laupäev, 26. august 2017

Lappi hooaja lõpetamine, 25. august 2017

Viimane päev, viimased võimalused. Hommikul väga vara peale minema ei kippunud - laupäeva hommikul varane start kodu suunas ja üheksasada kilomeetrilt unise peaga sõita pole just suurim rõõm. Nii sättisin ennast vee peale alles kella poole üheksast hommikul.

Väljas ilm, mida saab iseloomustada vaid ühe sõnaga - vastik. Sooja vaid mõni kraad, vihmane ja kirdetuul ka veel sekka. Ilmast tingitult valisin trassiks soome ranna. Lantideks puna-rohe-kollane edi, punane poppeli, punane edi ja lillakas hejo. Viimasel päeval enam eksperimenteerimise isu polnud.

Kammisin kaldaalust tuulevarju kuni kärestikeni. Nendest möödusin paremalt poolelt ja siis keerasin uuesti soome kalda alla tagasi. Vesi tundus olevat surnud mis surnud. Harjus vaikis täiega ja lõhest polnud ühtegi märki. Pika peale kiskus jalgadel viluks - olin kahlakad jalga pannud ning nende otsa sandaalid. Kuna vihma tilkus pidevalt ja tuul puhus peale, kiskus varbaid külmetama. Otsustasin, et kannatan kuni paatide laskmise paigani ära ja siis tulen ära sooja mökki.

Jõudnud sihtpunktini, tuli ülevalt hooga Tamur vastu. Ta oli ka ridvad just kokku pannud külma oleku tõttu. Rääkis, et oli ühe võtu saanud, kahese löögi, kuid magas selle maha. Hiljem selgus, et edi landil oli üks konks sirgeks tõmmatud... Rääkis oma jutu ära, pani mootori tööle ja lahkus sooja otsima.

Minu mõte liikus sama rada, kuid otsustasin, et tõmban veel ühe tiiru kaldast neljakümne meetri kaugusele ja tagasi. Ning seejärel lahkun. Olin mõtet lõpuni vormistamas, jäänud oli vaid oodata kuni liinid jooksevad paadiga ühele joonele ja siis ridvad välja kerida. Enne kui seda viimast manöövrit tegema jõudsin hakata vajus punase poppeli ritv, vasakult teine, otsaga jõe keskkoha poole. Paat oli selleks hetkeks rannast vaid viie meetri kaugusel ja nii ei jäänud muud varianti kui peale aerudega haakimist, kärri kuulmist hakata paati ülesvoolu suruma. Ritv jäi paindesse ja sidur kärises. Tegin siis paadiga kannatlikult lõhele "tiiru" peale. St. sõudsin ülesvoolu, tõmbasin paadi jõe keskkoha poole ja kui olin paadi saanud lõpuks kalast allavoolu, võtsin ette teised ridvad.

Suurusest polnud aimugi, pinda keegi ei trüginud ja väga eemale ka ei sõitnud. Sain kaikad kenasti paati ja seejärel tegelesin kalaga. Kui lõpuks kerimiseks läks siis tuli alguses nagu suur kala mööda põhja, kuni ühel hetkel kümne meetri kaugusel paadist küünlaid hakkas panema. Krt. ikkagi tittilohi. Pettis mind täiega ära.

Lasin tal ennast ära väsitada ja üritasin paar korda käega haarata. Ebaõnnestunult. Lõpuks kongitsa ikkagi appi võtsin. 2.5 kilone, 66 sentimeetrit, konksuhakatisega lõhepoiss. Üsna rohekat tooni juba, võrreldes eelmiste päevade omadega. Lõpuks ometi sain sooja mökki tulema...

...

Kella kolme paiku üritasin teist korda vee peale minna. Nii kui paadi rannast lahti lükkasin sain aru, et tegemist on veaga. Tuul keris ennast jõe orus parajalt tugevaks, visates korralikke iile ka veel sekka. Kui juba tuldud, siis kohe maha minema ka ei kipu ja nii otsustasin natukene ilma trotsida.

Sõudsin jõuga tupo jõe augu läbi. Unto oli mulle enne paberi peal selgeks teinud, kuidas seal peaks sõudma. Tegin teooria praktikas läbi ja tulemus oli täpselt samasugune nagu alati. No ei saa aru kuidas selles augus lõhe võtma meelitada.

