Tuulehaugi püüdmas, 27. mai 2020

Aastaid on Kõutsiga juttu olnud, et peaks ka tuulekat püüdma minema, aga alati on kevadine Soome haugipüügi reis sellele mõttele vaikselt kriipsu peale tõmmanud. Nüüd, kus pandeemia kõik plaanid vussi on keeranud, otsustasime selle kala püügi lõpuks teoks teha.

Minek toimus kahe paadiga, ühes Kõuts ja Mihkel ning teises Simm ja mina. Üritus oli planeeritud nii, et ühel õhtul kohale ja teisel pealelõunal koju tagasi. Nii startisimegi Tallinnast Hobulaiule teisipäeva õhtu eel. Kõuts oli bussis 2+2 reegli rakendamise ette võtnud, pannes tagumised istmed bussi tagumisse otsa, nii moodustus keskele kena tantsuplats. Bussil sabas paat, Simmi oma ootas meid sadamas ees. Et saak mingite pisiasjade taha kinni ei jääks ja oleks meile garanteeritud, ostsime kõik neli ka ametlikult võrguload. Minu jaoks siis esimene kord elus sellist asja teha.

Hobulaiule, Simmi väga vingesse maakodusse maabudes ja kodinate lahti pakkimise järel oli esimeseks asjaks võrkude sisse laskmine. Mihkel üritas mingit võistlust veel agiteerida, aga no kuna oli kaugelt aru saada, et meie paatkond on selgelt parem :-), siis me ei lasknud ennast sellesse kaasa haarata.

Järgmisel hommikul oli äratus väga varane hoolimata südaöisest saunatamisest. Kell kuus kopikatega pandi paadimootorid käima. Võrkude kontroll andis kahetise tulemuse. Esiteks muidugi, et tuuleka kohapealt saime kasti kalaseks. Teiseks... mingid särgede hordid olid võrguliine rünnanud ja seetõttu röövis võrkude puhastamine hommikusest püügiajast päris suure tüki. Lõpuks kõigega valmis saades võtsime paatidega hoo üles ja suundusime Vormsi taha.

Seal siis uuesti puhtad võrgud sisse ja seejärel lantidega püüdma. Kuna ma plekklantidest olen viimaste aastate jooksul vaid merikatele mõeldud toodangut ostnud, siis oli minu püügivahendite valik üsna nigel. Paari landi seast miski vana professori lõpuks liini otsa seadsin, mille kolmik esimesel kokkupuutel vastasega hiljem lihtsalt purunes. Oli teine üsna roostes ja viimati ujumas käinud jumal teab mis aastal. Landile siis lips ja lisakolmik ka veel sabasse ja trollimine võis alata.

Esimene tiir mingisuguse keset merd oleva madaliku ümber ei tõotanud head. Pea tund aega ajakulu ja null võttu. Ainukeseks elusaks olevuseks vees tundus olevat üks hüljes, kes kivi peal lösutades päikest võttis.

Kuna esimene madalik läks aia taha, siis tüüris Simm paadi järgmise suunas. Rohkem Vormsi saarele lähemale, kus neli-viis paati edasi-tagasi saalisid. Võtsime ennast neile seltsi ja ... esimest korda toimus ridvaga midagi muud kui selle ühtlane värin. Keegi lõi, aga otsa ei jäänud. Natukene aega hiljem avas paadis landipüügi skoori Simm. Ja õnneks ei läinud kaua, kui ka mina oma elu esimese tuuleka harrastuspüügi vahendiga paati sain.

Edasi toimus võtte juba sagedamini. Kui esimene tuulekas võttis, siis kui ritv hoidjas seisis, siis teise ajal sain ka võttu juba tunda, hoides ritva käes. Mõni aeg hiljem, kui paar kala juba paadis olid, õnnestus ka paadist loopides esimene tuulehaug kätte saada. Nii et kõikvõimalikud variandid sain umbes tunniga läbi tehtud.

Püük ise...lant pidi olema üsna veepinna ligidal, nii umbes paarkümmend sentimeetrit pinnast allapoole. Paadi  kiirus suhteliselt korralik, kui seda tavalise trollimisega võrrelda. Loopides pidi kerima lanti paraja hooga nagu too põgeneks kellegi eest... Ja sidur kerijal (see on Mihkli uus sõna rullide kohta) peab olema üsna maha keeratud. Nii pani kala peale külge jäämist kohe kärri ja siis vaikselt meelitasid teda siduri lauldes paadini. Miks vaikselt? Väidetavalt pidavat naha küljes olev konks kalal selle katki rebima, kui sidur kinni keerata. Tänu lahtisele sidurile sai muidugi kalaga pikalt mängida, enne kui too paati maabus või plehku pääses. Aga kuna kaalu (massi) tuulekal ju pole, siis ega ta miskit erilist sõidumõnu ikka ei pakkunud küll. Üks tegi päris toreda küünla, teised aga vaid väikeseid sööste või lihtsalt pekslemisi pakkusid.

