Soomes, 24-25. veebruar 2024

Head Vabariigi aastapäeva!

Tänane päev jagunes sisuliselt kolmeks epsioodiks. Esimene...

Hommikul ärkasin miski poole kaheksa paiku. Tegin kohvi, kõik alles magasid. Aknast välja vaadates nägin et Kalev kõnnib jää peal. Läksin tervitama. Ise samal ajal näen, et mökki alla pandud unna lipp lehvib uljalt. Käisin seda siis uudistamas, aga kuna öösel oli külma teinud ja auk oli korralikult jääs, siis ei hakanud jändama. Mõtlesin et panen ennast enne riide ja siis...

... mõnda aega hiljem, kui võikud päevaseks söögiks olid juba tehtud ja ennast vaikselt vee peale sättima mõtlesin hakata ning asju kelgu peale asetasin, kuulsin et käriseb. Ja korralikult, pikalt. No enam ei kannatanud seda unna asja edasi lükata. Haarasin paksema särgi peale ja läksin. Hüüdsin veel just kööki astunud Sulevile, et tule ka, ilmselt suur kala...

Järgnes pea paarkümmend minutit äksionit. Toksisin haamriga jää katki, haakisin ja kus siis läks sõiduks. No ikka väga kena kala sööstis sinna ja tänna, tamiil minu näppude vahel vilisemas. Aga teadagi, iga kala väsib kord ja mõne aja pärast oli ta augu all. Peaaegu nagu töö tehtud, aga kala auku tulemast kategooriliselt keeldus. Jändasin kongitsaga, sain kalast kinni, aga auku ikka venitada ei õnnestunud. Vesi külm, käsi jäätumas, võtsin kongitsa kalast lahti.

Järgmisena andsin tamiili Sulevile majandada ja ise läksin lauajuppi otsima. Tulin tagasi siis, kui Kalev ka Bonderi mökkist meite poole astus. Panime laua auku ja üritasin puurida teist auku kõrvale. Pika jändamise peale peaaegu õnnestus, aga siiski mitte päris - mingi väike jupike jääd ei tahtnud lõpuosas kuidagi alla anda. 70 cm jääd on ikka liiga palju et selle asjaga hakkama saada.

Pikalt kukalt kratsides otsustasin Bonderi juurest jääsae tuua. Sulev hoidis tamiili, mina lidusin hommikusele jooksule. Saega tagasi jõudes läks asi juba lihtsamaks. Kaks auku sain ühendatud ja peagi kongitsa abiga haug ka auku suunatud. Seejärel juba ka välja venitatud. Huhh. Aega võttis aga asja sai! 5.35 kilone kala.

...

Episood number 2 toimus kohe otsa. Peale pildistamisi tuli meelde, et mul on ju teine und ka sees. Selle lipp oli küll maas, aga eelmise aasta kogemusest teadsin et luts see lippu ei tõsta... ja nii oli ka see kord! Too kala õnneks enam mässamist ei nõudnud. Natuke võitlust, august sisse suunamist ja  meelitamist ning käes ta oligi. Kilone lutsu poiss.

Kogu selle hommikuse äktsioni tulemusena sain alles kella kümne paiku reaalselt kalale minna. Saare taha, kus kolmanda episoodi koheselt otsa sain.

...

Pain unnad sisse. Sättisin ennast kirbuga latikat meelitama, kui kuulen, et käriseb. Too und oli vaevu paar minutit vees olnud, kui rulli pealt mõnusalt jõnksutades tamiili vette veeti.

Haakisin liikumise peale ära ja kala jäi otsa. Hoopis teistsugune sõit kui hommikuse haugi oma. Kala raske, aga sööstud vaevu meetrised. Jõnksutas ja jõnksutas kuni jää alla välja jõudis. Vaikselt meelitasin ta auku ja punnis silmad ilmusid veest välja mind jõllitama. Koha. 2.1 kilone, 64 cm pikkust.

Sellega oli sisuliselt päev ka läbi. Proovitud sai nii saare all, Hannu haru lõpust, kui ka uuesti saare tagant. Maha sai vantsitud 19 tuhat sammu, aga unnalipud rohkem ei kerkinud ja mõllitades tuli nurgudele lisaks vaid üks väike latikas. Päev oli küll ulmeliselt mõnusa rahuliku ilmaga, aga suures osas üsna igav. Vahepeal jää peal isegi pikali viskasin ja korraks tukastasin :-)

Poleks neid kolme stseeni olnud, oleks õhtul korralikult jorisenud. Aga unnad päästsid päeva.

