Edela Soomet vallutamas, 29. juuni 2016

Seekordne reis Edela soome tuleb eriti seltskonna rikas - 9 inimest. Lisaks Mel oma Lõuna Eesti esinduspaadiga. Nii, et terve jõgi saab eestlasi täis:-) Suur seltskond vajab palju süüa ja seetõttu ostsime Kõutsi juhtimisel poe lihast tühjaks - kala ju niikuinii ei saa.

Kolmapäeval ennelõunase praamiga tulime  põhja kaldale üle.  Koit ja mina. Teised tulevad neljapäev järgi. Kolm tundi sõitu, asjaajamised poodides, varustuse ülevedu, Tamuri paadimootori eluleputitamise katse...pool seitse õhtul olime valmis jõele minema.

Ilm ilus ja selge, pisut tugeva edelatuulega. Sooja paarikümne kraadi ümber. Suvi mis suvi. Teine eesti paat oli paar tundi varem peale tulnud ja raporteeris oma olematutest tulemustest. Midagi, keegi, kusagil justkui oli saanud...jutuks hea küll. Ei ma usu, et siin miskit erilist saab juulis tulla.

Suund sai võetud otse suure jõe poole. Kümne haru lõpus kiire kontroll ja siis edasi - põõsa auku. Proovinud siin ja seal, saades miski võtuhakatise päris põõsa all... oodanud ära teiste paadi, kes juba mökki suundus, tulemustena kaasas üks koha ja paar haugi... suundusime punase maja alla.

Esimene ankrupaik enne punast poid ja esimese viskega väike ahven. Teine vise piki ranti, korralik laks ja tühi nöör...nagu lõigatult. Haug. Minutit paar sama lugu paarimehel. 2:0 haugide kasuks, meenutas sisult juba natuke inglaste mängu islandlaste vastu...

Trossid vahele ja uued katsed. Korraks kellegi otsa sain, kuid peagi see lahti kangutas. Pakuks, et ikka haug.

Lisa ei kippunud tulema hoolimata pidevatest landivahetustest ja nii kolisime teisele poole ranti. Seal peagi mõnus laks, kohe sööst kaugustesse, kärr... ja korralik madin. Tulemus valmistas pettumuse - pooleteisene haugi oli pooleldi risti otsas ja sellest selline korralik action. Lisa jälle ei tulnud.

Järgmisena tagasi jõe paremale kaldale, poist pisut allavoolu. Randist järgmine võtt, korraks taga ja siis kadus. Pakuks ... ikka haugi pakuks...

Peagi sellest tüdinesime ja trollimisele üle kolisime. Algselt lohistasin suurt jesset, aga kui Koit S-hornetiga ahvenat hakkas saama, siis sain laenuks sama firma toodangu ja ka lõpuks paar võttu välja meelitasin. Päikseloojangu ajal kala justkui aktiveerus - paar ilusat kala otsas käis, Koit ühe  koha ja mõned korralikud ahvenad välja meelitas, mulle väiksemad ahvenad ja koledamad kalad jättis (haugid). Kohe näha, et  tegemist koha spetsiga.

Õhtu oli mega värvikirev. Nii ei saanud vastu panna Mehise soovile, talle looduspilte teha:-)

Poole kahteistkümne paiku võtsime suuna kodu poole. Kontrollpeatus ilusa maja all ei pakkunud midagi. Samas üks mees seal paadist tonkatas.

Homme hommikul natuke püüki, seejärel linna teisele seltskonnale vastu. Siis suureneb meie paadilaevastik viiele. Vast leiame ka jigikoha üles.

Juhannus Lappis, 2016

Kui eile Eesti jaaniõhtu, siis täna soomlaste oma. Nii et kaks pidu jutti. Vahepeal ikka kalale ka. Hommikul avasin silmad alles kell 9. Loomulikult olin viimane kes peale läks. Lihased eilsest sõudmisest valusad ja väsinud. Läks vist liiale see eilne sõit...

Vesi paarkümmend sentimeetrit ööpäevaga kukkunud. Ilm kord päikeseline, kord pilvine, aru ei saa, keerutab kogu aeg. Tuul lõunast ja üsna kenake. Landid jätsin vahetamata ja läksin otse soome kaldast alla. Kamminud ojasuudmeni kohad läbi mõtlesin ümber, panin asjad kokku ja kimasin rootsi randa. See koht pidevalt kellegi poolt okupeeritud ja hetkel vaba oli, kasutasin juhuse ära.

