Vigala jõel, 28-29. aprill 2018

Lõuna-Eesti rahvas - Pusa ja Saba - saabusid reede õhtul. Plaan oli lihtne ja selge. Vimb ja ainult vimb sobivat. Särge pidavat neil endil kah olema... Õhtul saun, grill, pits... ja hommikul kell pool kuus ajasime ennast jalule. Enne kokkulepitud äratuskella. Ärevus, mis muud...

Kui vimma sirgele jõudsime, saime aru, et olime hiljapeale jäänud. Üks auto oli enne meid saabunud ja mingi seltskond tegi kand-varvas allavoolu minema. Sättisime ka ennast kiirelt teele ja lootsime salamahti, et äkki ei lähe meie paika. Jätsime Pusa oma suure seljakotiga vaikselt kulgema ja tegime Sabaga kiire rännaku. Eesolijad tundusid pisut ekslevalt ja panid ristist mööda ja nii paigutasime ennast terveks päevaks planeeritud püügiks õigele lõigule paika. Käisin mahajäänud Pusal veel õllega vastas, et too lõpuks ikka kohale jõuaks:-) Ja siis läks püügiks.

Ilm selline sudune. Kusagil mingi päike läbi pilvede piilus. Tuul läänest, hommikul üsna nõrk, kuid päeva peale tegi ka pisut valjemaid iile. Õnneks oli soe, temperatuur stabiilselt üle kümne kraadi. Vesi eelmise korraga langenud, aga ei hullult, vast kümme-viisteist sentimeetrit.

Esimesed paar tundi olid üsna paljulubavad. Peagi esimese vimma sain. Särge tuli. Pusa sai oma elu esimese vimma ja hiljem ka teise, nimedes selle siis austusväärselt rekordvimmaks... Ise noppisin neli tükki välja, punase kirbuga. Saba, too keksis ühelt jalalt teisele ja süüdistas varustust:-)

Kella üheksa paiku sättisin ennast auto juurde tagasi. Saabus Kõuts koos kahe enda lapse ja minu poisiga ja koos vantsisime samasse kohta. Selleks ajaks tuli päike ka välja ja keeras ilma päris soojaks. Poiss lausa t-särgi väel ringi tatsus, keeldudes kangekaelselt midagi selga panemast. Kui tavaliselt on päike kevadel pigem hea märk, siis nüüd läks risti vastupidi, keerates kogupere kalapüügiürituse lihtsalt värske õhu hingamise ürituseks.... Isegi särg otsustas vaikida. Kala lihtsalt ei närinud.

...

Poolteist tunnikest hiljem saatsime hilised saabujad auto peale tagasi ja jätkasime püüki. Ilmamuutus oli kaasa toonud voolumuutuse, Vigala vool hakkas vaikselt Velise omast üle käima ja kala kolis meie kaldast teise kaldasse. Nii me passisime sisuliselt tühja, saades terve päeva peale mõned särjed, samal ajal kui vastaskaldal paar meest üsna regulaarselt vimbasid venitasid. Suurest antivõtust tingituna tegelesime muude asjadega... Saba näiteks turnis pool päeva puu otsas ja üritas ridvaga püüki segavaid oksi maha saagida. Vastaskallas sai ilmselt mõnusa etenduse osaliseks.

Üks metsvint sai ära kodustatud. Istus teine meetri kaugusel ja nõudis kohutavalt lärmakalt süüa. Või siis emavinti. Täpselt aru ei saanud. Igal-juhul kui kalale mõeldud sööt noka ette sattus, tekkis mõnus vaikus. Aga vaid hetkeks...

Päev kulges vaikselt omasoodu. Sain aegajalt mõned särjed ja ka korraks trehvas ka üks vimb. Kella viie paiku kukkus Pusa nihelema, tema isu oli ühele poole saanud. Pakkis oma asju, et minekule sättida ... tõmbasin samal ajal ootamatult ühe vimma välja. Seepeale istutas Pusa ennast veel veerand tunniks paigale, aga kuna lisa ei tulnud, astus siiski auto poole minema. Vaevu sai ta sada meetrit eemale kui võtsin järgmise. Viis minutit hiljem veel ühe. Seejärel sättisime vaikselt ka oma asjad kokku ja järgnesime auto peremehele. Jala poleks tahtnud mitte koju vantsida:-)

Kokku siis mul lõpuks vaid kaheksa vimba. Pusal kaks. Sabal ... Vastaskaldal olnud vene vanamees tõmbas päeva peale vast kolmkümmend tükki. Vägisis jäi mulje, et kala kulges kergemat voolu pakkunud Velise suunas. Pusa muidugi arvas, et neil needus küljes - eelmine aasta ju üldse nullile jäid...

