Lääne Soomes, koju, 23. oktoober 2016

Hommikune liikumine majas algas alles peale kella üheksat. Ega ei olnud ka põhjust varem ärgata, sest õues oli selline tuul, et saunamaja praktiliselt kõikus. Pilves ka, no ei antud meile see reis seda päikest eriti...

Kõutsi hommikune saak päädis ahvena ja linaskiga. Saak ära vaadatud venitasime ennast jõele. Nii poole üheteistkümne paiku. Kui eilne plaan oli minna uuesti teisele poole linna, siis hommikune pikalt magamine tõmbas sellele plaanile vee peale. Pole ju mõtet sõita pool tundi, et siis tunnike kala püüda ja kohe koduteele asuda. Nii võtsimegi ilmale vastavalt ette kümne haru - vähemalt tuulevari oli garanteeritud.

Esimene peatuspaik saare all pakkus kohe paar võttu. Korraks ka keski otsas oli - ilmselt ahven - kuid kätte kedagi ei saanud. Edasi kulgesime ülesvoolu. Vahtisin loodi ja potentsiaalsemates paikades panime ankrusse. Enamus neist täiesti tühjad peatused, paaris mingi ahvena togin. Kohast ei kippu ega kõppu.

Jõudsime juba silla vaateulatusse, laiema koha peale, kus madala servast lõpuks haugidele närvidele käima hakkasime. Mul miski punn, Tarmol kilone "koll". Järgmisest ankrupaigast korraga veel üks nagistamine, tüüpiline haugi tõmblemine ja veepinnale ilmus ... koha. Üllatus missugune. Kiirelt kahva. 44 senti. Püügipaik tundus hoobilt poole potentsiaalsem kui enne.

Saime seda paika veel kümme minutit (tulemusetult) piinata, kui olime sunnitud kodutee ette võtma Laevale ja koju... Mihkel paar haugi oli saanud, kümne harul trollides.

...

Kokkuvõtvalt üsna lahja reis. Vesi kole madal, voolu väga vähe. Ilm ka kogu aeg selline hämarik. Iga päeva peale mingi huvitavam veerandtunnike juhtus, kuid üldiselt ainuke normaalsema võtuga päev oli see esimene (kui laupäevaseid haugivõtte mitte arvestada), see ainuke päikeseline päev.

Värvidest erinevatel päevadel erinevad tulemusi pakkusid - wake kloun ja mootorõli, daiwa sini-kuldne.

Ära minnes tõmbasime paadi ka kaldale - aitab küll selleks aastaks soome kaladest. Vaja eestimaiseid ka kiusata.

Seltskond oli muidugi lahe ja lõbus oli olla. Puhatud.

Lääne Soomes, laupäev, 22. oktoober 2016

Päev algas nagu iga teine. Vähemalt Kalevi jaoks, kes hakkas juba hommikul vara ringi kooserdama. Ülejäänud põõnasid edasi. Ja nii juhtuski, et veekõlbulik olek saabus alles poole kümne paiku. Ega varem poleks tahtnud ka, sest väljas ikka väga-väga vastik ilm. Öösel oli tuule üles keeranud, pilves ja kole vilu päev tõotas tulla... See eest sai palju ja erinevaid võileibu paatidesse meisterdatud...

Kõutsi hommikune saak polnud teps mitte nii hea kui eile - haug, poole kilone ahven ja üks turb. Nii palju siis lubatud värskest suitsulinaskist... Saak üle loetud, suundusime jõele. Plaan oli teisele poole linna minna. Esimese peatuse tegime diivani augus. Triivis viskamine päädis Tarmol haugipunniga. Tagantjärgi tarkusena tuleb tõdeda, et see oli selge märk terveks päevaks...

Järgmine peatus kahe silla vahel, kus juba kolm konkureerivat paati ees kooserdas. Veendusime, et kala alles magab ja sõitsime läbi linna. Sinna kus eelmine reis Koiduga kala olime leidnud. Paik kenasti ära looditud, ankur sisse ja esimene vise mootoriõliga teele. Lobisesin midagi sel hetkel, kui lant paadi alla jõudis ja solgutasin seda seal põhja peal... kui korraga tõste peale keegi otsa vajus. Lihtsalt nagu narts. Pea kilone koha (50cm) leidis tee kasti. Algus polnud paha.

Teine vise teele, võtt selline imelikult nagistav ja sama suur kala taga. Mõni sekund hiljem otsast pudises. Paar viset vahet veel üks võtt kuid otsa ei jäänud. Jälle paar viset vahet ja neljaski otsa kargas, kuid samuti paari sekundi pärast ära pudises. Ei aidanud seegi, et olin juba esimese võtu järel lisakonksu pannud. Koha kuidagi väga laisalt rabas ja lihtsalt otsa ei jäänud. Viiendat võttu

pidi pikalt ootama ja lõpuks üks neljakümnene paadis käis. Seejärel tulid aga Kõuts ja Mihkel kohale ja loomulikult panid kalad suu kinni (kass ju ikkagi ähvardavalt lähedal:-)).

Kammisime seda tsooni veel tunnikese, kuid peale haugide keegi käima ei läinud. Seejärel edasi kulgeda otsustasime. Lõuna ka käes, söök vajas söömist. Panime voblerid järgi ja trollisime ülesvoolu minema. Esimene võtt, ilmselt koha oma, tuli koheselt samast tsoonist. Otsa ei jäänud. Teine sada meetrit hiljem ja sellise pauguga. Korraks keegi taha jäi ja siis korraga tühi nöör... Lant koos trossiga oli läinud.

