Soomes, 30. mai 2023

Tuul, tuul tuul. Pidev loode ja läänetuul püsib. Laine seega jõel ja mere poole asja pole. Tänaseks tegime plaani vaadata teisele pool linna oleva sügisese rekordkoha paiga üle ja hiljem õhtul võimalusel mere poole piiluda, siis kui tuule maha tõmbab. Kuna õhtu pidi tulema pikk, siis hommikul mökutasime kauem. Trenni jõudsime ka veel ära teha... Alles peale ühteteist liikusime paati.

Käik teisele poole linna kujunes pettumuseks. Trollimine sinna pakkus vaid väikest haugi. Vaid paar normaalsemat lõi sekka. Koha ala oli küll loodil väga lubav - saja meetrise lõigu peale loendasime oma 6-7 suur kaart ekraanil kokku. Ehk siis kala justkui oli. Nende võtma saamine aga...

Tegime esmalt jigitiiru. Pikka aega ühes ankrus, erinevate värvide läbi mängimine ja siis veel neli sellist ankrut otsa. Oma kaks tundi peksime vett vahtu. Selle aja peale saime kahepeale 4,5 võttu. Üks kohapunn küll käis paadi juures ja üks kenam pauk oli ka, aga selles viimases kahtlustan pigem haugi. Tuli teine randi alt ja korraks ärritus.

Siis trollisime selle ala oma "staarmängijatega" üle. Yozuri ega karikko ei leidnud vee alt kedagi üles. Seejärel veel tunnike jigitamist ja kahepeale 3 võttu. Ainil üks haug paadini. Ja kui hiljem ala uuesti üle loodisime, olid varjud kuhugi ära kadunud. Saa nüüd aru, olid siis kohad või mitte.

Peale kella seitset lubati meid merele. Käisime ära, et mingigi kala saamise tunne sellise tühja loopimise peale tagasi tuua. Andruse paadilt info, et punase maja all, punase ja rohelise poi vahel, oli päeval närinud. Haug. Kohaga kehvasti. Vaid üks oli tulnud. Meie saabumise ajaks oli võtt lõppunud.

Jigitasime ja paar haugi meelitasime välja. Hiljem trollisime ühte ja sama lõiku. Päris pull oli vaadata yozuri ja karikko võistlust. Alguses kui päikene veel säras, toimetas jaapani lant natukene paremini. Siis kui päike madalale laskudes horisondil olevate pilvede taha jäi, muutus järsku kõik. Karikko kukkus laamendama, yozuri vaatas vaikides pealt. Kui paari päeva eest oli sellises olukorras tehtud karikko poolt 6:0 vahespurt, siis täna juhtus täpselt sama. Lõpuks kui karikko enam ei viitsinud (võtuaeg sai ilmselt ümber), siis yozuri justkui üritas ennast välja vabandada, tuues pika lohistamise peale viimased kaks haugi koju ära. Tundub et see jaapani oma tahab rohkem päikest, karikko pigem vähem.

Õhtu pärliks kujunes mul jälle tõugjas. Olime päeval teisel pool linna paaris ankrus meelega madala vee viidikat vahelduseks loopinud, et näha kas leiab mõne tõugja üles. Ei leidnud. Mere ääres aga ühel hetkel kajakad nn tõugjate tsoonis keerutama hakkasid. Läksime kohale. Loodile joonistus mingi suurem parv, kes põhjas ja keskvees toimetas. Panime ennast sinna ankrusse. Ain jigitas, ma panin viidika otsa. Mõned visked randile ja korraga lant "kiirrongi taha" kinni jäi. Kaks tükki suutsin võtma meelitada. Jube äge püük.
Möllu seekord veepinnal, paadi ümber, ei tehtud. Kalad vist polnud päris aktiivselt jahti pidamas või siis polnud neid seal rohkem kohal. Igaljuhul rohkem võtte ei saanud.

Päikeseloojangu ajal tulime tulema.

Haugide loendamine läks täna sassi. Arvatavasti oli meil kummalgi neid 15-20 vahel. 2 tõugjat ja üks kiisk ka veel sekka - karikko lihtsalt tassib saaki valimatult paati :-) Äravõetavat koha täna ei kohanud...