...

Pühapäeva õhtul, kui külalised ära saadetud, kõik tööd tehtud ja lapse jalgpallivõistluse transport Talllinna ja tagasi seljataga, jõudsin õhtul veel jõele. Nii poole kaheksa paiku. Samasse kohta.

Ilm vahelduva pilvisusega ja ropult soe. Nii 16 kraadi, kui vantsima hakkasin. Tuul ka soojast kaarest, aga üsna olematu.

Tatsasin kohale ja avastasin, et peibutussööt sai maha jäetud...krt. Egas midagi, tuli ilma proovida.

Jõevool oli 24 tunniga pisut muutunud. Vigala haru oma kopika võrra nõrgemaks muutunud ja seetõttu mõned keerised uuesti minu kaldasse tekitanud. Kuldne kirp koos kärbsevastsetega otsa ja läks püügiks.

Järgmise kahe tunni jooksul sain viis vimmavõttu, millest neli ära realiseerisin. Mõnusalt suured pätsid. Pea kümme särge veel sekka. Kalaparvesid aga pidama ei saanud, kõik võtud pikkade vahede tagant.

Hämaras tulin tulema. Tagasiteel karjus sokk umbes saja meetri kaugusel olevas metsatukas. Pisut kõhe oli:-)

Kiire põige Vigala jõele, 23. aprill 2018

Nädalavahetus läks reisi nahka. Barcelonas oli küll soe ja tore, aga kevadel tahaks ikka rohkem jõe äärde saada. Kuna pidin esmaspäeva õhtul korraks maale tulema, siis ei saanud jätta võimalust kasutamata ning põikasin paariks tunniks jõele. Jõgede risti, pika kaikaga.

Vimma sirgel kaks autot parkisid. Sättisin enda oma samasse kohta ja tegin kand ning varvas üle heinamaa. Stella ühes, plastämber teises käes. Hea lihtne käia, ei mingeid tonkasid ega kilodekaupa tinasid:-)

Kohale jõudes veendusin esmalt selles, et lõksus olnud kaks vimba olid kadunud. Lomp oli nii pisikeseks kuivanud, vaevu paari meetri suurune. Kalu polnud kusagil. Keegi nad sealt ilmselt välja noppis... Edasi juba oma koha peale. Vastaskallas oli täiega vallutatud. No oma kümme autot kindlasti ja nii paarkümmend meest kaldaääres korke leotamas. Kell võis olla kuus läbi ja tundus, et esimesed olid juba minekule sättimas.

Veetase eelmise nädalaga võrreldes üle kümne sentimeetri madalam. Voolujoon ka hoopis teises kohas. Alustasin kammimist vana joont pidi ja loobusin sellest peagi. Vool kaugemal, isegi särg ei kippunud vaiksel alal torkima. Lõpuks leidsin kala liini üles. Tõsi küll, esmalt särje oma. Nii kakkusingi umbes poolt tundi karvast meresärge, samas kui vastaskaldal 2-3 vimba välja võeti.

Saatsin korgi veel rohkem voolu sisse. Pehmelt öeldes kärestikku. Ja siis hakkas juhtuma. Voolus pidurdatud kuldne kirp noppis ükshaaval vimbasid rajalt maha. Enamus võttudest ühest ja samast kohast, mille ees tundus olevat mingi kõrgem rant, kuhu kirp aeg-ajalt kinni jäi. Ükshaaval hakkasid vimmad ämbrisse kolima.

Vahel  lõi sekka särge, mis kõik vastaskalda meelehärmiks jõkke tagasi sai saadetud. Siis jälle vimb. Põhiline action kestis pea kaheksani, kuni lõpuks oma kuldsest kirbust ilma jäin. Järgmisena läks otsa vähe pikema konksuga ja pisut raskema peaga kuldne kirp ja minu täielikuks hämminguks triivis too täiesti tühja. Poole tunniga vaid üks särg. Ei tea kas kala polnud all või oli kirp liiga suur? Mingi hetk sain sellegi kirbu põhja jäetud. Polnud nagu üldse kahju...

