Vimma luurel, Rumba all, 25. märts 2017

Hommikul ärkasin vihmaveetoru laulu peale, väljas sadas. Keerasin teise külje, siis kolmanda. Lõpuks ennast üles vedasin. Kell alles üheksa. Ilmajaam andis lootust, et pealelõunal tuleb päike välja ja nii seadsin hommikusi samme väga venitades. Kiiret polnud, aega oli. Kella üheteistkümne paiku hakkas läbi pilve lõpuks pisut valgust kumama ja sadu lakkas. Auto käima ja minekule.

Peagi sain aru, et olin ikkagi kärsitu. Kohale jõudes hakkas uuesti sadama. Ja juba vähe korralikumalt kui enne. Tagasi keerama ka ei hakanud. Parkisin auto ja seadsin ennast sügava-madala serva paika. Eemal sügava peal kolm püüdjat, sirge peal kaks venelast veel lisaks. Nood olid hommikul vara tulnud ja saanud kahe peale ... terve sõrmepikkuse särje. Lootusi polnud mõtet väga kõrgele ajada...

Tonkad sisse. Kummalegi üks ussidega varustatud konks ja teine kärbsevastsetega varustatud kirp. Veetase täitsa talutav, Kasaril 110 ja see päeva jooksul hoolimata öisest sajust vaikselt langes. Sodi praktiliselt polnud. Tund aega passisin selles kohas. Kolm korda viskasin tonkad ümber. Ei võttugi. Kui siis veel edela tuul ka ennast üles hakkas kerima, otsustasin kohta vahetada. Sügava augu peale. Kui miskit muud pole, siis vähemalt tuulevari oli seal kenasti olemas.

Ületasin teed pidi oja, mis oli jõhkralt üle kallaste vajunud. Koprad on vist veetruubid parajalt ära ummistanud, polegi nii suurt vett seal näinud.

Rakendused uues kohas uuesti vette ja püüdma. Pool tundi hiljem, kui olin ridvapitside jõllitamisest juba väheke tüdinema hakanud ja plaanisin ühe söödatopsiga rakenduse valmis seada, vajus roheline ridvapits alla. Olin kui elektrijänes hetkega ridva juures. Järgmine tõmme ja tina läks lendu. Samal ajal jõnksutas ridva ots edasi ja haakisin ära. Kala otsas ja ka kenasti ta üle rohuääre sain. Vimb. Poolakate nr 2 usside peale maiustamas.

Järgnes tund ei midagit. Siis vasakpoolset ritva keegi ühtlaselt togima hakkas. Toks, toks, toks ja vaikus. Nii pool minutit. Siis uuesti samasugune togimine. Peale seda kui see nali oli üle viie minuti juba kestnud, otsustasin ühe sellise seeria peale ära haakida. Tulemus null. Keegi, ilmselt särg, oli kärbsevastseid proovinud, kuid polnud neist kuidagi jagu saanud.

Tunnike hiljem sain kolmanda togimise, mis  aga pooleli jäeti. Otsustasin seejärel ikkagi topsi koos söödaga ühe ridva otsa riputada. Peagi selle tulemusena veel ühe peaaegu võtumoodi togimise sain. Ilma haakimisvõimaluseta.

Kella kolme paiku hakkas lõpuks seenevihm ühele poole saama ja kusagil kaugustes võis aimata mingit valguskuma. Lootus, et päike ikka päeva lõpuks välja ilmub polnud kuhugi kadunud. Istusin edasi.

Kella nelja paiku, kui naabriks olnud kolm meest alla andsid, sain lõpuks veel ühe vimma võtu. Kaks sujuvat tõmmet, teise ajal aga kuidagi sööt kalal suust välja pudenes ja võtt jäi pooleli. Sellega oli sisuliselt päev ka ühel pool. Passisin kuni poole seitsmeni välja, ilma ühtegi võttu nägemata.

Kuna veetemperatuur vaid 2.5 kraadi, siis võib vist üheselt tõdeda, et natuke veel vara...Viis võttu seitsme tunni kohta on ikka kuradima vähe :-(

Õhtul keeras ilma selgeks ja saunast tulles maapind juba krabises. Miinused väljas. Nii see veetemperatuur küll kiirelt soojemaks ei lähe...