Silla all tegime peatuse ja pildusime uuesti jigi. Tarmol korralik pauk ja kui žiletiga lõigatult lant läinud. Mul üks haugipunn paadi juures käis. Seejärel suundusime hooga pansionaadi alla. Pool tunnikest kulutasime seal. Üks kena poole kilone ahven ja veel kellegi võtt klouni peale. Eldoraadot seal siiski polnud ja nii suundusime tagasi. Alustuseks võtsime koha tsooni, kuid seal täiega vaikus. Seejärel kolisime sirge keskpaika ja pildusime seal.

Poole kolme paiku läks asi huvitavamaks. Haug aktiveerus. Tüüpiline stsenaarium oli selline, et vise randile, pauk ja lant oli läinud. Sügavasse visates aegajalt koha märku andis ja üks nii 43-45 sendine kohapoiss ka korraks paadi juures käis. Kuna Tarmo samal ajal järjekordset haugile ohverdatud lanti vahetas, siis kahvata ei viitsinud ja nii too punn ära pudiseski...

Jõgi sellel sirgel ikka jube kihvt. Laiust piisavalt, vast nii 50-60 meetrit. Samas sügava osa (7-8 m) laius vaid nii 20 meetrit. Ja loomulikult ei jookse see otse, vaid ikka kuidagi käänuliselt. Lisaks põhi parajalt kõikuv, nii et kalal peidupaiku kui palju. Kammisime terve sirge viskepikkustega läbi. Lahe koht.

Haug tundus ennast kuidagi eriti käima tõmmanud olevat. Ühel randi äärde tehtud viskel sain korra lausa kolm võttu järjest - esmalt pauk ... otsa ei jäänud, enne kui lant uuesti põhja jõudis vajuda, uuesti pauk ja jälle otsa ei jäänud. Kui seejärel ühe pöörde rulliga tegin, siis kolmas löök ja ... lant läks. Kolmanda kaotatud landi järel andsin alla ja panin trossi vahele. Paar haugi seejärel Kõutsile ära võtsin. Tarmo jonnis aga õhtuni välja ja jõudis landikaos mulle lõpuks järele:-)

Kella poole viie paiku jahtus söögiisu vee-all ära. Tunnike veel üritasime ja siis lasime jalga. Kontrollpeatus kahe silla vahel ei andnud ka midagi.

Kokkuvõtvalt üsna kehv päev. Haugide aktiivsus pisut asja huvitavamaks tegi, aga muidu... Kohavõtud ka sellised imelikud - nagistamised, tagant lükkamised, vajumised ... ühtegi kohapauku ega tüüpilist toksu polnud. Mihklil paar haugi, Kalevil kaks kõva 43 sendist.

Jõgi ikka hullult madal. Väikeses harus, millelt suurele jõele läheme, on vast 30-40 cm vett. Eile sain korra sealt üle kihutades põhja kätte -  õnneks üsna pehme puude oli, ilmselt savi... ja Kalev korra oma mootoriga samas kandis kivi puudutas. Täna kõik sealt kohast nõka-nõka üle tulid...

PS! Tarmo arvas, et peab homme trossi vahele panema ja minema samasse kohta tagasi.

Lääne Soomes, Mihklipäev, 21. oktoober 2016

Hommikul olime laisad. Oi kui laisad. Kell võis juba pool kümme olla, kui paadi nina sillast eemale lükkasime. Selleks ajaks oli tragi Kõuts juba kaks haugi ja viis linaskit kõrvale pannud:-)

Võtsime suuna mere poole. Väljas pilves ilm ja nõrk idakaare tuul. Mõni kraad sooja ka. Kajalood näitas kümne harus 5.6 kraadi sooja. Talv ei ole enam kaugel... Alustasime kümne märgi alt ja võtsime sajameetrise triivi - voolu polnud, vaid tuul lükkas paati allavoolu. Triiv andis paar imelikku trügimist ja null kala.

Järgmine katse sama haru teises otsas päädis ahvenate trügimisega. Edasi päikese paneelide maja alla, kus Tarmol keegi korra togis, kuid otsa ei jäänud. Seejärel põõsa auk ja kopraauk. Seal Tarmol ka üks korralik võtt ja mul miski otsa vajumine, kuid tulemustes see kuidagi ei kajastanud. Olime seal pea lõunani ja kolisime siis trollima. Allavoolu, kuni esimese punase poini. Üks haug. Kui kõvasti ja mitu päeva venitada, siis äkki kolmkümmend sentimeetrit oleks täis tulnud.


Mihkel ja Kõuts tulid samal ajal merepoolt trollides vastu. Neil haugitapp oli ebaõnnestunud. Madalas ei olnud kedagi otsa karanud, trollides miski punn paadis käis. Panime selle info peale asjad kokku ja suundusime mõlemad üles voolu minema. Ühe sõiduga ilusa maja alla välja. Sealt kohe esimese viskega ahven, seejärel paadi alt tõstes korraga keegi otsa vajus ja hetk hiljem otsast läinud... Järgmine vise ja täpselt samamoodi - paadi alt tõstes korraga keegi otsas ja hetk hiljem otsast läinud... De ja vue ...