Enamus kaladest olid muidugi sabapidi või keha keskosast kinni. Vaid ühel kaladest oli konks suu lähedalt haakunud. Ja neid äraminekuid ja võtmisel mitte otsa jäämisi oli ikka päris usinalt.

Kella üheteistkümne paiku hakkas võtt jahtuma ja kulgesime esimesele madalikule tagasi. Seal ei olnud vahepeal midagi eriliselt muutunud. Tegime uuesti sisuliselt nullise tiiru umbes tunniga. Lõunapaiku sai veel üks kala siiski paati, enne kui võrke nõutama läksime ja laiule tagasi sõitsime.

Landipüügi tulemustes olime teisest paatkonnast üle (8 vs 5). Ehk siis meie paadi võit, sest loeb ikka harrastuspüügivahenditega püük mitte võrgu oma! Endal õnnestus viis kala paati meelitada ja esimese korra kohta võis täitsa rahule jääda.

Võrgupüügis aga... ütle veel, et magavale kassile hiir suhu ei jookse. Kui Kõuts ja Mihkel landipüügil enamasti tukkusid, vahel lausa ristseliti maas olles, siis võrguga õnnestus neil mingi parv üles korjata. Ühes vist oli lausa seitse tükki. Nii sai nende paatkond arvuliselt meist tublisti rohkem. Aga see ei loe:-)

Koguskooriks jäi siis nelja peale kokku 41 tuulehaugi. Kuna Simm ei tahtnud üldse kala kaasa võtta, Mihkel võttis umbes kümme tükki ja mina üle viie ei tahtnud mitte mingil juhul võtta, siis Kõuts ilmselt alles puhastab kalu nende ridade kirjutamise ajal. Loodetavasti neljapäevaks saab ta sellega ikka valmis:-)

Kokkuvõtvalt - super ilm, super seltskond ja vinge koht! Kogu reis oli äge, kuigi maru lühikene.

...

Tuuleka kohapealt siis "linnuke" kirjas. Uus liik olemas, järelikult ka uus rekord. Kolmas isiklik rekord, siis sellel aastal.

Haugi hooaja avamine Teenusel, 12. mai 2020

Viimased kümme aastat olen haugihooaja avanud Soomes. Sedapuhku see aga ei ole võimalik ja nii tuli mingi muu plaan välja mõelda. Otsustasime Ainiga, et vaja minna Teenuse jõge loodima. Äkki suviseks latikaks-linaskiks midagi silma torkab, loodime põhja ja muu hulgas kangutame hauge välja.

Ilma keeras nii külmaks ära, et hommikul vara polnud mingit tahtmist minna. Kummipaadi kokkupanek mõnekraadise sooja juures pole just mõnusaim tegevus. Nii sättisime ennast jõe äärde alles poole üheteistkümneks, kui väheke juba soojem. No umbes hea tahtmise korral 10 kraadi lausa. Päikesepaiste käes ja tuule varjus oli täitsa mõnus. Hiljem veepeal, enam mitte nii väga.

Paat kokku ja Aini  soetatud Deeper paadile sleppi. Otsustasime esimese otsa teha Laastre paisu suunas ja kui elektrimootori akut jagub, siis ülevoolu ehk Teenuse suunas ka pisut. Sealt poolt siis häda korral hea allavoolu kulgeda...

Püügist pole suurt midagi rääkida. Madalikud valmistasid üllatava pettumuse, sest isegi kupuvahte polnud kusagil märgata. Sügava ja madala vahelistel aladel konnasid ikka kargas otsa, aga ei miskit ilusat. Sügava enda pealt ei midagi. Ain sai suurima 1.7 kilo (too oli nii pirakas, et pildile ei mahtunudki). Ma ei saanud kilotki täis, kolm kala napilt mõõdus, ülejäänud päris konnad. Üldskoor tervikuna mulle 11:3 ja mis kõige tähtsam, see esimene kala ikka, too ka mulle. Seega võit mis võit, pole siin midagi vaielda:-)

Jõgi ise oli aga üsna põnev. Olin seda vaid paar korda aastakümne eest paadiga proovimas käinud. Ei mäletanud, et ta nii vaheldusrikas on. Sügavuse mõttes. Vahel viis meetrit vett, siis kaks meetrit.  Loodi järgi igasuguseid künkaid ka täis. Paisu eel üsna pikalt madal ja kivine ning siis korraga kaks viiemeetrist auku. Võiks ju nagu midagi olla...