Jääpüügi hooaja lõpetamine Pärnu jõel, 11-12. märts 2017

Ainiga sai juba nädala sees kokku lepitud, et läheme siiga kimbutama - ta pole siiga saanud ja see viga vajas parandamist. Lisaks läheneb kevad nii mühinal, et kauaks seda jääd ilmselt enam ei ole. Tuleb võtta mis võtta annab.

Reedel saun ja laupäeva varahommikul kell 6 äratuskell. Pool tundi hiljem startisime. Väljas juba kaunis valge - aeg oleks juba kella keerata, nii vara ei saa enam kenasti üles:-) Ain kukkus tee peal kohe mingeid imelike loodusmärke tõlgendama, olla näinud mingi väikest rebast, siis veel midagi mis lendas. Arvas et lind. Nojah... Ma ei näinud varblase poegagi. Igaks juhuks väga ei vahtinud ka ringi - äkki oleks tervet karja kitsi näinud, siis oleks "minu pärast" Kalev jälle kusagil läbi jää kukkunud...

Pool kaheksa olime kohal. Esimestena parklas. Väljas udune talvehommik. Temperatuur nullis. Tuul nullis. Vool ka peaaegu nullis. Tuju üleval - kalale juhhuu. 

Vee tase oli nädalaga kõvasti langenud ja nii kannatas isegi kaldaäärne jää üle kõndimist. Sammud otsejoones siiatsooni ja augud sisse. Mõttes olime teinud plaani, et lõunani konutame siin tsoonis ja kui selleks ajaks midagi ei juhtu käime Paikuse all ära.

Kaks tundi hiljem oli meil kahe peale null koma kaks võttu. Ain arvas, et keegi vist ikka puutus kirpu, aga pead ka pakule ei pannud, et see kala oli. Nii saime oma plaani ennak tempos ületama hakata. Tipa tapa üles voolu minema. Katsusime erinevad vimmakohad läbi ja jõudsime ilma tulemusteta Paikuse alla välja. Siin vähemalt seitse meest udust välja ilmusid, usinasti paigal istudes. Liitusime nendega.

Tunnike hiljem, kui keegi polnud kala saanud ja me polnud endiselt ühtegi võttu näinud tatsasime sama targalt tagasi. Siia tsooni. Ain pani kohe leekides hommikusele augule, ma jäin Maidult telefoni teel juhiseid kuulates pisut ülesvoolu konutama. Mingite maamärkide abil tuvastasin tsooni, kus Mait paari nädala eest kaks kala välja võlus ja seadsin ennast sinna sisse.

Olin just nooguti õõtsumisest unele suikumas, kui Ain ühel hetkel rõõmsalt kõrvale ilmus ja miskist siiast rääkis. Kogusin oma uinakuplaani kokku ja sammusin uudistama. Kala pea nelikümmend senti. Tegime pilti ka - ikkagi Aini selle aasta esimene isiklik rekord. Tal neid rekordeid kaks tükki veel plaanis purustada. Peale pidustusi seadsin ennast ka samasse piirkonda istuma.

Järgnes miski tunnike, kui ootamatult ilmusid jääle kaks troppi bemmidega ja kukkusid jäärada paarutama. Teiste kalameeste vahel. Ega mõistus ei ole oma teha...

Läksime lärmi peale eemale. Paarsada meetrit allavoolu, teise siiatsooni ja sain esimeselt augult kohe korraliku litri noogutisse ja kena kala taha. Ülima ettevaatlikkusega venitasin kala  pea auguni välja ja siis kordus see, mis see talv juba mitmeid kordi juhtunud - kala lihtsalt kukub konksu otsast ära. Krt küll. Oleks miski pikk ritv käes olnud, siis oleks selle ilmselt katki virutanud. Väikest balalaikat lõhkuma siiski ei hakanud.

Kuna ka siin oli lärm päris korralik, siis peagi tegime järgmise kildise matka. Vimba vaatama. Kiusasime seal oma tunnikese väikeseid vimmapoisse, miskit kaasa võtta ei kõlvanud. Sügavikus ainult pudinad tundusid olevat ja võtsid ka ainult vaikset mängu. Mööda minnes kahte tragitud latika välja võtmist vahtisime. Üks neist päris kenake, üle kahe kilo kindlasti.