Järgmisena sai otsa seotud punane, Kasari talvise vimma kirp. Pisut väike konks küll, aga... vaikselt hakkas uuesti särge tulema ja lõpuks eksis ka üks vimb ära. Püüdsin kuni sellegi kirbu vette jätsin ja enne kella üheksat astusin juba koduteele.

Kokku sai ära võetud kümme vimba. Paar tükki läksid otsast ja ühe pisema viskasin tagasi. Särgesid ... noh mõni kilo ikka, aga nood ujuvad rõõmsal meelel edasi. Ain kurinahk polnud ja kalu tassima tulnud:-)

Vimba on jões korralikult. Särge samuti. Väga mõnus õhtupoolik oli.

PS! Ilm alguses päikeseline, hiljem keeras pilve. Rõhk kukkus kolinal. Sooja lausa 13 kraadi.

Kevadine vimmajaht, 14.-15.aprill 2018

Ain saabus reede õhtul umbes samal ajal, kui mina jõe äärest tagasi jõudsin. Kuna kell oli juba peaaegu kümme ja hommikul oli plaanis väga varakult alustada, siis jätsime sauna kütmata. Jõuab ka laupäeval.

Hommikul kella viiest olime juba jõe ääres. Päikesetõusuni enam kui tund aega aega ja väljas veel üsna pime. Seadsime ennast Rumba alla, kääru peale, selle ülemisse serva. Esimesed tonkatinad said lendu saadetud taskulambi valguses. Nagu lutsule oleks tulnud...

Välja kerge miinuskraad. Päev tõotas tulla aga väga soe ja päikeseline. See omakorda tähendab üsna suurt laulupidu. Esimesed pidulised saabusidki juba umbes samal ajal kui tonka pitse silm seletama hakkas. Umbes samal ajal ka esimese vimma võtu ära realiseerisin. Sedapuhku himustas kala kärbsevastsetega varustatud kollast kirpu. Polnud paha algus päevale.

Kui esimesed saabujad sättisid sammud rohkem sirge poole, siis mingi hetk maandus Ainile naabriks üks lasnamäelane ja seadis ennast külje alla. Laksas õunapuu all kaheksa poest ostetud harki maasse - alguses arvasime et ilmselt linnast tuleb suurem seltskond bussiga järgi ... hiljem saime aru, et nii märgistatakse endale ära paarkümmend meetrit rannajoont, mille vahel siis edasi tagasi kolme tonkaga silgata.

Päike tõusis ja enamuse ajast tegelesin kalapüügi asemel looduspiltidega. Kala millegipärast vaikis. Siis aga hakkas järsku juhtuma. Aga mitte meil. Meie naaber kukkus lammutama ja täiega. Neli vimba järjest siis paus ja paar vimba veel otsa. Ootasime kannatlikult et millal siis parv meieni jõuab...

Möödus tunnike, parve ei tulnud ja naaber uuesti hoogu sattus. Passisime kannatlikult oma ridva otsasid, nood aga olid andunult paigale tardunud. Vahel harva mõni särg käis nokitsemas, kuid vimmast polnud lõhnagi. Sama lugu nagu meiega, tundus olevat ka ülesvoolu oleval seltskonnal.

Kui järgmine tunnike naabril umbes samasuguses tempos möödus ja meil endiselt ei miskit, siis ühel hetkel meie kannatus katkes. Otsustasime minna nullitama parem sinna, kus ei näe et keegi lammutab ja kus naabri "kõrinad" pidevalt häält ei teeks. Kolisime ümber kääru teise otsa.

Kell oli alles üheksa paiku, aga  väljas juba päris palav suveilm, kui uues kohas platsi sisse võtsime. Siin tundus pisut rohkem elu olevat. Särg käis pidevalt segamas, aga vimmast endiselt ei kippu ega kõppu. Olime õunapuu alusest püüdjast piisavalt kaugel, et mitte kuulda pidevat "kõrinat", kuid mitte nii kaugel, et mitte panna tähele tema pidevat kalade välja võtmist ...

