valisin esimeseks trassiks Soome kaldaääre. Putakarakenduse jätsin harjustele panemata ja asendasin sööda mikrovobleriga, et näha kas see meeldib neile paremini või mitte. Vobler aga otsustas üsna sügaval mängida ja esimeses vaiksemas lõigus olid konksud rohtu täis. Egas midagi, vaja lanti puhastada. Jõudsin landi sisse kerida, ühe käega ritva hoides ja teisega konkse puhastades vajus paat mõni sekund lihtsalt sõudmata allavoolu ja samal hetkel pani keegi kaks korralikku matsu hejo otsa; viskasin hooga harjuseridva paati ja käed rabasid aerude järele. Tugev tõmme aerudega, siis teine, korraks läks ritva paindesse, selleks et sellest pingest koheselt vabaneda ja lõtvuda. Sekund hiljem mängis lant juba oma tavalist mängu.

Järgmine tunnike kuulus vandudes, kirutud sai kõikvõimalike asju, eeskätt aga enda aeglust. Jäin ikka selgelt hiljaks...Väikest lohutust pakkus see, et veerandtunnise sõudmise järel püügiõhtu lõppenuks kuulutada oleks ka natuke varavõitu olnud...

Õnneks andsin järgmised päevad võimaluse pettumusest üle saada. Reisi kolmas päev pakkus juba kena kala Eduardi tehtud vobleri otsa.

Otsustasin kammida Rootsi poolse saaretaguse korralikult läbi, kiiret polnud kuhugi, päev pikk ja ilm kergelt vihmane, sajuga pole väga mugav kiirelt aerutada. Jälgisin sõudes pingsalt jõge lootuses mängivat kala näha, kuid juba teist päeva järjest ei ühtegi hüpet, plärtsu ega ka selga veest ei kerkinud. Nagu polekski siin enam lõhet.

Peagi sain saaretagune läbi kammitud ja lähenesin kaldal asuvale suurele männile. Mökki peremees kiidab hirmsasti seda paika, sest siin suured kalad koopas pidavat istuma, kuid mulle pole see paik kunagi midagi erilist pakkunud. Sättisin landid sügavama koha ääre peale ja vaikselt paadiga sikk-sakk aerutades võtsin selle ala läbi. Ei midagi. Augu äär hakkas juba vaikselt lähemale tulema, kui mõtlesin, et laseks lantidel natuke kõrgemale tõusta ja tõstsin aerud veest. Sain paar sekundit ootata, kui punase EDI ritv pani võnkuma. Lõhe läks liimile...

Kiirelt aerudega uuesti paadile hoog sisse ja ritv sõitis paindesse, kala jäi otsa, kuid ei liikunud. Hetkeks sattusin segadusse, et on siis lõhe või ei ole... tõmbasin igaks juhuks paadi risti kaldaga jõe keskpoole ja siis läks kärriks, hetke hiljem nägin silmanurgast ka midagi valget veepinna kohale kerkimas. Lõhe pani risti üle kahe ridva tamiilide ja sättis ennast seejärel põhja peale paigale. Haarasin ridva kätte ja üritasin ühe käega teisi ritvu kokku kerida. Kuidagi väga kohmakalt. Ühe sain välja, teise lant oli juba kala hoidva tamiili taga kinni. Jätsin selle kus seda ja teist ning võtsin kolmanda ridva välja. Kala istus sel ajal üsna paigal ning tundus, et tal pole kiiret kuhugi. Jäi veel harjuse vobler, selle lappasin lihtsalt paati.

Peale sügavat ala läheb jõgi üsna madalaks, sinna ma lõhega minna ei tahtnud ning seetõttu kukkusin aerudega Rootsi kalda poole sahmerdama. Ühes käes ritv ja teisega käega kordamööda mõlemat aeru tõmmates. Ukerdades jõudsin lõpuks kalda äärde ja hüppasin jalgupidi vette. Lõhe polnud kaugel, vaid meetrit kümme eemal ja oli kogu selle kummalise manööverdamise peale suhteliselt rahulikult kaasa loksunud. Nähes, et ma nüüd kindlal pinnal ja valmis teda välja venitama otsustas lõhe lõpuks uuesti ärgata...

Paar hüpet, mõned kümne meetrised sööstud, paar rullumist. Õnneks kallas kuhu randusin üsna järsult sügavaks läheb ja vees olevaid suuri kive mille taha kalal peituda pole. Peagi nägin ära ka, et kalal lant kenasti kurgus ja võtsin asja pisut rahulikumalt. Ja paar minutit hiljem ta kahvas oligi.

Samal hetkel lõppes vihm, tuli välja päike ja minu rahulolu kerkis taevani. 6,1kg, 83 cm, marjakala kenasti rohul lebamas. Tõrvaks meepotis oli see, et kahvamise järel väändus EDI landil tagumine osa katki. See lant sai nüüd pensionile, kaks lõhet tõi ära (esimene juulis), pole paha!

Ka järgmine päev tõi oma kala ära üsna kiire käigu tulemusena ja vaikselt hakkas tekkima tunne, et kole vähe aega saab aerutada. Lõhepüük peaks ikka korralik vaeva nägemine olema, mitte et lähed ja võtad ... inimloomus on imelik - kui ei tule kala on paha, kui tuleb liiga palju ja sageli, siis ka pole hea...Õnneks neljapäev pakkus võimaluse seda tunnet vähendada. Hommikune ja päevane aerutamine jätsid saagi andmata ja nii sai kõvasti aega vee peal veedetud, enne kui õhtuse püügiga oma adrenaliinilaksu kätte sain...

Olin just kontrollimas vaiksemas vees lante üle (rohust vabastamas). Kolm ritva kontrollitud, paat vaikselt hulpimas ja ... punase poppeli ritv vajus alla. Täpselt samas kohas, kus ühe eelmise päeva kaladest olin saanud. Vajutasin ruttu aerudele ja üritasin kiirust üles saada. Ritv paindes ja korraks järgnes paarisekundiline kärr ning siis tamiili lõtvumine...Lahti pääses. Väga kiruma ei võtnudki, rahul sellega, et võtugi kätte sain.