Hilisemad visked midagi huvitavat ei pakkunud ja nii suundusime linna. Kalev seal juba ees ja rääkis miskite kohapunnide rünnakust. Keegi soomlane olla ka ühe kenama kala välja võlunud. Võtsime siis suuna ülespoole auku ja tulime sealt viskepikkustega alla. Seal vool hoopis teine mis mere ääres ja kala ka pisut aktiivsem. Togimine siit ja togimine sealt, aga otsa ei midagi.

Vahetult enne auku korraga kolme minuti pikkune päeva tippvõtt - Tarmol kilone koha külmakasti, mul samal ajal keegi otsa põrutas kuid ära kukkus, siis Tarmol neljakümne sendine paadis käis, mul keegi otsas käis ja jälle ära kukkus. Panin siis suures tuhinas oma jigile topelt konksu ja sain kenasti landist lahti. Krt.

Kõik see tegevus toimus meil mõlemal koleda daiwaga pildudes. Ja edasi vaikus. Veerand tunni pärast Tarmol keegi veel proovis, kuid lisa ei saanud. Mingi hetke Kõuts ja Mihkel sirge peal ringi tuuseldamisest tüdinesid ja meie veerde uudistama tulid. Jutud räägitud, võttis Mihkel lõpuks ridva, otsas daiwa haugi värvi maimuke, virutas selle teele ja ... venitas minuti pärast haugi kahva. 7.5 kilo. Mihkli uus rekord. Fotosessioon kestis tunnikese ja seetõttu jäi c&r tegemata. Hilisemad mõõtmised näitasid kala pikkuseks 99.5 cm. Ehk pool kopikat ja meetrist puudu. Marja oli haugil kõhus kõva kilo ringis.

Meie edasine tegevus alla voolu ankrut venitades ei pakkunud midagi peale landikao. Mingi hetk trollisime silla poole tagasi, kuid vaid üks punnkoha tundis meie voblerite vastu huvi. Seejärel uuesti silla juurde ankrusse. Ja jälle miskid võtud aeg-ajalt, mis tühihaakimistega päädisid. Korra paadi alt ka korralik mats, korraks kena kala taga ja hetk hiljem jällegi tühjad pihud.


Õhtu poole seadsime ennast pisut allavoolu olevale alale ja sain sealt ka enda jaoks päeva kala otsa - kena poiss hoidis põhja, tegi uimaseid võnkeid ja keeldus paadi suunas ujumast. Paarkümmend sekundit mõnusat adrenaliini, mis päädis ... ära kukkumisega. Kuidagi väga tüüpiline tänasele päevale. Mõni aeg hiljem samast kohast veel keegi otsas ja jälle korraks. Õhtust võttu kui sellist nagu ei tulnudki. Kuuest tulime tulema.

Tagasi Soomes, 20. oktoober 2016

Kaua planeeritud reis kooseisus Tarmo, Kõuts, Mihkel ja mina, startis hommikul vara Lääne-Soome poole. Hommikune Tallink, kõvasti üle kolme tunni autoga vuramist - Kõutsi maastur lihtsalt venis ja venis... - ja siis Motonet. Lõpuks asjadega üle jõe ja mökki. Kella kolmest saime jõe peale.

Ilm super luks - päike, tuul vaikne, sooja küll vaid mõni kraad, kuid täitsa mõnus oli olla. Pikalt ei mõelnud ja panime täisgaasiga otse linna alla. Sinna kus eelmisel korral midagi toimus. Üks soomlaste paat ees - vertikaalset jigi mängitasid; seadsime ennast august alla voolu randi peale sisse. Ja pommitama.

Vool täitsa olemas, kuid 20 grammiga kannatas püüda. Mootoriõli, kloun, viidikas, uus daiwa koledik ... ei miskit. Ei ühes, teises, ega kolmandas ankrupaigas. Samal ajal soomlased kaks punni välja meelitasid. Egas midagi, augu teise äärde.

Seal hakkas vähehaaval midagi lubama. Keegi korraks daiwa omale otsa vajus, kuid ära pudises. Konn. Tarmol paar togimist. Kuna võtud nõrgad panin lisakonksu juurde ... ja kaotasin esimese landi. Vaikselt tulime ankrupikkustega allapoole. Vahel keegi togis ja lõpuks vahetult enne auku ühe 44 sendise välja meelitasin. Klouniga. Seejärel vaikus.

Tirisime ankrupikkuste kaupa paati allapoole. Peale kõrkjaid latikad togisid, kuid koha vaikis. Vool oli ka vaiksemaks jäänud. Kala ei võtnud. Vaikselt lante kaotama hakkasin - peagi kahest daiwast ja ühest klounist lahti sain. Nii saab varsti daiwade pakk tühjaks... Kohast ei kippu ega kõppu.

Päikese loojangu aegu lõpuks kerge elavnemine toimus. Igast ankru paigast miski togimine. Tarmol klouniga üks 45 sendine paati ja kummalgi veel üks konn paadis ära käis. Paar ära kukkumist, mitu mitte otsa jäämist. Kõik võtud sellised punnide omad. Suured kalad magasid või siis pole neid siin enam? Enne pimedat tulime ära - põhimõtteliselt jäid punnid togima...