Paar tundi hiljem otsustasin järgmist püügipaika proovida. Viiskümmend meetrit ülesvoolu olevat kohta, kust hea vastaskalda ääres asuva kiire ja aeglase voolu piirile tina saata. Esmalt viisin ühe tonka ja kui sellega kümne minuti pärast ühe eriti passiivse vimma - tõmbas vaid ühe korra ja siis otsustas konksu otsa magama jääda - ära realiseerisin, siis kolisin kogu majapidamise ümber. Ain ka. Ma polnud veel laagrit sissegi seada jõudnud, kui kaks ritva juba korraga sünkroonvõnkumist harrastama hakkasid. Ühega sain vimma kätte, teisega mitte.

Kogu see nali kestis umbes pool tundi, mille raames kolm vimba sumpa rändasid ja paar võttu veel lisaks realiseerimata jäid. Ain püsis aga endiselt nullil. Vimmapüügis. Igasugu "karvaseid ja sulelisi", mille keskmine pikkus nii 7.5 sentimeetrit, ta  ikka välja kakkus, aga seda keda püüdma tuli... Kutt muidugi uhkustas, et teeb endale õhtul kõvasti kiisamarja saia:-)

Kell kaksteist saabus vaikus. Vahepeal särjed pisut segasid päevitamist. Siis Ain mingi valemiga maailma kõige väiksema kasari vimma veest välja meelitas... paar tundi hiljem lõpuks ka kala, kelle võis sumpa panna. Mul aga.... No ma keskendusin pealelõunal lutsu püügile ja võtsin ilusa liigutusega kell 4 päeval keset suurt päikesepaistet välja väikese libediku.

Kala justkui ei võtnud. Eemal sirge peal rahvas muudkui vaheldus - osad läksid minema, teised tulid juurde. Mis aga eriti kummaline - meile hommikul naabriks tulnud mees lammutas praktiliselt terve päeva. Pealõunal tempo küll pisut rauges, aga no oma 2-3 kala tunnis noppis ta küll ära.

Kell viis panime  oma pillid kotti ja võtsime päeva õppetunni kokku - kakskümmend meetrit jõelõigul on selline vahemaa, kus üks võib nullitada samas kui teine kangutab kartulikoti vimba täis. Mnjah, oleks Ain hommikul kakskümmend meetrit vasemale oma kaikad pannud, oleks õhtul hoopis teised skoorid olnud.

Kokku mul siis päeva peale vaid 4 vimba. Ainil 2. No see üks küll ei loe tegelikult... Vesi oli +87 kõrge ja 5 kraadi soe, temperatuur päeval kuni +18, kerge ida-kagu tuul.

...

Saunas arutades jõudsime arvamusele, et küllap reede õhtul olin sattunud tõusva parve peale. Hommikul aga kui vesi oli külm, siis parved olid augus ja ei liikunud. No paremat vabandust me oma kehvale tulemuslikkusele leida ei osanud.

...


Päev 2 - õppetund nr. 2

Tonkatada kaksteist tundi on tore ja tegelikult pole see üldsegi mitte nii passiivne tegevus kui võiks arvata - tegin eilse päeva peale tonkade vahet joostes lausa 17000 sammu ja läbisin sirka 11 kilomeetrit... aga sellegi poolest tüütab nii pikk püük lõpuks ära. Seetõttu vahetasime pühapäevaks püügivahendeid. Lihtkäsiõnge (mul) ja tavalise käsiõnge (Ainil) vastu.

Hommikul magasime eilse unevõla tasa ja nii saabusime suvisele vimmasirgele kella kaheksa paiku. Rahvast siin polnud, massid ikka allpool püüavad. Laksasime mõned söödapallid vette ja lasime korgid triivi.

Umbes tunnike hiljem konstanteerisime fakti, et siin pole kala. Või siis ei võta. Pigem  aga ikka see viimane, sest selle aja jooksul eemale asetatud Aini tonkat keegi ikka kaks korda kõlistas. Kuna püügiaega veel oli - pidime kella 13- ks majas tagasi olema - siis ehitasime uue plaani valmis.

Toppisime suurema varustuse autosse ja haarasime ridvad kätte. Järgnes 1.5 kilomeetrine matk jõgede risti. Polnud selles kaldas seal kunagi käinud ja tahtsin ära proovida. Seadsime ennast täpselt risti nurka. Koht kui loodud särjele - suured veed jätsid kalda lähedale kena vaikse sopikese.