Merikarvia jõgi, 29. mai 2023

Meie Soome kalapüügi plaani üks osa oli paar uut kohta avastada. Esimene oli Nakkilakoski. Teiseks valisime Merikarvia jõe. Tegemist on lääne Soomes oleva kiirevoolulise forelli jõega, kuhu on istutatud vikerforelle. Lisaks on saakideks siig, lõhe, forell ja harjus. Ära võib võtta vaid vikerforelle, teised tuleb vabastada. Jõgi on vaid 27 km pikk, kuid sellele distantsile mahub päris palju kärestikke, mis on kalastajate jaoks kenasti ära märgitud.

Alustasime lubadest. Netist ei viitsinud osta, kuigi tagantjärgi targana oleks see lihtsaim viis olnud. Alustuseks otsisime R-Kioskit taga, aga ei leidnudki. Google pakutud aadressil seda polnud. Seejärel juba K-Marketisse suundusime. Tuli välja, et müüja teadis et nad müüvad luba, aga ei teadnud kuidas. Kulus kümme minutit ja lahendus leiti. 25 eurot läks luba maksma. 2 eurot sellest müüja poolne taks, ametlik luba ise 23 euri.

Loa süsteem on keeruline. Hind sõltub millal püüda. Suvel on natukene odavam kui praegu, siis saaks 17+2 euroga hakkama. (https://www.merikarvianjoki.fi/?p=/luvat-ja-saannot/kalastusluvat).

Kalastusload olemas, käisime Eumeri kalastuspoest läbi. saime sealt ka kaardiga teatmiku, mille järgi paremini orienteeruda. Samuti oli seal kõik info lubatu ja keelatu kohta kirjas. Soetasin ka ühe spinneri, nood pidavat siin toimima. Seejärel juba jõele.

Otsutasime võimalikult palju erinevaid kärestikke läbi käia, et tekiks terviklikum pilt jõest. Alustasime Änki kärestikust. Too on mere poolt vaadates teine kärestik ja jäi meile tee peal esimesena ette. Alustuseks väikesed orienteerumisraskused, kuid lõpuks selle ikka üles leidsime. Polnud just suurem asi kärestik. Lühike ja igav. Kauaks ei jäänud ja suundusime järgmisele. Salmenkoski alla.

Selle kärestiku juures (nagu hiljem selgus siis ka paljude teiste juures) oli kõik kalaturistile ära korraldatud. Puhkepaigaks laavu, lõkkease ja puud, kemps. Lisaks kahlakate pesemise koht. Kõik need asusid otse jõe kaldal.

Ain suundus ülesvoolu, mina allavoolu minema. See kärestik juba natukene huvitavam. Oli kiiret vett, kive ja päris sügav kärestikualune koos korralike keeristega. Esimese elumärgi nägin ka ära. Kellegi kaldaäärest paari meetri kauguselt ära ehmatasin. Pani padavai minema. Selles lõigus oli mõnus püüda aga aeg surus peale ja suundusime edasi.

Kolmandaks kärestikuks sai Vaadit. Too asub kohe Stääviti järel, mida ka tahtsime proovida, aga jäi kogemata vahele...  Üks kärestik on ühelpool silda, teine teisel pool. Käisime alumise osa ehk Vaaditi päris pikalt läbi. Alguses väga kiirevooluline lõik, siis kerge saareke vahele ja veel võimsama vooluga ala selle järel. Läksime ka sealt veel edasi, kus vool oli pisut rahulikum, aga kive jõest välja turritamas terve maailm ja püügimaad küllaga.

Sellel kärestikul saime ka esimesed võtud. Ain kiirest voolust kellegi korraks pöörlevaga võtma meelitas, ma saare kõrvalt haugi üles leidsin. Too ei olnud küll see kala, mille järgi sai tuldud.