Kontrollisin landi üle, kala oli kümme meetrit tamiili jõudnud maha kruttida, tõmbasin vobleri õigele kaugusele tagasi ja kammisin võtutsooni paar korda uuesti läbi. Ei midagi. Vaikselt hakkasin allavoolu edasi vajuma. Kümne minuti pärast olin vaiksema vooluga ala lõppu jõudnud ja samal hetkel vajus sama ritv uuesti kreeni. Seekord sain paadil hoo ilusti üles ja kõrvu paitas ühtlane siduri kärr...

Paadil hoog sees tõmbasin suunasin lootsiku jõe keskpaiga poole, viies kala vaikselt paadist ülesvoolu. Ridva paine oli ühtlane ja kala justkui ühes kohas passis, liikumatult. Kerisin teised ridvad välja, kiites ennast mõttes, et sellega nii rahulikult ja korrektselt hakkama sain ja keskendusin seejärel kalale. Kogu selle aja jooksul andis kalast märku vaid ritva paindumine ja siduri kärin. Ei ühtki hüpet, ega ka pikka sööstu. Eriti hästi aru ei saanud, et kaugel ta üldse on. Altvoolu sõitis kaldaäärt pidi samal ajal üks paat mööda ja kui see lõhega kohakuti jõudis keeras kala paadist vaid kümne meetri ennast korralikult veest välja. Paadis olnud soomlased ehmatasid korralikult, paisates üle huulte kala suuruse kohta tunnustust pakkuvaid vandesõnu.

Otsustasin, et ei hakka paadis kala väsitama ja võtsin ette järgmise manöövri – aerudega sahmerdades Soome poolsele kaldale. Tükk aega aerutamist, kala rahulikult kusagil eemal oma asju toimetamas, randusin edukalt vaikse vooluga nurgatagusesse. Nüüd siis lõhet väsitama...

Vaikselt tuli lõhe lähemale, kulgedes voolu mõjul tasapisi minust allapoole. Haarasin kahva ja tatsasin kalast pikki kalda äärt omakorda mööda. Vahepeal kaotas minu kümme aastat vana rull kärina hääle kuhugi, õnneks toimis aga sidur kenasti edasi ...Jälle lõhe venitamine lähemale ja uuesti liikus kala allavoolu. Nii kordus manööver veel paar korda, kuniks lõpuks ühe koha peale mõlemad pidama jäime. Mina kaldal, tema minust meetrit 5-10 eemal edasi-tagasi ühes kindlas ruudus sõelumas. Mingi hetke lõhe saba täissuuruses pinnas nägin ja kalasuurusest aimu sain. Maru suur tundus.

Mõnda aega veel jändamist ja nii kui lõhe ühel hetkel üsna lähedale tuli kahvasin esimesel võimalusel ära. Kiirelt kahvaga kala järgi lohistades kaldaservast üles. Terve kahv oli kala täis, lõhe lai nagu lumelabidas ja nii pikk-pikk. Emotsioon oli täiega laes. Suure ähmiga ei leidnud esimese hooga korraliku kivigi, millega lõhe vaigistada, nii saigi tennisepalli suuruse kiviga esmalt materdatud. Hiljem korralikuma kivilahmaka otsisin ja sellega veel koputasin. Lõpuks rahunesime mõlemad maha, tema vist ennem kui mina ...

Strateegilisteks andmeteks sai kaldal mõõdetud - 111 cm pikkust, 14 kilo raskust. Marja kalal kõhus niipalju, et ei tahtnud köögis olnud kaussi ära mahtuda. Suure töö tegijaks osutus punane poppeli lant. Rekord küll ei tulnud, aga isikliku tabeli teine positsioon sai kena paranduse.

Nädal Lappis kulgeb kiirelt ja nii oligi juba viimane püügipäev käes. Külmakast oli lõhe fileed juba täis ning naisel supilusikaga kalamarja söömisest ka isu otsas, seega kala nagu vaja enam pole. Valisin päeva eesmärgiks organiseerida oma kaheksa-aastasele pojale ridva otsa lõhe – kõikide nende aastate jooksul polnud mul veel kordagi kahekesi paadis olles lõhe võtnud. Otsustasime, et teeme hommikuse tiiru ja kui see tulemust ei anna siis õhtu poole veel ühe otsa.

Kaldast paat lahti ja suund risti üle jõe Rootsi kalda poole. Kammisime saare alumise osa korralikult läbi ja suundusime seejärel üle jõe Soome kalda äärde tagasi. Kõigepealt kalda lähedased augud ja siis kärestikest jõe keskosa poolelt mööda. Viimasele kärestikule lähenedes said meie igakordsed mõistatuste ja laulumängud vaikselt ühele poole ning vennikesel hakkas isu kodu poole kiskuma. Samal ajal aga tuli ülaltvoolu üks mees paadiga ja väsitas lõhet. Pani meist hooga mööda ja jätkas allavoolu liikudes meeletult kangutamist. Kadus lõpuks kaugusesse. Ei teagi kas sai kala kätte, igal juhul pidi see korralik koll olema, kui niikaua mässas. Pildi nägemine tõstis poisi tuju pisut kõrgemale ja otsustasime veel veerand tundi jätkata.

Suundusime kalda ääre alla. Alumise kärestiku tagusele alale, kus viimased lõhed olid tulnud. Kündsime hüvad paigad läbi ja ma muudkui jutustasin, et näe siin oli mul üks lõhe otsas ja siin tuli see eilne koll ja siin kivi taga … poisi nägu muutus iga hetkega rohkem seda nägu, et räägi räägi … ja ühel hetkel pani lapse näo ees olev ritv hooga kerge riivakaga tema juustest mööda. Sooh, võttis… Laps ehmatas korralikult ära, hea et ridvaga vastu pead ei saanud:-) Kiirelt aerudega paadile hoog sisse ja lõhe jäi otsa; mõni hetk hiljem pinge korraks vähenes, et siis hetk hiljem korraliku kärri laskma hakata.