Kell oli kohe kümme saamas. Hommikust saati pilves olnud ilm keeras kraanid lahti ja hakkas tilkuma. Esialgu ühekaupa, seejärel juba korralikumalt.

Vastakaldal paar venelast platsis, vahtisid üsna tülpinud nägudega. Panime oma korgid siis vaiksesse vette teele ja ... kukkusime lammutama. Särge tuli ogaralt. Praktiliselt ketti. Suuremaid ja väiksemaid. Mere omasid ja kohalikke. Kala tuli pidevalt ja tulemuseks oli see, et ülejõe vanad üritasid oma korke meie kaldasse visata. Vool aga nii kiire ja kandis tamiili kenasti ära - lootusetu üritus.

Lammutasin oma kuldse kirbuga alguses särge ja siis proovisin rohkem voolupiirilt vimmale pihta saada. Mingi hetk kaks kena poissi kirbu otsa komistasid. Ain pani oma korgi rohkem kalda ligidale nii umbes kahe meetri kaugusele  ja noppis sealt särgi. Ühel hetkel aga järsku vimma. Kahe meetri kauguselt, praktiliselt jalge eest.

Järgnes ühine särje kakkumine 2 meetri kauguselt. Mina siis 8 meetri stella ridvaga. See pilt võis küll najakas olla - ritv pooles jões, kork jalge ees. Naljaga pooleks seletasin, et milleks mulle nii pikk kaigas, kui jalge eest püüame:-)

Pidu ja pillerkaar kestis umbes kella 11-ni välja. Siis tuli päike välja ja hoog rauges. Särge tilkus aina vähem ja ka vimmaga tundus sandim olevat. Vaid üks veel eksis konksu otsa ära... Enne kahteteist keeras kala suu täiesti lukku. Õnneks pidimegi astuma hakkama. Ain tõstis kilekoti täie maxima valitud särge - pidime ju samastuma keskkonnas oleva seltskonnaga - seljakotti ja kõndisime minema.

...

Tagasiteele jäi ette sonn. Üks osa sellest oli vee languse mõjul jõest ära lõigatud.  Sellest läbi minnes avastas Ain langenud puu all veest kaks sabauime. Kaks vimba olid ennast nii 5x8m suurusesse lompi "kinni jooksnud". Sügavust seal vaid 20 sm. Üritasime neid sealt siis kätega kätte saada,aga püüa sa tuult väljal. Lootusetu, kuigi ühel õnnestus isegi korraks käega ümbert kinni saada. Peagi oli vesi nii sogane et loobusime sellest. Need kalad on küll hukule määratud, kui just kiirelt veetõusu ei tule...

Kodus kaalusime särjed ära, 5 kilo valitud kalu. Kahe tunniga. Täna oli siis ülejõe venelastel ilmselt samasugune tunne, kui meil eile. Nägime neil kogu püügiaja peale vast kahte särge... õppetund siis sisuliselt ka sama mis eile - vaid paarkümmend meetrit vahet ja kui erinevad võivad olla tulemused.

Vimbade seis jäi siis 3:1 mulle. Uusi paikasid tasub proovida.

13 ja reede Kasaril, 13. aprill 2018

Neljapäeval ja reedel pidin tööasjus Pärnus olema ja see võimaldas reede õhtuks pisut varem maale jõuda. Hea võimalus kiireks õhtuseks püügiks. Proovisin labidaga maad kaevates pisut mullausse otsida, aga muld alles üsna jääs. Nii pidin poolakate ja kärbsetõukudega hakkama saama.

Kella viieks olin jõe ääres. Rumba all. Paar autot silla peal. Paar autot kääru peal. Võtsin platsi sisse augu ülemisse otsa. Millegipärast olid teised püüdjad kõik rumba sirgele sammud seadnud ja nii oli mul ruumi laialt.

Kaks tonkat enda platsile - üks ussidega varustatud ja teine punase kirbu ning kärbsevastsetega varustatud. Kolmas tonka pisut allavoolu, õunapuu alla. Sinna ka poole ussid nr. 3 otsa. Kogu see rahmeldamine võttis päris higiseks. Väljas ikkagi 16 kraadi sooja ka. Nagu suvi juba.