Landid uuesti sisse ja korraga hejo ritv kentsakalt "tõmbles". Ei saa öelda, et keegi sikutas, ei saanud ka väita, et asi normaalne. Haarasin toika ja vedasin kolmekümnese haugi paadini. Õnneks polnud hambad tamiilini jõudnud ja sain oma landi tagasi.

Edasi rootsi kallas, saare tagune, siis risti üle pumba augu, sealt kärestikust vasemalt mööda ja kahe kärestiku vaheline ala. Seejärel kolmandast kärestikust paremalt poolt ja kohe randa tagasi. Eilne kala näidanud koht vajas kammimist. Tuul oli selleks ajaks päris tugevaks läinud ja nii sain väga aeglases tempos kohta samm-sammult läbi kammida. Ei miskit. Samal ajal paadilaskmise joonel ühed soomlased kala välja võtsid. 5.7 kilone olla olnud.

Kammisin oma trassi kuni punase saunani läbi ja tulin seejärel hommikukohvile. Kala sedapuhku ei näinudki. Lasse samal ajal maha tuli, tulemus täpselt samasugune kui minul.

Lõuna paiku keeras ilma elektriliseks – äike kondas ümbruskonnas ja lõpuks peale vajus. Kella nelja paiku astus alles minema. Nii kui pilv läinud oli tormasin peale. Võtsin lantide eest rohukorjajad ära ja sidusin otsa oranži wäylä, jale, edi punase ning helelilla hejo. Kuna Lasse samal ajal rootsi randa ronis võtsin endale jälle soome kalda.

Enne esimese kärestikuni jõudmist paigutus pea kohale üks väike pilveke  ja kukkus kallama. Nagu oavarrest viisteist minutit järjest. Pilv seisis täpselt peakohal ja jooksis ühe kohapeal tühjaks. Samal ajal päike paistis rõõmsalt…

Võtte ei saanud ja kala ei näinud. Tulin teisele tiirule rootsi randa. Andsin kinga jale landile ja panin lilla poppeli asemele. Algus nagu hommikul – vaevalt ridvad sees, kui edi punasega varustatud ritv hakkas kergelt tõmblema. Järjekordne haugitatt rüüstas lanti. Kammisin rootsi poole kuni suure männini läbi, tõmbasin paadi üle jõe ja kündsin soome kaldaosast lõpuni. Vaikus mis vaikus.

Kella seitsmest olime oodatud juhannuspeole Lasse grillkotta. Saun ja loimulohi. Soovitati lugemist talveks... Peale pidu kiirustasin veel viimasele tiirule. Kaks tundi soome kallast, samade lantidega. Paatide sisselaskmise kohas pidin just lõpetama, kui paarkümmend meetrit lantidest allpool kellegi saba korraks vett lõikas. Peagi uuesti ja veel mitu korda. Kas tõesti tekib võimalus, käis mõttest läbi ja laskusin sama liini pidi edasi. Ei tekkinud, sada meetrit hiljem võtsin oma kodinad kokku ja tulin tulema. Selleks korraks lõhepüügiga siis ühel pool.

...

Kokkuvõtvalt peab reisiga ikkagi rahule jääma – enne tulekut sai naisele sõnastatud, et ühe lõhega oleksin rahul ja kaks kala oleks juba väga hea. Ühe sain, aga natuke jäi kripeldama see eilne äraminek, see kala oleks pidanud kinni jääma.

Lantidest seekord sotti ei saanudki. Võtu tõid nii punane edi kui oranžikas wäylä. Samas ainuke kala tuli helelillaka hejoga.  Veetaseme julm tõus lõi ilmselt kõik kaardid sassi ja kala meie tsooni pidama ei jäänud (või ei tulnud) ning parve peale ka ei trehvanud. Kardan, et mu landivalik liialt vähe erk oli sellise tumeda ja sogase vee kohta. Selline veetase oli ikka esmakordne kogemus. Natuke imelik oli ilma kärestike ja kivisid nägemata sõuda, nagu ühtlaselt Kasari jõel sõuaks, mälu järgi vanu trasse oletades, paati suunates...