Peale augu läbimist ja tuulega võitlemist oli võhm selleks korraks kapitaalselt otsas. Tiksusin ikkagi kärestikuni välja ja tulin seejärel maha ära. Lootusetu.

...

Kella seitsme paiku õhtul hakkas lõpuks tuul tuure maha võtma ja nii tormasid kõik püüdjad korraga jõele. Tegin oma viimase tiiru trassil:  kodu juurest otse saare ette, seejärel vasakult saarest mööda, saare tagune ja männi auk, üle jõe pumba auk, kärestikest paremalt mööda ja siis soome kalda alla tagasi. Kella üheksaks olin jõudnud oma "piirkonna" (paatide sisselaskmise koht) lõpuni. Aega oli veel tunnike kuniks püüda nägi ja nii otsustasin selle aja seekord igava ala peale kulutada. Polnudki see aasta sinna veel jõudnud...


Võtsin esmalt ette vasakpoolse kalda aluse. Seejärel rootsi kollase maja juurest üle jõe, et veel rootsi randa enne sirge lõppemist katsuda. Püüdsin, kuni ridva otsade mängimist veel näha oli ja siis tulin tulema. Minust jäid pimedust nautima veel viis paati. Hullud. Kuna maha sõit kestis ka oma kakskümmend minutit, siis randusin praktiliselt pimedas. Kogu õhtuse perioodi ainukeseks võtuks jäi üks harjuse rünnak.

Teistel eesti paatidel oli õhtu ka üsna nutune - vaid üks paat sai ühe võtu kätte. Teistel ei miskit.

Ja sellega oligi selle aasta lõhepüügi hooaeg minu jaoks läbi. Tamur saab veel järgmine nädal neli päeva ilusat päikeselist ilma ja langevat veetaset nautida. Kadedaks teevad need võimalused, mis tal tunduvad tulevat...

....

Kokkuvõtvalt

Kentsakas lõheaasta oli. Juuli oli olnud oluliselt parem kui ootasin, august oluliselt nõrgem kui lootsin. Oma minimaalse eesmärgi sain küll täidetud, aga on paremaid aegu olnud.

Kokku siis augustis neli lõhet, kolm neist tittilohid ja üks normaalne.

Vesi oli tavaliste aastatega võrreldes natukene kõrgem. Lasse kivi jäigi lõpuks vee alla ja saar samuti. Tavaliselt sel ajal saare peal ikka poisiga jalutamas oleme käinud... Ilmselt tänu vee kõrgusele ka kala vähe näha oli. Ei mäletagi sellist aastat kus nädala peale ühe käe näppudel lõhet mängimas näeb.

Ilmaga läks üsna nihu nagu prognoos ka lubas. Püügi mõttes vaid paar päeva seitsmest mõnusat ilma pakkusid. Suure osa püügiajast tuul untsu keeras. Kui püügi seisukohalt tähendas sompus ilm lihtsalt tumedaid lante, siis perele see ilm kohe üldse ei sobinud...

Lõhe võttudest neli tükki kohtade pealt, kus enne ka on kunagi midagi juhtunud ja kaks tükki paikadest, kus enne pole võttugi saanud (viimase päeva punase sauna alune ka sinna liigitub). Nn oma kividest ainult kaks võttu välja võlusin, hoolimata ohtrast kammimisest. Actionit jäi vähemaks kui tavaliselt.

Lantidest vaieldamatult üle prahi oli punane edi. Lisaks tuli siis üks kala poppeliga ja kaks võttu sain ka are landiga.

Are landist üks väga positiivse mulje jättis. Must-kärts punane. Mängis maru sügavale - ta oli alati esimene kes põhja kätte sai. Lisaks pidevale ja agressiivsele  mängule, viskas vobler voolus aegajalt lahedaid jõnkse sisse  - ridva otsast käis mõnus jõnksatus läbi. Eriti ilmekalt see "sise kurvi võttes" välja tuli, kui lant vahel ootamatult agressiivselt mängima hakkas. "Kurvide" mängus üldse kõige huvitavam lant, mida kasutanud olen. Samas jooksis lant oma kindlat joont ja ei kippunud teisi sööma (nii nagu hejo või jässe omad) ja nii sai teda kasutada nii keskel kui äärtel.

Üles veepinnale kerkis aeglaselt ja sujuvalt. Ajaliselt enamvähem sama kaua kui hejo vobler. Seetõttu kannatas ka väga aeglast mängu teha.