Libistasin vaikselt ühe õlle ja jahtusin idatuule abil maha. Kalad otsustasid viisakalt mind mitte segada. Peale "puhkust" viskasin tonkad ümber. Ikka vaikus. Vesi oli eelmise nädalaga võrreldes üle poole meetri madalam, no peaks ju ometi juba liikuma. Tõsi, veetemperatuur oli ikka veel üsna külm, vaid nelja kraadi ringis. Silla juures oleval sonnil  oli lausa jää veel peal...

Poole kuue paiku hakkas juhtuma. Esmalt kuidagi vaikselt nökerdades hakkas keegi vasakpoolse tonka kallal omi asju ajama. Kahtlustasin küll särge aga peale paariminutilist togimist tõsteti 100 grammine tina hooga lendu ... sooh esimene vimb oli peale väsitamist kaldal.

Uuesti tonka sisse. Vaikus. Lasin tinal pisut edasi libiseda, paar minutit hiljem veel korra ... ja ... järgmine võtt oli juba väga lennukas. Kelluke pani killadi-kolladi karjuma juhtides ilmselt ka kilomeetri kaugusel olevate püüdjate tähelepanu minule.  Kala tuli visalt vastu punnides üle kaldarohu. Teine vimb sumpa.

Kella kuueks ehk siis poole tunniga oli viis kala sumbas. Kõik ühe ja sama tonkaga. Kärbsevastset ei suvatsenud keegi puudutada. Sama lugu ka sügava peale seatud ridvaga. Peale kelle kuute liikus suurem parv ilmselt edasi ja ning võtud harvenesid oluliselt. Poole kaheksa paiku sain viimase vimma. Üheksanda. Ja peale seda kadus vimmavõtt täiesti ära, vaid särjed käisid aegajalt usse rüüstamas. Muudatust ei toonud ka päikeseloojang ega ka hämarik.

Lõpuks jäigi kokku siis 9 vimba, 8 poolakate usside ja üks lõpuks ka kärbsevastsetega. Neid täna millegipärast ei himustatud. Ei aidanud ka punase kirbu vahetamine kollase vastu. Noh natukene aitas - sellega sain kellegi põhja jäänud söödatopsi rakenduse kätte:-)


Kevad on käes. Mõnus.

Luurel, 07. aprill 2018

Nädala sees tegi sooja ja kõvasti vihma ning vesi hakkas ilmateenistuse andmetel Kasari harudes tõusma. Kevadise kõrgvee haripunkt saabus reedel vastu laupäeva. Tippmargiks vaid +148 - nii et sisuliselt ei mingit suurvett. Laupäeva hommikul hakkas vesi juba vaikselt langema.

Päeval käisin Pärnust läbi, seal jõgi alles jääkaane all. Tume teine küll, aga ei märkigi liikumisest ei lennuki kandis ega uue silla juures.

Tagasiteel vaatasin Velise ja Enge üle - mõlemad veel korraliku valge kaane all. Vaid kaldaääred tänu kõrgemale vee tasemele olid vete alla jäänud.

Vesi kukkus kolinal edasi ja kui juba +140-ni oli langenud, korjasin asjad autosse ja läksin tegin õhtu eel ühe luureka. Rumba sügavate peal.

Kolm tonkat sisse, kaks usside ja üks kärbsevastsetega. Jõgi täiesti sodi täis. Jääpangad triivisid alles allavoolu. Sodi oli pidevalt otsas ja nii käisin kõiki ritvasid

kordamööda puhastamas. Kaks tundi möödusid võtuta...

Tagasiteel läksin kaema, et mida jõgede ristis püüdjad teevad. Seal kolm seltsilist asju kokku pakkisid. Ka neil polnud võtu poegagi...Vigala harus vesi muidu veel hullem kui Rumba all - selline täiesti kohvine vesi... mida Velise allpool siis pisut selgemaks lahjendas.

Täna siis vara veel ... homme ilmselt juba hilja:-)

PS! Üle mitme aasta sai nähtud maja vastaskalda all elavat kopraonu. Päris suur volask teine. Ujus teine keset päikeselist päeva pea hajeli otsas mööda jõge edasi tagasi.