Õhtu poole bemmivennad lahkusid ja võtsime oma püügitsooni tagasi. Kahjuks ei juhtunud enam miskit erilist - sain küll ühe võtu Aini siiaaugu kõrvalt, kuid otsa too kala ei jäänud. Enne kuute tulime tulema.

...

Algselt plaanisin, et teen pühapäeva Kasaril, kuid mitmel põhjusel muutsin plaani. Esiteks siiakunn loobus teise päeva plaanist ja teiseks ilmateade lubas päikest (tagantjärgi tuleb tõdeda, et päikest nägin vaid läbi paksu udu, mis jõepeal laiali ei läinudki). Äkki teeb siig selle ilma peale suu lahti. Kuna päikest lubati alles lõunast, siis põõnasin kuni torust tuli. Palju ei tulnud. Kell kaheksa olin üleval ja kümnest juba Pärnus.

Ilm üsna sama. Võrreldes eilsega ainuke erinevus, et väheke oli tuult tunda. Lääne kaarest puhumas. Alustasin jälle sealt kus eile ja veetsin kohusetundlikult kolm tundi siiatsoonis, kammides erinevaid auke läbi. Täielik null. Ilma ühegi komata...

Kella kaheks oli lõpuks ometi kinnisidee nimega siig ennast selleks aastaks korralikult ammendanud. Rohkemaks mul tema püügiks tahtmist ei olnud ja läksin vimma otsima. Tegin esmalt kiire ringi ülesvoolu, sealt ei märkigi. Ja siis allavoolu. Ühes augus sain kala korraks käima. Neli poissi jutti. Ja seejärel vaikus kõikidest ümbruskonna aukudest.

Kolisin veel paarsada meetrit ülesvoolu ja sain teise augu käima. Vimb eriti pirtsakalt näris. Mängida sisuliselt ei tohtinud. Venitasin kirbu kümme senti üles ja ootasid kümme sekundit, siis uuesti kümme senti kõrgemale ja jälle paus. Nii poole meetrini välja. Enamasti võtt selline kerge krõps noogutis ja suurem osa haakimisi tühja. Väga pika hambaga võttis. Kogu päeva peale vast kaks võttu olid sellised, mille puhul nooguti ka natuke allapoole vajus. Paar korda proovisin samal augul ka kiiremat mängimist ning selle tulemuseks oli see, et kõik kes all olid pagesid viieks minutiks august eemale.

Sain teisest august viis kena poissi. Suurim üle kuuesaja grammi, teised poole kilo peale. Pärnu vimmasordi kohta täitsa kenakesed. Kaks kala oskasin poolest veest ära lasta. Esimese mineku järel tuli parv kümne minuti pärast tagasi; teise puhul lahkusid lõplikult ilma hüvasti jätmata. Või sai siis poole kella nelja paiku tippvõtt selleks korraks läbi.

Peale viite sättisin ennast vaikselt minekule, erinevaid tee peale jäänud auke proovides. Üks nurg ja üks kellegi togimine veel. Parklasse jõudes oli jõele jäänud veel vaid üks mees.

Tundub, et selleks hooajaks on jääpüügiga ühel pool. Nädala sees juba korralikke pluss kraade ja päikest lubab. Öösel ka sooja. Ei usu, et laupäeval enam minna kannatab. Lühikeseks jäi see jääaeg. Veel tahaks...

Pärnu jõel, 03-04. märts 2017

Paberil nägi plaan välja vinge. Margo oli vaja siiale viia, Mihkel ja tema kliendid tuli samal ajal jõel kalakohta viia, poiss tuli teleka eest kuidagi eemale meelitada. Kõlab ju vingelt. Mis saakski nihu minna. Neljapäeva õhtul asusin seda plaani ellu viima. Pärnusse. Ööbisime vanaema juures.

Kell kuus ajasin jalad alla ja pool kaheksa olin jõe ääres. Väljas juba üsna valge ja isegi sinist taevast nähe. Tagantjärgi targana tuleb konstanteerida fakti, et järgmised 24 tundi tuli taevast alla kõiksugu olluseid... Vesi jões juba saabudes väga kõrge ja kalda ääres lahti. Leidsin miski puu ja tasakaalu harjutusi meelde tuletades ületasin veetakistuse täiesti kuivalt. Vinge. Margo pidi kell kaheksa tulema ja nii oli mul pool tundi aega pisut maad uurida.