Teine, uuem testi versioon, nii head muljet ei jätnud. Mäng kuidagi kohmakam ja robustsem. Tuli nagu torpeedo, sellise kündva stiiliga. Sellega nii mõnusat tunnet ei tulnud ja talle seetõttu ka vähem mänguaega andsin.

Kuna mõlema värvivalik oli kärtsakates toonides, siis oli loomulik ka see, et võtud ainult päikeselise ilmaga sain. Sompus ilmaga ei ühtegi tonksu.  Kui värvivalikut pisut rihtida võiks see Tornios vägagi tegija lant olla. Hirmus põnev oleks olnud panna kõrvuti edi ja are ühte värvi landid ja siis näha kuidas tulemused oleksid olnud.

Järgmiseks aastaks sai mökki jälle kolmeks nädalaks kinni pandud:-)

reede, 25. august 2017

Väylänpää, 24. august 2017

Hoolimata ilmateates lubatud tugevast põhja ja kirde tuulest, valitses täna jõel haruldaselt mõnus sõudeilm. Sompus ja ülinõrga tuulega. Päeva peale paar piiska ka sellest udusest taevalaotusest alla pudises, kuid korraliku sadu mitte.

Kolm päeva tõusnud vesi, iga päevaga umbes viis sentimeetrit, nii et nüüdseks on Lasse kivi vee all, oli lõpuks stabiliseerunud. Natuke kõrge ta on, aga ei midagi hullu. Täiesti sõidetav.

Esimese tiiru tegin kohe hommikul. Lantideks sai seotud: puna-rohe-kollane edi, must-erk punane are, punane edi ja lillakas hejo. Tegin tavalise tiiru - tupo jõe suudmest, saare eest ja tagant, üle jõe pumba auku...

Jõudsin lantidega enamvähem kiige juurde välja, kui vasakpoolne kaigas (puna-rohe-kollane edi) ennast paindesse virutas. Olin silmadega sellel ridvalt just pilku puhanud ja nii sain koheselt aerudega kärri käima. Allpool kohe kärestik, tõmbasin paadi natuke ülesvoolu ära. Eemal samal ajal kala küünla tegi - krt väike. Korjasin asjad kokku, venitasin kala paadini ja tõstsin käega välja. 1.5 kilone lõhepoiss.  Sellega oli hommikupoolik lõppenud.

Tamur sai samuti ühe tittilohi ja Tarvi ka. Kahesel paadil oli korralik kahene pauk läbi käinud, kuid otsa ei jäänud. Neljas paat oli samuti kala nautida saanud, enne kui too vehkat tegi. Actionit kõigile.

...

Pealelõunal tegin lausa kolm tiiru. Ilm oli nii super et ei tahtnud seda raisku lasta.

Proovisin erinevaid paikasid kuni tasase veeni välja. Sinna ala peale endiselt ei kipu minema. Võtte ei saanud (kui üks harjuse rünnak välja arvata). Mängisin lantidega, ilma korralikku kooslust leidmata. Ja hüppeid ka ei näinud. Mulle tekib vägisi arvamus, et kalad on enamasti allpool ja siia meie lõigule pole eriti palju tulnud. Tavalised kivid, mis enamasti iga aasta kontakte pakkunud, vaikivad jonnakalt...

Tamur korjas allpool oleva tasase ala pealt välja 7 kilose emase. Kahene paat sai ühe tittilohi kätte (Iivika kivi juurest).

Päeva kõik kalad tulid edi lantidega. Kaasa võetud pappkarp edi lantidega sai praktiliselt tühjaks tehtud:-)

neljapäev, 24. august 2017

Lõpuks ometi, 23. august 2017

Hommikul kell viis jälle äratus. Hakkan juba arvama, et polegi paha nii vara hommikut vaadata. Kiire kohv ja alla jõe äärde. Väljas pilves ja maru külm ilm. Kui mökkis näitas kraadiklaas 2,4 kraadi sooja, siis paat oli puhta jääs. Ja jõgi auras. Selged miinuskraadid all orus.

Tegin väikese landivahetuse. Otsa said puna-rohe-kollane edi, punane poppeli, punane edi ja saksa värvi jässe. Harjuse vobleri vahetasin ka miski käsitöö landi vastu, mille Rovaniemist olin soetanud. Bens valatud ja suund tupo jõe suudmesse.