...

Järgmine päev ootas meid ees juba kodutee. Tegin hommikul kiire kolmtunnikese... Vähemalt plaanisin. Aga plaanid löödi sassi nagu eilegi - esimese unna lipp oli juba rõõmsalt püsti ning see röövis koos hilisema keha jahutamisega oma paarkümmend minutit.

Unnal oli kogu jõhv maha krutitud. Haakimisel mingit raskust taga ei tundnud ja pikalt lappasin tühja tamiili sisse, enne kui pinge kalani jõudis. Haug oli peale võtmist kõvasti eemale sööstnud ja hiljem sisuliselt augu alla tagasi tulnud. Kenad sööstud, tamiil näppude vahelt jooksmas, meeldiv raskus tagasi sikutamisel. Ja nii päris mitu minutit enne kui kala lõpuks taltus ja sedapuhku vabatahtlikult auku tuli. 4.5 kilone.

Viisin kala mökki ära ja jahutasin ennast esimesel augul kümmekond minutit. Seejärel juba suund saare poole. Liinide aluses augus oli üks venelane püüdmas, kes möödumisel mu pilgu all kaks koha välja võttis. Uudistasin seejärel mõnda aega tema püügitehnikat ja vahendit. Püük käis heleda pruunika silikooniga; konksu varrele oli selline 2 cm punase lõnga jupp seotud. Mängis ta lanti ca 70-80 cm põhjast väikeste jõnksatustega. Kõrgeid tõsteid üldse ei teinud.

Viis minutit vahtimist ja kulgesin edasi. Nüüd juba joonelt saare taha, kus Tõnu unnal lipp püsti. Tamiil oli poolilt täiesti maha keritud. Kuna Tõnu ise ei viitsinud kohale vantsida ja molutas mökkis, siis esitati tellimus tema kala ka välja võtta. See sai ka tehtud. Kenake üle kilo luts tuli jää peale.

Püük ise saare taga pakkus lisaks nurgudele ka ühe allakilose latika, kes tuli augu alla välja ja siis läks koos kirbuga. Kasutasin kahe grammist kuldset kirpu, millel auk kuuli sees ja mille tamiil seotakse konksu varre külge. Ilmselt oli kirbu kuuli augu äär liialt terav ja nii see 0.12 mm jõhv katkes.

Lisa loomulikult ei tulnud ja nii astusin juba poole 11 paiku kodu poole tagasi. Liinide all võtsin venelastele mõneks ajaks seltsi - teine vanamees oli juurde tulnud - ja üritasin ka koha meelitada. Mitte ei õnnestunud. Esimene mees oli vahepealse aja jooksul veel kaks tükki juurde saanud, seega kala seal pidi olema. Ilmselgelt jäi mul oskustest puudu. Peaks vist tulevikus rohkem üritama sikuga kohapüüki.

Kell pool kaktsteist kuulutasin reisi lõppenuks ja sättisin ennast koju minekuks asju pakkima. Oli päris tore puhkusereis! Aasta pärast vast uuesti!

Soomes, 23. veebruar 2024

Teine päev tõi korraliku tormi. Päev otsa puhus rämedat tuult ja pealelõunal tegi vihma ka veel lisaks. Lumi jää peal sulas ära ja olud muutusid üsna vesiseks.

Suundusin üle põllu joonelt saare taha, kus ees ootas kaks püstist unnalippu. Otsas aga ei miskit. Kas tuul või mõni loom oli lipu vardasse ajanud. Istutasin ennast maha ja püüdsin alustuseks elussöödaks pisikesi nurge. Ikka kippusid suured sekka tulema ja kulus päris palju aega enne kui piisavalt väikesed värsked kalad likku sain panna. Siis juba latikale.

Lood oli lubav ja peagi ka esimese võtu kätte sain. Kala jäi otsa ja skoor sai avatud. Aga nagu eilegi, lisa ei pakutud. Tundub, et nad kulgevad seda liini pidi, aga paigale ei jää. Võibolla peaks söötma, aga sellega tegeleda ei viitsi.

