Soomes, 30. juuli 2020

Suvel kalapüük ei kuulu mu lemmikute hulka, kui just lappis lõhet ei püüa... nii ma just väga suure usuga seltskondlikule kalapüügi üritusele edela soome ei läinud. No mis sealt kese suve ikka saab tulla…aga seltskond oli suurepärane ja nii sai reis ette võetud.

Kolmapäeva õhtu kohale ja pühapäev tagasi. Minek seekord neljakesi, Kõuts, Mihkel ja kaks Raini - üks nimekaim ka kambas. Ilma lubas suurepärast, ehk teiste sõnadega päikest, päikest, päikest…

Alustasime hommikul kella kümne paiku. Püügitaktika oli kahel paatkonnal erinev. Nimekaimuga koos võtsime suuna mere poole. Esmalt põõsaaugu ja tünni tsoon ning seejärel trollides merele. Ega midagi rõõmustavat polnud - väike haug ja ahven. Kohast ei kippu ega kõppu. Punase maja all käisime erinevad jigipaigad läbi, kolasime merel... tulemused kõikjal samad. Haugi mõõt üldse alla igasugust arvestust. Ahven õnneks normaalne, nii 300 grammi tuuri.

Peagi mere meelevallast tulema astusime ja mitu kilomeetrit tagasi trollisime. Olukord üsna sama. Bonderi kääru välja jõudes saime esimese raporti teiselt paatkonnalt. Nemad kümne haru trollisid ja sealt Mihkel 3,6 kilose koha välja võlus. Mõned paarikilosed haugid veel lisaks. Kuna meil ilmselt enam hullemaks minna ei saanud, siis võtsime suuna sinna poole.

 

Kammisime kümne haru linnani, jigitasime vahepeale. Trollides mõned kenamad haugid, suurim pea kolmene, kohast aga ei märkigi.

Meie paadi päeva nael saabus linnas. Olime jalakäijate silla juures olevale augule paadi ankrusse sättinud, kui terve päeva säranud päikese kõrvale ennast pilveke sättis. Järgnes 5 minutit meeletut padukat. Sõna otseses mõttes keeras keegi üleval dushi kraani lahti. Hiljem paadist vett välja visates tõstsin 50 hauskaritäit paadist välja. Uskumatu kogus nii lühikese aja jooksul.

See padukas vajutas pitseri ka õhtusele püügile. Külm puges peagi nahavahele ja nii peagi kodusuunas minema trollisime. Diivani augus sai paarimees endale uue koha rekordi, 1.6 kilone kala ronis nimetu kuldse-punase vobleri otsa. Peagi aga maha tulime, sauna sooja.

Teine paatkond õhtupoole veel paar haugi juurde korjas. Nii, et mina ja Kõuts tegime kohavaba päeva. Endiselt arvan, et selline saab ka tulevik olema. Teised muidugi usuvad, et nüüd hakkabki tulema.

PS! Õhtul selgus, et tööarvuti, mis oli paadis kaasas, sai liiga suure sõõmu vett. Päris vastik oli iPadis teksti sisse toksida

Linaski luurel, 19-26. juuli 2020

Igasuvine teema, võiks lausa öelda kinnisidee - leida lähiümbruses üles linaskid - sai juuli teises pooles hoo üles. Seekord valisime lõiguks Vanamõisa kandi, kus üks ilus nurgatagune ja rohune koht, mis teooria järgi võiks vabalt sobituda. Selles püügipaigast mõnisada meetrit ülesvoolu ja ka allavoolu olen enne korduvalt tonkaga linaskile kobistanud, nii et teoorias võiks ta ka selles kohas olla. Plaan oli esmalt luurepüük teha, seejärel kohta sööta ja lõpuks nädal hiljem korralikult kalu välja tirima hakata.

...

Luurekas toimus pühapäeval. Hommikul kell viis korjas Ain mind peale ja peale kand-varvas tehnikat üle põllu olime enne kella kuute jõekaldal. Sööt sisse, õngekork järgi.

Sügavust püügipiirkonnas 2 meetri kanti. Huvitav nurgatagune, kus vahel vool ühes suunas ja mõni aeg teises suunas tüüris. Kupulehed, pilliroog ja muu roheline salat veel pealekauba. Põhja kõrgus ka erinev, viie meetri kaugusel kaldast moodustus nagu väike seljandik, mille kõrval pisut sügavam. Nagu päris... Isegi deeper sisendas usku valitud lõigu õigsusesse.