Huhh kui külm hakkas sõiduga, nii tegin esimesed viisteist minutit kiirsõudmist et sooja sisse saada. Sain ka. Ehk parafraseerides õige riietuse lugu, saab Torniol sõudmise puhul öelda, et pole valet riietust, vaid on vale sõudmise kiirus:-)

Trass tupo jõe suudmest Iivika kivini, sealt piki kaldaäärt esimesest kärestikust mööda, pumba auk, teine kärestik ka vasakult mööda ja viimasest paremalt ja soome kalda kividest kuni viimaseni välja. Kala ei näinud, isegi harjus ei võtnud.

...

Tegin uinaku ja kuna poiss ei tahtnud kuhugi rändama minna, siis läksin kella ühe paiku uuesti peale. Uued landid taha. Puna-rohe-kollane edi, must-kärts punane are, punane edi ja lillakas hejo. Ilm oli vahepeal soojemaks läinud ja ka päike välja tulnud.

Tegin sama trassi, mis hommikul ja rüüpasin õlut. Olin ilma seiklusteta jõudnud pumba auguni, kui otsustasin vahepeal maapeal ära käia. Kui tagasi hakkasin ennast veele sättima, tuli keegi ülevalt poolt paadiga kiiruga kihutades ja pani landid täpselt sama augu ülemises ääres paadi taha likku. Egas midagi, kratsisin kukalt ja tõmbasin mootori käima. Jõel ruumi maailm ja kuna üleval pool polnud ühtegi paati, sõitsin uutele jahimaadele.

Hooga kuni Jaanuse majani välja. Seal siis panin Jaanuse juhatatud liini peal landid järgi. Plaan oli saare esist katsuma minna. Neli ritva sees, paat just jõudnud kohakuti viimase välja turritava kivini (nii kümme meetrit sellest jõe keskpoole), kui harjuse ritva sisse hakkasin panema. Tolle kolmik konks ei tahtnud kuidagi rõnga tagant lahti tulla ja nii keerasin pilgu paariks sekundiks kõrvale. Kui uuesti pilk üles sai, oli esimene asi mida märkasin, punase ediga varustatud ridva jõhv mis jooksis ... ülesvoolu. Risti üle teiste. Ridva otsa võnkus, kuid kärri ei kusagil.

Haarasin siis vasaku käega toika ja parema käega viskasin harjuse ridva paadi ette otsa. Haakimise peale sain kärri lõpuks jooksma. Paat tormas allavoolu, kala jäi ülespoole passima. Parema käega kruttisin teised ridvad kokku ja sain keskenduda kalale. Too tegi mõnusat sõitu, kui ei ühtegi hüpet. Kuna olin paadiga just saarega kohakuti, siis oli mul maailm aega lõhe väsitamiseks.

Esimene kongitsaga haaramine läks nihu. Kala tegi põike ja kongitsa teravik vaid riivas nahka. Loomulikult mõjus see lõhele kui adrenaliinisüst ja järgnes paarikümne meetrine sööst. Peale kala uuesti paadi ligi meelitamist tegin teise katse. See läks juba paremini. Sain marjakala paati ja kukkusin nuiaga materdama (Ain paneks siia kindlasti miski kommentaari ürginimesest:-).

Kongitsast kala vabastades selgus, et olin miskile arterile korralikult pihta saanud. Järgmise minutiga pulbitses kala kehast verd ja määris paadi päris koledalt ära.

....

Pole ikka ammu ühegi lõhe pärast nii kaua tühja sõitnud. Eneses kahelnud, lantides kahelnud, usu kaotanud .... aga lõpuks ta tuli. Õhtul vajusin väsimusest juba kella üheksa paiku unne. Väga raskelt tulnud kala oli.

Strateegilised parameetrid: 90 cm, 5.5 kilo emane. Ja loomulikult punase ediga (viies lõhe sellel aastal sama landiga). Marja ca liitri jagu. Marja suurus jõhkralt suur - selle järgi küll ei järeldaks et loodus kaks nädalat ajast maas oleks. Kahjuks läks köögis midagi seekord nihu ja marjast asja ei saanud:-(

kolmapäev, 23. august 2017

Midagigi, 22. august 2017

Ilmaprognoos on selline, et päeval ei ole jõel midagi teha. Öösel ei saa ka enam püüda, liialt pime minu jaoks. Nii jäävad kasutamiseks  ainult varahommikused ja õhtused tuulepausid. See oli ka põhjuseks, miks kell kolmveerand viis varahommikul ennast juba maast lahti ajasin ning jõe äärde vantsisin.