Tõmbasin hooga paadi jõe keskpaiga suunas ja kui kalaga juba paralleelselt jäin ning ritv kenasti ühtlaselt paindes töös oli, korjasin teised riistad kokku. Poiss kügeles pingil, et saaks ainult ridva oma kätte. Asjad lõpuks koos andsin siis poisile kaika pihku ja ise panin aerudega kalda suunas leekima. Poiss ähkis ja puhkis ning keris kala lähemale, lõhe paar hüpet tegi, peagi hooga paadi kaldasse saime. Kui siiamaani oli ridva hoidmine lapsele pigem kerge kui raske, siis kaldal väsitamine oli selgelt kõvem pähkel. Venitas ja sikutas, keris ja tõmbas. Peagi rampväsinud oli ja ta välja pidin vahetama. Kahele mehele kala ikkagi lõpuks vastu ei saanud ja väsis ning varsti kaldaäärses madalas kena lõhemamma sabapidi veest välja tõstsin. Esimene lõhe, mida poiss ise ka väsitada sai oli kenasti kätte saadud. 

Laps üsna rahul ja kategooriliselt keeldus kala vabastamast, lubades selle pühalikult ise ära süüa. Sellega oli kala saatus otsustatud ja lõhepüügi päev sisuliselt läbi. Tohib ju vaid ühe kala päevas ära võtta… Strateegilised andmed – 5.5 kilo raske ja 84 cm pikk, emane lõhe. Hejo landiga.

Õhtul otsustasin, et teen ikkagi veel ühe tiiru ja et kui keegi lõhedest otsutab otsa tulla, siis ta tagasi lasen. Tulemuseks üle kümne kilone kala, kellega pikalt mässatud ja hiljem vetesügavusse tagasi lastud sai. See oli justkui ilmekas kokkuvõte kogu nädalale, mille sarnast ilmselt niipea kogeda ei õnnestu. Iga püügipäeva kohta sai kaldale toimetatud korralik kala, paar väikest tittilohit ka veel otsas käis, kes jõkke tagasi suuremaks kasvama läksid; lisaks veel võtud, mis päädisid äraminekutega. Actionit oli rohkem kui küll. Rõõmu lisas seegi, et EDI landid olid uskumatult kõvad tegijad, pakkudes nii palju saaki, et naabrimehed juba oma tellimusi kaasa pakkusid.

Ka abikaasa oli, ilmselt kalamarjaga maiustamise mõjust tingituna, ülimalt rahulolev ning lapsel oli juba kuu aega hiljem küsimus, millal Lappi tagasi läheme, huultel. Mida sa hing veel oskad tahta. Ja nii oligi, et järgmiseks aastaks plaanide tegemisel sai augusti kuuks mökki rentimise mõte perekondlikul hääletusel juba kolm häält kolmest:-).

Nüüd jääb veel vaid 11 kuud oodata!

Raamat "Välismaa kalakohad", Kalastaja Raamat 2012

Lõhepüügist Tornio jõel.

Mingil imelikul juhusel sattusin koos sõprade ja perega 2004 aasta jaanipäeva veetma ja kala püüdma Helsinkist 900km põhjapoole Tornio jõe kaldale, Väylänpää külla. Jõel ja selle harudel sai veedetud terve nädal, mille tulemuseks kenad harjused ja pisemad jõeforellid. Ilmad olid ilusad, puhkus möödus kiirelt, paar tunnikest nädalas sai pühendatud ka lõhele, kuid kuna selle kättesaamine tundus liialt ulmeline, siis rohkem aega temale pühendada ei raatsinud.

Aasta hiljem sai reisi korratud ning kogu ümbruskonna väikejõed läbi kammitud. Ilusad suured harjused väikese UL ridva otsas pakkusid oma võitluslikkusega korralikku naudingut kesk imekaunist Lapi maastikku, kuni reisi viimastel päevadel toodi suurest jõest naaber mökki elaniku poolt välja hele kümne kilone iludus. Vaatepilt oli võimas, lõhe sabapidi riputatult tundus nii jõhkralt suur, et see kõik ajas hamba verele ning otsus, et järgmine kord saab panustatud just selle kala püügile oli kiire tulema. Otsus sai kolmandal aastal vetevana poolt korralikult tasustatud kaheksa kilose meriforelli näol ja sellega oli minu sõrm Tornio lõhepüügile antud . Sellest kütkest ma ei ole vabanenud tänaseni.

Ja nii ma käingi iga suvi koos perega kaugel põhjas seda vaba ja võimast kala otsimas, üritades teda järjepidevalt üle kavaldada ja veendudes igal püügikorral mõne uue nüansi avastamisel, et Leninil oli ikkagi õigus, kui ta lausus „õppida õppida õppida“.

Tornio jõest

Tornio jõe näol on tegemist euroopa pikima vabalt voolava jõega, millel on pikkust 510 km. Jõgi saab alguse Rootsis asuvast Tornio nimelisest järvest ning suubub Botnia lahte, olles suures osas (alates Pajala vallast, Soome poolel Lappeast paar kilomeetrit põhja poole) Soome ja Rootsi vaheliseks piirijõeks. Kuigi Tornio jões elab üsna palju kalaliike, alates ahvenast ja lõpetades säinaga, minnakse jõele peamiselt lõhe, meriforelli, siia või harjuse pärast.

Suur osa Tornio jõe lõhede kuderännakust on seotud kahe järvega – Tornio järv ja Tornio jõe Muonio nimelise haru alguses asuv Kilppisjärvi. Need võimsad ja hõbedased kalad, kes ei ole planeerinud järvedeni rännata, leiavad oma kudepaiga üle kogu jõe. Seega on Väylänpää suhteliselt hea koha peal – püüda saab neid, kes on pikal teekonnal, kui ka neid, kes jäävad jõkke. Enamus minu püügikordadest on toimunud Väylänpää lähiümbruses, kuigi mõned korrad on käidud katsumas ka eemal asuvaid võimsaid kärestikke ja nende aluseid puhkepaiku.

Jõel on võimalik püüda nii paadist kui kaldalt ning kasutatakse nii spinningu kui lendõnge püüki. Põhiliseks püügiviisiks Torniol on siiski paadiga lantide vedamine.

Kuna jõgi on kiire vooluga, siis on paadid kitsad ja voolujoonelised, varustatud kergete mootorite (4-6hp) ja aerudega. Enamasti on paadid kahe paari aerudega ehk siis mõeldud kahemehe paadiks.