Mihkel ja Kõuts käisid mere ääres ära, limasid meelitamas. Kõutsil kolm haugi. Mihkel oma haugid otsast ära raputas, lisaks üks ahven. Trollides. Loopides kala üles ei leidnud. Kalevil (tema siin mitmeid päevi juba paigal) üsna nutune päev - viis punni paadini oli käinud, kuid ära võtta ei kannatanud midagi.

Aga tore oli jigitada sellegipoolest.

Lõpuks ometi läks huvitavaks, 11. oktoober 2016

Viimane päev. Õhtusele praamile piletid, see tähendab et püügiaega vaid poole päeva jagu. Tõusime seetõttu natukene varem ja juba üheksa paiku olime peal.

Ilm hall - pilves ja tuuletu. Vesi 8.6 kraadi. Leiutama ei hakanud, võtsime suuna otse eile õhtusesse võtupaika. Konkurente ei paistnud kusagil ja nii saime ennast heas paigas kenasti ankrusse panna. Mingi vool oli olemas, kuid 20 grammise peaga kannatas täiesti loopida. Alustasin eile ilma teinud mootoriõliga.

Esimesesd visked andsid pildi kohe ette - kala enam randis ei paistnud olevat. Või ei võtnud. Peagi keskvett pommitama hakkasime ja kohe ka korralik pauk. Otsa ei jäänud. Koit ka mingi hetk samalaadse kogemuse sai. Uuesti võtma kohad ei kippunud ja nii alustasin värvide mängu. Nii kui klouni otsa sain, tuli järgmine pauk. Üsna paadi alt ja jälle otsa ei jäänud. Väheke vanduma võttis.

Uuesti vaikus, mängisin järgmiste värvidega. Viidikas, miski relaxi hall, punane ja kohupiim, kole lilla ka veel, uuesti mootoriõli. Ei miskit. Panin siis uuesti klouni otsa ja esimese viskega väike koha otsa rabistas. Ning uuesti vaikus.

Vahepeal üks soomlaste paat üritas täpselt viskeraadiuses püüdma hakata. Paadi järgi profid, käitumiselt tropid. Pommitasime jigisid nende paadi külje alla, seejärel vaikselt eemale vajusid.

Mingi hetk sain oma jigitamise ajaloo kõige suurema palgi vee alt kätte. Kütet oleks tervele külale jätkunud:-) Ja Mehisele infoks, et see sai välja venitatud powerpro nööriga.

Kuna selles ankrupaigas midagi enam ei toimunud, võtsime järgmise. Ning jälle paar korralikku võttu, kuid kala otsa ei jäänud. Seejärel vee all vaikus. Tegevust küllaga, tulemust ei miskit. Niimoodi ankrupaikade kaupa allavoolu ankrut venitades jõudsime sinna paika, kus eile viimased võtud saime. Olin selleks hetkeks piisavalt nördinud sellest, et kala võtab, kuid otsa ei jää ja panin Koidu soovitusel jigile peale lisakonksud. Tulemus kajastus järgmises võtus. Kilone koha kolis paati. Järgmise viskega jäin aga landist koheselt ilma - lisakonksu negatiivsem külg andis tunda.

Viimaks võtud kadusid ja nii kolisime augu teisele poole ümber. Selleks hetkeks keris vool ennast kiiremaks ja vahetasin jigipea raskema vastu. 25 grammisele. Järgnes enam-vähem sarnane stsenaarium mis päeva alguses. Pommitasin jälle ilma lisakonksuta, kala lööb, otsa ei jää. Uuesti lisakonks otsa tagasi, lant koheselt põhja kinni.

Koit noppis oma esimese ja mõni aeg hiljem ka teise koha paati. Erinevatest ankrupaikadest. Kolmandal lisakonksuga jigitamise katsel sain ka ühe kala veel kasti. Ja peagi jälle landist ilma jäin...

Kella kaheteistkümne paiku võtud lõppesid. Sain veel mingi aeg korraliku matsu paadi alt, ilus kala mõni sekund otsas oli ning loomulikult ära kukkus. Ei saanudki sotti, miks täna niipalju ärakukkumisi oli.

Kell 13 tulime maha. Päeva tegijaks oli minul kloun; Koit oma võtud daiwa duckfin talega sai (lillaka selja ja hõbedase kõhuga).  Kummalgi oli võtte nii kümmekond, lisaks kahele kohale saime käed limaseks ka. Ülo meeleheaks tegin kilosest kollist ka pildi:-)

Mul neist võttudest viis tükki ikka väga konkreetsed matsud olid. Sellised, milliseid eelmistel päevadel polnud enamasti tundnuki. Huvitaval kombel täna enamasti võtud keskveest, randis üsna tühi pommitamine.

Reisi lõpuks väheke mõnusamat actionit kulus väga marjaks ära. Varsti jälle tagasi:-)

PS! Kui ma jutu üles panin oli paarimees alles teel Tartusse - sumadanid kõik fileed täis. Vast jagab teistele bussikaaslastele ka kala:-)

Viimane täispikk päev, 10. oktoober 2016

Hommikune äratus oli kell kaheksa. Tõsi tõusin natukene varem üles. Hiirte marssimise peale. Huvitaval kombel pole neile Saaremaa Edami juust maitsenud ja hiirelõks seisab tühja. Mulle küll see juust sobis.