Hommik mõnusalt sombune, tuul õrnalt põhja kaarest. Temperatuur langemas, aga täiesti talutav (kübeke alla kümne kraadi). Jõel mitte kedagi, sõua kus kohas tahad.

Landid jätsin vahetamata - hommikul uimase peaga ei tundunud hea mõte neid ümber siduma hakata. Seega said veele puna-must are, punane poppeli, punane edi ja lillakas hejo. Lükkasin paadi rannast lahti ja valisin sõiduks soome poolse ranna. Iivika kivi, esimene kärestik vasakult, pumba auk, teine kärestik paremalt, kolmas samuti, enda kivi ja Rasmuse kivi lõpetuseks.

Null lõhe võttu, null lõhe nägemist. Isegi harjus sisuliselt ei puutunud mikro voblerit. Üks ahven eksis esimese kärestiku järel punase edi otsa aga see oli ka ainukene ritvade liikumine sombuses hommikus. Kell üheksa tulin koju ära ... edasi magama.

Päev sai kooserdatud metsades. Otsisime murakaid, sõime mustikaid.  Päeva naelaks oli Rasmuse väide, et ta on murakaid söönud küll. Kui küsisin, mis värvi nood siis olid, tuli vastuseks - mustad:-) Igal juhul me ühtegi kollast ega musta murakat ei leidnudki.

...

Kell neli tõmbas tuule maha ja krapsasin kohe paati. Landivahetuse käigus läksid õhtusele esimesele sõidule lillakas poppeli, punane poppeli , punane edi, lillakas hejo. Täpselt kolm aastat tagasi samal ajal häid saake pakkunud seltskond.

Alustasin tupo jõe suudmest, üritades oma sajandat korda sealsest august võttu kätte saada. No ei õnnestu. See on ainukene populaarne sõudetsoon Väylänpääl, kus ma tulutult oma lante olen leotanud. Ei saagi aru, mis valesti teen - olen proovinud kiiret sõitu, olen proovinud laiu sikk-sakke, kitsaid sikk-sakke, otse peale sõitmist...

Augu lõpus tõmbasin paremale kaldale tittilohi kivi juurde. Surusin tugevalt aerudele, mängides lante pikalt kivi ees. Ja kui landid juba kivile peale vajuma hakkasid tegin pausi. Korraliku ja pika, kümne meetrise ... ning korraga punase edi ritv vajus. Kätele polnud vaja öelda, mis teha; juba nad surusid jõuga aerudele. Sain ridva paindesse ja kärri jooksma. Kestis kärr sirka 6-7 sekundit ja siis jäi kala paigale - selge, väike lõhepoiss. Korjasin teised ridvad kokku ja väsitasin poisi ära. Kättemaksuks nullitamiste eest korjasin ära. Selline mõõdu piiril. Tavaliselt sellised enamus tagasi olen lasknud, aga mis sa raskel ajal ikka teed.

Viisin kala koju ja tulin uuele tiirule. Püüda tohib ikka, ega ma siis rohkem lõhesid ära võtma pea. Seda enam, et eelmiste päevade võtu sageduse juures oli selgelt tegemist pigem teoreetilise probleemiga...

Võtsin sama trassi ja kala pakkunud kivist edasi kulgesin rootsi saare ette. Siin otsustas vetevana mind nüüd karistama hakata. Sõuan, sõuan ja korraga üks lantidest (hejo) täiesti lambist konksu tamiili taha ära "sõi". Tamiil krussis. Paat kaldale, kümme meetrit õngejõhvi maha, uus sõlm ja uuele katsele. Võtsin mootoriga paadi kuni nurga peale välja ja tulin uuesti samale trassile - saare ette sõudma.

Ja uuesti hejo ennast tamiili mässis. Kolmas katse ja poppelid otsustasid ennast kokku joosta. Täitsa müstika, pole enne sellist jama olnud.  Neljandaks korraks enam mootoriga üles ei läinud ja kündsin saare tagant lihtsalt edasi.

