pühapäev, 29. november 2015

Grumpy old men retk tundmatusse, Kasaril, 29. november 2015

Kõik sai alguse sellest, et nädala alguses õnnestus Tõnule auk pähe rääkida lutsule mineku teemadel. Aeg juba justkui sealmaal, et merelutsu võiks hakata tulema - nädala tagune väheke kõrgem vesi vast juhatas kala jõkke ning veetemperetuuri langus (2.5 kraadi) peaks ka kala isule turgutavalt mõjuma. Nii sättsimegi ennast kella kahe paiku jõe poole teele.

Väljas korralik lutsuilm - pilves ja räige edela tuul.  Korralik peremees ei laseks koeragi õue sellise ilmaga. Kuna meil kahepeale kokku vanust juba piisavalt, siis otsustasime, et lageda peale tuule kätte me passima ei jää. Seetõttu keerasime auto Vanamõisa sügavama ala suunas, plaaniga seal metsatukkade varjus paremat ilma nautida. Põllutee peale ära keerates, parkisime auto poolele teele ära - tee muutus lihtsalt liialt tatiseks ja mingisuguste kaevetöödega tegeleda ei tahtnud. Edasi kand ja varvas metsatuka suunas. Halva üllatusena avastasime, et tavaline heinamaa oli täies ulatuses üles küntud ja see sundis meid kena ringi tegema. Kuna tuul oli takka, siis polnud põhjust jorisemiseks. Head kohad pidavat ju alati kaugel olema...

Vantsisime, mis me vantsisime, aga umbes kahe kilomeetrise matka järel sai meie jalavaev tasutud mõnusa metsatukaga, mis kenasti tuulevarju pakkus. Selleks ajaks oli muidugi keha higist märg ja tegime värskenduseks ühe õlle. Peale mõnusat jahutust hakkasime vastaskaldal olevale venelasele näitemängu esitlema - jõeäär oli kõrgete kõrkjadega palitsetud ja need asusid nii kaugel vees, et kummikuga ligi ei saanud. Tagusime siis kuue/seitsme meetri pikkuse puutüvega neid maha. Kõva pool tunnikest peksime kaikaga vett vahtu. Mingi vahe justkui tekkis. Ilmselt tituleeriti meid üle jõe oleva püüdja poolt mitmeid kordi "napakad ruudus" tiitliga...

Kogu selle entusiastliku tegevuse tulemusena  saime kella poole neljaks ridvad sisse. Tõnnil kaks, minul kaks. Kuna sisuliselt kohe kiskus hämaraks siis panime lõkke ka üles. Tõnu üritas küll mitu korda minu "geniaalset" lõkkesüütamise tehnikat oma amatöörlike võtetega takistada, kuid peale kolmandat katset jäi minu tahtmine ikka peale (isa vaatas kindlasti seda nalja kusagilt "kaugustest" ja muigas - kuradi linnavurled, kebige linna tagasi, tuld ka teha ei oska).

Kogu see suur rahmeldamine nõudis järgmise õlle. Ritvadele loomulikult tähelepanuks aega  eriti ei jäänud ja ega seal ka midagi ei toimunud. Päris pimeda saabumisel vahetasin ussid särjefilee tükkide vastu. Tõnn riputas mingi eriliselt piraka valguspulga oma ridvale, see valgustas enam-vähem kõik ridvad korraga ära.

Aeg tiksus, kala vaikis. Tassisime puid metsast juurde ja istusime lõkke ääres. Mingi hetk otsustasime, et me nüüd nii vanad juba küll, et peaks eneka pildistamise ära õppima. Pool tunnikest kulus sellele - kord olid ühel silmad kinni ja teisel suu lahti ja siis jälle vastupidi. Eneka keppi ka polnud. Pubekad kindlasti irvitaksid meie sellise kobakäpluse peale...  (aga meid see ei morjenda, sest et me oleme ikkagi võitjate põlvkond :-)... aga lõpuks sai peaaegu täiuslik klõps ikkagi tehtud. Olime väga rahul. Tõnu tegi selle peale veel ühe õlle; kuna ma pidin hiljem sõitma, siis vaatasin vesise suuga kõrvalt...