Shokk saabus esimese augu juures. Teadsin küll, et vesi on kõrge, paari päevaga 70 kerkinud, ja ilmselt vool pisut tugev. Samas tuul lõunast, mis tähendab et lahte puhub vett juurde ja see peaks päris suure voolu teket takistama. Tutkit. Esimene kirp sõitis ilmselt uue sillani välja. Teine sai kusagil liinide juures pidama. Kolmas, see kõikse suurem punane, mis mul üldse on, vedas nooguti nina vastu vett ja kippus ikka allavoolu minema. Mida krdit...

Vahetasin kohta, kuid seis sama. Siia püügiliinil kuidagi väga nutune olukord. Nojah, ohkasin ilmselt, nii et pool Pärnut ärkas... ja seadsin sammud paarsada meetrit ülesvoolu. Seal väheke madalam, äkki seal kannatab püüda. Kannataski, kuigi kirbu mängitamine tundus nagu sangpommiga žonglöörimine...

Margo tuli punkt kell kaheksa ja edasi kammisime siiatsooni madalama ala läbi. Mul null mis null, isegi sellist tunnet polnud, et kala sealkandis kusagil oleks. Margol üks korralik võtt, mida isegi käega tunda. Ta ise kahtlustas küll sodi, mis jões allavoolu purjetas, kuid entusiasmi säilitamiseks selle siiaks lugesime... Paar tundi hiljem oli aga lõplikult selge, et siiaga läheb täna ikka väga raskeks. Optimism ei lubanud tunnistada, et võib-olla läheb üldse kalaga täna raskeks.

Kulgesime vaikselt vastuvoolu, kuni Margo ühel hetkel vimmapunnide peale trehvas. Mõni auk hiljem juba ka korralik vimmapoiss jääle tuli. No oli ka aeg... sest enamvähem samal ajal oli kuulda vastaskaldas rändavat inimmassi. Mihkel ja co oli kohale jõudnud ja läksin neile kalda lähedale vastu.

Mina jää peal, nemad kaldal, vahepeal ala, millest kuiva jalaga kuidagi üle ei pääsenud. Sada meetrit alavoolu leidsime lõpuks purde, millest maarahvas jõele sai. Kulgesime otse Margo vimmatsooni. Aitasin seal siis varustused kokku sättida. Peoperemehed tõmbasid lipud masti ja läks püügiks.

Tunnike hiljem, kui pool seltskonnast oli vihmast ja tuulest läbi külmunud, saatsime Mihkli seltskonna lõunasele supile (ja jägermeistrile) ja tegime Margoga ise kand ning varvas Paikuse alla. Äkki seal miskit. Veel tunnike hiljem tatsasime sama targalt tagasi.

Pealelõunaks oli seltskond "supist" kõvasti indu saanud ja vallutas järgmisena Reiu jõe suudme. No seal vähemalt voolu vähem ja kannatas püüda nii, et sodi pidevalt otsas poleks. Margo pani Tallinna poole ajama ja ma kammisin suudme ala põhjalikult läbi. Vahet ei olnud, oleks võinud ka selle tegemata jätta. Kella viie paiku andsime kõik lõpuks alla. Lootusetu. Olin terve päeva peale ühel augul paar puudutust saanud ja see oli ka kõik. Kala me võtma ei saanudki.

Et asi ikka täiuslik oleks, vajusin kaldale minnes veel pea vööni sisse ka. Õnneks sain ruttu välja ja saapad jäid kuivaks. Kuidagi sümboolne lõpp sellele kalatule päevale.

Olin jää peal fitbiti andmetel maha vantsinud 11 kilomeetrit - ütle veel, et ei saanud vaeva nähtud kala leidmisel. Tekkis täpselt sama tunne nagu halbadel Lappi päevadel - jõuga ikka kala võtma ei saa.

Õhtuse sauna järel vajusin ümber kui tühi kott...

...

Laupäeval läks uni juba kaheksa paiku ära. Peas vasardas küsimus, et peaks ikka minema kontrollima, et kas täna ka sama jama kui eile. Hommikukohvi joodud ning Mehise viie kilose tindiralli triumph läbi loetud seadsin sammud auto poole ja tunnike hiljem, kella poole üheteistkümne paiku astusin Pärnus jääle.