Järgnes neli tunnikest "nuru kangutamist". Armaada, mis ennast söödakohale alla istutas oli metsik ja näris isuga. Tõstsime neid järjepidevalt kaldale ja saatsime kohe vette tagasi. Sada tükki vast näkku... Pärast hakkasin mõtlema, et äkki üks ja sama kala käis edasi tagasi :-)

Mingi hetk latikalipsude punt alla tuli. Siis roosärjed. Vahele ka üks kobedam särg, mis kaldarohus plehku pääses. Turb... Linaskit me ära oodata ei jõudnud, sest päikese kerkides põgenesime palava eest minema.

 PS! Kuna ma sain esimese kala, siis ma loomulikult jälle võitsin :-)

...

Teisipäeval käisin söötmas. Pool ämbrit putru ja maisi. Õngitsesin ka paar tunnikest. Latikaparv tundus olevat koha omaks võtnud, sest neid ikka käis pidevalt kallal. Aga kõik punnid v.a üks kes kirbu konksu suutis katki väänata.

Linaskist polnud endiselt kippu ega kõppu. Ei mingeid mulle... Roosärge käis seekord rohkem uudistamas, kui eelmisel korral. Mõni neist ka päris kobe. Suurim 535 gr. Paar ahvenat ka veel lisaks. Üks neist isegi suurem kui madrus...

Kopraonu ujus üle jõe ja jäi minu kalda pilliroogu enda asjatoimetamisi tegema.

...

Neljapäev tegin uue söötmise (ülepäeva sellepärast, et lihtsalt ei jõudnud... mustikad segasid) ning istusin jälle paar tunnikest korgi seltsis. Kui eelmine kord oli latikas sageli all, siis nüüd vaid nurg. Ka rookat mitte. Ilm oli muutumas ja öösel vihm ning tuul peale tulemas. Lisaks hooti mingid  vihmapilved üle käisid. Tundus, et see vajutas pitseri võtule. Eemal latikamängu näha oli, aga lähemale nood kuidagi ei tulnud.

Esimest korda märkasin all ka mullitamist, mis võiks linaskile viidata. Tõsi ainult ühe korra. Võtma toda aga ei saanud. Ei kärbsevastse ega ka maisiga. Maisi üldse väga ei himustatud. Tunnikese neid leotasin ja vaid üksikud nökerdamised...  Kaua ei passinud ja poole kümnest panin juba minema.

...

Laupäeval pidi siis tõehetk paljastuma. Kella poole seitsme paiku õhtul sättisime jõe äärde ja viis minutit hiljem tõmbas Ain esimese (nn võidukala) latika välja. 600-700 grammi. Kahjuks see päeva kalaks jäigi. Edasi vaid nurg, nurg,... särg, latikalips, roosärg. Lugema neid ei hakanud aga oma poolsada kala lendas ilmselt meil kummalgi jõkke tagasi. Käis ohjeldamatu valge prahi söömaorgia.

Passisime kuni kella poole üheteistkümneni välja, kui konstanteerisime liuvälja direktori ütlust "siin ei ole kala (linaskit)".  Ei toiminud see meie valitud koht. Peab uue otsima. Ehk siis meie otsingud Kasari harude linaski teemal jätkuvad endiselt...Natukene pettunud ka - no oli lubav koht.

Ühe koha päev, 01. juuli 2020

Ma pole seda suvist kohapüüki siin eriti kunagi fännanud. Enamasti on päevad pikad ja üksluised. Kala ei võta, päike küpsetab ja õhtuks oledki kui küpse õun. Ega tänanegi väga palju sellest ei erinenud...

Päev algas hilja. Hommikul sadas korralikult ja ma kasutasin aja ära välja magamiseks. Vihm lõppes alles kella 12ks ja peale seda sättisin ennast vee peale. Suund sai võetud sinna, kus eile pooleli jäi. Tünni juurde. Hea hooga sai mindud, sest üksi sõites oli paat kerge ja andis kiiruseks lausa 37 km/h. Polnud paha minek.

Kohale jõudes laksasin ankru sisse ja ... avastasin, et olin oma landid maha jätnud. Kaasas vaid neli-viis enamlevinumat varianti, mida eile kasutasin ja istme peale vedelema olin jätnud. Proovisin siis paarist ankrupaigast ja sain käe peagi limaseks. Koha aga ei võtnud ja peas vasardas aina enam mõte, et peab minema lantidele järgi. Mõeldud, tehtud. 7 km sinna, teist sama palju tagasi.