Linaski ja latika jaoks sai paar kohta ka ära registreeritud. Suvel peab mõne neist söötmisega ette võtma.

Püüki alustasime umbes kell 11 ja neli tundi hiljem andis elektrimootor märku, et enam jaksu nii palju pole. Olime umbes poole sellest ajast maksimumkiirusega sõitnud. Kuna tolleks hetkeks oli meie asukoht natuke maad autost Teenuse suunas, mõtlesime et läheme veel natuke ja siis keerame ümber. Tagasi keerates selgus aga kurb tõsiasi, et vastu tuult sõitmiseks mootoril jõudu enam piisa. Nii tulime viimased 1.5 kilomeetrit mõlade abil. Seega täistuuridel sõites jagub akut vast 3.5 tunniks. Peab teinekord vähe aeglasemalt sõitma. Ja varuaku ikka soetama.

Lantidest ka. Kasutasin põhiliselt Soomes töötavaid Jessesid - üks viidika värvides ja teine sinakas-hõbedane-punane. Too teine töötas paremini. Juhul, kui punnide väljameelitamist selliselt võib tituleerida. Ain oma kiirabiga andunult rohtu katkus.

Seega linnuke haugipüügist nüüd kirjas.

PS! Huvitav mis aastast see märk seal jõe kaldal on?

Paguluses vol.19 - vimmahooaega lõpetamas

Viiekümne kolmas päev, 08. mai 2020

Keeluaeg läheneb kiirel sammul. Ei hakanud jalgratast leiutama ja tegin päevase püügi jõgede ristis. Poole üheksa paiku alustades ja kella kuuest ära tulles.

Kohale vantsides oli minu plats tuttavate nägude poolt hõivatud ja nii võtsin positsiooni sisse alumises ääres. Ilmselgelt mul tänu sellel ka vedas, sest vimb oli otsustanud voolus olla ja juba teise triiviga sain käe valgeks. Mingit imekunsti polnud vaja rakendada, tavaline kerge pidurdus mätta ees ja kork vajus.

Järgnevad kolm tundi olidki vahelduva eduga päris lõbusad. Kala tuli siit ja sealt. Põhiline liin, mis töötas oli kõige vastikuma jõe keskel oleva mätta ees. Üritasin sellest korgi lihtsalt üle laskmist küll vältida, tehes jõulisi pidurdusi selle ees, kuid ikkagi sain ühel hetkel ühest kirbust lahti. Aga koht oli nii magus, et mis parata.

Proovisin erinevaid mängitamise viise, kuid vaid tavaline kerge pidurdus toimis. Tavalise triivi peale ennast kala enamasti ära näitas ja kui uuesti samale liinile panin ning pidurduse õiges kohas tegin, siis kala ka sööda ära võttis. Muud mänguviisid ei toiminud.

Lõuna paiku oli mul kaheksateist vimba käes ja peale seda keeras päev ette teise näo. Esmalt tekkis muidugi tüüpiline lõunapaus, kus meie kaldal ei juhtunud kui midagi, aga vastaskaldal aegajalt kala võeti. Seejärel hakkas aga tuul keerama. Hommikune loodetuul keeras ennast kagusse ja puhus vastikult peale. Püüda oli kohutavalt ebameeldiv.

Kuna vimb hoidis terve pealelõuna suu kinni, siis käisin päeva jooksul kolm korda ka paarsada meetri allpool olevaid kohti uudistamas. Neid eilseid paiku. Esimesel korral sain ühe vimma aga ülejäänud kaks käiku ei pakkunud võttugi. Tundus nagu ei oleks seal kala all. Samas veel pisut edasi oleval sügavamal augul, tõmbas vastaskaldal olnud tonkamees enamasti vimma välja, kui ma sinnakanti olin jõudnud.

Õhtust võtulainet ei jõudnudki ära oodata, pidin varem ära tulema.

Kokku 21 vimba ja vaid 5 särge. Jagasin oma kalad kaaspüüdjate vahel ära. 