Öösel oli väheke külma teinud ja jää kenasti ära kahhetanud. Veetase oli aga veel kõrgemale tõusnud ja vool veel kiirem. Siiatsooni ei jäänud pikalt pidama, võimatu püüda. Võtsin suuna Margo eilsele vimmakohale ja seadsin ennast laagrisse.

Kammisin esmalt viis-kuus auku läbi. Ei midagi. Vool oli küll väga rõve, kuid kuna selles kohas vaid 2.5 meetrit vett, siis kannatas kuidagi püüda. Mis sest et kirp miski 4-5 meetrit tamiili kaasa vedas. Peagi sättisin ennast esimesele augule tagasi ja korraga miski nõks noogutist läbi käis. See oli kui uskumatu vaatepilt. Olin selleks ajaks ammu unustanud, kuidas kala võtt välja näeb...

Vimb jäi otsa. Nii kolmepoolesajane. Saatsin ta eemal olevast august alla tagasi ja jätkasin. Korra veel miski nõks käis läbi, aga otsa ei jäänud. Peale seda aga... Tegin uue tiiru ümbruskonna aukudele. Ei midagi. Tagasi esimesele augule ja kohe uus võtt. Seekord selline vajumine - mängin üles ja nooguti lihtsalt "jääb kinni". Täiesti passiivselt. Haakimine ja otsa jäi. Selline mõõdukas, aga punn. Saatsin ka tagasi. Järge loomulikult ei tulnud.

Ilmselgelt oli minu tatsamine kõrval oleva augu juurde ilma ridvata kahtlaselt mõjunud ja peagi eemal olevad kalastajate hordid vaikselt mulle peale vajusid. Tuleb neile au anda, sest keegi väga lähedale ei tulnud ja selles, et mul kalavõtte rohkem ei järgnenud polnud neil miskit süüd. Tundus lihtsalt et võtuaeg (kolm võttu on ju kõva sõna!) oli otsa saanud.

Peale esimest kala olin otsustanud, et täna maailma avastama ei lähe. Eilne tatsamine oli veel kontides.  Nii kammisin regulaarselt kõrval olevaid auke läbi. Vahel ka sada meetrit eemale läksin, kuid peagi tühjade kätega naasesin.

Järgmine "tippvõtt" saabus nii kella kahe paiku. Päike tuli viieks minutiks välja ja see oli kui puhas jackpot. Esmalt kena poolekilone vimmapoiss ja seejärel ka üks mõõdu piiril poiss. See kõik oli aga täiesti teisejärguline selle kõrval, et kogu selle viie minutilise päikese tagajärjel, küsis naine õhtul, et kas kas käisin päevitamas vä...

Järgmine kord peaks miski päevitusülikonna selga viskama.

Nii kui päike kadus, lahkus ka võtt. Üks krõps veel käis noogutist läbi, aga olin selles päikeses juba nii loiuks muutunud, et magasin selle maha.... Päikse kadumine mõjus kuidagi nörritavalt ka ülejäänud seltskonnale, vaikselt lahkus rahvas jäält ja kella kolmeks olin üksi jäänud. Passisin selles kohas veel paar tundi, kuna horisondile tekkinud heledam laik lubas õhtuks vähe heledamat valgust. Tuligi teine. Vimmal oli sellest muidugi sügavalt savi. See kord.

Tagasiteel tatsasin veel siiatsoonist läbi. Kirp alla, viis sekundit hiljem üles. Lootusetu. Maha tulin kella poole kuu paiku ja jääle polnud enam ühtegi püüdjat jäänud.
...
Parkla juurde sammudes märkasin auto juures tuttavat nägu. Üks kahest Riia linna Juri´st. Küsisin kuidas läks ja jäin vastuse järel ilmselt viieks minutiks lolli näoga talle otsa vahtima. Mehel olla viisteist vimba kotis. Lisaks hunnikus punne veel tagasi. Selgus, et minust miski pool kilomeetrit ülesvoolu oli ta üksi tõusvale parvele trehvanud ja seal laamendanud. Loo moraal - alati on kusagil kala kes närib! Üks suurem poiss olla ka koos kirbuga ära läinud. Arvas et siig... Kõvad vennad need kuuevarbalised Juri´d.


PS! Maal maja all lainetab suur vesi...