Kala sai pinnas ikka erakordselt vähe nähtud, enamuses triividest  üldse kedagi ei märganud. Samas jõkke on teda tulnud üsna massiliselt, kusagil ta peab ennast ka sellise kõrge veega hoidma... Kuna Lasse ka see nädal miskit ei saanud (üks äraminek) – siis mis minusugusel amatööril siin üldse unistada - hea et niigi läits.

PS! Lasse putukat regulaarselt ujutas, kuid harjust nagu polekski jões olnud…

Augustis siis uuesti tagasi.

Jaanilaupäev Lappis, 2016

Hommik algas sedapuhkus siis kui päike juba kõrgel - pool üheksa sain silmad lahti. Loomulikult teised paadid kõik juba peal. Sättisin kiiruga oma landid ka töökorda ja läksin hommikusele tiirule tumelilla hejo, lilla edi, punase edi ja helelilla hejoga. Päike paistis, ilm oli soe ja tuulest polnud kippu ega kõppu. Lõpuks ometi oli veetase ka langema hakanud.

Marsruut soome kallast pidi, teise kose (mida pole ikka veel näha) juurest keskele ja siis keskjoont pidi tiiru lõpuni. Kohe alguses lõhe toonud koha juures keegi hejot paugutas, kuid kärri ei tulnud. Ei teagi kas oli lõhe või miski muu kala. Sõuda voolus maru raske, kannab täiega paadi ära. Ainuke elumärk kaladest oli enne teist koske, kui keegi üsna lähedal pinnas käis. Tundus, et mitte lõhe - kuidagi kollakas pruunikas toon oli. Säinas?

Teine tiir kella 12 paiku. Soome kallas. Iivika kivi juures lausa kaks korda, sest kahte erinevat kala seal mängimas nägin. Landivalikus olin äärde oranzika wäyla ja keskele lilla poppeli pannud. Vahet ei ole, ei võtnud ikka. Kündsin siis soome ranna kuni venelasku paigani läbi. Õhk oli päeval paksult ödökaid täis (need miskid kihulased, keda naine nii kutsub). Vahepeal päikeseprillide klaasidesse järjepanu põrutasid. Vähemalt viis tükki alla neelasin - liha ikkagi:-)  Kaks kala veel ennast näitasid - üks peale viimast koske jõe keskel ja teine päris punase sauna all, just siis kui ritvu välja võtsin. Minust ta sinna mängima jäi...

Nelja paiku uuesti peale. Keegi oli vahepeal päikese kinni keeranud. Ja kõik püüdjad olid järsku korraga platsis. Rootsi poolset külge kammis juba kaks paati otsustasin siis oma traditsioonilise trassi valida. Lasse va kurjam otsustas aga ette keerata, sõitis mootoriga Iivika kivini ja istutas ennast sinna. Egas midagi võtsin voolusema joone ja lasin esimese kärestiku taha välja. Seejärel ridvad kokku ja vabaks jäänud rootsi kalda alla. Seal oli eile Lasse 10+ kala jehhat tõmmanud, otsustasin ka proovida seda kanti. Pole seal kunagi midagi saanud, üks võtt vist ainult olnud.

Lantides paar vahetust, tööle läksid oranz wäylä, kollakas poppeli (üsna vana mudel), punane edi ja hele lilla hejo. Kammisin vooluserva korralikult läbi. Saare juures tõmbasin paadi risti kaldaga, et saaretaguseid aukusid proovida. Enamvähem saarega kohakuti jõudes vajus silme all wäylä ritv paindesse, tegi paar siduri kärtsatust, samal ajal midagi valget veepinda keeras ja ... tamiil lõtvus. Olin küll koheselt aerudele vajutanud, kuid otsa see lõhe ei jäänud. Vähe vanduma ei võtnud. Terve päeva näed vaeva ja siis saad 2 sekundit tulemust.

Kammisin sama liini veel paarsada meetrit. Seejärel uuesti üles ja sama trass. Tulemuseta. Tuju oli üsna nutune ja kuue paiku tulin maha. Ei saa öelda, et polnud pettunud...

Väike jalgpall, mõnus õhtusöök ja vaikselt hakkas "kihelema" - peab ikka ühe tiiru veel tegema. Nii läksingi enne jaanituld veel viimasele tiirule. Lassega olime partertehingu raames lante vahetanud - mina pidin tema uuemat versiooni proovima, tema edi oma. Nii sai päeva viimaseks tiiruks vasakult lugedes jässe punane, oranz wäyla, punane edi ja helelilla hejo.