Ridvad aga seisid stoilses rahus. Tuult peale ei puhunud ja need isegi ei kõikunud. Vastaskaldal olev mees tegi aeg-ajalt ritvade kontrolli, kuid tundus, et ka temal midagi otsas polnud. Kella seitsme paiku hakkasid vastaskaldal üleval pool olevad seltskonnad vaikselt lahkuma. Otsustasime, et kella kaheksani passime, siis jõuame kak raz selleks ajaks koju tagasi, kui saun soe.

Kell 7.58 läksin ritvade juurde, et veel enne välja kerimist pilk peale visata - ega ometi keegi ei võta ja.... ollallalaa nagu kellapeale pani vasakpoolne ritv kergelt õõtsuma. Kelluke maha, natuke ootamist ja kui vetrumine juba üsna regulaarse tempo saavutas tegin haakimise. Edasi ...

Tõnu versioon: "No midagi tal sinna otsa jäi, kuigi haakimine oli allapoole igasugust taset; miski tuli kuni kõrkjaääreni - ega ma täpselt ei näinud, ilmselt miski mikrokiisk või midagi sellist ja siis täiesti amatöörlik katse kala kõrkjaääre tagant kätte saada, mis päädis loomulikult rakenduse purunemisega. Amatöörluse eest -1 punkt ja kalapüügi võit mulle."

Minu versioon: " Õigel ajal korralik haakimine, mõnus raskus taga, vaikselt venitasin lähemale, sidur oli täpselt tipitud ja kärises mõnuga; igaks juhuks läksin niikaugele vette vastu, kuni veel minna kannatas. Oli selge, et sellest kaldakõrkjast kala läbi tõmmates saab veteelukas viga ja kuna mul oli jõuludeks marineeritud luts juba olemas, siis tahtsin kala vabaks lasta talle võimalikult vähe kahju tehes. Kena kilone poiss vonksas konksu otsas, keda siis kenasti ridvaga kontrolli all hoidsin. Lutsu vabastamiseks võtsin oma kuuemeetrise toika ja sellega ettevaatlikult udjades vabastasin kala  vastavalt C&R reeglitele. Viisin toimingu perfektselt ellu ja kala elab õnnelikult vees edasi. 1:0 asusin kalapüügis juhtima."

Kogu aktsiooni tulemusena passisime veel pool tunnikest. Loomulikult võttudele lisa enam ei tulnud  ja nii pakkisime kolmveerand üheksa paiku asjad kokku ning vantsisime kodupoole. Tagasirännak võttis aega nelikümmend pikka-pikka minutit - tuul vastu, pimeduses pidevalt valed rajalõigud, ülesküntud uudismaa, libe savi talla all... Huhh... tundus lõputu teekond olevat. Lõpuks kohale jõudsime ja autoga sellest mülkast põgenesime.

Riided olid savised, auto ropult must, keha väsinud ...aga muidu oli tore kalaretk; Tõnu sai nulli peal hoitud (ehk siis jalgpalli väljendeid kasutades -  tegin kaitses korraliku nullimängu ning hoidsin puuri puhtana ja ise lõin ühe värava kena kombinatsiooni tulemusena); õhtu oli olnud lahe ja saun tundus kõige selle vintsustuse lõpuks üsna väärilise autasuna.

Loo moraal - alati ei ole kõige kaugemad kohad need parimad.

PS! Ööseks jätsin maja juurde tonkad sisse, ka nende vastu ei tundnud keegi huvi.

pühapäev, 15. november 2015

Kasaril pimedust nautimas, 14. november 2015

Lõpuks ometi on sügis kätte jõudmas - maale jõudes oli jõgi oma sängist kergelt välja roninud ning vesi ise paras kohvipruun. Mitte, et ma seda lögast ja vesist aega igatseks, aga tavaliselt peale seda on tulnud talv ja jää ... ja see võiks juba kohe kohe tulema hakata.