Tagasi jõudes oli aga tuul kasvama hakanud ja kuna ta puhus otse suudmesse, siis keris kiirelt vastiku laine jõele peale. Peagi oli ka jänes platsis. Kaks ankrut kannatasin õõtsuval karusellil ära, kui aga teist korda ankrut välja võttes paadi ninas peaaegu üle parda oleks lennanud ja süda läikima hakkas, otsustasin lahkuda. Trollides, ülesvoolu, rahulikematesse tingimustesse.

Järgnes paar tunnikest sisuliselt mitte kui midagit. Mõned haugid, paar ahvenat, üks alammõõduline kohapunn. Kala kas jõe selles lõigus ei olnud või siis ei närinud. Võitlesin päikese käes unega, kuniks Tõnu helistas ja andis teada soovist püüdma tulla. Sättisin siis ennast väikse haru slipi juurde, kuhu härra autoga kenasti kohale toodi.

Selleks ajakas hakkas tuul ka vaikselt tuure maha keerama ja nii läksime uuele katsele. Seekord kannatas isegi olla ja saime ennast ka korralikult ankrusse. Alustuseks polnudki paha koht. Sain kohe kellegi kerge toksu. Siis haugitati paadi alt ja lõpuks ka ühe korraliku tagant landile peale lendamise. Kahjuks too otsa ei jäänud.

Peale tekkinud vaikust kolisime viskepikkuse võrra ülesvoolu. Seal läks põnevaks. Esmalt mingi väikese kala võtt rohelise neoon silikooni peale. Siis juba konkreetsem jõnks ja korra ka keegi viisakam taga oli. Siis randist sama kena jõnks ja otsa ei jäänud. Kirusin oma haakimisoskusi, keerasin siduri rohkem kinni ja vahetasin jigipea uuema vastu. Vahet polnud. järgmine võtt lõppes jälle tühja tuulde haakimisega...Ei saanudki aru, olid need siis säinad või kes. Ükski neist landile järgi ei ujunud ja kõik võtud toimusid eemalt.

Peale paiga rahunemist tegime tollimise tiiru sügava peale ja seal ka kohustusliku ankru. Mõlemad tegevused päädisid nullise tulemusega. Tulime siis tagasi vanasse ankrusse ja .. haakisin jälle paar korda tühja.

Kella veerand kümneks olime mõlemad juba tüdinenud ja otsustasime lõpetuseks teha tiiru veel korra sügava peale ning seejärel koju ära trollida. Umbes viis minutit hiljem, väikse haru suudmest mõnikümmend meetrit allavoolu, kus sügavust 8 meetrit ja lant kuidagi põhja ei ulatu, käis ridvast jõnks läbi ning vajus kiirelt paindesse. Haakimise järel korraks nagu mingi jõnksatus veel korra läbi käis ja siis miski lihtsalt paadile järgi lohises.

Võtsin käigu välja ja jälgisin pinges olevat ritva. On siis kala või mitte? Ritv seisis lihtsalt ühes asendis. Ja kui jõudsin arvamusele, et tegemist  sodiga, tegi keegi/miski veel ühe jõnksu. Selge ikkagi kala ja mitte väike. Järgnes umbes viis minutit võitlust, millest esimene pool seisnes kala paadi juurde vintsimises. Too nagu eriti üldse vastu ei pannud, venitasin teda kui jahukotti lihtsalt lähemale. Tuli siis paadi lähedal korraks pinda ja pani hirmsa sööstuga põhja tagasi. Sidurivilina saatel. Paar järgmist minutit punnis kõvasti põhja ligidal vastu enne kui ülespoole nõustus tulema ja kui järgmine kord uuesti pinda kerkis, kahvasin kohe ka ära. Hea et Mehise suur kahv kaasas oli, sinna mahtus koha vähemalt kenasti ära.


Koha kaalus 5.0 kilo ja pikkus 84 cm. Suure töö tegijaks rapala deep dancer. Sellega oli päev sisuliselt läbi, kuigi tegime planeeritud tiiru ikkagi ära ja randusime mökki silla äärde nii tunnike hiljem. Lihtsalt rohkem ei juhtunud mitte kui midagi.