Vastavalt jõel kehtivatele reeglitele toimub püük aerutades ja mootorit tohib kasutada ainult sõitmiseks püügikohta või tagasi. Tänu sellele valitsevad jõel üldjuhul võimsa jõe kohinad ning mootorite undamisi satub kõrvu üsna harva üksikutest mõõda sõitvatest paatidest.

Aerutamine (või on see sõudmine) toimub vastuvoolu ja kuna voolukiirus on jões suur, siis paat ise kulgeb samal ajal vaikselt allavoolu. Kui aerudele pisut valu anda, siis heal juhul seisab paat isegi ühe koha peal; samas enamus aega aerutatakse vaikse tempoga, lastes lantidel voolus vaikselt mängida.

Analoogset püügiviisi on kohalikud kasutanud juba enne paatide motoriseerimist, kasutades tagasi koju sõiduks pikka viie-kuue meetrist kaigast, millega ennast koos paadiga tasapisi pikki kaldaäärt vastuvoolu üles nügiti. Pidi ikka tahtmine olema!

Vahenditest

Tavaliselt on paatidel sabas neli-viis ritva. Lõheridvad on spetsiaalsetes torudest hoidjates, mis on keevitatud ühtsele alusele ja kinnitatud puidust raami külge, mis asetseb paadi põhjas. Ritvade hoidjast vähem kui meetri kaugusel paadi nina suunas asub esimese aerutaja tool. Ritvade kaugus toolist on sätitud täpselt selliseks, et hoida kõikidel ritvadel pilk peal ja võimaldab vajadusel kiirelt spinningust haarata. Kui paadis on ka teine püüdja, siis tema kasutab paadi ninas asuvaid aere. Sellisel kahe-mehe püügil on koostööd tehes peale lõhe võttu lihtne ülejäänud ridvad kokku panna, enne kui kala paadi äärde juhitakse.

Lõhepüügi ridvad on pikkuses 2.10 kuni 2.70. Ja tegemist on sõna otseses mõttes „kaigastega“ (testid alates 30+). Ridva pikkusega on sellised lood, et püüdmise juures on lihtsam kasutada lühemaid kaikaid keskel ja pikemaid ritvu äärtel – sellisel juhul on erinevate liinide ristumise võimalus väiksem. 

Miks just sellised pikkused? Üldjuhul on nii, et aerutada on mugavam lühemate ritvadega, samas kala välja võtta (eriti kaldalt) jälle pikemate ritvadega. Pika ridvaga jõuad lõhe sööstul vajadusel paadi ninast või ahtri otsast üle „upitada“, lühemaga vajad selle teostuseks natuke rohkem õnne. Samas aerutades on lühemalt ridvalt lihtsam jälgida kuidas lant mängib või kui tema mängu on tekkinud mingisugune kõrvalnäht (rohi, praht, tamiil üle konksu vms.). Ise kasutan 2.40 pikkusi ritvu keskel ja 2.70 pikkusi äärmistel. Olen proovinud ka 3.00 meetrist, aga sellisega on paadis juba väga keeruline mässata.

Rullideks kasutatakse ritvadel multirulle. Aja jooksul on minu varustusega juhtunud nii, et algselt sai muretsetud suuremad (Ambassadeur 7000) ja hiljem väiksema läbimõõduga multikad (Ambassadeur 6000). Esimestel aastatel sai usutud kohalike poemüüjate jutte sellest, et lõhe sööstud on mitusada meetrit … Tänaseks pole sellist sööstu veel juhtunud, et tamiil rullilt oleks otsa lõppenud ja seetõttu olen pikemate ritvade rullid vahetanud väiksema pooliga rullide vastu. Nendega on paadis lihtsalt mugavam toimetada. Kas seda ka kunagi kahetseda tuleb, seda peab tulevik näitama – mine tea, äkki mõni tegelane kunagi ikka sõidab rulli tühjaks.

Tamiilist. Kohalikud kasutavad tavaliselt 0.40-0.50mm tamiili. Kuna ma olen suhteliselt laisk aerutaja, siis landi mängimisest lähtuvalt olen ise kasutanud 0.38mm tamiili. Siiamaani pole kahetsemiseks põhjust olnud, kuna tamiili katkemist pole kalaga seoses veel ette tulnud. Jah, seda on põhja kinni jäänud ja on esinenud seejärel ka ükskuid katkemisi, kuid enamasti on sellised asjad juhtunud nii kiire vooluga kohtades, kus mul nende päästmiseks ei ole lihtsalt aega jätkunud.

Landid. Üldjuhul kasutatakse voblereid, lõheputukaid ja vahel ka laiu plekklante. Enda eelistus on aja jooksul langenud volber tüüpi lantidele. Tegemist on ujuvate, 5-8 cm pikkade, erinevates värvitoonides enamasti kohalike tootjate (Joonas, Hejo, Kirakka, Poppeli, Wäylä, JAN, Lilli jt.) loominguga, mille hinnaklass on alati „kirves“. Odavaimad landid algavad 14 eurost ja küünivad 20 euroni välja.

Maksab, mis ta maksab, aga see on kõige olulisem komponent selleks, et püügil midagi (milleks ei kvalifitseeru landi põhja kinni jäämine) juhtuks. Olen nende aastate jooksul üritanud endale pea igast poes pakutavate tootjate valikutest midagi soetada ja aja jooksul on minu lemmikuks kujunenud Poppeli nimelised voblerid. Tegemist on pisut jässakate ja suhtelisest stabiilselt ning rahulikult ujuvate vobleritega, mis ei tõmble liiga närviliselt, mille mängujoon ei muutu erinevates vooludes kardinaalselt ja mis peamine – nad on pakkunud mulle võimaluse kontaktideks kaladega.