Peale hommikukohvi läksime linnatuurile. Bensiini oli vaja ja loomulikult uusi lante. Sest neid on vähe ja alati on nad valet värvi. Alati. Miks ma neid ostan? Kella üheteistkümne paiku olime tagasi ja läksime jõe peale. Tänane plaan oli põõsa augu poole suunduda - nädala sees soomlasi vast vähem, kannatab vast püüda.

Ilm peale minnes superluks. Hommikune miinuskraad oli kadunud, päike säras taevas ja tuul oli üsna nõrguke. Kimasime otse ilusa maja kanti ja tegime seal kontrollpeatuse. Ilma ankruta. Triivis, voolu ju polnud. Samal hetkel kadus päike pilve taha. Tuul hakkas väheke puhuma ja keeras viluks. Sain miski vajumise ilusa maja kandis, peale seda võtsime suuna põõsa auku.

Jõgi konkurentidest tühi. Loodisime miski kala välja ja kukkusime pommitama. Esimese viske peale, klouniga, korraga keegi otsa vajus. Tõmbles nagu haug, järelikult koha. 41 senti pikk. Hoidumaks igasugustest karmadest saatsin ta vette tagasi. Nii kiiret minekut peale vette maandumist polnud ma näinudki:-)

Lisa ei tulnud. Üks soomlase paat tuli ka samasse tsooni, vertikaalset jigi kõigutama.Võtsime erinevaid ankrupaiku, kuni 10 meetrise auguni välja. Null mis null. Tulime vastaskaldast tagasi, kui Koit täpselt sama pika kohapunni, kui mul oli olnud, välja meelitas. Ega ta võlgu ei tahtnud jääda, saatis tagasi.

Otsustasime samas tsoonis ikka kella ühese võtu ära oodata. Saingi ühe toksu kella ühe paiku ja sellega oli selle kellaaja võtt ühel pool. Mingi hetk viskas sügavas 30 grammistega pommitamine üle - vahepeal oli vool tekkinud, mitte et see oleks võttu mõjutanud - ja tulime sealt tulema. Ülesvoolu.

Kuna ammu polnud võtte saanud läksime päikesepaneelidega maja alla tuju tõstma. Lood läks kohapeal kohe mustaks, latikad olid platsis. Esimene vise ja umbes neli võttu ning tühihaakimist. Tuju tõusis nagu oodatult. Tundus et ka ilmataadile oli see meeltmööda, vaikselt kiskus päikselisemaks.

Vahepeal möödus trollides meist üks soomlaste paat, kes justkui nimme nina eest ühe punnkoha välja trollis. Otsisime siis ka reisi kolmandal päeval trollimise vahendid välja ja võtsime kurve nendega läbi. Aga meile keegi otsa ei karanud. Kolisime siis kümne haru lõppu ja kiusasime pool tunnikest ahvenaid. Suuri polnud. Nii kolmsada vast suurim.

Ahvenatest tüdinud, suundusime uuesti suurele jõele. Ilusa maja alla. Esimeses ankrupaigas, randi pealt, paar võttu, kuid peale ahvena kedagi välja ei meelitanud. Tõmbasime siis teise kaldasse, kõrkjate vastu, ja esimese viskega pea kilone koha otsas. Kõvasti indu juurde saades kulutasime pool tunnikest samas tsoonis, kuid tulutult.

Kell juba neli, võtsime mootorile tuurid üles ja suundusime linna alla. Koskineni haru otsas kontrollpeatus, siis edasi. Vool vahepeal metsikult kasvanud ja kui lõpuks kahe silla vahelisel sirgel ankrus püüdma hakkasime, kukkusime jigipäid vahetama. 35 grammi juures jäime pidama - polnud sellist voolu sel aastal näinudki.

Päike paistis, kaua oodatud vool ka lõpuks platsis, ankrupaik ka selles paigas, kus koha olime saanud. Kõik justku klappis. Mida aga polnud oli kala. Täielik vaikus vee alla. Pool tunnikest mässanud, läksime trollimisele üle. Sügava augu poole.

Koit oma miski ahvena värvides Rapala Tail Dancer Scatter Rapiga korra midagi justkui oli otsa saanud. Seejärel mina oma kollase jessega haugi sain. Kena poiss oli, Ülo oleks seda nautinud. Seejärel Koit miski alamöödulise koha sai ja siis hoppa, peale suurt auku, sai tal korraga 1.36 kilose koha. Vahetult enne silda. Panime siis sinna ankrusse. Sain korraliku paugu, aga rohkem ei miskit.

Läksime siis uuele trollimisele. Null. Siis väike jigi ja jälle null. Päike lähenes vaikselt horisondile, kui tegime veel ühe trollingu tiiru. Ja Koit uuesti koha välja võlus. 1.32 kilo. Saime meetrit 50 edasi, kui uuesti tal kala taga. Kilone. Umbes. Noh konn teiste sõnadega :-) Aga trollida  see mees oskab. Kasutasin seejärel kapteni paberite õigust ja seadsime ennast ankrusse.

Esimesed visked. Koit kala sai (alla kilone), mul järgmisel viskel keegi otsa "nagistas" ja otsa jäi. 1.35 kilo. Sellega oli trolling ajaloo prügikasti saadetud. Samast ankrupaigast veel kummalgi üks võtt; siis viskepikkus edasi - võtt aga otsa ei jäänud. Mingi aeg ühe ikka ära realiseerisin. Nii kilose, peaaegu.