Kalal niisk jooksis mühinal nii et kohe-kohe ka kudemine peaks algama. Vigala vesi +77 ja temperatuur 10.7 kraadi. Velise vesi 12.4 kraadi.

PS! Eile olla olnud selle aasta viimane superkuu.


Viiekümne neljas päev, 09. mai 2020

Vimbade käsikaga vehkimise kevadine periood sai otsa. Tegin veel ühe pika õhtuse püügi jõgede ristis ja pidin nentima, et on olnud paremaid päevi.

Päev mõnusalt päikeseline ja soe, vast kopikas alla kahekümne kraadi. Loodetuul õnneks kergelt jahutas. Vesi on ka juba nii soe, et käisin peale päevas jalgpalli ennast jões kastmas. Vigala vee temperatuur ametlikes kanalites 11.8 kraadi.

Alustuseks avastasin kohale marssides, et neli meest laiutab mingu püügipaigas, nii ei jäänud muud üle kui sirge peale tatsata ja seal erinevaid kohti proovida. Alustasin allavoolu otsast ja jõudsin enne neli kohta läbi proovida kui kala üles leidsin. Esimene neist tuli minu kalda vooluääre juurest. Järgmine kargas otsa juba suurest voolust. Too pääses aga minema.

Mõneks minutiks tekkinud vaikuse järel kogunes kala alla tagasi ja sain veel kaks tükki juurde. Lasin nad kenasti lahti, aga kalad olid nii parajas shokis või siis üleväsinud sellest võitlusest, et parkisid ennast üksteise kõrvale kaldaääres madalas vees ja liikunud kuhugi. Kõva kümme minutit kulus, enne kui ükshaaval väikeste vahedega lahkuma hakati. Pole teine kord sumpa vaja kaasa võttagi - laod kalad lihtsalt madalasse vette ritta:-)

Peale kolmandat kala keeras parv suu lukku. All ta oli, sest aeg-ajalt anti märku, aga võtma ma neid ei saanud. Proovisin söödapallidega elu aktiveerida, aga tundus, et sooja veega see shokolaadi peibutis enam nii hästi ei tööta.

Vastaskaldal püüdnud Märjamaa mees kasutas mingit lätlaste vimbade peibutist, millel pidi olema magushapu lõhn ja sai sellega kenasti oma parve aktiivseks, noppides vahel lausa järjest. Aga ta oli vist pealelõunal ka ainukene silmapiiri ulatuses, kes kala käima sai.

Vahelduseks kolistasin jälle sirge peal ringi. Ühest kohast poolekilose turva välja meelitasin, teisest kohast ühe vimma. Kuidagi väga loid isu oli vee all. Tagasi jõudes noppisin sisse söödetud kohast veel ühe vimmapoisi, kellel niisk jooksis mis mühinal.

Seitsme paiku pakkisid minu püügiplatsil püüdjad oma asjad ja kolisin sinna üle. Ilmaasjata, sest õhtul algas vimbade pulmatants ja söömise jaoks kaladel mahti enam ei olnud. Täiesti uskumatu, kui palju neid plärtsatusi ja hüppeid käis. Paar korda üle korgi lennati, korra sellele samaga virutati... ja kogu selle melu saatel ei saanud ma kahe tunni jooksul mitte ühte võttu. Kõik kalad olid korraga nii ametis, kui üldse olla sai. Aga vaatepilt oli selle eest ilus.

Seega hooaeg sai lõpetatud viie vimmaga. Särgesid paar tükki lisaks ja üks turb ka sekka. Hoolimata nõrgast hooaja lõpust oli kogu periood ikka väga äge - kala sai saadud, vantsitud ja uusi kohti avastatud küllaga, elamusi rohkem kui rubla eest. Ja seda kõike pika aja jooksul tänu koroonast tingitud pagulusele, mis meid siia maapakku on saatnud.

Nüüdsest tuleb püügikordi oluliselt vähem, eks haugile ja turba püüdma saab ikka mindud, aga sellist sisuliselt igapäevast püüki, mida 54 päeva sai järjest praktiseeritud, enam ei tule. 

Vimbade püük käsikaga on ikka üle prahi!

PS! Valvetonka otsas käis mingi suurem kala - tõmbas vastuvoolu ujudes 15 meetrit nööri rullilt maha ja ujus rohtu kinni ning lõhkus seal lipsu.

Paguluses vol.18 - Ainiga Vigalal

Viiekümne teine päev, 07. mai 2020

Ain pidi oma Stella juba teistkorda see aasta vimmale tooma. Milline raiskamine:-) Nii oli hommik varajane ja alustasime oma uute paikade avastamise päeva kella poole seitsme paiku vanast heast jõgede ristist. Enne uusi kohti tuleb ju käsi valgeks saada.