Kui korraga on paadi ahtris neli ritva vees, siis kindlasti tasub mängida erinevate tüüpidega ja erinevate värvidega. Üldise loogika järgi on landivärvuse valik põhimõttel, mida tumedam/pilvisem ilm seda tumedam lant ja vastupidi. Värvid ise on suve jooksul üsna muutuvad vastavalt vee soojusele, vee värvusele ja ilmale. Laias laastus on minu juuni lõhed himustanud tumelilla, tumerohelise või musta tooniga tuhmimaid lante; juuli alguse omad tumepunase ja juuli teise poole omad erksama punase tooniga voblereid, millele lisandunud kollakamaid ja rohekamaid toone, mis sügise poole aina kontrastsemaks ja ärritavamaks on muutunud. Lisaks värvusele on ka vobleri mäng suve jooksul muutuv – suve alguses pigem aeglasema ja laisema stiiliga ja suve keskelt sügise poolel pigem närvilisema mänguga.

Otse loomulikult kehtib ka sellel püügil reegel, et tegijaks osutub see lant, mis on õnge otsas mitte karbis. Nii ongi juhtunud aja jooksul, et üks poppelitest on mul pea kogu aeg otsas ja pea iga aasta on ta ka vähemalt ühe lõhe andnud.

Voblerid seotakse tamiili otsa vabalt liikuvatena või pannakse lõksudega. Mina ei kasuta püügil landilõkse, kuna nad muudavad vobleri liikumist. Samas lugedes soomlaste ERAt, siis paljud kasutavad lõkse ja suure tõenäosusega ei ole kala saamise juures olulist vahet. Sõlm peab olema korralik ja selle ma seon peale igat püüki uuesti.

Kuna lõhega on sellised lood, et see kala ei ole just igapäevane külaline, siis kasutavad paljud paadis lisaks veel nn harjuse ritva. Selleks on tavaline lühemat sorti spinning, mille rullil peenem tamiil, mis võimaldab leotada paadi järel erinevaid putukaimitatsioone. Jões on harjust üsna palju ja see ritv koos oma söödaga pakub vahelduseks võimalust lõhevabadel päevadel midagigi koju viia.

Püügist endast

Olles varustuse komplekteerimisega ühele poole saanud on aeg sammuda jõe äärde ja asjaga algust teha. Kuna sellisel laiuskraadil on suvel tegemist polaarpäevaga, siis üldjuhul ei ole väga vahet millal püüdma minna. Lõhe võib landi leida nii pilvises öös kui ka päikeselises keskpäevas. Kõige ekstreemsem näide selle kohapealt juhtus mul kolmandal aastal, kui olin hommikuselt triivilt libisenud sujuvalt keskpäevast üle. Väljas oli lauspäike, mis säras lagipähe ja 25 kraadises kuumuses aerutamine oli muutumas saunalaval praadimiseks. Mõistus ütles, et see ei ole kalailm ja aeg oleks asjad kokku pakkida. Täis seda rannailma otsustas üks korralik koll mu kaldapoolset ritva, mis oli vaevalt 5-6 m kaldast, rõngaks keerama hakata... Tõmme oli nii võimas, et ritva tipp oli vee kohal ja tagumine osa kiilus ennast torusse kinni. Lõhe tuli poole kerega korraks pinnale ja … järgmisel hetkel oli lant mulle „tühjalt“ tagastatud. Kogu leitsakusest tekkinud uimasus oli hetkega pühitud.

Tark õpib teiste ja loll oma vigadest. Jutustades oma elamusest mökki omanikule, tehti mulle puust ja punaseks selgeks kui lahti peab sidur reguleeritud olema. Lihtsustatult – kui võtta ühe käega landist ja teisega ridvast, siis peab tamiil kerge tõmbamise peale sidurist järgi andma.

Esimesel aastal kohapeal püüdes kadus ajataju täielikult ja enamus aega sai kalal veedetud ajal, mil tavaliselt voodis teist külge keeran. Hilisemad käigud on seda taju kõvasti korrigeerinud ning kuna mu Lappi reisid on enamasti seotud perega (abikaasa ja väike poeg), siis põhilisteks püügiaegadeks on kujunenud ikka hommiku- ja õhtupoolikud, lubades päeva perega ajaveetmisele ja öö magamisele. Hommiku- ja õhtupoolikud on huvitavamad ka selle poolest, et kogu ülejäänud jõe kalastik aktiviseerub ikka sel ajal ja jõgi sõna otseses mõttes elab madalal metsakohal liikuva päikesekiirte värvide mängus.

Et siis jõe äärde.

Kuna paadis, keset jõevoolu, ei ole enam midagi võimalik sättida, siis kogu eeltöö varustusega tuleb enne veele minekut ära teha. Kõige parem on seda teha jõe ääres – peale vobleri sidumist on mõistlik veenduda kas äsja soetatud rahahunnik ka vees mängida suvatseb ja vajadusel landi suunda reguleerivat traataasa näpitsatega utsitada. Lisaks varustuse testimisele on see ka hea aeg vaadelda, mis jõel toimub – kus kala pinnas käib, kui on teisi paate, siis milliseid trasse nad valivad jms. See on üks magusamaid ja ootusärevamaid hetki, mida ei tasu oma tormamisega ära tappa; mul on üsna mitmeid kordi juhtunud nii, et lõhe ilmutab end randumise kohast nägemise ulatuses ja annab aimu, kuskohast teda otsima peaks.

Tornio jõgi on Väylänpää kandis vahelduv - kärestikud ja aeglasemad augukohad vahelduvad ning tänu jõe laiusele (200-300m) võib kala leida ja näha väga erinevatest paikadest. Samas peatuvad lõhed enamasti teada-tuntud kohtades. Enamus minu saadud kaladest on tulnud sügavamatest aukudest või kärestike eest/tagant. Erandid on olnud seotud pigem kõrge veega ja sellisel juhul on lõhe üsna kalda lähedale tulnud, liikudes pea meetrises vees.

Selleks, et mingitki aimu tekiks kus püüda, on jõe kohta välja antud ka kaart, milles on lõikude kaupa ära kirjeldatud soovitavad püügitrassid. Kui mökkis on selline kaart olemas, siis soovitan soojalt ka see mällu talletada – nii laial jõel suvaliselt huupi sõites on lootused kalale kindlasti väiksemad . Jõest arusaamine on madala veega oluline ka turvalisuse kaalutlustel – põuasel suvel võib tekkida olukord, kus „üles“ tagasi saab mõõda väga kitsast „vagu“ sõites ja sellest väljaspool ihuvad mootorile hammast tuhanded kivid, mille kündmine mootoriga kipub kulukaks minema.