Lõuna paiku jõudis kohale teine vahetus. Tõnu püüdis paar nurgu. Mul käis keegi korra unnalippu kergitamas, kuid sülitas sööda suust välja. Kuna midagi põnevat ei toimunud otsustasime marssida Hannu haru lõppu. Plaan oli hea, aga kümne märgi all tuli esimene pilv ja kolm "lumehelbekest" otsustasid mökki sooja minna. Nii läksingi üksi edasi.

Kontrollpeatus poolel teel. Särg. Kohapeal kolm auku. Särg. Ahven ei paistnud kodus olevat, ka varje loodi ekraanile ei joonistatud. Huvitaval kombel on väikestes harudes nii tugev vool, et pidin 2 meetri pealt püüdmiseks 2 hõbedase grammise kirbu otsa siduma.

Peale paaritunnist jändamist kulgesin tagasi. Vastu tuult ja vastu vihma. Oli see vast tulemine, aga kohale ma jõudsin. Uuesti saare taha. Seal ka õhtupooliku veetsin.

Mingi aeg latikad alt läbi ujusid. Seekord sain lausa kolm tükki võtma, kuid kõik pääsesid poolest veest minema. Tundusid kenas suuruses kalad. Koha täna millegipärast üldse unda ei puudutanud. Enne äratulekut üks haug vaid eksis ära.

Kokku siis üsna lahja päev. Haug, latikas, paar särge, ämbritäis nurgu :-) Seda kõike 18000 sammu peale.

Soomes, 22. veebruar 2024

Juba traditsiooniks saanud Vabariigi aastapäeva tähistamine Soomes, sai stardi neljapäeva varahommikul, kui praamiga üle lahe tulime. Kui kolme aasta eest esimest korda tulime algas samal ajal Ukraina sõda, seekord meie minek maailmarahutusi õnneks ei tekitanud. Läksime sedapuhku neljakesi ja ühe autoga. Sulev, Tõnu, Urmas ja mina. Selline seltskond tähendab seda, et püügiraskus oli puhtalt minu õlgadele asetatud. Ain meiega seekord ei liitunud, kuna ravib oma luumurdu.

Kella ühe paiku jõudsime kohale. Istusime tunnikese laua taga, seejärel läksid teised linna moona tooma, mina astusin jää peale. Läksin oma haru pidi allapoole ja peale liine tegin madala servas esimese augu. Huhh kus oli alles jääd. 60-70 cm. Juba natukene kahetsesin, et trelliga puuri maha jätsin. Kuna autos oli varustust ja rahvast kole palju, siis trell oli üks neist, mis ära ei mahtunud :-)

Esimene püügiauk ei pakkunud midagi, sama tulemus ka teisel katsel sirge keskel. Seejärel juba kand ja varvas üle põllu teise haru peale, saare taha. Seal jääolud üsna samasugused. Hoidsin voolujoonest kaldapoole ja tegin kaks auku sisse. Esimene näitas rämedalt kala all, aga võtma neid ei saanud. Kulgesid põhja kohal mitmes kihis, küllap mingid nurud olid.

Teine auk näitas loodi ekraanil vähem kalu, kuid sealt sain esimese võtu kätte. Vaikse õõtsutamise järel tehtud pausi peale kerge puudutus ja järgnes üsna meeldiv väsitamine. 700 grammine latikas. Lood näitas et parv oli endiselt all, kuid võtma nood enam kuidagi ei tahtnud hakata.

Tüdinesin peagi ja proovisin uuest august nii viis meetrit allavoolu. Sain vaevu kirbu paarikümne sentimeetri kõrgusele põhjast, kui korralik löök noogutile ja veel suurem raskus taga. Tegi mõnusaid sööste, tamiil jooksis näppude vahelt... ja kulus oma kolm-neli minutit kuni ta lõpuks auku meelitasin. Üllatusena ilmus nähtavale koha avatud lõuad. Kena kala. 1.4 kilone ja 55 cm pikkune. Mõlliga püüdes selle liini ilmselge isiklik rekord, kuna olen vaid paar väikest kohahakatist kirbuga saanud.

Järgmised kaks tundi kulgesid rütmis, kus kirbuõng ja sikuti käisid vaheldumisi veealust elu testimas. Kirbuga aegajalt midagi pakuti. Enamasti poolekiloseid nurge, lõpuks ka üks väiksem latikas otsa ronis. Mingi aega õnnestus ühest august ka mõned väiksemad nurud välja meelitada ning unnad likku panna. Siku peale aga ei ühtegi puudutust.