Minu standardkoht oli sedakorda hõivatud ja nii võtsime positsioonid sisse allavoolu. Põhimõtteliselt püük samast tsoonist aga teise nurga alt. Vaevu sai kork vette maanduda, kui vimb seda juba kergitas ja nii oli paar minutit peale püügi algust võitja selgunud - esimese kala püüdja riisub meie reeglite järgi teatavasti koore:-)

Eldoraadoks siiski ei läinud. Kas ei töötanud sööt või oli vale päev, aga vimba jutti mitte ei tahtnud tulla. Vahel vimb andis märku ja vahel ka ära võttis. Lisa tuli aga väga vaevaliselt. Korra ka kellegi kobedama ka mõneks ajaks otsa sain. Sõitis hoopis teistmoodi . Alguses kalda ligi, hiljem voolu keeras ja lõpuks lahti pääses. Kahtlustan haugi, sest keegi neid viidikaid eemale peletamas käis.

Paari tunni pärast oli minu numbriline eduseis muundunud kaotusseisuks. Ain oskas voolust kala üles leida ja juhtis 4:3. Seejärel läksin avastusretkele. Paarsada meetrit allavoolu olevale kitsale lõigule. Esimene püügipaik, kus korgi vette saatsin, päädis järjekordselt kohese võtuga. Seekord ei jäänud vimb otsa, aga järgmise triivi ajal karistasin kala siiski ära. Järgnes kõne Ainile ja viis minutit hiljem tehti mulle lätlast - Ain tuli ja korjas lühikese vahega kolm vimba välja. Mina samal ajal, aga ... kolm korda keegi võttis ja kolm korda rabasin korgi taevasse. Hea, et puid selle kohapeal ei olnud.

Peagi tekkis meil kummalgi vaikus ja nii astusin õngega meetrit kakskümmend vastuvoolu. Ja hoppaa, esimese triiviga päris kalda ääre alt nöks-nöks-nöks ning raskus taga. Siit võtsin kenasti kaks vimba välja, kuid kolmandat käivitada ei suutnud. Näitas paar korda ja jäi siis vait.

Peale viieminutilist pausi otsustasin, et kordan manöövrit. Sammusin jälle paakümmend meetrit vastuvoolu ja ... ei miskit. Hm. Tegin siis veel teist samapalju ja leidsin uuesti soone üles. Sellest kohast kolm vimba praktiliselt järjest ja üks natukene aega hiljem veel lisaks. Loomulikult tegin peale järgmist viieminutilist vaikust samasugused manöövrid, aga ei. Rohkem edulugu ei kordunud.

Ain samal ajal oli paar võttu saanud, kuid lisa siiski mitte. Tatsasin siis erinevate kohtade vahet järgmise tunnikese, kui hommikune ilus ilm korraks põrgulikuks tuuleks ja väikeseks vihmaks keeras. Kala vaikis. All oli, sest paar märguannet siiski anti. Õnneks läks kole ilm üle ja mõnus ilm tuli tagasi. Mida aga ei olnud oli kala. Lõpuks ühe vimma ikka meelitasin veel välja, kuid kella 12 paiku arvasime mõlemad, et aitab. Oli vaja veel maad uudistama minna.

Võtsime asjad kaasa ja vantsisime autoni. Järgnevalt kolistasime pisut ülevalpool Vigala alevit, kuid sobivat püügipaika leidmata maandusime lõpuks Konuveresse. Ain võttis kalad kaenlasse ja marssisime kärestikust allavoolu minema. Olin seal vaid korra Tõnuga koos paadiga allavoolu sõitnud. Kaldalt püüki polnud veel proovinud.

Koht üsna lubav - voolu, laiust, kive, kõrkjaid - aga kole madal. Mingis kohas paar võttu sain, kuid kala otsa ei jäänud. Ilmselt särg. Järgmises paigas ühe särje ja haugipunni välja meelitasin. Sellele järgnes telefonikõne, mis andis teada, et eemale püüdval Ainil vimb käes. Vantsisin talle seltsi. Ka lätlaseks:-)

Koht kena. Vool on, tagasivool ka, pöörised vees, sügavust ka piisavalt. Nii kahe meetri alla. Polnud paha paik. Eriti seetõttu, et sai tagumiku muru peale maha istuda, sest lõpuks ometi olime püüdmas kohas, kus oli korralik kallas:-). Niimoodi istudes, lebotades püük on saadanast - peagi juba mõnus uni peale tikkus. Paar särge me sealt veel saime, kuid vimba rohkem mitte. Kummalgi paar ilusat võttu, kuid otsa nende tegijad ei jäänud. Peale kella kolme, kui silm juba päris kinni hakkas kiskuma otsustasime lõpetada. Lubav koht küll, aga õhtust võttu ootama jääda polnud meil kummalgi enam isu. Koju ära.