Tiir piki soome kallast kulges suhteliselt igavalt. Ilm oli ilus aga kala polnud näha. Kolmandast kärestikust võtsin keskvee poole ja selle järel uuesti soome kaldasse tagasi. Vesi langeb kiirelt, juba peaaegu kannatab sõita. Olin just kärestiku järgse nukani jõudmas, kui aeglase voolu piiril kena kala ennast näitas. Kiirelt suuna muutus ja õigele liinile. Jõudsin täpselt õigeks ajaks. Oma arvates. Ja ega ma väga ei eksinudki, lõhe oli seal, hüpates edi landi kohal veest välja. Justkui irvitades, et  mind sa ei võta. Kena 10+ kilone paksuke oli.

Paarsada meetrit hiljem panin pillid kokku ja tegin veel samale liinile laskumise. Kala aga rohkem ennast ei näidanud. Ilmselt ei olnud see minu päev.

Õhtul ühed tuttavad soomlased viimase kärestiku kohalt lõhe välja meelitasid. Tundus 3-4 kilone olevat. Lassel ei miskit. Naabritest pole kuulda olnud. Paat on kaldas, magavad vist.

Homme siis viimane päevake, enne kui kodu tagasi:-(
Aga õhtud on siin ilusad:-)

Lappis, 22. juuni 2016

Öösel nägin kümneid kordi unes, kuidas lõhe võttis - päevased sündmused ei tahtnud kuidagi hajuda. Poole kaheksast olin seetõttu juba üleval ja läksin hommikusele tiirule.

Hommik üsna ilus, vahel päikest, vahel pilves. Tuul idasse keeranud oli, kui üsna nõrk veel. Kuna võitjameeskonnas muudatusi teatavasti ei tehta jäi lantide valik samaks mis eile. Paat rannast lahti ja piki soome kallast sõudma.

Vesi polnud enam tõusnud ja tundus et ka prahti ujus vähem. Naaber ja Lasse ka juba peal. Kammisin kahe tunniga oma alad läbi (soome rannik kuni venelasku paigani) ja läksin hommikukohvile.

Päeval tekkis korralik unekas ja nii jõudsin teisele tiirule ebastandardsel ajal - kella kahe paiku. Tuul vahepeal kirde keeranud ja parajalt puhumas. Vahetasin osa lante välja ja otsa sai seotud vasakult lugedes hejo tumelilla, edi kolmevärviline, edi punane ja hejo hele lilla. Ehk poppel ja wäylä leidsid tee landikarpi tagasi.

Kuna aega oli ja kala isu polnud veel taas tärganud siis otsustasin päeva matkamisele kulutada. Võtsin Tupo jõe suudmest rootsi ranna ette ja kulgesin paremat kalda äärt pidi kuni teise kollase majani välja. Ehk siis miski 5-6 kilomeetrit. Vahetult enne lõppu üks harjus otsa kargas, muidu ridvad vaikisid. Hea mugav ja lihtne oli sõita - päike paistis, rootsi kallas kattis tuule ära ja õlu maitses laisalt sõudes üsna heasti. Korralik puhkepäeva sõit. Ühtegi märki lõhest ei näinud.

Tagasiteel tegin veel viisteist minutit eilses kalatsoonis ja siis kolisin jalgpalli vaatama.

Naabrid said kala, sama suure kui minu oma. Lassel oli miski koll kümme minutit otsas olnud, enne kui pääses. Homme vast rohkem viitsib vaeva näha...

PS! Naine üritas eilsest kalast miski marja võtta. Terad aga nii väikesed, et kogumaht täiesti olematu sai olema...

Lappis, 20-21. juuni 2016 - käes, lõpuks ometi!

Päeval kondasime Rovaniemis ringi. Arktik muuseumis tegin lõhe paadis pildi igaks juhuks ära, kui ise ilma peaks jääma:-) Millegipärast on ERÄ poe landivalik kuidagi väga kokku kuivanud, 3-4 marki ja kõik. Ei osanud midagi võtta.