Hämardudes lõppes aga vee all elu. Tulime veel korraks trollides sügavale, jigitasime seal, aga tulemus oli olematu. Pimenedes lahkusime.

Lõppskooris Koit peale jäi, jigitades samas ma väikse "alavõidu" sain.  Poleks seda õhtust peaaegu "võttu" olnud, oleks ikka masendav päev olnud.

Teine päev, 09. oktoober 2016

Hommikul ärkasin mingi jooksuvõistluse peale - ülemisel korrusel vurasid aovalguse tekkides hiired ringi. Tõusin üles ja panin paremale jooksjale juustu näol auhinna välja. Lisapreemiaks üks hiirelõks ka kaasa. Eluaegse garantiiga. Hiire eluaegse...

Peagi Koit ka jalad alla ajas. Kohvi. Siis teine. Võileivad. Ühe 21 kilose Tornio lõhe püügivideo vaatamine... nii see hommik tiksus. Poodimineku plaani lükkasime edasi - selgus, et Motonet alles kl.11 lahti tehakse. Enne seda kõik müüjad ilmselt hommikupalvusel.

Peale kella üheksat olime juba vee peale minemas. Plaan oli linnast ülalpoolseid alasid avastada. Ilm pilvisem kui eile. Ja vilum. Ei midagi hullu. Kuna eile oli soomlaste paatide ülerahvastatus jõel, siis oli plaan minna teispoole linna uusi paiku avastama. Alustuseks valisime saaretaguse, kus Koit ahvenaid pool tundi kiusas. Ja mingid latikad ilmselt ka seal paar liigutust tegid. Tõugja pojad ka. Koha aga polnud.

Järgmisena juba suurele jõele. Alustuseks diivani augu sügav ots, seejärel kahe silla vahele. Koit koheselt sirge keskpaigast esimese koha kasti pistis. Mul vaid üks vajumine ja null toksu. Suure sügava peal kumbki meist ei miskit, kuigi lood kala näitas. Küll aga saime suurteks "sõpradeks" mingi soomlasest tropiga, kes otsustas triivida otse meie paadi eest läbi. Loomulikult saatsime tinad sinna poole teele...

Kala polnud. Rahvast oli palju. Aeg oli algset plaani ellu viima hakata. Tika taka linnast läbi. Kirikusse jätsime siiski minemata, mis sest et pühapäev. Võtsime päris pikalt veel edasi, kuni lõpuks ühes kohas hoo maha võtsime. Hoppaa, kümme meetrit vett all ja lood kalasid piiksutama hakkas. Seadsime siis ennast randi peale ankrusse.

Alguses nagu ei olnud midagi, kuniks kuldse selja ja hõbedase kõhuga silikooni, millega Koit püüdis, viis korraga mingi haug hooga minema. Olla suur olnud, ridva lausa rulli keeranud ... no teame teame. Mul samal ajal mootoriõliga null mis null. Kolisin siis viidika peale üle ja sain kohe esimese viskega korraliku võtu. Korraks kala taga, kuid ära pudises. Tsoon sama kus Koit oma landist ilma jäi, juu siis haug oli.

Vise hiljem, juba paadile lähemalt, korraga korralik mats ja taga. Ridva ots teki tõmblevaid liigutusi - no selge, haug. Aga ei. Pinda ilmus hoopis koha. 1.45 kilone. Kell oli kümne pärast üks. Minu esimene kala kasti enamvähem samal ajal kui eile. Miks ma üldse hommikul nii vara ärkan?

Samast tsoonist veel kolm võttu, kaks kohakonna ennast paadi kõrval näitasid. Siis vaikus. Vedasime paadi teisele poole jõge ja proovisime sealt. Koit vist lausa esimese viskega, kuldse westiniga, koha külmakasti venitas. Seejärel tal veel üks pauk. Mul ka lõpuks korralik pauk - saab küll pehme ridvaga neid pauke - ja seejärel vaikus. Ilm oli vaikselt veel pilvisemaks muutunud, kõik kuidagi oluliselt hämaraks muutunud, tuul tõusnud ... ja kala pani suu kinni. Proovisime samas kandis veel tunnikese. Seejärel tänasime uut ja huvitavat püügipaika ning kulgesime edasi.

Silla juures järgmine peatus. Koit hirmsasti sillaaluseid tahab kammida, saan aru, et kui hobi ja töö on seotud, siis tuleb lante põhja jätta. Proovisime siis selle silla ära. Ankrut sisse ei pannud, jätsime triivi. Enne kui ma jõudsin veel a või b öelda, oli Koit oma pulsi lakke ajanud. Miski kala oli litri - või oli see discgolf? - pannud. Loomulikult panime ennast kohe ankrusse, kuid kordust ei tulnud. Jätsime paiga meelde ja kulgesime edasi.

Järgmine peatus pansionaadi tsoon. Siin mitu aastat tagasi Tarmoga korralikke võtte olime saanud, hauge ja kohasid paati venitanud. Kammisime vana hea tsooni läbi ja olin sunnitud tunnistama, et aastad pole vennad. Üks hädine võtukatse, ilmselt ahven magas landi otsas, oli ainukeseks tulemuseks.