Mul siis  kokku 11 vimba ja Ainil 9. Mõned särjed ka mõlemal. Ja üks haugipunn mul veel kaldal käis. Tore ja mõnus püügipäev oli. Paar head uut püügipaika ka nimekirjas juures.

Veetase Vigalas +80 ja veetemperatuur 10.8. Kuigi päeval oli vaid 12 kraadi sooja, siis päikese käes ja tuule varjus oli ütlemata mõnus. Tugeva loodetuule käes aga... Õhurõhk oli tõusnud 755 mm-ni.

Paguluses vol.17

Viiekümne esimene päev, 06. mai 2020

Puhkuse esimese päeva magamine ei tahtnud mitte välja tulla. Juba kella poole kaheksast olin üleval. Peab seda põõnamist vist rohkem harjutama:-) 

Pikalt kodus ei molutanud ja juba kella üheksaks olin jõgede ristis kohal. Väljas juba siis imeilus ilm. Päeva peale tegi 16 kraadi sooja, lauspäike. Kuna loodetuul jäi püügipaigas metsa kinni, siis sõna otseses mõttes praadisin ennast kuus tundi jutti. Aga mõnus oli. Veetsin poole ajast lausa T-särgi väel. Vaid kummikud jalas olid tülinaks.

Teisel kaldal ka mõned püüdjad, nii eestlasi kui venelasi ning koeri ka veel sekka. Saatsin oma shokolaadi maitselise pudrukuuli vette ja sättisin lihtkäsika korda. Raskem ja suurem variant discopallist sai otsa seotud - tahtsin ikkagi suurest voolust pidurdades ka püüda.

Esimene tiir sügavuse sättimiseks ja teisel tiirul läks lahti. Täpselt selle liini pealt, kuhu söödapall oli maandunud. Tavalise triivi peal sai tehtud kerge stopp ja kork kerkis. Esimene vimb rahmeldas otsa. Seekord oli vaja kalad ära võtta ja sättisin sumba vette. Järgmine tiir, sama koht, sama liigutus, sama suur kala. Esimesed vimmad pigem natukene väiksemad kui tavaline keskmine kaal. Kolmas kala paar tiiru hiljem aga juba kenake. Ei hakanud teda tamiilist tõstma ja ronisin lausa alla veeäärde talle vastu. 700+ kena paks vimb.

Uhasin iga paari minuti tagant väikeseid söödakuulikesi ja nii õnnestus parv kenasti paigale saada.  Kuus kala tulid praktiliselt järjest enne kui all vaiksemaks kiskus. Kas sai parv hõredaks või oli põhjus milleski muus, aga sellise hooga enam pidu ei jätkunud. Kala oli all, vahel andis märku, mingi aeg võttis ära. Kui esimese tunni skooriks oli 6 kala, siis teine tõi vaid kolm. Tõsi mõned särjed ka lisaks.

Kolmandaks tunniks oli söödetud koht päris ära jahtunud ja sain hoopis altpool tagumise mätta kõrvalt kaks poissi järjest võtma. Hiljem ka kolmanda - too rabas juba tagasi tõmmatavat kirpu hoo pealt, kuid ei jäänud otsa. Sama tunni lõpuks aga kogunes söödetud püügipaika piisav hulk vimbasid ja võtsin kolm kala vanalt platsilt veel juurde. Seejärel tekkis vaikus.

Kestis too lausa tunnikese. Vastaskaldal, kus muidu oli üsna vaikne sattus üks kena naisterahvas lammutama. Vist oma neli vimba tuli väikeste vahedega. Mul sel ajal aga isegi mitte kergeid kergeid puuteid polnud - tundus, et kala ei olnud lihtsalt all. Vaikuse lõpetas alles tund aega hiljem kaks võttu voolu piirilt. Esimene oli selline, et haakimise järel anti mulle tagasi vaid paljas kirp - kuus vastset oli ühe liigutusega eemaldatud. Mustkunstnik selline... Teisel triivil suutsin kala aga uuesti võtma meelitada ja seekord sai vimb ka otsa haagitud. Ka kena pätsike, võitles voolus mehiselt.