Õhtul kell seitse lõppes keeluaeg. Kuna ilm pilves ja sajune, kuigi õnneks tuule keeras edelasse ära, siis toppisin kahlakad jalga ja vantsisin korralikult vihma eest kaitstult jõe äärde. Vesi oli pühapäevase  õhtuga veel pool meetrit tõusnud ja prahti tuli jõgepidi kolinal alla. Tegin paar muudatust landivalikus ja seadsin vasemalt lugedes otsa: lillaka hejo, lillaka edi, punase edi ja oranzika wäylä. Putukaõng sai ka paati pandud. Nina kaldast lahti ja teele.

Võtsin soome ranna ääre ette. Loogika järgi peaks sellise voolu puhul kala pigem kalda ääres olema kui eemal. Iivika kivi taha oli tekkinud mõnus vaikne sopikene, kus abistava tuule abil pea tunnikese sajameetrisel lõigul venisin. Putukaõng sai ka viis minutit leotust, enne kui selle paati tagasi tõstsin - sodi oli nii palju, et iga minuti järel oli mingi praht putuka küljes. Ja ega lantidega ka elu oluliselt lihtsam polnud - pea iga viie minuti tagant pidi puhastuse ette võtma...

Kalda ääres läksin kuni teise kärestikuni - seda kärestiku tegelikult enam polnud, oli teine "ära uppunud" - seejärel tõmbasin keskvett ja üritasin kolmanda kärestiku kõrval olevat rahulikumat ala läbi kammida. Vahetult enne seda ala korjas üks lantidest järjekordselt sodi külge ja kui selle lõpuks prahist vabastasin, avastasin, et paat on voolus sada meetrit allapoole kulgenud. Selge, pole siin sellise veega rahulikumat ala. Tõmbasin soome kalda poole tagasi.


Tiksusin soodsat tuult ära kasutades kuni kella poole kümneni ja siis kiirustasin vutti vaatama.

Öösel saunast tulles oli õhtune vihm lõpuks otsa saanud ja taevas säras piltilus vikerkaar. Tegin saunarätiku väel jalutuskäigu jõe äärde ja üritasin suvise lappi ilusamat poolt mobiiliaparaati toppida.


Ilus oli olla...

...

Hommikul magasin. Poole üheksani. Ei usu, et sellise veega siit kedagi välja meelitan ja enne kui sodi ei lõpe ei tule siit ilmselt ka miskit kala. Kohusetunne aga ei andnud rahu ja ajas siiski hommikusele tiirule. Jõgi öö jooksul veel 5-6 cm tõusnud, kuid kerkimise tempo  järgi tundus, et see tõus vist hakkab lõppude lõpuks ühele poole saama. Sodi endiselt allavoolu voolamas.

Soome kalda tiir, samad landid mis eile. Iivika kivi oli öö jooksul vee alla kadunud. Seadsin ennast just selle kujuteldava kiviga ühele joonele. Enne seda suurt kivi on teoorias vee all veel üks kobe kivirahn ja kui landid olid enam-vähem sellega kohakuti, tegi lillaka hejoga varustatud ritv jõnksatuse, vajudes paindesse. Kiired liigutused aerudega ja ridva sidur hakkas vaikselt mängima. Aga selliselt jõnks jõnks taktis. Selge, väike kala. Arvasin esmalt et haug, kuid seejärel keegi plädistades eemal veepinnal mingeid tantsusamme harjutas.

Saanud aru, et lõhe see pole, loobusin ka teiste ritvade sisse kerimisest ja üritasin manööverdades kogu selle krempliga suure kivi tagusesse rahulikumasse vette tüürida. Kuidagi see õnnestus ja sain kalaga tegelema hakata. Natuke meelitamist ja pea kilone forell maandus paadis. Paar pilti ja kiire kala vabastamine tema elupaika... Ja siis uuesti lõhet kammima.

Ülejäänud kaks tundi möödusid ilma actionita. Pool kaksteist läksin hommikukohvile.

...

Päeval väike sport, jooksime poisiga randa ja tagasi. Peale seda väike jalgpall. Mingi aeg 15 minutit ka - ikkagi puhkus ju:-)

Õhtul kell 7 pidi jalka algama, nii seadsin ennast kella 4ks jõele. Jõuab ühe tiiru teha ja kak ras õigeks ajaks tagasi. 