Nüri on see juuli alguse koha püük. Püüad terve päeva tühja ja siis korjad suvalisel hetkel korraliku müraka välja. Ikkagi ei kompenseeri see viis minutit võitlust seda üksluiset terve päeva püüki.

Lääne-Soomes, 30. juuni 2020

Paaripäevase sõidu järel jõudsime Soome läänerannikule. Koha jõe mökki. Ees ootas tõeline seapesa, sest koroonaajal polnud seal pool aastat keegi käinud. Maja olid vallutanud hiired ja seal mingi peo püsti pannud. Õu oli kõik metsikusse heina kasvanud. Üks suur puuoks oli Bonderi paadile maandunud, aga tundus midagi hullu polnud teinud. Sild oli ka kuidagi lääbakil - üks tünnidest kondas lahtiselt silla all ringi...

Ennelõunal sättisin ennast veepeale. Tuletasin meelde oma vanu ankrupaiku, käies läbi nii kümne haru mõlemad otsad ja trollides üle vahepealse merika ala. Ei midagi. Seejärel Bonderi kääru trollimine, ilusa maja alune...ikka ei võttugi.

Edasi mere poole. Esimese võtu sain alles tünni rajoonist, aga selle eest millise - kena koha (silma järgi paari kilone) himustas rapala tail dancerit. Kammisin seda tsooni veel paar korda, kuid lisa ei saanud. Siis põõsa alla, edasi suurde auku, kus lõpuks jigile (must kp baitsi) esimese võtu sain ja teise ilusa kala kasti tõstsin. Järgmisel viskel veel keegi üritas, aga otsa ei jäänud ning peale seda jahtuti vee all maha.

Vool oli jões sisuliselt olematu. Püüdsin 17 grammise peaga ja oleks võinud ilmselt ka väiksemat kasutada, kui vaid vaikselt kerkivat tuult ja lainet poleks segamas olnud. See sundiski mind peagi seda tsooni maha jätma ning kodupoole tagasi liikuma suunduma. Trollides läksin, üks kena koha plehku pääses ja paar haugi ning ahvenat segamas käisid.

Kella neljast tulin maha, et Reet paati püüdma võtta ja ka linnas bensu järel ära käia. Enne veel põrkasin kokku Spinneri ja co-ga. Vestluse käigus selgus, et nad juba mitu päeva olematut võttu nautinud. Ja täna nende reisi viimane päev. Muu hulgas kaaluti minu "silma järgi" kahene koha 1.65 kiloseks. Aga no veri oli välja lastud ju...:-)

...

Õhtupoolne erines päevasest oluliselt. Kusagilt oli ootamatult räige vool tekkinud. Trollisime algatuseks Reedaga tünni ja sügava augu vahelise ala läbi ning seejärel parkisime augu peale püüdma. Jigitamiseks läks vaja lausa 30 grammist tinapead. Reet sai korraks kellegi võtma, mina aga mitte. Lisaks trügisid soomlased oma tirgutamisega nii nina alla, et olukord muutus tüütuks.

Trollisime ülespoole ja parkisime seal Spinneri paadist viskepikkuse võrra ülespoole. Nood olid saanud just 3+ kilose ja tundus, et nad juba pikalt seal kalakasti täitnud. Esimene vise, mis uues ankrupaigas teele läks, päädis paadi alt sellise litriga, mida pole aastaid saanud. Otsa  võtja ei jäänud. Teine vise ja paarkümmend meetrit eemalt järgmine litter. Ja jälle ei jäänud kinni. 30 grammise pea konksud olid väiksemad, kui tavalised väiksemate peade omad ja ilmselt seetõttu kalu ära ei haakinud.

Proovisin siis 25 grammistega, aga too hõljus ilmselt liiga kaua ja teda keegi ei himustanud. Tagasi suurema tinapea peale ja värvide vahetamise mängus kolmas laks. Seekord rohelisega. Kolm mega võttu - null otsa jäädmist. Krt.

Proovisime selles tsoonis oma paar tundi, aga üle ühe haugi ja ühe otsavajumise järel ära kukkunud kala, ridva otsas tunda ei saanudki. Poole kümne paiku trollisime koju ära. Tee peal vaid pudinad meid segasid.

PS! Üks Spinner ja co paatidest said 4.6 kilose. Nii, et suurt kala jões nagu oli.