Sama tunni sees sain söödaplatsilt ka veel kaks võttu ja ühe neist kätte, kuid seejärel keskpäevane siesta vee all jätkus. Seekord ka teisel kaldal. Kella kolmeni passisin ja siis tulin tulema.

Kokku siis 16 vimba ja vaid 5 särge. Ämbri sain kenasti täis ja vantsisin selle palavaga üle põllu autoni. Selja sai päris märjaks.

Vigala vesi +83 ja temperatuur 11 kraadi. Velise jõgi +50 ja 13.6 kraadi! Selliste veetasemete juures lookleb Velise kenasti minu kalda alla välja, andes võimaluse proovida nii voolust, selle servast kui ka vaikselt alalt. Ideaalsed tingimused. Õhurõhk 748 mm.

Paguluses vol.16

Neljakümne seitsmes päev, 02. mai 2020

Laupäeval käisin Pärnus last vanaemale näitamas ja ka oma lapselastele nende onu näitamas. Mõlemad aktsioonid toimusid koroona seadusi järgides - üle aia distantsi hoides.  Poiss ei olnud 47 päeva ühegi võõraga face-to-face suhelnud ja nii võttis ta tükk aega vedu, et harjuda. Nagu koopaelanik oleks inimeste juurde lastud. Natukene naljakas oli.

Maale tagasi tulles sadas juba kenasti. Päevaks lubatud vihm oli kohale jõudnud. Otsisin oma kummikostüümi välja ning sättisin ennast kand ja varvas meetodil jõgede risti. Kella poole viie paiku. Rahvas oli vihma eest ilmselt pakku jooksnud, sest vaid Velise otsa peal oli paari liikumist märgata. Tõsi, hiljem ilmus ka minu kaldale kaks püügiseltskonda. Mõlemad koos väikese lapsega. Ühel naine ka veel kaasas. Kalapüük väikelastega vihmas on koroona perekondade uusim lubatud meelelahutus?

Algus oli pehmelt öeldes võimas. Peibutussööt sai sisse visatud, saatsin korgi samasse kohta järgi. Too sai vaevu vertikaalse asendi sisse võtta, kui keegi teda koheselt upitama hakkas. Vimb. Järgmisel tiirul veel üks toks, kuid võtt jäeti pooleli ja järgnes pool tundi vaikust. Siis tagumise mätta eest üks vimb lõpuks käivitus. Ja jälle järge ei tulnud.

Järgmine vaikus kestis tunnikese. Ei ühtegi puudutust. Isegi mitte särgede poolt. Vahet ei olnud millist liini pidi püüdsid, kas mängitasid või pidurdasid, lasid vabalt triivi või ei visanud üldse rakendust vette - tulemus oli kõikidel juhtudel täpselt ühesugune. 

Kolmanda vimma leidsin voolust üles. Järjekordselt üksikuks jäänud võtt. Kella kaheksa paiku sain veel kaks võttu väikese vahega ja kui tundus, et õhtust lainet enam ei tule, pakkisin poole üheksast ennast minekule. Vimb ikka eriti kapriisselt võttis ja mis veel üllatavam, särg ei võtnud üldse. Kokku need viis vimba ainukesteks kaladeks jäidki. C&R.

Vastaskaldal ei tundunud ka parem olevat. Nägin vaid ühte vimba seal saavat. Püüdja rääkis, et eile oli ta seal lühikese ajaga üheksa tükki noppinud. Ka Velise püüdjad lahkusid üsna varakult minema... Olles nüüd paari vihmakorraga suhteliselt niru võttu kogenud, julgeks teha järelduse, et vimb kardab vihmas märjaks saada:-)

Jõekallast oli keegi jälle läbustamas käinud. Konid hunnikus, söödapaki kott vees hulpimas, plekkkopsik jalaga laiaks löödud... Ei tea kas see on mingi üks ja sama tüüp, kes sellega hakkama saab? Seekord olin tubli ja koristasin kogu selle prügi kaasa. Kui teaks kellele see saata, paneks kulleriga teele... Teisel pool jõge nägi olukord veel hullem välja, mingid Rimi kilekotid jms vedelemas. Kole vaatepilt. Haiged inimesed.

Veetase Vigala jõel +83 ja temperatuur 7.9 kraadi. Õhurõhk 744 mm.