Sättisin asjad valmis ja peale kahte veeresin Kasari poole. Rumba all autosid üsna mitmeid. Vanamõisa kanti jõudes vahtis üle põllu vastu miski uus asum. Jõeäärel laius päris suur telk.Täpselt minu tavalises lutsupüügi paigas. Tohhoo, kas sõja ja majanduspõgenikke nüüd siia hakatakse majutama? Tuli välja, et tegemist polnud mitte majanduspõgenikega vaid hoopis sünnipäeva peo organiseerijaga. Kontvõõrana peole minek pole just väga viisakas, nii lõin oma peo allavoolu ühe koha peal püsti.

Valget aega oli jäänud pisut üle tunni ja nii alustasin feederdamisega. Särjesööt kokku segatud, söödakorv täis ja läks püügiks. Vaevu viie minuti pärast esimene huviline kirptirku nagistamas ning lutsupüügiks vajalik särg kenasti otsas. Müstilisel kombel jäi see ka ainukeseks. Mullaussi pundart keegi vahepeal torkis, sai ussijupi kätte ja lasi jalga. Kärbsevastsed aga...

...Anyway olin ma ju tulnud lutsule ning kurtmiseks polnud põhjust. Hämaras vahetasin sööda välja, pooltele konksudele särjefilee ja teistele ussipundar. Valguspulgakesed koos kellukestega ridvapitsi külge ja ootama. Mina olin valmis, nüüd palun teie etteaste herr lutsud...

Soe ja mõnus oli istuda, päeval puhunud tuul oli järgi andmas ja puhus vaid paiguti ridvaotsi kõikuma. Sooja ka pea 7 kraadi. Vahepeal käis ülepea mingi hoovihma pilveke, aga seda vett jagus küll nii näpuotsaga, et äramineku mõtteid pähe ei tulnud. Nii lugesingi enamusajast tähti.

Aeg voolas omasoodu. Luts vaikis. Ei aidanud siin ümbervisked, ega ka sööda värskendamised. Kell lähenes vaikselt seitsmele, surfasin netis just Mehise merikalugusid lugedes ... kunagi tõi ta siia lutsupüügile tulles kuuba sigareid kingiks kaasa ja nullitas rõõmsalt, aga nüüd viriseb selle üle, et üks kontakt merikaga päevas on vähe - ää virise, mul pole sedagi (see ei loe, et pole käinud ka:-) ...kui üks kelluke heleda kõlksatuse tekitas. Pilk püsti näitas rohelise tulukese ühtlast võnkumist. Kelluke, maha, haakimine ja täitsa kobe raskus taga. Kuidagi sain ta rohuäärest üle ja veeäärde vastu minnes lutsu kaldale viskasin. 850 grammine lutsupoiss pikendas õhtust kalapüügi luba veel tunnikese võrra.

Kuigi ma polnud eriti oodanud selle haakimisega oli kala särjetüki juba soolestikku jõudnud kugistada ja nii tuli konks talle sisse jätta. Uus lips, uus sööt ja uuesti tina jõepoole teele. Ning jätkus tähtede lugemine...

Kella kaheksaks olin oma linnaluba juba piisavalt ületanud ja pakkisin asjad kokku. Tundub, et see kala oli esimene luuraja, kes merest teele saadeti. Teised tast maha jäänud... Naabrid said ka kamba peale miskit lutsu, sordi järgi punnid. Ju siis veel natuke vara, aga vist hakkab juba vaikselt looma.

Laupäevane saun ootas.


laupäev, 14. november 2015

Fujitsu kalapüügiüritus Suurel Emajõel, 13. november 2015

Lõbus seltskond koosseisus: Kristiina, Jaanus, Priit, Mihkel, Priit, Ermi, Marko, Erik, Andres ja mina. Kalastusgiidiks Spinner.

Püügipiirkond Suure Emajõe ülemine ots ning alam Pedja.

Ilm ilus ja soe. Vahel lausa päikesepaisteline.