Kui aeg on käes, tuleb minna. Veele jõudes on esimene asi aerud kätte haarata, nina vastu voolu sättida ja landid vette lasta. Selleks, et neli vees olevat lanti üksteist „sööma“ ei hakkaks, lastakse landid vees erinevatele kaugustele. Ise lasen keskmiste ritvade otsas olevad voblerid 12m ja 14m kaugusele. Äärmised aga ühe 8 m ja teise 10 m peale. Nii ei takerdu paadi suunda muutes landid üksteise taha. Vastavalt voolukiirusele reguleerin püügi ajal aegajalt lantide kaugusi paadist – aeglasemas voolus lasen iga vobleri paar meetri kaugemale ja kiiremas voolus toon nad algkaugusesse tagasi. Ei tasu karta seda, et landid on paadile liialt lähedal vaid jälgida ikka seda, et landid mängiksid korralikult. Huvitaval kombel on mul siiamaani andnud parema tulemuse just lähemal olevad peibutised (äärmised ridvad).

Tornio jõe vesi on üldjuhul puhas ja enamasti ei takerdu lantide otsa prahti. Peaks aga vesi jões kerkima, on püük nii paljude ritvadega keerulisem – kiires voolus lanti sisse lapata ja seda rohust puhastada on tülikas ja aeganõudev. Vabalt võib juhtuda, et sügaviku eel lanti puhastama hakates saad landid uuesti tööle just siis, kui kalakohast oled üle triivinud. Seetõttu seotakse sellistel kõrgvee perioodidel pealiinile lantidest meetri – poolteise kaugusele kaks paarikümne sentimeetrist tamiilijuppi, mis korjavad allavoolu liikuva rohu enda taha ja võimaldavad lantidel puhtaks jääda.

Püük ise toimub sikk-sakitades liikudes. Jõevoolus keeratakse paat ca 45 kraadise nurga all vastu voolu, aerudes sellise kiirusega, et ridvaotsad näitavad landi mängu; sõites mõnda aega selles suunas, keeratakse paat pikki voolu, oodatakse kuni landid reastuvad paadiga ühele joonele ja seejärel keeratakse 45 kraadi tuldud suunda tagasi … ja jälle aerutatakse. Niimoodi liikudes kaetakse tasakese allavoolu vajudes kogu valitud püügiala. Paremates kohtades, kärestike ees või kõrval, rantide äärtel või kohtades kus on lõhe ennast näidanud, „peatutakse“ paadiga kauem, st. aerutatakse kiiremini nii, et paat liiguks väga aeglaselt edasi.

Juhtub püügi käigus toimuma selliseid hetki, kus lõhe otsustab vette langevat tamiili kasutada kõrgushüppe latina (garanteerides sellega püüdja pulsi automaatse kahekordistamise), hüpates veest välja ja maandudes teisel pool tamiili, tasub oma lihased mängu panda ja sellele koha peale paat seisma sättida. Heal juhul võib õnnestub kala võtma saada. Kohalikud legendid räägivad ka sellest, et mõnikord otsustavad lõhed üle paadi hüpata ja kui hüppe pikkusest jääb vajaka, siis otse aerutajale sülle maanduda … Kas tegemist on vaid legendiga ei julge ümber lükata ega kinnitada

Aerutades ei tasu kindlasti pöördeid ära unustada. Pöörangute käigus vahetab lant kõrgust, tõustes sügavamast veekihist üles poole ja pöörangu järel sukeldub tagasi sügavamale. See muudatus mõjub lõhele ärritavalt ja enamus võtte toimub just pöörangutel.

Paadiga aerutamise tempo on üks neid asju, mille tunnetamine võtab aega. Üldloogika on lihtne – kiire vool nõuab kiiret aerutamist, vaikne vool vaikset.

Lõhe võtt sellisel püügil on üheselt arusaadav – ridvast käivad läbi võimsad löögid ja kui kala ei uju paadile vastu, siis kaasneb sellele rullipoolne kärin. Kui lõhe võtt toimub kiires voolus, siis üldjuhul haagib kala ennast ise otsa; kui vaiksemas vees, siis tasub esimese löögi peale teha kolm neli kiiremat liigutust aerudega, et kala otsa haakida. Kord on mul juhtunud ka nii, et peale esimest pauku on tamiil täiesti lõdvaks jäänud (olukord mis otse loomulikult toob suust lagedale kõikvõimalikud teadaolevad vandesõnad) ja peale aerutamise jätkamist on ritv mõned sekundid hiljem vastuvoolu suunas sõitma hakanud – lõhe oli landi oma suhu haaranud, sellega mulle vastu ujunud ja jätkanud teekonda ülesvoolu. Tookord lõppes kõik minu jaoks õnnelikult.

Lisaks voolule mängib aerutamisel olulist rolli tuul. Üldjuhul on hea kui tuult eriti ei ole. Tuulega püügil on suurimaks probleemiks see, et landid kipuvad segi minema. Teistpidi, kui õhk täiesti seisab, siis on jõe peale asja ka kõikvõimalikel lendavatel satikatel, kes ronides krae vahele ei tekita just parimat tunnet.

Kui tuul puhub piki jõge vastu voolu, siis võib põuasel aastal püügi sisuliselt lõpetada – vool on väike ja tuul surub paati vastu voolu ülespoole ning landid on pidevalt põhjas kinni. Juhtub aga jões palju vett olema, on sellise suunaga mõõduka tuule korral püük suisa „piknik“, ole ainult mees ja aita aerudel ainult paati suunata.

Juhtub aga tuul puhuma allvoolu suunas, siis kulub kütust kondimootori tööle oluliselt rohkem ja püügimõnust võib kergelt saaks tippspordilaadne tegevus, mille tulemuseks ei ole mitte ilus hõbedane lõhe vaid järgmisel päeval valutav keha.

Jõega risti puhuva tuule puhul leiab üldjuhul varju; kuna jõgi voolab paljudes kohtades kõrgete kallaste vahel, mida enamasti katab veel mets, siis on sellise tuule korral püük enamasti mõnus ja ei nõua tugevat võitlust ilmastikuga.