Tagasiteel tegin juttu ühe kohalikuga, kes lennukaga püüdis. Soovitas käredamaid värve. Putukatest kasutas oranzikaid, lillakaid ja saksa lipu värvides peibutusi. See viimane olla eelmine aasta talle neli kala toonud, enne kui põhja jäi. Must värv loomulikult ka teatud päevadel. Putukad ise olid päris suured. Täna tal kala polnud nii nagu ka ühel teisel soomlasel, keda hiljem nägime ja kes samuti terve hommiku oli vett piitsutanud.

Vaaditis kasutasime jõeäärse puhkepausi võimalusi ja tegime lõuna ära.  Järgmisena võtsime ette Puukoski, mida meile juba kalastuspoest soovitati. See kärestik oli juba autoaknast vaadates üsna võluv. Polnud küll väga kiirevooluline, pigem selline looklev poolkiire ala, kus kiiremad lühikesed lõigud sees. Ain läks allavoolu, mina ülesvoolu. Hiljem selgus, et ülesvoolu olid peagi eramaa sildid ees ja ta tuli seetõttu mulle järgi. Huvitaval kombel teadetetahvlil oleval kaardil polnud sellest keelualast märkigi. See oli ka ainuke eksitav info, millega kokku puutusime.

Pealelõunaks tõmbas pilvevine kenasti kardina päikesele ette ja tegi püügiolu pisut paremaks kui enne. Kes see ikka lauspäikesega keset päeva forelli püüab :-)

Lõik oli tõesti ilus ja üsna vahelduv. Ülesvoolu lõigu lõpus oli kenake pudelikael, milles vool päris korralikuks läks. Sain sellelt kärestikult ka ühe võtu, aga otsa too kahjuks ei jäänud. Võtt tuli ostetud spinneri peale.

Viiendaks kärestikuks jäi ette Konihaara. Kärestiku parkla asus sada meetrit jõest eemal ja jõe äärde vantsides selgus, et selleks et paremaid paiku loopida, peab üle väikese veenire saarele pääsema. Ain oli matkasaabastes ja nii ma kiirelt seal saarel üksi ära käisin. Polnud suurem asi kärestik. Vaid paarkümmend meetrit pikkust lõigul, mis kitsalt alalt läbi pressides kärestiku moodustas. Allapoole seda mitte kui midagi ütlev "kraav". Tulin üsna ruttu tulema. Päeva kõige vähem huvitavam lõik oli see.

Päeva viimaseks, kuuendaks kärestikuks sai Lankoski. See on merepoolt vaadates kõige ülemine. Üsna pikk, me jõudsime vaevu poole peale, ja kahes harus jooksev kiirevooluline lõik. Kui eelmised kärestikud olid suuresti lageda peal, vaid puud jõe ääres, siis see oli  sügava metsa sees. Seetõttu oli enamus püügimaad varjus ja ilmselt seetõttu kala ka pisut julgem. Siit saime siis mingis mõttes käed punaseks. Mõned väikesed forellipojad. Lisaks Ainil üks korralikum käis korra lanti nuusutamas. Mul üks poole kilone forell jalge juures lahti pääses, lisaks üks samasugune veel otsas oli. Kaaspüügina ahven ka veel sekka. Suuri st. kilo pluss kalu, mida püüdma tulime, me aga ei näinudki. Ei mängimas, ega ka kellegi poolt püütuna.

Lõik ise oli tüüpiline forellikas. Kitsas ja kiirevooluline metsavaheline püük nõudis sageli tehniliselt keerulisemaid viskeid. Üsna palju kinnijäämisi. Kaldad olid libedaid ja teravaid kive täis, nii et turnimist ikka jagus. Päeva lõpuks ikka päris ära väsitas.

Kella seitsme paiku konstanteerisime fakti, et täna me siit kala kaasa ei saa ja tulime tulema. Jõgi oli huvitav ja põnev, küll aga meie püügiaeg totaalselt (jälle!) vale. Päise päeva ajalpüüdes on saagilootused üsna väikesed, seeeest teistpidi andis valgusküllane aeg meile ilmselt parema pildi veeoludest võrreldes sellega, kui sama retke õhtul teinud oleksime.

Jõel on veel 5 kärestikku, mis jäid seekord proovimata. Suurem osa neist ka linna sees, ehk need väga ka ei kutsu... Stäävit ja Purukoski oleks siiski tahtnud ka ära proovida.