Võidukala , paarikilone haug (ja üldse püüdja esimene kala) võlus välja Priit.

Lohutusloterii peaauhind kuulus Mihklile - ca 4 kilone tõugjas, kes läks ujudes kodusesse keskonda tagasi.

Kala oleks võinud paremini võtta - ei aidanud Spinneri toodud landid, mediteerimine horisontaalasendis ega ka "Titanicu" harjutused - kala lihtsalt ei närinud.

Aga kohalikega võrreldes - nood kaotasid oma spinningu jõkke - läks meil ikka üsna hästi. Paadid jäid ka terveks, keegi jõkke ei kukkunud ning silmaga nähtavaid vigastusi polnud.

Värske õhu mürgituse said vist küll kõik:-)



pühapäev, 1. november 2015

Soomes, 01. november 2015

Viimane päev. Hommikul sai kõvasti magatud - kiiret kuhugi polnud, kala niiehknaa võtmas ei ole... Nii sai alles kella üheksa paiku paat sillast lahti lükatud.Suund kümne haru peale, sest väljas paras tuul, mis suurele jõele mitte ei kutsunud. Ilm pilves ja hall, aga maru soe.

Eile hakkas parem ranne nii valutama, et otsustasin jigitamise suuresti Tarmole jätta ja ise ussiga käsi määrida. Esimese peatuse tegime kümne haru kitsas lõigus. Lood näitas nelja ilusat eraldi seisvat kala ja panime selle ahvatluse peale ennast sinna ankrusse. Mõni vise jigiga, keegi vaikselt togis ja kolisin tonkale ümber. Nurg...

Järgmine peatus meetrit viiskümmend edasi ja täpselt sama lugu. Tarmo aga samal ajal 3.4 kilose lima välja meelitas, seda koledal kombel noaga veristades.

Seejärel saare alla. Seal pikemalt passisime, ootasin latikat, keda ei tulnud ega tulnud. Ainult pudinad närisid ning midagi kasti panna polnud. Enne lahkumist suutis Tarmo ühe latika jigitades veepiirini meelitada, enne kui lahti pääses,  aga ussi vastu see lai kala huvi millegipärast huvi ei tundnud.

Ilm läks vaikselt ilusamaks, tuul rauges ja pilveviirud hakkasid ruumi tegema päikesele. Võtsime suuna suure jõe peale, päikesepaneelidega maja alla. Seal endiselt vastik laine peal ning seetõttu trollimisele üle kolisime. Kaare pealt üks pea poole kilone ahven, kuid koha ja haug traditsiooniliselt vaikisid. Trollimine üldse kogu see reis mõttetu tegevus olnud - vaid kaks kala ja ega võttegi rohkem olnud.

Järgnes paar tonkatamise kohta. Esimene kõrkjate juures, kus ahvenaparve peale kobistasin. Need tundsid huvi ussi vastu, aga vaid siis kui vaikselt ritvaga sööta mööda põhja edasi lohistasid. Jigitaja nullitas. Teine peatus kahe haru nurgas, kus kumbki meist kala ei saanud. Huvitaval kombel ei tundu valge kala suures jões üldse ussi vastu huvi. Ei tea kas teda seal siis vähe või? Vanasti ei saanud uss põhja langedagi, kui mõni nublakas usinalt sikutama kippus. Nurud sõid matsutades kalatükke, särjed rabasid kõike mis ette juhtus... Nüüd aga passis ridvapits tuimalt paigal.

Viimase tunnikese veetsime uuesti kümne märgi kandis. Seal olid nurud hüperaktiivseks muutunud. Tulid lausa paari kaupa. Ja sort täitsa võimas - mõned mutantnurud lausa latika suurused. Latikat ennast aga võtma panna ei suutnud. Tarmo võlus veel pea viimase viskega natuke alla 700 grammise ahvena välja ja oligi aeg asjad kokku panna.

Paat mökki juures kaldale ja tagurpidi. See aasta enam siia ilmselt ei tule. Vast äkki talvel, kui jääd loob.