Kala väljavõtmisest.

Kui kogu selle protsessi käigus on lõhe lõpuks ridva otsa saadud, siis on edasiseks tegutsemiseks kaks variant – ka võtta kala paati vee peal olles või randuda. Kuna ma olen paadis tavaliselt üksi, siis see osa on minu jaoks kogu protsessist kõige „paanilisem“. Kui ma just ei juhtu olema kärestikus, siis ma pigem ei randu. Ühe käega ritva hoides, teisega paati suunates ja teisi lante ükshaaval sisse lapates, üritan lõhe ära väsitada ja seejärel kongitsaga paati vinnata. Keeruliseks teeb selle olukorra paadi kiire edasiliikumine ja ega lõhe ridva teises otsas ka niisama oota … juhul kui on õnnestunud lõpuks kala paati vinnata, tuleb arvestada sellega, et kipakas paadis läheb märatseva lõhega kitsaks – nuiaga tuleb tegutseda kiirelt …

Millal püüda?

Tornio püügihooaeg algab mais. Esimesed lõhed tõusevad jõkke peale jääminekut (jää läheb tavaliselt mai esimeses pooles), mil vesi on väga kõrge ja ilmad veel jahedad. Sel ajal tõusvate kalade arv ei ole suur.

Püügihooaja esimene kõrghetk saabub juuni keskpaigas ja kestab nädal-kaks. Sel ajal tulevad üles jõkke suured kalad ja mökki broneerimist sellesse perioodi tuleks alustada juba aasta varem … Lõhed tulevad suurte parvedena ja see kas kala saab sõltub suuresti sellest, kas oled parve möödumisel jõel või mitte. Ilmad on sel ajal väga kõikuvad – vahel lubab juba suvesooja, samas teine päev tuleb külma vihma ja temperatuur kisub vaid mõne plusskraadi kanti. Juuni keskpaigast on pärit ka minu siiamaani suurim lõhe - 16 kilone hõbedane emane.

Olime perega laupäeva lõunast kohale jõudnud, reisist väsinud ja magamata, seadsime asjad sisse ja mõtlesin, et teen enne sauna ühe „kaks-tunnikese“. Peale poole tunnist aerutamist kui olin just lõpetamas sügavama koha tagumist serva saja meetri kaugusel kärestikust ja keerasin paadi kalda suunast keskvee poole, et sõita kärestiku keskvee poolsesse otsa … kui parempoolne ritv pani risti üle teiste ülesvoolu „liduma“, kõva kärina saatel. Haarasin kaika kätte ja sattusin segadusse – siiamaani olin kõik kalad paadis välja võtnud, aga nüüd oli paat vajumas kärestikku. Hetkelise segaduse järel pistsin ridva kahe jala vahele, hoides seda kinni ja keerasin paadi otsa kalda suunas ja andsin aerudele eht „jaansonlikult“ valu. Paat põrutas täie hooga kalda vastu ja hakkas tagasi jõkke vajuma. Egas midagi , jalad üle parda põhja, paadi nina ühes ja ritv teises käes pressisin kaldale kuivale maale. Nüüd oli aega kalaga tegelema hakata.

Esimesel viiel minutil ma teda ei näinud; vaikselt vajus lõhe kaldale lähemale, kuni kolmekümne meetri peal käis selg lõpuks aeglaselt veest välja. Siis sain aru, et see on suur. Kolmekümnelt kahekümne meetri peale tuli ta veel järgi, näitas veel korra ennast ja siis läks uuesti lidumiseks. Minu õnneks ei valinud kala kordagi suunda kärestiku poole vaid pani risti kaldaga keskvee suunas. Edasi sai temaga pool tundi „kummivenitamist“ mängida, kuni lõpuks kongitsa ulatusse jõudis. Võidurõõm oli üüratu, adrenaliinist käed värisemas. See oli see hetk, mida ma siia kaugele põhja otsima olin tulnud!

Kui juuni keskpaik on pigem kalamehele sobivam aeg, siis juuli algusest algab koguperehooaeg. Ilmad lähevad suviseks, vesi langeb vaikselt ja jõkke tulevad ka väiksemad kalad. Lappi suvi juulis on võrreldav kodumaisega – temperatuur kõigub enamasti 20 ja 30 kraadi vahel, esinevad pikad leitsakud ja vihma tuleb vähe.

Juuli alguses on kõrgvesi juba langenud, kuid veetemperatuur ei ole veel jõudnud päris suviseks soojeneda. Sel ajal tõusevad jõkke suured lõheparved. Kattilakoskis tehtavate loenduste põhjal, kus arvestatakse kalu, mis on pikemad kui 60 cm, tõuseb juuli esimeses pooles parimatel päevadel ülesvoolu pea paar tuhat kala päevas.

Lisaks värskelt tõusvatele lõhedele jäävad osad kalad ka juba paigale. Lõhet on jões palju, nad näitavad ennast ja nende hüpped paadi kõrval ajavad hinge juba meeldivalt ärevile. Juhtub sellesse perioodi sattuma veel ootamatu veetõus, mis sunnib ülesvoolu trügivad kalad mõneks ajaks paigale jääma on võimalused lõhe tabamiseks juba üsna head.

Juuli lõpus ja augusti alguses on soojadel suvedel vesi juba nii soe ja madal, et lõhed muutuvad passiivseks ja ei käivitu ühegi peibutusvahendi peale.

Püügihooaeg on eelnevatel aastatel lõppenud augusti keskel (nüüd on seda perioodi pikendatud kuu lõpuni). Vahetult enne keeluaega toimub jões järjekordne aktiivsusepuhang, sel ajal võtavad püüdjad viimast ja tänu massilisele püügile saadakse ka kenasti kalu.

Minu kogemused jäävad vahemikku juuni keskpaigast kuni augusti keskpaigani ja üldistades eelnevaid perioode julgeksin teha kaks järeldust: 1) suure lõhe tabamise parim võimalus on jaanipäeva paiku; 2) kõige suuremad võimalused Tornio lõhet tabada on juuli alguses

Reeglitest, mida enne jõele minekut tasub teada.