Püügivahenditeks olid meil UL ridvad ja püüdsime pöörlevate, voblerite ning spinneritega. Kõik teised keda püüdmas nägime olid lendõngega püüdjad. Igaljuhul tundub olevat põnev jõgi, mida võiks kunagi uuesti proovida. Siis tõsi küll pigem lennukaga kui spinnaga. Jõekaldad olid sageli justkui lennukameestele loodud.

Vihmapäev, 28. mai 2023

Viimase aja kalapüügi plaane suunab meil ilmateade. Täpsemalt yr.no. Tänaseks lubas vihma kuni kella kaheni ja seetõttu oli hommikune programm vabakava. Ain käis jooksmas, mina sügasin kukalt. Hästi palju sügasin.

Samal ajal oli õues kole tuuline aga vihmavaba ilm. Hakkasime ilmateates kahtlema ja sättisime kella 12 paiku peale. Seenevihm, mis tol hetke alla tuli, ei tee eesti mehele midagi. Igaks juhuks kaugele ei sättinud, ilusa maja tsooni jäime trollima ja jigitama. Seal oli hea tuulevaikne olla ja üllatusena ka kaks haugi välja jigitasin.

Ja siis hakkas kallama. Tuli kaks tundi järjest ja alles kella poole nelja paiku keeras kraani kinni. Tiksusime kogu selle aja ilusa maja tsoonist põõsa augu poole. Õnneks kala ka ei võtnud ja nii tegin ennast paadis võimalikult väikeseks, et vähem kastetud saaksin. Lubati kuni 0.5 mm tunnis vihma. No ma ei tea, pakun et see kogus tuli 10 minuti jooksul alla. Minu vanad vihmariided ja ka matkasaapad sellele valule vastu ei pidanud - varsti oli suurem osa kehast märg. Õnneks brändi andis sooja :-)

Vihm lõppes enamvähem siis, kui meie kannatus katkes. Olime just otsustanud koju sooja minna, kui võluväel pilved laiali vajusid ja päike välja tuli. Kuna vahetult enne seda olime nn "lõpetuseks" ühe jigitamise kopraaugu juures teinud ja sealt ühe koha (44cm) ning haugi välja meelitasin, siis olime dilemma ees. Äkki ikka mitte minna koju ja kuivada jõe peal ära? See viimane versioon jäi lõpuks peale ja otsustasime vaadata, et kas kuivame kohapeal ära ja saame külmast lahti.

Peagi olidki riided vaikselt kuivamas ja üsna soe olla, vaid jalad jäid läbimärjaks. Ilm oli terve tunnikese päikeseline, tuulevaikne, soe. Proovisime selle aja jooksul sügava peal mitmest kohast ja selle alumisest otsast sain teise koha (48cm) ja ca 4 kilose haugi. Üks tegelinski pääses ära, kahtlustan haugi... ja üks togimine oli veel. Ain tragis lisaks paadi alt teise samasuure haugi välja. Võis vabalt olla, et seesama kala, kelle enne olin lahti lasknud :-)

Seejärel kadus päike pilve taha, tõusis tuul ja kuna päris kuivaks riided ikkagi ei olnud saanud, oli peagi ka külm. Trollisime minema. Sügav ala ... null võttu. Ilusa maja tsoonis UV karikkoga üks haug ja kaks ära pudistamist. Ain pani ka lõpuks yozyuri pingile istuma, kuna see lant vist kaks päeva järjest kala ei võta; ja seejärel oma karikkoga teise haugi välja meelitas. Tundub, et karikko vastu saab vaid teine karikko :-) Peagi aga koju sooja kiirustasime.

Kokku siis 2 koha (esimesed mõõdus jigikohad see aasta) ja 5 haugi. Kohadest üks pruuni vertical jigiga ja teine väikese sinaka relaxiga. Mõlemad sügava pealt. 