Õhtu peale sai enne pimedat üks unnalipp ka lehvima ja päeva teine koha ronis jää peale. 50 cm. pikkune. Hämaras tagusin veel usinalt VIB lanti, aga röövikuid rohkem ära rääkida ei õnnestunud.

Esimese päeva kohta tuleb rahule jääda. Midagi sai saadud, mõnus oli olla. Ja mis kõige tähtsam - lõpuks ometi väike puhkus!

Pärnu jõel, 17. veebruar 2024

Reedel kallas nii palju vihma, et laupäeva öösel hakkasid jõgede veetasemed tõusma. Hommikuks veel ei miskit hullu, aga õhtuks olid veetase Kasaril juba 115 cm kõrgem kui päev varem, Pärnu jõgi +80 cm ja ka Vigala kraav hakkab maja all vaikselt täituma. Sellised kiired veetõusud ei tähenda üldjuhul head ja nii oli vaim valmis halvimaks.

Peale kella kaheksat startisin. Enne kui Velise sillani jõudsin nägin kaugelt, kuidas tee ääres tõusis lendu suur vareste parv. Üks "tont" aga justkui sinnasamasse maha jäeti. Lähemale jõudes kasvas tont silmnähtavalt suuremaks ja kui temast viie meetri kauguselt mööda sõitsin, sain aru, et teepeenral passis suur kotkas, märg nagu narts. Justkui hääletamas...

Tegin esimeses teeristis tagasipöörde ja läksin lindu uudistama. lähemale jõudes tõusis kotkas lendu ja maandus eemal põllu peale. See on juba teine kord kui siinkandis sellist lindu teeääres passimas näen. Esimene valis seismise kohaks...bussipeatuse!

Jõe peale sain veerand kümne paiku. Väljas oli üsna vastik ilm. Tugev edela tuul, pilves ja sompus. Plusskraadid. Õnneks sadu väga ei tulnud päeva peale, vaid lõuna paiku hakkas natukeseks järsku lund tulema.

Püügipäev jagunes täna kolmeks. 1/3 sai veedetud traditsioonilistes paikades. Madala äär. Põõsa alune. Kollane poi. Vastaskalda rajoon. Männi alune. 2.5 tunniga sain tervelt... ühe võtu. Särg! Lood oli ka kuidagi tühjavõitu. Tundus, et kala kolis peale puurimist augu alt minema. Mõnda vana auku kasutades, oldi mõnda aega ekraanil, kuid siis lahkuti ikkagi.

Kuna päev on juba päris pikk, siis teiseks kolmandikuks sirutasin jalad välja ja kõmpisin Paikuse alla. Seal kolm tunnikest erinevaid rajoone läbi katsudes pakkusid veel ühe särje ja ahvena. Olin seal esimest korda loodiga ja tundus päris põnev kant. Sügavam ala oli nii 3.6 metrit, üldiselt selline 2.5 meetrine. Paljudes kohtades näitas lood kalu ja mitte väikeseid. Aga võtma neid kuidagi ei saanud. Koha tampijad tundusid ka üsna tühjalt ritvu sikutamas. Hakkasin juba sealt lahkumist planeerima, kui järsku vimb otsa vajus. Tiksusin siis selle peale veel pool tunnikest, enne kui minema astusin.

Kolmas kolmandik sai veedetud auto parkimiskoha juures oleval laiemal osal. Olin sealt minnes korraks vimmaparve loodil silmanud ja nüüd otsustasin selle ala läbi kammida. Ega palju polnud vaja vaeva nähagi - kala oli esimese augu all kohe olemas ja  peagi kirbu ära krapsas. Võtma soostuti aeglase rütmiga vimma mängu peale. Huvitaval kombel õõtsutamine ei sobinud, aga hästi aeglane ja vaevaline jõnksutamine sobis. Päris mitu korda prooviti, enne kui ära võeti. Üle 20 cm põhjast ennast ülespoole sirutamast keelduti.
Kaks vimba käes tekkis augu alla vaikus. Mingid varjud

 aeg-ajalt ujusid ... ja siis esmalt pausi ajal väike krõps noogutil, millele kala otsa ei jäänud; kuid teisel ringil samas kohas nooguti konkreetselt ära vajutati. Päeva ainuke ilus võtt ja kena kala taga. Venitasin ta augu alla välja ja siis pääses plehku, nii et kirp hooga jää ääre taha kinni lendas. Kurb. Aga mis teha.