Kaugemale polnud mõtet minna. Benssu koseni minekuks poleks jagunud... kulgesime tagasi, vaikselt loodi pealt huvitamaid kohti proovides. Enamasti triivis, mõnes kohas ka ankrus. Vahet väga polnud, tulemus oli üks ja sama ümmargune null.

Silla juurde tagasi jõudes proovisime litri pakkujat uuesti välja meelitada. Mul oli endiselt viidikas otsas. See oli vist teine vise, mille kerimisega olin lõpuni jõudnud, kui paadi all "kohustusliku" tirgutamise liigutuse tegin. Miski nõks käis läbi. Tegin veel kaks tõstet, kui korraga keegi pauguga otsa lendas. Kala hoidis põhja ja ridva ots püsis stabiilselt paigal. Kala ülespoole pumbates, venitas too sidurit lauldes ennast uuesti põhja tagasi. No see peab ilus koha olema, käis mõttest läbi. Lõpuks kala veepinda ilmus, haug kurat. Nii kolme kilone. Pettumus oli suur. No mis värk nende kohade ja haugidega see aasta on. Haug käitub nagu koha, koha käitub nagu haug. Kord on täiesti paigast ära.

Liikusime edasi. Jõe keskel oli mõnus 8-9 meetrine vagu, üsna kitsas teine, nii 15-20 meetrine. Kammisime seda läbi. Enamasti triivides, korra ka ankursse pannes. Siis kui see kord oli, otsustas Koit endale korraliku haugi otsa meelitada. 4.7 kilone haug. Kaalutud ja vabastatud ilma paati panemata.

Tagasi kohasid pakkunud paika. Ilm endiselt jama. Koidul paar peaaegu võttu. Ma olin juba alla andnud... Võimlesime samas tsoonis tunnikese. Lasin naise tehtud juustusaiadel hea maitsa ja molutasin niisama. Koit piitsutas vee vahtu, aga tulemust polnud. Kell juba viis läbi, asi ei tundunud kuidagi paremaks minevat. Otsustasime linna teisele poolele tagasi kolida. Kahe silla vahele.

Seal oi kui ilus tuulevaikne ilm. Miks me siit küll lahkusime... Lasime triivis allavoolu. Vahetasin monotoonselt lante. Koit polnud alla andnud ja korraga miski hõbedase silikooniga koha välja meelitas. Kastikõlbuliku. Mul ka korraks kupli all lootus tekkis, aga kustus peagi nagu silm Arnoldi terminaatoril, kui too pressi vahele jäi...

Kogu see tuuline päev oli keha korralikult maha jahutanud ja jalad külmetasid. Olin ju kummikute puudumisel sandaalide väel, mis sest et kahekordsete sokkidega ja villased veel neil peal. Ilm jahtus ja jalad külmetasid. Tiksusin automaatreziimil...

Koit veel ühe peaaegu litri sai, kuid kalakasti lisa ei tulnud. Kella seitsme paiku andis ka tema alla. Hämara "meeletut" võttu seekord ootama ei jäänud - Mehisele peab ka mõni kala siia jõkke ju jääma.

Kokkuvõtvalt - selline tüüpiline pühapäev. Vett pole, voolu pole, kala on, kala ei võta.

PS! Õhtu tegime seljankat. Sai teine nii paks, et kahvel ja sinna kinni. Aga oli hää:-)

Tagasi Soomes koha otsimas, 08. oktoober 2016

Tööjuures sattus niimoodi olema, et tekkis võimalus üheks nelipäevakuks. Kuna see tekkis nii äkki ja ma polnud selleks mingeid plaane teinud, olid osad asjad maale jäänud. Nagu talvekombe ja kummikud. Aga keda need huvitavad, peaasi et püüda saab, ritv ju on:-)

Ankru peale värbasin sedapuhku tõelise korüfee - emajõe kohakunni Koidu. Et kui ise kala ei saa, siis on hea kõrvalt vaadata, kui keegi teine saab ja äkki isegi midagi ära õppida. Koidu tahtmine oli veel suurem kui minu oma - tuli teine bussiga Tartust Tallinnasse, kompsud käe kõrval. Auto oli katki läinud.

Õhtuse praamiga tulime üle, ekslesime natuke Helsinkis lootuses leida lahtiolevat R-Kioskit. Kella poole ühe paiku jõudsime lõpuks kohale. Parkla sissesõidu teel vedeles jänkuonu, kellest mitu ratast üle oli sõitnud. Meenus kohe Mehise loodusemärkide teema - huvitav kas koolnud jänes on siis topelt hea märk?:-)

Kummitasime natuke haugitapjaid (Mehis ja Anti), kes juba põhku olid kobinud ja lõpus sättisime ise ka magama.
...

Haugitapjad lahkusid  varavalges, laadides küna haugifileed täis. Tegin puhastuse oma paadis ja külmikus - kesse ikka septembri kuupäevadega toite enam süüa tahab. Koit ajas ka peagi jalad alla. Sättis ridvad korda. Võtsin Tamurilt laenuks saadud Volhsanka Jig Master ridvad ja seadsin rulli selle peale. Ritv 2.55 pikk, 8-32 gr testiga. Tundus teine selline ... habras ... nagu feeder tonkatades. Et kui koha lööb siis laguneb ära?