20 minutit ulme actionit, 28. mai 2023

Hommikul oli meil taas kerge jooksutrenn ja seettõttu alles kella 11 paiku ennast jõele sättisime. Päevaks lubas loode tuult 5-10 meetrit sekundis. Tõmbasime jõesuudme plaani maha. Kuna siiamaani polnud linna teist poolt avastamas käinud, siis otsustasime selle ette võtta. Keerasime kümne haru peale ära ja tiksusime landid paadil sabas ülesvoolu minema.

Ilm oli päikeseline ja kümne haru sisuliselt peegel. Kus see loode tuul siis on? Seal peaks sellega kenake laine olema. Käänuliste kümne haru lõikude vahel tundus vahepeal, et üldse tuult pole. Vaid kaskede ladvad andsid aegajalt märku mingitest väiksematest iilidest. Kuna kalaga tundus ka kehvasti olevat, saime pea tunnise trollimise peale vaid neli haugi, siis aina enam hakkas tekkima tunne, et peaksime oma plaani muutma. Kui ikka saab mere äärde, tuleks see ära kasutada. Juba peaaegu linna väljas, otsustasimegi ümber. Võtsime ridvad välja ja suundusime hooga punase maja alla välja.

Kohapeal selgus, et ilm oligi vaikne, kerge tuul puhus, aga seegi oli pigem edelast ja laine polnud üldse hull.

Nädalavahetusele kohaselt oli paate ning liiklust jõel kõvasti rohkem. Parkisime ennast tavapärasesse paika ära ja saime jigitades kumbki mõned kalad. Sort oli väikesepoolne ja võtuhoog ka kuidagi raugemas, seega otsustasime tunnike hiljem lõunapausi trollides sisustada. Tiksusime punasest poist järgmise punase poini ja siis uuesti sama lõiku.

Haug siin ja haug seal. Ka üksik kohapunn eksis vahele. Olime vist teisel tiirul kui rohelisest poist ülesvoolu mõnesaja meetri kaugusel jäi silma kajakate parv, mis passis ühes paigas vee kohal ja tegi sööste vette. Selge, laskuvat tinti noolivad. Kui sööt on olemas, peaksid ka sööjad platsis olema. Võtsime enne sinna tsooni jõudmist ridvad välja ja loodisime ala üle.

Vee keskkihis mingisugune kalademassiiv, siis väike vahe ja põhjapeal samuti. Lisaks parvest eemal üksikud kaared. Rohkem meile infot vaja polnud, parkisime paadi ära ja kukkusime jigidega vett vahtu peksma. Juba esimese viskega oli selge, et latikas oli all. Togis üsna usinalt ilma otsa jäämata. Samal ajal aga hakati järsku paadi ümber veepinnal plärtse lööma. Vahepeal lausa nii uljalt, et enam vähem ridva tipu juures, paari meetri kaugusel keegi plärtsatas. Tõugjad?

Oleks siis üks või kaks korda löödud. Ei. Enamvähem iga kümne sekundi pärast käis plärtsakas ja seda ringiratast ümber paadi. Sellist asja polnud enne näinud ja vahetasime ruttu landid. Ain haaras pöörleva järele, mina madala vee jesse viidika värvides vobleri suunas.

Järgnes 20 minutit täiestu uskumatut möllu. Juba esimesel viskel keegi kaks korda tugevalt rabas, aga otsa ei jäänud. Teisel viskel tegid aga konksud oma töö ära ja löögile järgnes metsik kärr. Olin vobleri pannud jigi ridvale ja see oli täiega rullis. Sidur laulis, ritv rõngas, metsik pekslemine teisel pool. Võttis paar minutit aega, enne kui loom väsis ja ennast tutvustas. Oligi tõugjas. Kiire pilt, kala vabastamine, uus vise ja kõik kordus.

Vahel löödi lanti, ilma otsa jäämata, peagi aga lant ära võeti ja väsitamine sai alata. Ain vahetas landi ruttu samasuguse vastu ja sai ka peagi oma ridva rullile kärina peale. 4 kilone tõugjas. Talle esimene sellest liigist, seega ka uus isiklik rekord.