Olin suure männi juurde jõudnud, kui selja taga sõitval soome paadil lõhe lanti haaras. Saare vasakpoolsemast küljest. Väsitamine kestis päris pikalt ja selle aja jooksul kandus paat nii kaugele, et välja võtmist silmaga enam ei seletanud. Igal juhul ühel hetkel ta mootoriga sõites ülesvoolu minema sõitis - küllap sai lõhe ikka kätte.

Suure männi juurest sõitsin üle jõe, seejärel pumba auk, kärestiku eest läbi, paremalt poolt kiirest voolust alla ja siis kalda varjus olevatele kividele. Võtte ei saanud, kuid nägin kahte kala. Üks oli sealsamas suure männi tsoonis, teine kaugel eemal paatide sisselaskmise kohast allapoole, jõe keskosast natukene rootsi poole. Mõlemad nägemise hetkel sellises kohas, et pealesõitmise võimalust polnud.

Teise tiiru tegin soome kaldast kuni teise kärestikuni. Ilm oli super - tuul suri täiesti ära ja päikeseloojang oli pehmelt öeldes lummav. Ilmselt passisin enamuse ajast üle õla loojuvat päikest, selmet ritvu vahtida. Peale loojangut panin asjad kokku.

Teistel eesti paatidel samuti siiamaani null. Ka lõhe võtte pole olnud. Uued poisid (nagu ikka) sõuavad kus jumal juhatab ja ohverdavad lante vette. Ühel mehel kaks tükki põhja jäi. Kooliraha siis nüüd neil makstud, äkki saavad selle eest tulevikus ka mingi tulemuse.

teisipäev, 22. august 2017

Tornio jõgi, 21. august 2017

Hommikukohvi juues ja aknast välja vaadates ei liikunud ükski kaseleht. Selliseks kujunes kogu päev. Ilm oli küll pilves ja aeg-ajalt midagi sadas, kuid kaua lubatud põhjatuul polnud ennast veel kohale puhunud. Milline raiskamine, kui arvestada, et püüdma lubati alles õhtul kella seitsmest.

Tegime Rovaniemi tuuri ja Eeron polku matka. Vähemalt väheke looduspilte, kui kala ei saa:-)

Matkalt tagasi tulles vahtisin blogist aastate taguseid pilte ja jõudsin järeldusele, et eilne seltskond peaks olema täiesti sobiv koosseis sompus ilmaga püügiks. Nii tegin vaid ühe vahetuse ja asendasin ühe punase poppeli teise punase vastu. Sedapuhku triipudega versiooni kasutusele võttes. Kõik teised landid (peale are oma) on sompus ilmaga kenasti toiminud ja neid vahetama ei kippunud. Seega said otsa seotud vasakult paremale lugedes: erkpunane are, punane triibuline poppeli, punane edi, lillakas hejo.


Kella kuue paiku seisin juba varvastel ja lugesin minuteid. Küll nood alles venisid...

Kellapealt lasin landid sisse ja kulgesin piki soome rannikut minema.  Kogu püügiaja kuni pimedani muudkui tilkus ja tilkus, seetõttu keerulisi poognaid tegema ei hakanud ja rändasin lemmikkohast lemmikkohta. Iivika kivi, oja suue, pumba auk ... lõpetuseks enda kivi, Rasmuse kivi.

Esimese kose juures otsustas üks soomlane vägisi külge lüüa. Lähenes selja tagant ja jõe keskkohas sõites järsku mulle peale hakkas vajuma. Tuli ja tuli muudkui lähemale. Hoidsin jonnakalt oma joont ja kui paat lõpuks vähem kui kahekümne meetri kaugusele jõudis käratasin ... too midagi podises vastu, kuid eemale ära tõmbas. Ilmselt mitte väga kogenud sõudjad - hiljem nägin teda alumise kärestike kivide peal oma lante päästmas, oli vist seal madalas üritanud mingit trikki teha. Päris paraja tohuvabohu oleks saanud, kui kõrvuti sõites lõhe oleks otsa karanud.

See oli ka ainukene sündmus, mis üldse mingit tähelepanu vääris. Lõhet ei näinud, võtte ei saanud, isegi harjuseid tuli mikrovobleri otsa ühe käe näppudel lugedes. Neist ühtegi ei kannatanud ka ära võtta. Suur harjus on ilmselgelt ilmamuutusest häiritud.

Pool kümme tegin tagasiteel koju veel vahepeatuse rootsi saare juures, proovides kiiruga läbi nii saare esise kui taguse ning ka suure männi ümbruse. Minu jaoks oli juba liiga pime, ei suutnud ridvatippudest välja lugeda, kas lant mängib või mitte ja nii tulin pikemalt olemata õhtale ära.