Lõhe püügihooaeg on mai algusest kuni augusti lõpuni.

Nädalane Tornio jõe luba maksab 40 euri; hooaja luba 80 euri, lisaks peab püüdjal olema üleriiklik kalastusluba.

Ühes kalendripäevas tohib jõest välja võtta ühe lõhe või meriforelli.
Alammõõdud on lõhel ja meriforelli 55 cm, harjusel 35 cm.

Paadist püügil ei tohi kasutada vedamisel mootorit.

Jõel ei tohi lõhet püüda pühapäeva õhtul kella 19st kuni esmaspäeva õhtu 19ni.

Suuremate kärestike ümbruses kehtivad erinevad piirangud, mis aasta-aastalt muutuvad.

Reegleid on veel ja need muutuvad erinevatel aastatel vähesel määral.

Jõe kalastusluba saab osta erinevates jõeäärsetest turistidele mõeldu müügikohtadest ja kalastuspoodidest. Üldjuhul antakse loaga kaasa infoleht värskete reeglite kohta.

Ohtudest

Tornio jõgi on kiirevooluline ja vaheldusrikas jõgi. Seetõttu tasub jõel silmad lahti hoida ja mitte liialt uljaks kätte minna. Saades lõhe ridva otsa ei tasu kindlasti unustada oma aere vette – külg ees libisedes ja aer risti vastu kivi põrgates on lihtne paat ümber keerata. Ujuma tasub minna ikka ilma püügivarustuseta!

Kuigi soojal päeval on paadis aerutades hea paar õlut lasta tasub kindlasti piiri pidada eeskätt ohutuse kui ka võimaliku „puhumise“ vaatenurgast.

Pisut lisajõgedest

Tornio jõkke suubub üsna palju väikeseid jõgesid. Põhilise auru olen omal ajal pannud Soome poolel voolavale Naamijõele (seal kehtib eraldi kalastusluba). Jõel on võimalik rännata kilomeetrite kaupa metsikus looduses, ilma et kohtaks saatusekaaslasi. Jõgi on vaheldusrikas, pakkudes varjupaika sügavamates lõikudes haugidele ja ahvenatele ning kärestike ümbrustes harjustele ja forellidele. Pikki jõge kahlates võib heal päeval otsa komistada ka korralikele vikerforellidele, mis paari aasta tagusel üleujutuste perioodil kasvandustest jalga lasid. Kuna esimestel aastatel huvitas mind eeskätt harjus, siis põhiliseks püügivahendiks sai kasutatud UL ritva ja lantideks väikeseid (nr.1-2) pöörlevaid. Harjus on meeletult kiire võitleja ja nende puhul tundub kehtivat põhimõte – mida kõvem kärestik, seda suuremad isendid.

Haugi on nii lisajõgedes, kui ka Tornios aeglasema voolu kohtades üsna palju. Kohalike jaoks on tegemist põlualuse kalaga, sest ta põhiline lõhe järelkasvu rüüstaja. Tänu heale ninaesisele ja puhtale veele on sealne haugi liha võrreldes eestimaisega oluliselt hõrguma maitsega.

Jõeforellidega on nii, et suuri kalu mul saada ei ole õnnestunudki. Samas neid seal on ja pea iga aasta saadakse paarikiloseid kalu.

Aga peale kalastuse

Lisaks kalapüügile on Lappis võimalik oma aega veeta üsna mitmel viisil.

Kõige vaatamisväärsem linn on ilmselt Rovaniemi oma jõuluvana küla ja Arctic muuseumiga. Rovaniemi on ka sealkandis midagi meie mõistes maakonnakeskuse taolist. Meie igaaastase peatuskoha lähemad linnakesed on Kolari ja Pello, üks siis vastavalt 40 km ja teine 30 km kaugusel. Need on ka meie lähimad toidupoolise hankimise kohad. Kolaris on Helsinkist tuleva autorongi lõpp-peatus, sealt edasi on veel 250 km Norra piirini ja sealt omakorda „kõigest“ 200 km imeilusa Tromso linnakeseni.

Esimesed aastad saigi peamiselt autoga võetud ette mitmepäevaseid teekondi tutvumaks nii Rootsi kui Norra lähemate linnakestega. „Lähemad“ Lappi mõistes on siis umbes nii 500 km raadiuses. Viimastel aastatel oleme rohkem kohapeal püsinud ja kalastamisest ülejäävat aega veetnud erinevatel matkaradadel ning looduses kolades. Ükskõik kuhu ja millist teed pidi minnes kohtab teel vabalt lonkivaid põhjapõtru kas üksikult või karjakaupa, nii et autoga tasub olla ettevaatlik, autojuhid annavad ka üksteisele tuledega märku teel jalutavatest või tee ääres pikutavatest põhjapõtradest. Põhjapõtradel nimelt ei ole kombeks üle tee joosta, nemad armastavad piki teed jalutada ja autosid nad suurt ei pelga, teinekord võib päris pikalt koos põdraga teed pidi vaikselt kulgeda ja temaga juttu puhuda. Kindlasti tasub ära käia ja vaadata kõik kohad mille nimes peitub sõna „koski“ – (nagu Matkakoski, Kattilakoski, Kukkolakoski) – sealt leiab alati väga ilusa vaate jõele.

Matkarajad on kõik väga hästi märgistatud ja neid on palju erinevates raskusastmetes.

Lisaks on võimalik tegeleda veel erinevate tegevustega alates ATVdega ringi sõitmisest kuni ratsutamiseni. Kui suvisel ajal peaks jõevesi osutuma ujumiseks liialt külmaks, siis võib nautida Yllasel spaad.

Lõpetuseks

Tornio jõgi ei ole kindlasti eldoraado, mis tagab alati lõhe. Tegemist on metsiku ja suure jõega, mille tundmaõppimine võtab aega. Lappi suvi, puutumatu ja metsik loodus ( kus paarkümmend kilomeetrit korralikku laia kruusateed võib lõppeda lihtsalt ühe maja hoovis tupikuna), läänemere viimased metsikud lõhed , viis kuidas seda kala püütakse ja lõpuks see tunne, mis valdab peale „kolli“ kättesaamist - see on see mida sealt otsida.