Ilm üsna sama - pilves, aeg-ajalt kerget vihma, tuul lõunast ja üsna tugev. Vesi tundus enam-vähem stabiliseerinud olevat. Võib-olla sent või kaks oli veel tõusnud, ei rohkem. Lantide meeskonnas sai järjekordne muudatus tehtud. Vasemalt lugedes edi uuem versioon, siis poppeli punane, edi punane ja paremale hejo lillakas. Paat kaldast lahti ja soome rannikut pidi minema...

Hejole vist paremal äärel olek väga ei sobinud, kippus kiiremal tempol pinnast välja viskuma ja pidin teda pidevalt korrale kutsuma. Kulgesin kalda äärt pidi vaikselt nurga poole. Sedapuhku polnud kivide juures ühtegi taimenit valves ja nii sain peagi haabade alla.

Vasakpoolne edi korjas mingi aeg sodi taha ja kerisin ta paati puhastamiseks tagasi. Uuesti lanti vette lastes ja kätega uuesti aerudest haarates pani parempoolne hejo pauguga kreeni. Koheselt kärr ka otsa. Mõte jõudis mõne sekundi kümnendiku pärast kohale ja käed vajutasid aerudele. Mõnus kärr läks kohe lahti. Mõneks sekundiks, et siis seiskuda ja keegi lobistas eemal pinnas. Misasja, jälle mingi punn või? Aga ei, hetk hiljem järgmine sööst ja ridva paine reetis, et sedapuhku pole tegemist kilose kalaga.

Kallas vaid kümne meetri kaugusel - kruttisin kiiruga paadinina sinna poole. Hooga aerutades paat kaldasse ja jalgupidi vette - kahlapükstes ikka hea aerutada, jääb kindlalt kuivaks ja välja hüppad paadist kus aga tahad. Ritv ühes käes, teise käega paati kaldale sikutades, samal ajal keegi eemal küünlaid viskas. Pulss ronis lakke.

Paadi lõpuks kindlale pinnasele vinnanud, otsisin kiiruga kongitsa paadist ja vantsisin paadist eemale. Olid ju teised landid vette jäänud ja mitte ei tahtnud, et lõhe nende taha takerdudes endale abi leiaks. Kala oli äksi täis, enamus aega veetis ta veepinnal, proovides nii edaspidi kui tagurpidi saltosid. Samas pikka jooksu ei kippunud tegema.

Vaikselt õnnestus kala lähemale saada ja järgmised hüpped eos maandada - ritv tuleb ikka vee ligi hoida, mitte taevasse suunata:-) Mässas siis tükk aega kümne meetri kaugusel. Lant kenasti kurgus otsustasin siiski kongitsaga võtta, mitte ei tahtnud riski võtta, et see kala pääseb. Lõpuks ta kaldale sain. Ilus kena tüdruk, kaal näitas 6.1 kg (peaks uue kaalu ostma, viimasel ajal kuidagi suvaliselt tundub neid numbreid näitavat), pikkust 89cm. Mõnusalt hõbe.

Pildid tehtud, korjasin sissejäänud landid välja. Ühe otsa oli haugi punn ennast õginud. Hea et landi tagasi sain. Edasi koju - päev oli korda läinud!

...

Ikka väga kentsakas on see lõhepüük; siis kui tundub, et siit ei tule enam midagi ja lootus on täiega kustnud, läigatab kusagil tunneli lõpus valgus ja... seal ta lõpuks ongi. Majesteetlikult ilus, uskumatuid hüppeid ja sööste pakkuv, imeliselt kena kala. Seda emotsiooni ei ole võimalik kirjeldada - nii uskumatu tunne on see kui ta lõpuks käes on. Äge.

Lappis, 18.-19. juuni 2016

Reede õhtu läksime juna peale. Suure rabistamise peale – Helsinki liikluses mingid ümberkorraldused olid, ekslesime päris pikalt. Õnneks oli varuaega piisavalt ja nii tegime „rong see sõitis tsuh tsuh tsuh“ matkaga algust.  Mulle ja poisile meeldib selline kulgemine Lapimaale väga, naisele eriti mitte. Ta ei suuda kuidagi selle veneaegse rongi kolinas magada.

Laupäeval natuke enne kümmet olime Kolaris kohal. Pool tundi hiljem auto ka juba käes. Shoppingtuur, kalaload ja läbi Lappea Väylänpääle. Lappeas esimese 19 püügipäeva jooksul üle kolmesaja lõhe saadud. See teeb üle viieteistkümne kala päeva kohta – pole paha.