Rohkem sellest august ei tulnud ja nii kammisin seda tsooni laiemalt. Leidsin pea igast august täpselt ühe(!) võtva kala ja nii tiksus neid vaikselt juurde. Lõpetuseks veel pettumuse pakkunud augul üks kolmene seeria ka veel otsa. Kella viiest pakkisin asjad kokku, kuna liinile oli sõlm tulnud ja ümber sidumiseks minu jaoks enam valgust piisavalt polnud.

Lahja päeva lõpptulemuseks 9 vimba, 1 ahven, 2 särge, 1 kiisk. Ja üks siia võtt. Oli ikka üsna pika hambaga võtu päev. Üllataval kombel on vimb veebruaris võtmisel passiivsem kui jaanuaris. Tõsi sõitu teevad praegu juba tublisti rohkem. Kõik tänased vimmad tulid alla 3 meetrisest veest! Suurimat ei kaalunud, pikkust oli 41 cm.

Pärnus, 10. veebruar 2024

Külmad ilmad mõjuvad viimasel ajal selliselt, et istud hommikul kohvi juues laua taga ja kohe mitte ei viitsi liikuma hakata. Tänagi alles kusagil veerand kaheteistkümne paiku jõe peale jõudsin. Selleks ajaks oli hommikune -15 kraadi talutava -8 peale roninud.

Terveks päevaks lubas päikeselist, tugeva kirde tuulega ja külma ilma. Olin hommikul veel pikalt kaalunud, et kas Kasari või Pärnu... Kasaril oleks saanud metsatuka taga tuulevaikust nautida.. Igal juhul oli arktilisi olusid koheselt tajuda, kui jää peale astusin.

Esimeseks püügirajooniks valisin madala serva ja pidu algas enne, kui ma ennast mõttes püügilainelegi olin häälestanud. Kuldne kirp koos vastsetega haarati juba esimese tõste pealt ning vimb ronis peale väsitamist jää peale. No mida algus!

Jätk polnud ka paha. Lood näitas ahvenaid ja neid hakkas ka ridamisi tulema. 100-300 grammi vahele. Kümme tükki käis lõpuks jää peal ära. Sajased saatsin samast august tagasi ja igakord kui seda tegin tekkis väike vahe võtule sisse. Laiskusest aga ei viitsinud teist auku kõrvale puurida ja leppisin sellega, Ega mul neid ahvenaid ka nii väga vaja pole.

Kella kaheteistkümneks rändas parv edasi ja alla tekkis vaikus. Paar korda kedagi siialaadset  lood nagu näitas, aga millelegi nood ei reageerinud. Umbes samal ajal tuli seltsi püüdma Taat. Proovisin pikalt veel samas kandis, kui lõpuks tüdinesin ja mujale otsima läksin. Taat jäi minust sinna kanti püüdma, liikudes paar auku allavoolu ja võlus sealt siia välja. 890 gr, 48 cm. Kuldse kirbu otsa oli nõksatanud põhjast nii 15 cm kõrgusel tehtud pausi ajal. Ma olin oma eksirännakutel selleks ajaks juba põõsaauku jõudnud. Tulin sealt siis ka tagasi.

Aga tulu sellest polnud. Põhimõtteliselt oli mul kella 12 ja pool viie vahel täielik vaikus. Paar puudutust kahest erinevast rajoonist sain, aga ära võtma neid kalu kuidagi ei saanud. Vimmaparved olid nii teise kalda kõrkja kohal olevas tsoonis, kui ka teise kalda sügavas augus. Mujal oli lood pigem kalatu pildiga.

Kelle kolme paiku pakkis Taat asjad kokku; lisaks siiale oli üks ahven samast august tulnud. Ma kannatasin veel poolteist tundi ja tulin siis ka tulema. Natukene tigedaks ajas see antivõtt - vahivad seal all kirpu ja ära ei võta, no mis värk on! Igal juhul mängisid kalad mu täna üle :-(

Lahja päeva kokkuvõtteks oli siis 10 ahvenat ja 1 vimb. Nutune tulemus. Aga vähemalt teised said. Väidetavalt saadi ülevalt poolt täna 2.5 kilone siig!