Action kestis aga edasi ja saime seda veel nautida. Tõugja löögid landile on lahedalt pikad ja tugevad. Natukene lõhe või forelli löögi moodi. Tugev, sujuv ja sellele järgnes kohe sööst eemale. Selline mulje jäi, et haarati justkui hoo pealt ja ilma kiirust maha võtmata liiguti sujuvalt järgmise söögiobjekti suunas. Ülimalt äge püük.

Umbes 20 minuti pärast rauges asi maha. All neid veel oli, aga ilmselt olime parve liiga hellaks teinud, kuna paadist oli selle aja jooksul läbi käinud 7 tõugjat! Üks ahven eksis ka veel lisaks show lõpetuseks randi pealt lanti haarama. Tõugjad olid enamasti sellise parajalt suured 2-3 kilo kanti (silma järgi, sest keset seda möllu vaid selle Aini suurima ära kaalusime), vaid üks kala selgelt eristus, too oli selline kilo+ suuruses.

Peale meeleolukat actionit saime edasi trollida. Ain oli landikastist oma karikko välja otsinud ja kuna mul oli sama tootja oma, siis läks karikkote vaheliseks haugide mõõduvõtuks. Päris pull oli sõita, kui iga natukese aja tagant mõlemas pardas ritv vajus. Mõlemad landid olid nii usinalt tööd tegemas, et sisuliselt saime hauge korda mööda.

Proovisime vahepeal jigitamise ja slaiderdamise ka ära, aga kuna seal täna midagi põnevat ei toimunud (üksikud kalad), siis tulime peagi voblerite maavõistluse juurde tagasi. Seis oli tasa, kui Ain tõi oma kastist põhimehe yozuri olukorda muutma. Alguses tunduski, et jaapanlane paneb minu lantide võtu lukku, siis aga saatsin lahinguväljale uue ostetud UV karikko ja juhtus midagi uskumatut.

Too lant otsustas sisuliselt kogu aeg võtu anda. Huvitaval kombel aga ei jäänud need enamuses korralikult otsa. Esimesest 9st võtust suutis ta vaid 2 ära realiseerida! Kui aga korraga ühel kolmest kolmikust üks konks imelikult kõveraks läks ja selle näpitsatega korrigeerides ära murdsin, läks efektiivsus ka oluliselt paremaks. Äkki oligi kolm kolmikut talle liialt palju...

Vobler oli nii hakkamist täis, et kui kala ei tahtnud võtta, siis paaril korral tundus, et lant haaras ise kala kinni. Üks haug toodi mulle sabast haagitult. Üks koha oli seljast kinni. Lisaks ka jõekarp saagina kaasa võeti. Mõni kord juhtus ka nii, et lanti löödi, kukuti otsast ja paar sekundi hiljem vajutati uuesti.

Uue landi tulemusena keerati hoopis yozuri püük tuksi. Haugide seis mis oli 18-20 minu poolt vaadatuna, muudeti viimasel sirge läbimisel 24-20 peale. Tõsi yozuri ühe kilose koha tõi, sel ajal kui UV karikko "kohalant" vaid haugidega maadles.

Õhtu lõpetuseks trollisime ilusa maja sirge ja diivani augu lõigu ka läbi. Seal voblerite rollid kergelt vahetusid. Yozuri otsustas jalad kõhu alt välja võtta ja minu karikko arvas, et nüüd on aeg tõestada oma kohapüügi võimekust. Aga vahepeal tehtud vahespurt oli olnud nii võimas, et yozuri lõpuspurdi katse põrus ikkagi läbi. Haugide võistluse lõppseis jäi 24-22 ikkagi karikkote kasuks.

Meeleoluka päeva kokkuvõtteks,  mul siis 24 haugi, 3 koha, 5 tõugjat ja 1 ahven. Ainil 22 haugi, 2 koha, 2 tõugjat. Kaasa võtsime vaid kohad ja ahvena. Jigitamisega on kohaga aga endiselt kehvasti. Trollides õnneks miskit ikka tuleb. Ainil uus isiklik rekord tõugja näol. Ja ega ma ka joriseda saa - viis tõugjat ühe päevaga (õigemini 20 minutiga), on midagi sellist mida ilmselt naljalt enam ei juhtu. Tõugjad tegid selle päeva ikka väga eriliseks!