Kella kümne paiku kobisime veele. Ilm mõnus, tuult polnud, kusagil eemal lubas päikest ja sooja oli ka täiesti mõistikult, nii kümne kraadi kanti. Võtsime paadile hoo sisse ja suuna suurel jõel ülesvoolu. Esimene peatuspaik diivaniauk. Voolu polnud, ankrusse polnud vaja pannagi. Lasime väikeses triivis viiskümmend meetrit. Tegin avapildi kohapunniga ära. Mootoriõli himuline noorhärra oli.

Samal sirgel veel 4 paati askeldas. Võtsime uuesti tuurid üles ja järgmise peatuse tegime juba kahe silla vahelisel alal. Sügava augu peal. Uskumatu pommiauk ikka. 15 meetrit vett alla. Nii sada meetrit augu pikkust. Alustasime ülalt ja kammisime selle ala tervenisti läbi. Kala tundus üsna aktiivne olevat, aga enamasti mitte sügavas vaid pigem 5-6 meetri peal. Koit sai esimese kala peagi kasti. Paar konna siit ja sealt. Ahvenat ja haugipunni sekka. Aru ei saanudki mis värvi näris. Koidul miski hõbedane westin toimis, ma mootorõli ja kohupiima vahet pendeldasin. Kala nagu oli, kuid närune suurus.

Auk läbi kammitud läksime sirge keskel oleva ala peale. Seal eelmine reis nagu midagi lubas. Kell juba ühe ligi ka. Päike küttis hõlmad valla ja mõnus oli olla. Esimene ankrupaik andis esimese viske peale kohe mõlemale kala. Koidul ahven, mul 48 sendine koha. Sain ka oma kala kasti lõpuks. Mõnda aega hiljem uus võtt ja umbes samasugune otsas. Aga ei. Kui kala paadini jõudis istus põhja peale ja tuterdas seal, keeldudes üles tulemast. Uus ritv tegi mõnusalt tööd ja summutas koha põgenemise katseid. Pikapeale venitasin pinnale. Kahva ja paati. 2.5 kilone poiss. Tuju kruttis kümme kraadi paremaks.

Jälle natuke loopimist ja kolmas kena poiss otsas. See tuli peaaegu paadini, käis pinnas ja läks paremaid paiku otsima. Tundus nii kilone poiss olevat. Head teed talle! Lisa enam aga ei tulnud. Kammisime siis ankrupikkustega allavoolu liikudes järgmised paarsada meetrit läbi. Kohapunne paar tükki. Ahvenat sekka. Isegi latikaparvele sattusime. Koit sidus oma rakenduse ümber, kuid otsa neid ikkagi ei saanud.

Pikapeale muutus elu pisut igavamaks ja otsustasime augu peale tagasi kolida. Alustasime uuesti ülevalt. Paar kinni jäämist, paar landi päästmist. Veerand tundi juba sama tsooni pommitatud, vormistasin huultele lause, et liiguks edasi ... ja samal hetkel pea paadi alt mõnus pauk. Või põmm. Või kõmm. Mehis teab neid termineid paremini:-) Ja otsa jäi. Uus ritv asus kohe tööle. Kala tõmbles kuidagi väga agressiivselt. Nagu haug oleks. Aga ei 1.5 kilone koha leidis tee kasti. Tunne rahulolu näol kasvas veelgi.

Samas paigas uusi võtte polnud. Ankrupikkustega edasi - aegajalt paar võtupoega. Paar kohakonna. Erilist andmist nagu polnud. Koit sidus rakenduse ümber ja ehitas carolinska rakenduse. Midagi uut minu jaoks. Ja kukkus alguses kohe vehkima. Ahven tundus olevat selle peale maias ja üks otsa jäi. Hiljem paar kellegi võttu veel, aga lisa paati ei tulnud. Mul samal ajal selline igav kolks- kolks põhjas ja vaikus...

Venitasime ankrut allavoolu. Uued paigad. Vähe võtte. Kätte kedagi ei saanud. Koit oma imerakenduse - õnneks see ei töötanud - nurka viskas ja uuesti jigi peale üle kolis. See on see, kui mehel neli ritva varnas seisavad... ja kohe miski röögatusega kellegi külge haakis. Ritv kreenis, sidur laulis. Milline ilus vaatepilt, aga vale ridva otsas.

Koit ise pakkus tõugjat, siis latikat ... lõpuks kilone haugitatt suure pettumusena ristpidi otsas pinda tuli. Pildimasin jäi seekord välja võtmata...

Õhtu edenedes muutus kõik kuidagi lahjemaks. Kala tundus tudule minevat. Soomlaste paate polnud enam üldse näha, kogu jigitamise muutus üsna monotoonseks. Ootasime seda paljuoodatud hämarat - Mehise väitel pidid siis kohad kümne kaupa kooris välja ilmuma...

Päike vajus ja vajus. Võtte polnud. Kolisime diivani augule - vaikus, Koskineni haru otsas vaikus, kümne märgi all... arutades teoreetilisest pimeduses  jigitamise võimalustest, vist (?) keegi kusagilt landi ligidalt mööda ujus. Poole kaheksa paiku tulime maha.

Kokkuvõtvalt, ma üsna rahul. Eriti tore, et mootoriõli toimis. Koit ilmselt mitte väga rahul. Homme poest läbi käime ja siis vaatame, kuhu vool meid viib...

PS! Ritv täitsa hea. Kerge. Kala otsas maru mõnus väsitada. Jätan vist ikka endale.