Ei saa salata, et tegelikult olid ideaalsed olud ja päris pikalt võtab kratsima küsimus, miks võttu ei saanud. Ja miks kala ennast pinnas ei näita? Kõik oli justkui õige...aga ju siis midagi ei olnud. Homme hakkan lantidele inventuuri tegema:-)

esmaspäev, 21. august 2017

Tornio jõgi, 20. august 2017

Hommikune äratuskell sai pandud kella 6ks. Lootsin ennetada päeva peale kasvavat tuult. Uni oli aga liiga magus ja esimene tunnike püügiaega kulus kui märkamatult ära ... voodis. Peale seda sain aga jalad alla ja kümme minutit hiljem olin juba rannas.

Ilm pilves ja soe. Nii viisteist kraadi. Tuul oli juba virgunud ja puhus üsna tugevalt lõuna poolt. Lante vahetama ei hakanud ja kiirustasin püügile. Sedapuhku alustasin maja alt.

Eelmise reisi viimane sõit silme ees lasin landid paadi taha järgi. De ja vued ei järgnenud ja ilmselt täpselt samasugust ei saa ka kunagi korduma. Soome kallas kuni Iivika kivini, siis üle jõe saare taha. Seal esimene mõõduharjus otsa kargas. Kratsisin kukalt ja viskasin tagasi - päev pikk, paadis sellise soojaga kindlasti enne halvaks läheb kui koju tagasi jõuan. Kala väljavõtmine meelitas kohale ühe soomlase, kes suures erutuses tuli uurima, et mis kala sain...

Saare tagune. Suure männi auk. Tuul kasvas mühinal. Männi augu läbimiseks pidin juba hakkama paati aerudega tagurpidi lükkama, vastasel juhul oleks tuul mu vastu voolu lihtsalt saarele tagasi surunud. Kuidagi sai see siiski läbi katsutud ja suundusin üle jõe.

Pumba auk. Teine kärestik. Lasse kivi. Minu kivi. Rasmuse kivi. Null võttu, null kala nägemist. Kell 11 tulin hommikupudrule ära.


...

Vahepeal oli kohale jõudnud Tamuri mansa. Vallutasid suure gängiga kaks mökkit ja neli paati. Jõel läheb vist tulevikus vähe kitsaks :)

Kella ühe paiku läksin järgmisele tiirule. Asendasin jässe lillaka hejo vastu, landi mille keele olin peale eelmise aasta kala lõhkumist välja vahetanud ühe teise hejo keele vastu. Proovides tundus volber toimivat, ujus kenasti, agressiivselt ja sügavalt.

Alustasin tupo jõe juurest, sain kuni mökkini kenasti sõuda, kui üks paat ootamatult ette tuli. Tõmbasin seejärel rootsi kalda alla ootama ja sain punase edi ühe kivi taha kinni - tuul puhus hooti nii tugevalt, et lükkas paadile sellise hoo üles, kus lant madalas lihtsalt põhja kündis. Kinni jäämine on sellisel sõudmisel üsna loogiline tagajärg... Kerisin asjad kokku ja läksin tagasi algusesse.

Sama tiir ja Iivika kivi juures soome randa. Edasi oli pehmelt öeldes põrgu. Kõigepealt metsik tuul. Seejärel tegi metsiku paduka - jõudsin just vahetult enne vihmariided selga tõmmata - ja seejärel veel metsikum tuul. Ainukesed kohad mida sõuda kandis oli kärestike äärsed kiire vooluga lõigud. Selle käigus proovisin ära ka paat ühel ja landid teisel pool kärestiku kive püügi. Lõbusa vahepalana suhteliselt nürisse tuulepüüki:-) Viimase kärestiku juures.

Sügavates aukudes ei kannatanud üldse püüda. Jänes jooksis laine peal nagu hull ... Kui peale viimast kärestikku laiale osale jõudsin, õnnestus sügavas augus ennast kõrgeks kerinud kõrgel lainel ka korra üle parda sisse lüüa.

Tulin tulema. Võimatu sõuda. Paat käib üles alla nagu Ameerika mägedel. Landid ilmselt vees sama moodi.


Õhtu tegime maja ümber kohustusliku seenetiiru ja pannkoogiringi:-)