Unto juurde kohale jõudes teadvustati meid paari halva uudisega. Esiteks oli meie mökki veel kinni ja peame ühe päeva teises majas olema. Mis iseenesest ei ole halb, sest see maja ise parem ja lisaks korraliku saunaga. Paha on lihtsalt see, et 24 tunni pärast kolime peame… Teine uudis oli kehvem. Mulle oli jäänud kõige viletsam paat kõige viletsama mootoriga. Pühapäev pidin saama selle välja vahetada, aga sinnamaani tuli sellega hakkama saada.

Õhtuks ja pühapäevaks lubas vastikult tugevat põhja tuult ning seetõttu tormasin peale asjade kokkupanekut koheselt veele. Väljas 17 kraadi sooja, vahel päikest näitas, tuul olematu. Sidusin esimesteks tiirudeks tamiili otsa: lilla poppeli, punase edi, oranžika wäylä ja pisikese hejo. Mõtlesin küll, et meeskond natuke tumedates toonides sai, kuid ilmaennustuse järgi kohe kohe pilve pidi minema ja sel juhul see meeskond täitsa ok võiks olla.

Vesi jões parajalt kõrge ja tõusutrendis. Ilmselt seal Rootsi mägedes kusagil sajab. Paati korda seades avastasin järgmise halva uudise, puudusid ridvahoidja ja kongits. Jälle mäest üles, autoga peremehe juurde, siis tagasi… ridvahoidja lõpuks ülesvoolu olevast rannast sain.  Peale seda pikka askeldamist sain lõpuks miski kahe paiku peale.

Esimest tiiru alustasin Tupo jõe suudmest. Jamad jätkusid, kui peale lantide sisse seadmist üritasin ridvahoidja ühte haru allapoole painuta ja see … praksti otsast murdus. Krt. Ei viitsinud uuesti asju kokku panna ja uue järele minna. Jätsin ühe ridva lihtsalt jalge ette vedelema – kuna harjuseõnge polnud viitsinud veel ehitada, siis oli see koht veel vaba.

Tiir Tupo jõe suudmest, saare (mida pole näha) juurest üle, esimesest kärestikust keskvee poolelt, teisest samuti ja lõpetuseks vasak kallas kuni paatide sisse laskmise kohani. Ei miskit.

Vahetasin ridvahoidja ära ja tulin teise tiiru piki soome kallast. Kahest kärestikust vasakult mööda ja kolmanda juurest keskele, sügava augu peale. Ei miskit.

Tulin just tiirult tagasi ja mõtlesin, et kolmanda tiiru rootsi ranna poolel teen, kui üks paat mis kündis just sama vagu, mida olin just läbinud, karjatas – kala. Peagi viiekilone lõhe välja võeti. Egas midagi, võtsin pool kilti ülesvoolu ja tulin kolmanda tiiru ka sama rada, mis teise. Tulemus ei erinenud eelmisest kahest. Ei miskit.

Vahepeal Lasse mööda sõitis, reedeseks jaanipäevaks kutse edastas ja kurtis, et lõhed pole koostöö altid. Eelmisel nädalal vaid üks kaheksakilone… Seitsmest tulin maha. Tuuliseks kiskus ja Bonder pidi ka peagi läbi sõitma – nad kuuekesi Norrast tagasiteel uudistama pidid tulema.

Õhtul saun, jalgpall ja õlu…Kuna pühapäevaks tugevat tuult lubas, siis plaane ei seadnud… Hommikul pool kaheksa silmi lahti lüües avastasin, aga et lehed ei liigu. Mis! Mida! Kuidas palun! Ummisjalu tormasin ennast riide panema. Kui nina ukse vahelt välja pistsin, sain aru, et ilmselt hetkeline tuulevaikus oli olnud. Samas kui juba riides, siis mõtlesin et ühe tiiru ikkagi pressin ära.