PS! Kõrvukräts on veel alla poole kolinud, olles nüüd vaid ca 3m kõrgusel maapinnast. Istub seal ja passib oma pead kruttides. Äge tegelane.



Neljakümne kaheksas päev, 03. mai 2020

Seekord tegin päevase tiiru turva alale. Homme on plaanis pealinna külastada ja selleks peab õhtul kõvasti ettevalmistusi tegema. Auto puhtaks küürima ja puha... Kell 12 olin platsis. Väljas ütlemata mõnus ilm - pea tuuletu, soe (14 kraadi) ja sompus. Parim kalapüügi ilm mida tahta. Võtsin tooli ka veel kaasa, et oleks parem molutada.

Peibutussööda tegin seekord shokolaadi trapperi omast. Ei hakanud eksperimenteerima. Pallike sisse ja mõni tiir hiljem algasid märku andmised. Puudutus siin ja puudutus seal. Tükk aega sai meelitatud, enne kui esimene ära laksas. Korralik 700 ne. Alguses nii põhja ronis, et turba kahtlustasin.

Järgmisega läks aega, näitas ja näitas, kui lõpuks ära võttis. Mõtlesin, et vahetan siis kirbu väiksema vastu, et äkki aktiveerub kala paremini. Aga ei ühti. Ikka samamoodi. Nii jõudsin umbes tunniga nelja vimmani, kui võtt lõppes. Tundus, et parv alt ära ei läinud, sest keegi aegajalt ikka togis kirpu, aga ära võtmisi enam ei tulnud. Kuniks alla jõudis särjeparv. Koos vihmaga. Näris samuti heitlikult. Nii neid pika meelitamistega ikka noppisin. Üksik vimb ka nende vahele veel.

Vihm lahkus ja keeras tuulisemaks. Edelatuul puhus üsna jahedalt näkku. Tunniga oli mul soojatunne kadunud ja kuna lisariideid kaasa polnud viitsinud võtta pakkisin kella nelja paiku asjad.

Kokku siis 5 vimba ja oma paarkümmend särge. Enamus neist kohalikud ja sellised paarisaja grammised. Üks nurg ka veel lisaks. Oli üks ütlemata sandi võtuga nädal.

Vesi jões tõusmas olles +87 ja temperatuur 9.1 kraadi. Õhurõhk vaikselt tõusmas, 751 mm.



Neljakümne üheksas päev, 04. mai 2020

Seekord jäi püük vahele. Käisime pealinna uudistama. Kohvikusse ja loomaaeda sedapuhku ei jõudnud, aga põnev oli küll - nagu välismaale oleks sattunud:-) Nüüd mõnda aega jälle sinna asja pole ja maaelu paguluses jätkub.

Valvetonkad ei ole viimase kahe päeva jooksul ühtegi vimba andnud. Huvitav vaikus.

Ain käis omal kohal ja sai 5 vimba. Minu platsilt kusjuures vaid särge ja nurgu.

Vesi Vigalas +87 ja temperatuur 8.9 kraadi. Rõhk vaikselt kerkib, 753 mm.


Viiekümnes päev, 05. mai 2020

Juubel. Ja rekord maakodus järjest elatud päevades, mis pikeneb iga päevaga ja mille lõppu ei paista. Kuna Soome haugile siis ka ikkagi ei saa otsustasin homsest nädala puhkust teha, et vimbadest viimast võtta ja lihtsalt magada. Eestis ma eriti haugi ei viitsi taga ajada, nii et see teema mind peale pühapäeva väga palju just ei ahvatle. Mõned korrad kindlasti saab käidud, aga mitte iga päev.

Peale tööd tegin kolm tunnikest (18-21) oma turva platsil. Neli vimba poole tunniste vahedega ja 25 särge. Tundub, et söödaga läksin nihu. Kordagi ei saanud vimba alla pidama. Tõsi särjele mõjus kasutatud trapperi punane eriti vastikult haisev bloodworm hästi. Nii kui suurema pommi panin oli veerand tundi särge kindlustatud. Enamus kohalik, mõni üksik ka mere oma.

Vesi Vigalas +85 ja temperatuur 11.7 !!! kraadi. Eilne ja tänane päev on kõvasti veetemperatuuri tõstnud. Täna vist isegi 16-17 kraadi ära tegi. Ida tuul polnud ka piisavalt tugev, et maha jahutada. Õhurõhk sammuke kõrgemal kui eile 754 mm. Valvetonkad ei paku juba kolmandat päeva vimba. Tundub, et laskuv särjearmaada rüüstab ussid enne ära, kui vimb mööda läheb.