PS! Need veebruari külmade loojangud on ikka hämmastavalt ilusad. Ei suuda kuidagi hoiduda ühtede ja samade kaadrite tegemisest erinevatel aastatel :-)

Pärnu jõel, 02. veebruar 2023

Reede sai tööjuures vabaks võetud, et jõe peale pead tuulutama minna. Hommikul maalt Pärnu poole ja peale kella üheksat parkisin auto slipi juures olevasse parklasse, kus ees ootamas oma kümmekond masinat. Parkisin "seltsi" sellepärast, et kartsin suure sula mõjul tekkivaid kaldaäärseid ohtlikke alasid ja peale minnes sisse sadada mitte ei tahtnud. Hiljem selgus, et kartsin asjatult. Äär oli küll paljudes kohtades vee all, kuid oma tavalises paigas oleksin ka kenasti peale saanud.

Väljas oli mega ilus ilm. Päike horisondil säramas, tuul üsna nõrgalt lõuna poolt puhumas, temperatuur nullis. Terve päev saigi päikesevanni nauditud. Selline mõnusalt kevadine olek juba. Nädala jagu sula polnud jäämassiivile suurt midagi teinud. Tolle paksus oli enamvähem sama mis nädal varem ja tugevust ka "maailm". Vaid Reiu suudmes tundus oli natukene õhem, aga ka piisavalt paks, et suladele vastu pidada.

Suund sai alustuseks võetud põõsa augu tsooni, kus veetsin esimesed kaks tundi. Proovisin kuuest-seitsmest august, kuid ei saanud võttugi. Lood vimba nagu lubas, aga kas oli kellaaeg liialt varajane selle platsi jaoks - mets hoidis püügiala varjus - või polnud lihtsalt võtu aeg. Siiast ei märkigi.

Niipea kui tsooni maha jätsin hakkas juhtuma. Teise kalda poolsel alal, pilliroo vastas, 3 meetri sügavuse peal. Alustuse mängu esimese pausi peale naksatus noogutil ja vimb oli peagi jää peal õhku nuusutamas. Samast august jagus seda rõõmu nelja kala jagu jutti, hoolimata sellest, et kaks neist sealt samast vette tagasi lasin.

Peale neljandat tekkis vaikus ja edasi hakkas juba pikema vahega tilkuma. Kuna selles tsoonis pole kunagi siiga saanud ja ilm lausa kutsus jalutama, siis tunnikese pärast jätsin vimmad rahule ning kulgesin ülesvoolu olevaid püügikohti uurima.

Esimesena nn madala serva ala, andis samuti ükshaaval tilkudes vimbasid, kuid järgmised platsid enam mitte. Proovisin mitme paiga pealt jõe keskosa 3 meetri sügavusest, käisin männi all ära, tagasi tulles proovisin kaldaäärset vagu. Üldjuhul lood kala all ei näidanud, vaid männi all käis keegi korraks alt läbi, ilma pakutavat puudutamata. Lõpuks tulin madala serva platsile tagasi.

Siin proovisin kolme augu peal tunnikese. Kolme sellepärast, et miskil imelikul moel samast august kahte võttu järjest ei tulnud; kui vahepeal teisel augul ära käisin ja tagasi tulin, siis võeti pakutavat uuesti. Nii tilgutasin kolmest august ükshaaval vimbasid. Üks siig õnnestus ka korraks otsa saada, kuid nagu ikka, pooles vees kukkus muljetavaldav raskus otsas ära. Tolle võtt oli nii nõrk nagu oleks kala talveunes silmi avamata suuga korraks maigutades kirpu riivanud...

Õhtu lõpetuseks käisin tagasiteel parklasse veel eelnevad tsoonid käigu pealt läbi. Pilliroo vastas oli kala endiselt platsis, teistes aukudes endiselt elu puudus.

Pool päeva sai püütud hõbedase ja teine pool kuldse kirbuga. Vahet ei olnud, mõlemat puudutati täna ikka väga passiivselt. See üks ja ainus siia võtt trehvas seekord kuldse kirbu peale. Loodi ekraanil sai täna seda kala nähtud vaid madala serva tsoonis ja männi all.

Kokku jäi päeva saldoks 16 mõõduvimba, mille sort oleks võinud olla parem - vaid paar kala olid poolest kilost ülespoole. Enamus sellised 32-33 cm. Lisaks kolm alamõõdulist vimba, üks nurg ja üks ahven ka veel sekka. Hoolimata imelisest ilmast oli jõgi juba enne õhtut sisuliselt tühi - ju siis polnud põigimeestel suurem asi päev.

Hoolimata üsna lahjast võtust oli hullult mõnus päev!