Jõe ääres vilu ja niiske. Tuul polnud küll väga hull, aga siiski korralikult puhumas. Öösel oli päris palju sadanud, paat oli poolenisti vett täis. Tegin landimeeskonnas väikese vahetuse, asendades hejo ühe erksamat värvi Jalega. Pole sellega küll kunagi midagi saanud, aga noh…

Kratsinud trassi valikul natukene kukalt otsustasin veel korra soome kalda äärset marsruuti proovida. Kolmandat korda järjest… Nuka taha saades, oli seal lootust natukene tuule varjus püüda…

Landid sees, uimaselt aerutades allavoolu. Iivika kivi juures ei miskit, haabade all ka ei midagi. Järgmisena oja suue, ehk sama koht kus eile soomlased ühe said. Tõmbasin paadi üsna kalda äärde, vasakpoolne lant vast viie meetri kaugusel kaldast liikus. Tuult siin polnud ja kuna vool ka nõrgem, seisin pea kümme minutit ühes tsoonis. Kavatsesin sealt lõpuks lahkuma hakata, kui mõte katkestati poole pealt – punase ediga varustatud, vasakult teine kaigas, pani pauguga vibusse. Kiirelt aerudega tõmbasin pinge veel paremini peale ja mõnus kärr läks käima. Taga. Kiirelt aerudega korda kümme vastuvoolu, kindlustamaks, et kala ikka on küljes. Oli. Järgmisena pidin plaani järgi keskele paadi tõmbama ja ridvad kokku korjama. Plaaniks see jäigi, sest samal hetkel tamiil lõtvus. Krt. Lahti pääses. Mõneks ajaks oli hommikune uimasus kui pühitud.

Jätkasin soome kalda ääres. Teise kärestiku eest veel keegi proovimas käis, kuid võtt nõrk ja kärrist polnud lõhnagi. Ilmselt harjus. Kolmandast kärestikust läksin seekord vasemalt poolt läbi. Päris kõhe marsruut on see, kui vesi langema hakkab, siis siit ei julge küll kulgeda. Suured kivid nibin nabin vee all, hea võimalus paadiga ennast keset voolu kinni sõita…
Lõpetasin seal kus alati ja läksin kümne paiku hommikukohvile. Puder, lakkahillo ja kohvi – mõnus.

…

Pealelõunal kella kahe paiku, kui olime ühest mökkist teise kolinud ja  oma „moskwitshi“ paadi nahkistmetega „Ferrari“ vastu vahetanud läksin uuesti vee peale. Tuul vahepeal veel rohkem tuure peale keeranud ja vesi kerkimas jõudsalt. Tegin pealiinidele prahikorjajad ja  asendasin lantide meeskonnas jäle helesinise janiga. Tiiru alustasin soome rannast.

Esimese kärestikuni jõudes tuli tõdeda, et seda enam … ei ole… Vesi oli juba nii palju tõusnud, et kärestikust olid järele jäänud vaid vaevunähtavad keerised. Möödusin kujuteldavast kosest vasemalt. Peagi avastasin kurva tõsiasja, et jan ja edi ei sobi kõrvuti kokku.  Korralik sasi tekkis. Tõmbasin paadi kaldasse ja asendasin jani oranžika wäyläga.

Kui juba trass oli pooleli jäetud, küpses peas mõte rootsi ranna alt tuule varju otsida. Hiljem selgus, et see oli tõsine viga. Seal oluliselt tuulisem ja kiires voolus sõites vaevlesin kuidagi distantsi lõpuni. Rõve. Väga rõve sõit. Teist sellist enam ei tahtnud, tulin maha ära.

...

Lõunasöök keresse ja õhtupoole tuule vähenemist nähes ei andnud mõte ikka asu ja tegin veel ühe kiire tiiru soome kaldas, enne kui keeluaeg peale tuli. Tulutult.

Vasakus kaldas sõites ja peaaegu punase saunani jõudes nägin lõhet meetrit 50-60 keskvee poole selga näitamas. Vajutasin aerudele, liikudes pisut vastuvoolu ja siis jõega risti sõites kala liinile tüürides. Enamvähem õige koha üles leides – no mitte ühte märki ka polnud, millest kinni haarata – ja paadi piki jõge saades, keeras nii kuue-seitsme kilone lõhe kümne meetri kaugusel selja veest välja justkui sõnudes, et valesti arvestasin. Üritasin mis ma üritasin veel korra temaga samale liinile saada, aga võtma teda ei saanud.

Õhtuks oli vesi eilsega pea 70 senti tõusnud – pole kunagi sellist kõrgust ise näinud. Vool kohutavalt räige. Aerutamine vaevaline. Prahikorjajateta oleksid landid ilmselt kogu aeg sodi täis.

Öösel tõusis vesi veel 20 cm… Kaua võib …